Tsaariaegse Saksa okupatsiooni esindusnägu Erhard Dehio

Ei ole võimalik eitada, et veel Eesti Vabariigi algusaastailgi leidus baltisakslasi, kes vaatasid eestlasi ülevalt alla, rääkimata varasemast ajast, kui see oli normiks.

OLEV LIIVIK

Möödunud aasta lõpus juhtusin lugema Saksamaal ilmuvas baltisakslaste kuukirjas Baltische Briefe (nr 9/863) ilmunud peatükki Lätist pärit Vera von Sassi (1906–2008) juba mitukümmend aastat tagasi kirja pandud mälestustest. Need olid jõudnud Hitleri Saksamaa vallutatud Poola territooriumile Warthelandi, kuhu 1939. ja 1940. aastal paigutati Eestist ja Lätist ümber asunud baltisakslased. Lugejakirjadest, mis ilmusid järjest kolmes numbris, selgus, et avaldatu oli mõjunud irriteerivalt nii poliitilise korrektsuse apologeetidele kui ka neile, kes soovivad baltisakslaste ajaloo konarused siluda.

Kuidas on võimalik, et baltisaksa ringkonnas kirjanikuna kuulsust kogunud Vera von Sass nimetab Poolas oldud aastaid üheks ilusamaks ajaks oma elus? Kuidas saab autor väljendada rahulolu selle üle, et tundis ennast viimaks „vaba ja võrdväärsena oma rahva“ (s.t sakslaste) hulgas, kuna „autoritaarselt valitsetud Baltikumis“ (s.t Eestis ja Lätis) pidanud sakslased, keda seal ei olevat sugugi sallitud, võitlema oma püsimajäämise eest? Ning kas ikka peaks osutama ümberasujatele, kes tundsid rõõmu selle üle, kui neil õnnestus saada endale maatükk, mis meenutas endist mõisamaad Balti kodumaal, või kirjutama „moraalse kriitikata“ baltisakslastele pakutud Reich’i sotsiaalmajanduslikest garantiidest, millest nad polnud osanud endisel kodumaal unistadagi?

Aga kuhu jääb ebaõiglus endiste Poola omanike vastu, nendele põhjustatud kannatused? Nii küsib sõjajärgne põlvkond, kellele on Saksamaal maast madalast õpetatud, et süükoormat Teise maailmasõja ja natsionaalsotsialismi eest kannab iga sakslane. Selle peale tahaks küll sekkuda. Miks peaks olema silmakirjalik ja kirjutama tagantjärele mälestustes kaastundest poolakate vastu, kelle kannatuste suhtes oldi Warthelandis ükskõikne, või kui veel halvemal juhul juhtuti neid kohtlema kui „alamat rassi“?

Möönan, et paralleeli tõmbamine poolakate ja eestlaste vahele on meelevaldne, aga ei ole võimalik eitada, et veel Eesti Vabariigi algusaastailgi leidus baltisakslasi, kes vaatasid eestlastele ülevalt alla, rääkimata varasemast ajast, kui see oli norm. Tihedamat läbikäimist eestlaste ja sakslaste vahel ei olnud ning kui jätta kõrvale segaperekonnad, olid omavahelised kontaktid ja kohtumised Teise maailmasõjani ülekaalukalt ametialase iseloomuga. See ei tähenda loomulikult, et need ei võinud olla vastastikku lugupidavad.

Võib oletada, et seda laadi kontaktidega eestlastega piirdus ka Erhard Dehio (1855–1940), kes oli 1880. aastatest kuni 1918. aastani üks nimekamaid Tallinna suurettevõtjaid ja munitsipaalpoliitikuid. Ta oli üks tähtsamaid Tallinna viljakaupmehi ning edukas laevamaakler, kes kuulus mitmesse Tallinna linnavolikogu koosseisu ning oli tollast Eestimaa äri­eliiti koondanud ja esindanud Tallinna Börsikomitee juhtkonnas, sealhulgas komitee esimees 1910. kuni 1918. aastani.

Eesti ajalukku on Erhard Dehio läinud Saksa okupatsiooni aegse Tallinna linnapeana 1918. aastal. Sel põhjusel oli ta sunnitud Saksa vägede lahkumisel kodumaalt emigreeruma ning jäi elama Saksamaale. Viimastel eluaastatel pani ta kirja mälestused, kus kesksel kohal on äritegevus Tallinnas. Viimaste põhjal kirjutas tema juristist poeg Walter Dehio (1898–1988) pärast pensionilejäämist raamatu, kasutades isa mälestuste kõrval tema kirju ning muid memuaare ja uurimusi.

Saksamaal Heilbronnis 1970. aastal ilmavalgust näinud Walter Dehio raamat „Erhard Dehio: Lebensbild eines bal­tischen Hanseaten 1855–1940“ on rohkem autori kui tema isa nägu. Selles leidub küll rohkesti tsitaate Erhard Dehio trükkimata jäänud mälestustest ja kirjadest, aga enamasti on Walter Dehio isa märkmed oma sõnade ja lisandustega ümber kirjutanud. Kohati on raske aru saada, kus lõpevad isa ülestähendused ja algab poja interpretatsioon, sest autor ei ole allikatele viidanud. Kuna tegemist ei ole akadeemilise uurimusega, ei saa seda pidada tingimata miinuseks. Mulle tundub, et isa märkmete ja muude allikate loomingulist laadi tõlgendamine laseb hoopiski eredamalt välja paista autori isikul, kelle maailmapilti ja ajalootunnetust on verminud tema päritolu, mida peab raamatut lugedes kindlasti silmas pidama.

Tsaariaegse Tallinna baltisakslasest ärimees ja Saksa okupatsiooni esindusnägu Erhard Dehio.

Wikimedia Commons

Walter Dehio sündis ja kasvas Tallinnas. Suurettevõtja võsuna kujunes temast suurem saksa ja baltisaksa natsionalist, kui olid seda ilmselt tema aadlikest ea- ja rahvuskaaslased, keda valmistati ette Vene tsaari teenimiseks sõjamehe või riigiametnikuna. Ta astus 1918. aastal Saksa keisririigi teenistusse, töötades Helsingis Saksa mereväekomandantuuris ning Tallinnas sõjaväevalitsuse juures, kuid emigreerus veel enne sõja lõppu Saksamaale. Oma sünnikoha, s.t Baltikumi järgi nimetas ta ennast baltlaseks nagu ka teisi Eesti-, Liivi- ja Kuramaalt pärit rahvuskaalsasi. Seda mõistet oli kasutatud enne Esimest maailmasõda, aga kasutati ka selle ajal ja Saksamaale emigreerunute hulgas veel kaua selle järel. Ehkki mõiste „baltisakslane“ oli samuti tuntud, jäi selle laialdasem levik sõdadevahelisse ja -järgsesse aega. Ei kadunud ka mõiste „baltlane“, kuid kolme rahvusriigi tekkimisel Baltikumis hakati sellega tähistama nii siinseid riike kui ka rahvaid, kelle all mõeldi ennekõike eestlasi, lätlasi ja leedulasi.

Erinevalt saksakeelsest originaalist on äsja ilmunud raamatus „Erhard Dehio. Suurettevõtja ja poliitikuna vanas Hansalinnas Tallinnas“ eesti lugejale mõisteid „baltlane“ ja „baltisakslane“ seletatud, mis on tervitatav, sest autor on kasutanud neid mõisteid läbisegi. Raamatu toimetajat Ivika Arumäed, konsultanti Andres Adamsoni ja tõlkijat Hanna Millerit tuleb kiita asjalike joonealuste kommentaaride ja märkuste eest. Tänu neile on ära õiendatud terve rida faktivigu, mis on Erhard Dehiol asjaarmastajast ajaloolasena sisse lipsanud.

Olgugi et Walter Dehio eesmärk oli jäädvustada Erhard Dehio eeskätt tsaariaegse Tallinna ärimehena, on ses raamatus tänuväärselt palju kirjutatud tema perekonnast, sh vennast Georg Dehiost, kellest sai nimekas Saksa kunstiajaloolane, ning onust Alexander Eggersist. Viimane oli suurema kaliibriga ärimees kui tema õepoeg Erhard ning tõenäoliselt ka eeskujuks elukutse valikul. Peale selle tõstan esile ülevaate baltisaksa ärikeskkonnast XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses. Lugeja juhatatakse tolle aja Tallinna tähtsamate ärimeesteni, kirjeldatakse nende ärilist haaret ja ettevõtteteid, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning ühiskondlikku positsiooni ja reputatsiooni, samuti omavahelisi sidemeid. Keskmine eesti lugeja teab neist arvatavasti küllaltki vähe, kuna eestlastekesksesse ajaloopilti teisest rahvusest ärimehed hästi ei sobitu.

Puudutamata ei saa jätta 1918. aasta Saksa okupatsiooni ning Erhard Dehio tegevust sellal. Ei ole mingit kahtlust, et Erhard Dehio oli sellel lühikesel ajajärgul üks prominentsemaid Eestimaa baltisakslasi. Juba 1917. aasta sügisest kuulus ta nende autoriteetsete rahvuskaaslaste hulka, kes olid valmistanud ette pinda sakslaste sissetungile. Kuna juhtivad rüütelkonna tegelased olid bolševikud küüditanud, langes Dehio õlule Tallinna tunginud Saksa väeüksuste tervitamine, samuti kõnelused Eesti rahvuslike poliitikutega, keda ta keelitas koostööle okupatsioonivõimuga, kuid edutult.

Muljetavaldav on loetelu Saksa printsidest, poliitikutest, riigiametnikest ja majandustegelastest, kes Eestimaad ja Tallinna tollal väisasid ning keda Dehio Börsikomitee esimehena ja linnapeana võõrustama pidi. Olgu ära õiendatud, et Erhard Dehio oli Tallinna tegevlinnapea vaid paar kuud, olemata iseseisvalt toimetanud poliitiline figuur. Ta oli vaid Saksa sõjaväevõimude korralduste vahendaja ja täitja, ehkki ilmselt mitte võrdväärne marionett Johannes Vares Barbarusega 1940. aastal. Üsna pea taandus ta üksnes esindusisikuks, sest Tallinna tegelikuks juhiks tõusis keegi Lüneburgist komandeeritud kapten Schmidt, kes määrati linnapealikuks. Eestlasena on mul kummastav lugeda, et Erhard Dehio pidanud oma elu kõrghetkedeks sakslaste sissetungi, enda määramist linnapeaks ning Ühendatud Maanõukogu delegatsiooni esindajana külaskäiku Saksamaale 1918. aasta aprillis, kus anti Saksa keisrile üle palve moodustada Balti provintsidest riik, mis oleks ühendatud Saksa Reich’iga. Ehkki Dehio oli rahvuselt sakslane, tundub tema kõrghetkede loetelu veel küünilisem kui kirjatöö alguses osutatud Vera von Sassi mälestused, kus too peab okupeeritud Poola aega oma elu parimateks aastateks.

Lõpetuseks väärib veel selgitamist, et Ühendatud Maanõukogu delegatsiooni ei võtnud vastu mitte keiser Wilhelm II, vaid riigikantsler krahv Georg von Hertling, ning mitte pealinnas Berliinis, vaid Belgia linnas Spas, kus kantsler viibis parajasti kõrgema ülemjuhatuse peakorteris. Sellest pidulikust üritusest kirjutab Erhard Dehio muu hulgas järgmist: „Parun Dellingshausen [Eestimaa Rüütelkonna peamees – O. L.] luges ette meie delegatsiooni avalduse koos tänuga vabastamise eest ja palvega võtta provintsid kaitse alla ning moodustada neist omaette riik personaalunioonis Preisi kuningriigiga. Krahv Hertling vastas vaid lühidalt Dellingshauseni pöördumisele ning lasi härra von Radowitzil [riigikantselei ülem – O. L.] ette lugeda keisri nimel antud ametliku vastuse. Selles lubati kaitset, kuid kõik muu jäeti hilisemaks otsustamiseks.“ Seepeale tahaks küll irooniliselt kosta, et marionetliku riigivolikogu delegatsiooni külaskäik Moskvasse 1940. aasta augustis oli asjaosalistele maanõukogu visiidist Saksamaale 1918. aastal tagajärjekam, sest NSV Liidu Ülemnõukogu täitis delegatsiooni „palve“ Eesti NSV Liitu vastu võtta kohe.