Trumpiga või Trumpita?

Trump sulges peatüki, mille oli avanud Woodrow Wilson, kuulutades Ameerika demokraatia liberaalse inimkonna sügavaimate tunnete väljenduseks ja headuse jõuks.

MÄRT VÄLJATAGA

USA presidendivalimised on dramaatiline vaatemäng. Need kestavad poolteist aastat ja siis veel pisut peale, alates eelvalimistest kuni protsessimisteni lõpptulemuse üle. Seekordse valimiskampaania kogukulu küünib arvatavalt 11 miljardi dollarini, mis on Eesti riigieelarvega võrreldav summa. Sportlikku pinget kruvib iga osariigi isevärki valimiskord, arhailine valimiskogu (milles võitja peab koguma 270 esindaja toetuse), erinevad hääletusviisid, debatid, miitingud, tundidepikkused järjekorrad, kihutus- ja heidutustöö, küsitlused, mudelid, prognoosid. Alati oodatakse „oktoobriüllatust“, sündmust, mis suundumustesse pöörde tooks. Seekord jäi see ära.

Demokraatide eelvalimised võitis vana kooli poliitik Joseph Biden, kelle tüpaaž meenutab Leslie Nielseni surematut detektiivi Frank Drebinit filmisarjast „Palja relvaga“. Varem kõnepidamatusega silma paistnud Bideni taktika oli seekord kutuzovlik: hoiduda tagaplaanile ja lasta tõsielusarja juhist presidendiks tõusnud Donald Trumpil jaurata. Osalt oli Bideni vaoshoitus tingitud koroonaepideemiast, mille ohvrite arvult on USA maailma esirinnas – äsja ületas see 700 surnut miljoni inimese kohta. Rasked ajad seisavad alles ees. Tundub, et Biden (kui ta kaotajaks ei jää) oli demokraatidel täitsa õnnestunud valik – teflonmees nagu Ronald Reagan, kellele loobitav pori külge ei hakka.

74-aastane Trump üritas maalida 77-aastast Bidenit lootusetult seniilse marionetina. (Meenutatagu siin, et Leonid Brežnev oli surres 75-aastane.) Jutt Bidenist kui punakomissaride käsilasest pole eriti kedagi veennud. Mullu santažeeris Trump Ukraina presidenti, et see Bideni hukkaläinud poja kohta komprat produtseeriks. Demokraatide juhitav kongress algatas seepeale Trumpi tagandamismenetluse, mis sumbus vabariiklaste enamusega senatisse.

Iga Trumpi valitsemispäeva on saatnud küll väiksemad, küll suuremad valed ja skandaalid, mis on valede ja skandaali mõistegi devalveerinud. Nn peavooluajakirjandusel pole enam piisavalt suurt toru selle kõige kajastamiseks. Aga aeg-ajalt küsitakse, mida teeksid vabariiklased ja nende poolehoidjad siis, kui mõne Trumpi sammu astunuks Obama, Clinton või Biden.

Nelja aasta eest ei peetud Trumpi võitu tõenäoliseks. Läks teisiti. Nüüd on seda veelgi raskem tõenäoliseks pidada. Biden saavutas edumaa juba enne epideemiat ja suurendas seda vähehaaval. 5–9 protsendi vahele jäänud küsitlusedu annab tõenäosustesse ümber arvestatuna võidušansside vahekorraks 85:15 või 90:10 – umbes nagu hea korvpalluri vabavisketabavus. Aga ühel-kahel korral kümnest viskavad mööda ka parimad. Samas on karta, et reedeks, käesoleva lehe ilmumispäevaks, pole tulemus veel lõplikult selge. Võib ette tulla tavalisest rohkem sekeldusi ja valimisjärgset protsessimist. Isegi kui Biden võidab, Trump ennast kaotajaks ei tunnista.

Mõlemad pooled peavad valimistulemust eksistentsiaalseks, elu ja surma küsimuseks. Trumpi pooldajad usuvad, et liberaalid (nii nimetatakse USAs vasakpoolseid) jälestavad neid ja peavad rassistideks, püüavad valimistulemusi võltsida, et Biden ja tema poeg on korruptandid, võibolla ka pedofiilid, et demokraadid ässitavad teadlikult rassirahutusi, kasutavad kliimasoojenemist ettekäändena kommunistlikuks majandusprogrammiks, avavad piirid immigrantidele, politiseerivad küüniliselt koroonaepideemiat, laostaksid majanduse ning annaksid järele välisvaenlastele. Seda räägivad Rupert Murdochi Fox-TV ja kohalike raadiojaamade jutusaated.

Bideni valijad kardavad, et seni Trumpi valitsemise ajal õnnistuseks olnud kaos ja ebakompetentsus asendub teisel perioodil palju sihikindlama autoritaarsusega. See seisneks riigiaparaadi ja julgeolekujõudude puhastamises neutraalsetest karjääriametnikest, justiitssüsteemi monarhistlikus allutamises presidendi kapriisidele ning poliitiliste oponentide tagakiusamises. Vabariiklik partei saaks kõik, mida tahtnud, jätkates Eestiski tuttavat kits kärneriks poliitikat: keskkonnakaitse, tervishoiu ja hariduse eest pannakse vastutama naftatöösturid, ravimifirmad ja usufanaatikud. President ei keela oma moraalset toetust konspiratsiooniteoreetikutele ega paremterroristidele.

Valimiskampaania eripäraks paari varasemaga võrreldes on olnud huvipuudus sisulisemate poliitikaplaanide vastu tervishoiu, kliimasoojenemise, infrastruktuuri, õigussüsteemi ja riigikaitse vallas. Vabariiklased oma vaistliku umbusuga riigi vastu polegi detailseid plaane koostanud ja nende püsiplaanid (maksukärped, regulatsioonide kaotamine, sotsiaalsüsteemi erastamine jne) on niikuinii ebapopulaarsed. Trump jäi alatasa jänni selgitamisega, mida ta järgmisel neljal aastal teha kavatseb. Bideni kodukal on poliitikaplaane palju, aga need pole olnud meedia silmis kuigi seksikad.

Mida vabariiklased siis tahaksid? Traditsiooniliselt on nende partei, nn GOP, esindanud esiteks suurfirmasid, kes on huvitatud maksude ja regulatsioonide kärpimisest ja vabakaubandusest, teiseks nn sotsiaalseid konservatiive ja kristlasi, kellele on elutähtis isadekeskse eluviisi jätkumine ja abortide keelamine, ja kolmandaks agressiivsema julgeolekupoliitika klikki. Trumpi tõttu on pilt muutunud. Paljudest neokonservatiivsetest julgeolekupistrikest on saanud ägedad Trumpi oponendid. Trumpi tähtsaim seadusandlik samm seisnes firmade maksukärbetes 2017. aastal, mis täitis ettevõtjate ootusi ja suurendas eelarvedefitsiiti. USA majandusel läks enne koroonat küll üldiselt hästi. Koroonaaegne majanduse stimuleerimine kolme triljoniga süvendas eelarvedefitsiiti veelgi ning – nagu viimastel aastakümnetel ikka – võib oodata, et demokraadist presidendi ajal avastavad vabariiklased eneses taas „vastutustundliku eelarvepoliitika“ pooldaja. Trumpi kaubandussõjaähvardused Hiinale ja üldisem tollipoliitika majandusringkondi ei vaimusta, aga nad on õppinud sellega elama.

Kristlaste poolehoid Trumpile võib kõrvaltvaatajale tunduda jahmatavalt silmakirjalik – kui läheneda USA poliitilisele kristlusele moraalistandarditega. Viimased neli aastat on aga olnud üldiselt suur kergendusaeg neile paljudele, kes on pidanud pikki aastaid kandma kenade kommete või lausa mäejutluse-eetika koormat, teesklema healoomulisust ja tegema õigeid häälitsusi. Trumpi karikatuurne karakter on nad vabaks andnud. Trumpis on leidnud neoliberalism oma kulminatsiooni: avalike huvide järgimine ja üldise hüvangu järgimise altruistlik välispilt on asendunud tehingulisuse ja varjamatu omakasuga. Kristlik-konservatiivsete valijate ootused on Trump täitnud sellega, et on nimetanud ametisse kolm ülemkohtunikku, kes tõenäoliselt annavad lähiaastatel abordiõiguse üle otsustamise üle osariikidele ning lämmatavad Bideni võimaliku keskkonna-, tervishoiu- ja majanduspoliitika.

Trumpile tuleb au anda selle eest, et ta pole välismaal ette võtnud suuremaid sõjalisi avantüüre peale raketirünnakute Süürias 2018. aasta aprillis ja Iraani kindrali Soleimani tapmise käesoleva aasta algul. Kardetud sõda Iraaniga või kokkupõrget Hiinaga pole puhkenud. USA vägesid on siin-seal ümber paigutatud ja vähendatud. Kuid tuumarelvade vähendamise lepingut Venemaaga pole pikendatud. Õnneks pole enam kuulda sõjavangide piinamistest. George W. Bushi valitsus oli maailmale suurem nuhtlus.

Valimisperiood on toonud esile pinged USA põhiseaduslikus süsteemis. Fassaad on mõranenud, arhailisi institutsioone, mis kammitsevad demokraatiat kui enamuse soovide realiseerumist, enam nii väga pühaks ei peeta. Kohtute poliitilisse erapooletusse ei taha enam keegi uskuda, institutsioonid nagu senat ja valijameestekogu, mis teenivad vähemusvõimu põlistamist demokraatliku enamuse vastu, on kaotamas legitiimsust. Reeglid, mille järgi toimib politsei ja kohtusüsteem, paistavad üha meelevaldsemad ja barbaarsemad. Kuna vähemusgruppide poolehoiu võitmine kulgeb vabariiklastel vaevaliselt ja demograafilised nihked jätavad nn valge elanikkonna sajandi keskpaigaks vähemusse, on valimispettuste ennetamise sildi all asutud tegutsema selle nimel, et valimistel osalemist mõnes piirkonnas võimalikult raskeks teha. Kõige süngem stsenaarium ongi see, kui valimistulemus osutub tasavägiseks, Trump kuulutab end ennatlikult võitjaks ja lõpuks selgitavad võitja välja Trumpi enda ametisse nimetatud kohtunikud.

Samas see enamus, kelle soovid jõuavad poliitikakavadesse vaevaliselt, on polariseerunud. Spekulatsioonid kodusõja puhkemise väljavaadete üle pole küll igapäevased, aga ka mitte harvad. Igal juhul on parem pool konfliktiks paremini valmis.

Trumpi ebatõenäolisest võidust vahest kurnavamgi tulevikustsenaarium oleks see, kui Biden peaks saama presidendiks koos vabariiklaste enamusega senatis. Siis ei saaks ta suurt midagi korda saata ja peaks nelja aasta pärast võimu üle andma näiteks mõnele Trumpi lastest. Kui aga Biden saavutab toetuse ka senatis ja kongressis, avaneb tal võimalus täiendada – vanu tavasid rikkudes – ülemkohut endale meelepäraste juristidega. Tõenäoliselt ta seda tegema küll ei hakkaks, sest Bidenit on alati iseloomustanud ülioptimistlik usk parteiülesesse koostöösse, läbirääkimistesse ja heasse läbisaamisse. Pole teada, kas see usk on siiras, mis tähendaks praegu poliitilist enesekastreerimist, või ainult teeseldud – polariseerunud üldsusele üksmeelejutud üldiselt meeldivad. Ameerika vajaks suuri muutusi jõukuse jaotuses, haridus- ja tervishoiusüsteemis, monopolide vastu võitlemises, infrastruktuuri uuendamist, rohelisele energiale üleminekut jne, aga selles ei saa enam loota kahe partei koostööle.

Trumpi viimatise võidu puhul oli palju – küll kahjurõõmsat, küll murelikku – juttu Ameerika muutumisest jälle väikeseks, see tähendab riigi globaalse tähtsuse taandumisest. Need aimused osutusid ennatlikeks. Ameerika globaalse võimu kaks sammast, sõjaline ja rahaline seisavad endiselt püsti – Ameerika ei vajagi konsensuslike rahvusvaheliste liitlassuhete fassaadi ja saab oma tahet ka otsesemalt maksma panna. Langenud on aga Ameerika demokraatia pretensioon pakkuda teistele riikidele poliitilist eeskuju. Kuid ajaloolase Adam Tooze’i sõnul tähendab seegi suurt murdepunkti. Trump sulges peatüki, mille oli avanud Woodrow Wilson esimese maailmasõja ajal, kuulutades Ameerika demokraatia liberaalse inimkonna sügavaimate tunnete väljenduseks ja headuse jõuks. Trump seevastu personifitseeris Ameerika poliitikaelu räpasust, küünilisust, lollust. See on nakatanud ka muu maailma – Eesti riigikoguski tegutseb Donald Trumpi toetusrühm Peeter Ernitsaga eesotsas. Kuid ka neile, kes Ameerika moraalsest eeskujust ei hooli, on raha ja julgeolek endiselt väärt kraam, mille nimel tasub nii mõndagi alla neelata.

3. XI 2020

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht