Türgi ? Euroopa idabastion või Aasia aken Euroopasse?

Mart Nutt

Kas Euroopa on suuteline miljoneid uusi türklasi integreerima? Saksamaa suursaadik Jürgen Dröge rõhutas, et Eestis ei ole küllaldaselt avalikku diskussiooni Türgi Euroopa Liitu astumise teemal. Ei kritiseerinud Eestit, vaid rõhutas! Diplomaatilises keeles tähendab see ootust, et Eesti kujundab oma seisukoha ja et meeldiv oleks, kui see seisukoht langeks kokku Saksamaa omaga. Kas see rõhuasetus oli inspireeritud Eesti Türgi välisministrile edastatud soojast sõnumist, mis Türgi suhtes ettevaatlikul Saksamaal ärevust võis tekitada, või üksnes häiritusest tõigast, et Eesti valitsus ei ole oma sõnumit konsulteerinud partneritega EList, jäägu tuleviku hinnata. Kuid diskussioon Türgi üle võiks tõesti aset leida, sest nii mõneski aspektis kannab Türgi Eesti jaoks sama rolli (aga sisaldab ka probleeme) mis Poola sõdadevahelistel aastatel.

Esmalt vana vaidlusküsimus, kas Türgi kuulub Euroopasse või Aasiasse? Geograafilisest aspektist on kõik selge: 3% Türgit territooriumist asub Euroopas, 97% Aasias. Türgi Aasiasse kuuluv osa (ca 755 000 km²) on aga 1/3 võrra suurem kui ELi suurim riik Prantsusmaa. Küll on varasemal ajal Türgi piiridesse jäänud pea kogu Balkan, Ungari ja Krimm. Samas pole Antiik-Kreeka seesmise administratiivjaotuse Euroopa-Aasia piir erilist tähtsust. Kultuuriliselt kuulub näiteks Iisrael Euroopasse, kuigi tal ei ole ruutmeetritki maad Euroopas.

Siit kultuurilise Euroopa juurde. Selle piiri tõmbamisel on tähtsaks peetud religioonipiiri (mis on kristlik, see Euroopa, mis mitte, see pole, Iisrael ehk erand). Türgit  pidas tsivilisatsioonide kokkupõrke teooria autoriteet Huntington  ?kistud maaks?, mida iseloomustab läänelike väärtuste ja arengutee istutamine  islami tsivilisatsiooni keskkonda. Teisisõnu, lääne arusaamad ei ole Türgis loomupärased ega pruugi seetõttu ilma riigi surveta olla püsivad. Sellise lähenemise korral jääks euroopa kultuuriline identiteet Türgile igavesti võõraks ja Türgi ei lõimuks Euroopaga sisuliselt kunagi.

On aga olemas ka poliitiline Euroopa. Sinna kuulub Türgi juba Teise maailmasõja järgsetest aastatest, mil Türgi kaasati Euro-Atlandi struktuuridesse ja Euroopa nii poliitilise kui ka kultuurilise koostöö võrgustikku (Euroopa Nõukogu, EBU, spordiföderatsioonid jms). Poliitiline Euroopa on geograafilisest ja kultuurilisest suurusjärgu võrra avaram, hõlmates ka kogu endise NSV Liidu, sealhulgas Kesk-Aasia riigid. Viimast tõsiasja püüavad need Euroopa riikide liidrid, kes vastustavad Türgi kaasamist ELi, ära unustada ja rõhutada üle aastakümnete geograafilise ja kultuurilise Euroopa tähtsust.

 

Lahjendab vanade eurooplaste suppi

Riiklikus ülesehituses on Türgi lähtunud Kemal Atatürgi poolt 1923. aastal vabariigi kehtestamisest saadik lääneriikide mudelist ja traditsioonilise ida ühiskonnakorraldusega ei seo teda õieti miski. Vabariigi algaastail juuris Atatürk konservatiivset islamit välja lausa repressiivsete abinõudega. Religioossete ringkondade võimust eemalhoidmiseks on sõjavägi ka Teise maailmasõja järel mitu korda võimu enda kätte võtnud. Seega on demokraatia traditsioon Türgis kahtlemata pinnapealsem kui enamikus lääneriikides ja ka kehtiv riigikorraldus märksa rohkem piirangutega reguleeritud, kui ELis võiks olla lubatud. Tõsi, viimaste aastate ELiga liitumisläbirääkimistele pürgimise nimel on Türgit mõnevõrra liberaliseeritud, et vähemalt väliselt vastata Kopenhaageni kriteeriumidele (tegelikus elus on asi problemaatilisem), näiteks jäigast kurdi rahvusgrupi eitamisest on jõutud nende ettevaatliku tunnustamiseni. Ent see on kaugel kriteeriumidest, mida eeldab EL on tulevaselt liikmelt.

Suhtumine Türgi ELi liikmesusse jagab Euroopat päris tugevasti. Siin võib näha  südamest tulevat muret ELi tuleviku pärast, aga ka päevapoliitilisi seisukohavõtte.  Türgi liitumine toob vaieldamatult ELi kaasa uue tasandi, mis ei ole võrreldav ühegi varasema laienemise mõjuga.  Tõsiseim tegur on kahtlemata juba mainitud Türgi kultuuriline taust. Veendumus, et Türgi suudab süveneva demokraatia tingimustes säilitada oma sekulaarsuse ja vältida islamirestitutsiooni, ei ole Euroopas eriti tugev. Rõhutatult ilmalikus Türgi riigis elab võrdlemisi religioosne muhameedlik rahvas. Kui äärmuslik islamiterrorism ei oleks viimastel aastatel maailma vapustanud, siis ei teeks ehk sallivuse vaimus koolitatud eurooplane sellest numbrit. Ent terrorihirm teeb eurooplase umbusklikumaks. kahekümne aasta pärast oleks kõrge iibega Türgi ELi suurim, samas aga tõenäoliselt vaeseim riik. See aga lubab arvata, et kui kõrvaldada bürokraatlikud tõkked, suureneb tööjõuvool Türgist Euroopasse veelgi. Kas Euroopa on suuteline miljoneid uusi türklasi integreerima? Senine kogemus näitab, et türgi immigrant ei ole eriti aldis integreeruma Euroopa kultuurikeskkonda.  Ei maksa aga alahinnata ka majanduslikke ja sotsiaalseid probleeme. 2004. aastal lisandus ELi 75 miljonit uut inimest. Kui liituvad Rumeenia, Bulgaaria ja Horvaatia, lisandub veel 40 miljonit, kes vähemalt lähiaastatel saavad ühisest katlast rohkem kui sinna annavad. Aastaks 2015 elab Türgis ca 80 miljonit inimest. See kõik lahjendab ?vanade eurooplaste? suppi.

Euroopas ei ole veel õieti teadvustatud Türgi tagamaad, mis hõlmab turgikeelseid maid. Kuid Türgi peab nende käekäiku ülimalt oluliseks ning osaleb aktiivselt nende riikide ja rahvaste eneseleidmises. Ei ole midagi loomulikumat kui et ELis saab Türgist nende riikide eestkõneleja. Kas eurooplased suudavad leppida mõttega, et Türgi kaasamine võib perspektiivis sillutada tee ELi Aserbaid?aanile, Türkmenistanile, Usbekistanile, Kasahstanile ja Kõrgõzstanile ning tuua kaasa olukorra, kus ELi juhitakse Brüsseli asemel Ankarast? Türgi liitumisel avarduvad Euroopa kultuurilised piirid ?vanale eurooplasele? tundmatusse maailma ja ELi poliitilised piirid  võivad avarduda tundmatusse kaugusesse!

Poliitilistel kaalutlustel Türgile vastuseisus on raske näha muud, kui Euroopa suurriikide hirmu oma positsioonide nõrgenemise pärast. EL ei ole Türgi liitumise järel enam Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Suurbritannia kokkulepe väiksemate riikide nõusolekul. Sellises ELis on jõudude vahekord hoopis teine ja Kesk-Euroopa riikide  (ehk uute liikmesriikide) positsioon pigem tugevneb kui nõrgeneb. Poliitilised kaalutlused on tihtipeale egoistlikud ja nende saavutamiseks mõeldakse välja kohati irratsionaalseid põhjendusi, millel ei ole tegelike põhjustega suurt midagi ühist. Mäletame ju omast käest, kuidas kümne aasta eest mitmed Euroopa liidrid otsisid piinlikke põhjendusi, miks meid ei saa ELi ja NATOsse võtta, vältides aga tegelikku põhjust ? soovi Venemaale meelepärane olla.

 

Türgi Eesti huvides

Teisalt leiab poliitilistest kaalutlustest tuge ka Türgi. Türgi kui NATO arvestatav liige, euroopalike väärtuste idabastion, riik, mille soovide ignoreerimine on just vesi islamiäärmuslaste veskile? Neil argumentidel on palju kaalu nii ELis kui eriti USAs, riigis, millest Euroopa julgeolek ühemõtteliselt sõltub. Ja nende argumentide ajel pigistatakse silm kinni nii mõnegi probleemi ees, mis mõne teise riigi jaoks oleks ületamatuks takistuseks.

Tuleme tagasi alguse juurde ? Türgi kui Eesti loomulik liitlane. Eesti vajab oma julgeoleku tagamiseks mõnda arvestatava jõuga riiki Ida-Euroopas, et tasakaalustada Venemaa ambitsioone. Enne Teist ilmasõda oli selleks Poola. Tänane Poola on juba liiga läänes. Teistsuguse ajaloo korral võinuks selleks olla Ukraina. Kuid teistsugust ajalugu ei ole olemas. Järelikult saab selleks olla üksnes Türgi. Eesti ei saa teha otsustusi teiste riikide huvides. Eesti peab suutma otsustada oma huvides.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht