Suuga suur linn

Ahto Lobjakas

Sõnade ja tegude lahkuminek on maailmapoliitikas tavaline. Näiteks Euroopa Liidus on nende sideme taluvuspiiri katsumisest tehtud kunst, mida valdab iga enesest lugupidav liikmesriik. Sõnaväänamine on osa asjade seisust, mida inglise keeles märgitakse väljendi ?business as usual? ? kõik on nii, nagu peab olema. Kõik on hästi seni, kuni respekteeritakse sündsuse piire. Vabas maailmas määrab poliitilise sündsuse läve (seadusetähe kõrval) võime ennast tõsiselt võtta. Naeruväärsus märgib ära piiri, millest kaugemale side sõna ja teo vahel venida ei saa. Sealt edasi tuleb poliitiliselt elamiskõlbmatu territoorium, kärbsepesade maa jms.

Suurimategi sõnameistrite konkurentsis oleks arvestatav saavutus see sõnade ja reaalsuse distants, millega opereeriti 19. augustil soome-ugri rahvaste IV maailmakonverentsil.

Sümptomaatiline oli peaminister Juhan Partsi, korraldajamaa Eesti esindaja ning ainsa konverentsil osalenud Euroopa Liidu liikmesriigi valitsusjuhi kõne.

Pole mingi saladus, et Venemaal elavatel soome-ugri rahvastel on kitsas käes. Passireformid, võimude vastutöö, sotsiaalne surve ja palju muud on tänaseks surunud seal soomeugrilaste arvu alla kolme miljoni. Allakäik on eriti kiirenenud viimasel viiel-kuuel aastal. Seni kuulujutuks jäänud halduslikud ümberkorraldused ähvardavad veel hullemaga.

Seetõttu pole üllatav, et peaminister leiab hõimurahvaste eest seismise olevat eestlaste kui eurooplaste ?kohustuse?: ?Kui me ei tee kõike endast olenevat, et seda [soomeugri keelte ja kultuuride hääbumist] ära hoida, langeb selle eest vastutus ka meie peale.? Lisagem siia president Arnold Rüütli sõnad: ?Kui kaob mingi rahvas, kaob ka tema keel ning sellega eriomane vaimsus.?

Moraalse lati kõrgust arvestades kõlab ülevaade seni tehtust halva naljana.

Rahvusvaheline tähelepanu on saavutatud korra, Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) 1998. aasta resolutsiooniga. Resolutsioon avaldab muret soome-ugri rahvaste olukorra pärast Venemaal, kuid möönab Moskva toonast rasket majandusolukorda.

Iga asjast huvitatu teab, et ENPA kõrval on näiteks OSCE rahvusvahelise poliitika gigant. Eesti ülitundlikku diplomaatilist nüansitunnetust arvestades röövib resolutsioonilt lisaks väärtust asjaolu, et soomeugrilasi kirjeldatakse rahvusvähemuse, mitte põlisrahvusena.

Mis veel? Peaminister loeb üles sõjaeelse liivi rahvamaja; kord aastas aset leidva Eesti, Soome ja Ungari Moskva-saadikute külaskäigu ühte soome-ugri ?autonoomiasse ?; 2003. aastal haridus- ja teadusministeeriumi poolt hõimurahvaste programmi raames eraldatud kolm miljonit krooni (ehk veidi enam kui kroon Venemaa soomeugrilase kohta). Sama programm korraldab lisaks kultuurisuhteid ja jagab aastas 20 stipendiumi pikemaajalisteks õpinguteks Eestis.

Vabariigi president lisab Eesti teadlaste koostatud ?Venemaa rahvaste punase raamatu.? Raamat on kahtlemata moraalne võit, aga soomeugrilaste pakitsevaid probleeme see vaevalt lahendab.

Mida peale hakata? Peaminister pakub kolme suunda. Esimene on hõimurahvaste programmi järgmine faas aastateks 2004 ? 2009. Detaile pole avalikustatud, kuid midagi revolutsioonilist see vaevalt sisaldab. Teiseks juhib valitsus vajadusel ?rahvusvahelise üldsuse ning rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu? soomeugrilaste tõsistele probleemidele. Valitsus võiks ehk uurida, palju on selline tähelepanujuhtimine hoopis tõsisemal tasemel aidanud näiteks t?et?eene.

Peaministri kolmas idee lubaks oodata enamat. Otseselt pole tegu lubaduse, vaid võimaluse nentimisega: ?Eesti, Soome ja Ungari esindajad saavad nüüd Euroopa Liidu sees alustada vastava strateegia [abiprogrammide] kujundamist? Venemaa territooriumil elavatele soome-ugri rahvastele.

See on väärt mõte, aga selle üritajail on ELis kahjuks tee püsti ees. Üha lisanduvate liikmesriikide huvid lahknevad üha arvukamates suundades ning veel ühe marginaalse naabrusprioriteedi loomine on praktiliselt välistatud. Peale selle vajaks üritus väga võimekat juhti. Soome käed seob Karjala küsimus, rääkimata konkreetsematest Venemaaga seotud ökoloogilistest ja kaubandusmuredest. Ungari on kaugel, nii geograafiliseltkuikultuuriliselt. Jääb Eesti, kelle senine kombineeritud diplomaatiline edu ELi ja Venemaa liinil tähendab aga, et asi on lootusetu.

See kõik on muidugi teooria. Vähemused on Eesti jaoks tabu, mis on kogu meie Venemaa-poliitika kümne aasta vältel lootusetult nurka mänginud. Selle teema tõstatamine praeguses olukorras oleks poliitiline masohhism.

Kõik ülaltoodu kehtib eeldusel, et Eesti välispoliitika jätkab praeguses käsitöönduslikus valtsis. Veidi kujutlusvõimet, mis segatud mõõduka annuse ajaloolise ja maailmakultuurilise vastutustundega, annaks teise pildi.

Tuleks teha vahet sellel, mis on tehtav, ning sellel, mis pole. Jutt Venemaa demokratiseerimisest on deklaratiivne õhuraiskamine, samas kui soliidsete ressursside mahutamine soome-ugri hõimlaste kultuuri- ja haridusellu oleks tänuväärne töö.

Eesti riigijuhtide retoorika augusti maailmakonverentsil jätab kohati mulje, et ka kaks protsenti SKTst poleks palju, arvestades hõimlaste maailmaajaloolist tähendust.

Realistlikum oleks siiski alustada kolme miljoni kroonise aastaeelarve tõstmisest tasemele, mis oleks vähemalt vihjeliselt retoorikaga samas suurusjärgus.

Kuhu investeerida? Et mitte leiutada jalgratast, kaks osundust avalikust materjalist. Esimene pärineb president Arnold Rüütli kõnest: ?Rahvuskeeltele tuleb luua tingimused nende täisväärtuslikuks staatuseks ja polüfunktsionaalseks rakenduseks igapäevaelus, kultuuris, hariduses, teaduses, massimeedias ja infotehnoloogias.?

Juba osundatud ENPA resolutsioon on konkreetsem: keelte püsimise eelduseks on nende aktiivne kasutamine suulises ja kirjalikus suhtluses. Seetõttu tuleb toetada ?vähemuskeeltes ajalehti, raadiot ja televisiooni?.

Üle tuleb saada sentimentaalsest idealiseerimiskihust. Valdaval osal Venemaa hõimlastest on ?põliskultuuriga? sama vähe pistmist kui keskmisel eestlasel enda omaga. ?Traditsiooniline elukeskkond,? mida peaminister seostab saamide, eskimote ja maooridega, on kontekstiti oluline, kuid üksnes rahvarõivastele ja maailmapuule rõhumine lõhnab evolutsiooniteoreetilise kategooriavea järele.

Peaminister tundub pakkuvat ise välja ühe evolutsioonilise astmestiku, millega arengutaset mõõta: omakeelse kirjasõna tähtsust selgitades tundub ta eeldavat eesti mudeli automaatset universaalsust. Nõnda järgneks kirjasõnale ?loomuldasa? seltsielu, karskus- ja lauluseltsid, laulupeod, koolid jne. Tipneb see struktuur omariiklusega.

Soome-ugri hõimlaste asja vääriline ettevõtmine Eesti poolt on vaevalt tõenäoline. Sellest on kahju. Sellisel üritusel oleks peale kultuurilise altruismi potentsiaali aidata Eestit ennastki: see ta aitaks korrigeerida triivi omariiklusest ?iseriiklusse? ja kultiveerida ulatuslikumat empaatiat vähem soositud saatusekaaslaste suhtes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht