Sõna on endisel ülembsootskal

Piir setode ja mittesetode vahel on uuemal ajal hägune, seto võib tänapäeval olla ka poole kohaga, enamik eestlasi ei pane setoks olemist enam pahaks.

VAHUR AABRAMS

Äsja esitleti Annela Laaneotsa raamatut „Minu Setomaa“. Värskelt trükist ilmunud teos on hästi turundatud, nagu „Minu …“ sarja teosed üldse. Alapealkirjaks valitud „Külatüdrukust kuningriigi peaks“ on efektne ja meeldejääv.

Setomaast ei kirjutata sugugi palju. Isegi kui selline mulje peaks tekkima, et kirjutatakse. Kirjutatakse, aga harva. Jah, on üks nišš – suures eesti kirjanduses. Ja seal ta siis on. Seda on seal vähevõitu ja ega vist palju ka loeta, aga on siiski olemas. Lisa sellele kuigi palju ei tule. Tuleb peamiselt teadusartikleid, eriti rahvaluulealaseid, selleks haritakse ka teadlasi. Peale selle trükitakse mõnevõrra ka kodu- ja välismaistele turistidele mõeldud brošüürikirjandust. Selles leidub parajalt palju enesekiitmist, nii nagu seda laadi kirjanduses arusaadavalt alati ja igal pool, oma eripära rõhutamist, mis on tähtis selleks, et nähtavaks saada ja meelde jääda.

Setomaa-ainelist ilukirjandust on minimaalselt ja ka setode elulugusid on ilmunud väga vähe. Kui selle sajandi algul täheldati Eestis elulookirjanduse buumi, siis setodest on see mööda läinud. Setod ei ole rutanud endast kirjutama. Ja tuntud inimesed, kellel on seto juured, kuid kelle tuntus tuleneb muust, libisevad pigem endast kirjutades oma seto päritolust üle, võivad selle mainimatagi jätta.¹

Aeg-ajalt tulevad Setomaa ja setod jutuks ajakirjanduses. Näiteks mõnes AK põhisaate suvist uudisteplokki lõpetavas, tööpäevale kerget, lõõgastavat punkti panevas klipis. Nii leidub vähe eestlasi, kes ei oleks näinud telekaadreid laulvatest, suurte sõlgedega naistest või värvilisi lihavõttemune veeretavatest meestest. Peko nime on küllap igaüks kuulnud. Põhjalikumaid teadmisi siiski napib. Iga raamat, mis ükskõik mis keeles Setomaast ja setodest kõneleb, on seega erandlik ja tervitatav.

Jah, küll kuluks ära üks parajalt paks ja käepärane, hästi loetav, uusi teadmisi sisaldav ülevaade Setomaa ja setode ajaloost, minevikust ja tänapäevast! Sellist teost ei ole. On koguteosed, mis oma tüsedusega võivad tavalugejat hirmutada. On Mikitamäe koduloouurija Leo Reissare „Setumaa läbi sajandite“, mis on juba vana, trükitud 1996. aastal ja kirjutatud veelgi varem, saadav ehk veel ainult antikvariaatidest. Ja on ka päris vanu tekste, mida mõni teab veel raamatukogudest küsida. Sellistest on Villem Buki „Petseri eestlased“ 1909. aastast vahest silmapaistvaim. Tänapäeval ei sünni aga paljusid Buki-aegseid ja hilisemaidki tekste selgitavate kommentaarideta enam hästi lugeda, sest setode suhtes on eestlaste hoiakud vahepeal kõvasti muutunud. Ja setodest on kirjutanud enamasti eestlased.

Seetõttu on väga hea, et Mikitamäel sündinud ja kasvanud Annela Laaneots Setomaast ja setodest raamatu on kirjutanud. Petrone Print tagab raamatule ka laia leviku.

Uus traditsioon ja eliit

Raamatu on kirjutanud endine ülembsootska, see tähendab, üks setode esindajaid Eesti uue iseseisvuse ajal. Annela Laaneots on esimene seda ametit pidanu, kes on oma ametiperioodist kirjutanud. Juba ainuüksi seepärast väärib teos tähelepanu.

Raamat koosneb kolmest osast. Laias laastus on raamatu avaosa keskmes autori ülembsootska aasta (2014. aasta augustist 2015. aasta augustini), napp vaheosa käsitleb osaliselt sellega ajaliselt kattuvaid sündmusi Obinitsas, mis oli 2015. aastal soome-ugri kultuuripealinn, raamatu lõpuosas tulevad jutuks Setomaaga ja setoks olemise argisemad, isiklikumad seigad autori lapsepõlvest tänapäevani. Sissejuhatuse ja epiloogiga raamatus on 29 või 30 peatükki (epiloog on loetav ka peatükina), neist pea pool (14) kuulub avaossa.

Millega „Minu Setomaa“ lugejat kõnetab? Tõstaksin esile kahte teemade ringi. Esiteks pakub Laaneotsa teos sissevaadet ühe uue traditsiooni kujunemisse.

1994. aasta 20. augustil Obinitsas peetud külapeost sai alguse Seto kuningriik, mis on arenenud Setomaa suurimaks rahvaürituseks, kuhu sõidab palju neidki, kes setod ei ole. Eesti ajakirjanduses on üritust viimastel aastatel põhjalikult, kaasaelamisega kajastatud. Piir setode ja mittesetode vahel on uuemal ajal hägune, seto koorides laulab ridamisi neid, kellel seto päritolu ei ole, seto võib tänapäeval olla ka poole kohaga, umbes nii, nagu on suvehiidlasi. Ja nii mõnigi, kes on ennast veel hiljuti eestlasena määratlenud, on avastanud oma seto juured või söandanud esimest korda setona teiste ette astuda, kapist välja tulnud alles Eesti uue iseseisvuse ajal – ja võib-olla ka tänu sellele suurettevõtmisele.² Enamik eestlasi ei pane setoks olemist enam pahaks – selline on praegune õhkkond – ja küllap on Seto kuningriik meelemuutusele oma positiivse õhkkonnaga kaasa aidanud.

Uus traditsioon on tähendanud ka uue eliidi sündi. Igal aastal valivad kuningriigipäevalised, kes on valikut tehes seto rahva rollis, endale uue juhi, keda setode esindajana tunnustab ka näiteks Eesti president. 25 aasta pikkuse Seto kuningriigi traditsioonis on ülembsootskasid koos äsja ametisse valitud Rein Järvelillega olnud 15 (neist viis naist). Kõik nad on elus ja käivad kroonikogo nimetusega foorumis Setomaa asjade üle nõu pidamas. Laaneotsa raamat on paljuski selle traditsiooni juurutamise ja juurdumise lugu. See puudutab otseselt või veidi kaudsemalt raamatu ava- ja vaheosa. Sellest tehakse siin-seal juttu ka raamatu lõpuosas, kuhu lülitatud peatüki „Seto krooni sünd“ (lk 214–219) loogilisem koht olnukski raamatu avaosas. Ja raamatu lõpetab „Ülembsootska epiloog“ (mitte lihtsalt epiloog).

Kuningriigi traditsioon võib meeldida või mitte,³ aga see liidab kogukonda arvestataval määral ja näib olevat hea tervise juures. Eesti uue iseseisvusaja alguses välja mõeldud Seto kuningriik, mida võiks vaadelda ka Teise maailmasõja tagajärjel hävitatud Petseri maakonna teatava, küll vaid kujuteldava aseainena, on tunnistus seto rahva elujõust muutunud oludes. Paul Hagu, kes selle traditsiooni oma ideedega 1994. aastal idanema pani ja kes valiti tol aastal ka esimeseks ülembsootskaks, on kahtlemata üks setode suurkujusid.

Teistpidi vajab kõik aega, eriti ühe vana rahva puhul. Mõelda, et ülemb­sootskast on saanud „rahva vaimne liider“, et ta on „setodele sama tähtis kui president“ (lk 26), nagu Laaneots kirjutab, on ilus küll, aga sinnani on siiski veel pikk tee minna.

Seto identiteedist

Põnev ja aktuaalne on ka Tallinna seto laste kooli lugu. See tuleb jutuks raamatu lõpuosas. 2012. aastast peale Tallinnas tegutseva kooli, pigem koolikese algataja on Annela Laaneots. Setodest elab Setomaal ju veel vaid väike osa, umbes kuuendik. XXI sajandil on setod valdavalt laialipillutatud rahvas. Välisseto mõistet Laaneots ei kasuta ega poolda ka eri paigus elavate setode vahel vahetegemist. Ehkki erinevused on olemas ja hajali üle Eesti elavate setode probleemid langevad vähemalt osaliselt kokku nendega, mis on eestlastel, kes elavad väljaspool Eestit ja soovivad kõige kiuste oma identiteeti alles hoida.

„Minu Setomaas“ seto identiteedi küsimusega teab kui süvitsi ei minda. Identiteet tuleb otsesõnu jutuks ainult ühes lõigus raamatu alguses (lk 30) ja veidi pikemalt ühes raamatu lõpuosa peatükkidest (lk 176–182). Selles seoses väärib tähelepanu Laaneotsa raamatudebüüt – tema sulest 2015. aastal „Minu …“ sarjas ilmunud teos „Minu Tai saared“. Selle kirjutas Laaneots vahetult enne 2014. aasta suvel ülembsootskaks valimist ja pakub siin huvi põhjusel, et esikteose autori identiteet on selgelt eestlase oma. „Minu Setomaas“ teeb Laaneots eestlastel ja setodel teravat vahet, lugedes ennast setode hulka. See paneb küsima, milline on Laaneotsa puhul nende identiteetide vahekord. Kas ülembsootska ametiaastal toimus murrang? Sellele viitab ehk „Minu Setomaa“ alguses (lk 12) seisev sedastus: „See samm jääb eraldama kogu mu eelnenud elu järgnevast.“ Teisal nendib autor, et on ennast „kuidagi alateadlikult [—] kogu aeg [—] setoks pidanud“ (lk 182).

Võib küsida ka üldisemalt: kas ülembsootska peab olema seto? Ja kas ülembsootska esindab rahvast, maad või mõlemat? Torkab silma, et Laaneots kasutab raamatus Setomaad ka endise Petseri maakonna tähenduses. Ent eestiaegse Petserimaa elanikest oli enamik (1922. aastal 63,8%, 1934. aastal 63,5%) venelased. Sõjaeelses Eestis samastati Petserimaad ja Setomaad (tollal kirjutati eesti keeles veel Setumaast) väga harva, ka setodel ja Petserimaa venelastel tehti vahet. Setomaad ja Petserimaad samastamata ei saa aga hästi väita, et „suurem osa“ (lk 10), „kaks kolmandikku“ (lk 72), lausa „kolm neljandikku“ (lk 21) Setomaast asub tänapäeval Venemaal, nagu on kirjas „Minu Setomaas“.

Laaneotsa analüüsiga, mis seletab Tallinna setode vähest huvi oma järglaste seto laste kooli paneku vastu nõukogudeaegsete hoiakute järelmõjuga, ei saa kindlasti nõustuda. Laaneots räägib Nõukogude ajupesust, mille tõttu setod kalduvatki olema „see hall keskmine“ (lk 194). See seletus on lihtsustav. Inimese soov olla samasugune kui teised, näiteks seto soov olla eestlane, juhul kui ümberringi on eestlased, ei ole tekkinud Nõukogude ajal. Setode eestistamine oli sõjaeelses Eestis riikliku keele- ja rahvuspoliitika varjamatu püüdlus, Nõukogude ajal see jätkus. Ametlik statistika liigitas setod eestlaste hulka juba 1935. aastal. Ja küllap oleksid paljud saanud eestlaseks selletagi, lihtsalt Eesti kodanikuna. Erinevus hilisemast Nõukogude ajast seisneb selles, et Nõukogude ajal ei saanud neist asjust avalikult rääkida, seto küsimust ei olnud olemas.⁴ Need tulid jutuks omavahel ja vindusid värske õhu kätte jõudmata kuskil nõukogudeaegse pealispinna all. Paljudel juhtudel oli nõukogudeaegne eestistumine ka sundkäik, sest Petserimaa likvideerimise tagajärjel olid tuhanded setod kaotanud senist traditsiooni toetava keskkonna.

Rööprähklemisest parteikontorite pakkumisteni

Autor avab ennast selles pihtimusliku pealkirjaga raamatusarja kuuluvas teoses vähe, kuid saame teada: siin on inimene, kes enamasti ruttab, kelle tegus ja stressirohke elu tuleneb suuresti sellest, et tööd ja pereelu ühendada on katsumus. Need on niisiis eriti naiste probleemid ühiskonnas, kus soolisest võrdõiguslikkusest räägitakse küll palju, kuid kus lapsed on siiski naiste õlul. Selle elulaadi üle kurtmist, aga ka rõõmustamist toimetuleku üle leidub ka Laaneotsa esikteoses, mille alapealkiri on „Rööprähkleja rahunemiskatse“. Seal nimetab Laaneots ennast Tai saartele sõitmise eel „karjäärinaiseks“ (lk 12).

Ülembsootska ametiga kasvas vajadus tööpostil võimalikult esinduslik välja näha. Võiks arvata, et seto naisel on see lihtne, sest erinevalt naissoost firmajuhist või presidendist, kelle rõivavaliku üle on alati kellelgi ütlemist, on seto naise rõivastumistraditsioonis ju kõik paigas. Selgub aga, et see traditsioon ei anna vastust küsimusele, kas kolme lapsega vabaabielus elav naine, tähendab XXI sajandi seto naine, nagu on Laaneots, peaks esindusametis kandma vanikut või linikut, see tähendab, riietuma vallalise neiu või abielunaisena. Küsimused, kuidas seto traditsiooniga kooskõlas rõivastuda, tulevad „Minu Setomaas“ jutuks lausa kahes järjestikuses peatükis (lk 49–69), lisaks siin-seal hiljemgi (lk 89–93, 98-99, 180-181). Nii tiirleb vormi ümber üle kümnendiku (umbes 30 lk) raamatust. Huvitav on selle juures Laaneotsa märkus, et seto rõivaste selgapanek on tema jaoks „justkui süvenenult sisenemine oma seto ellu“ (lk 69).

Üks, mis kindel: ülembsootska ametiaasta, olgu see kui stressirohke ja väsitav tahes (neist raskustest räägib peatükk „Logistikageenius“ lk 107–112, osalt ka peatükk „Seto itk“ lk 118–123), annab inimesele küllaldaselt sümboolset kapitali, mille saab parajal hetkel ja tahtmise korral vahetada võimaluse vastu siseneda näiteks suurde, s.t Eesti poliitikasse. Parteikontorite pakkumistest noorele ülembsootskale teeb Laaneots juttu peatükis „Ei taha olla peibutuspart“ (lk 86–88).

Kirjule lugejaskonnale

Kirjandusteosena „Minu Setomaa“ kahjuks ei veena. Keel ei köida, midagi ei ole teha. Eks teksti kirjutamisega ole vist samamoodi nagu seto pitsi valmistamisega. Pitsi õnnestumise eeldused on raamatus (lk 220–225) ära toodud. Samavõrd nauditavaid ja läbitöötatud keelega peatükke, nagu on napp „Jumalamäel“ (lk 113–115), võinuks raamatus igatahes veel olla!

Paraku on valdav ajakirjaniku keel, mis kaldub eelistama kindla peale minekut, siin leidub moeväljendeid ja stampe. Kohati võiks tegemist olla ka aktusekõne või ajaleheartikliga, mille on kirjutanud poliitik, kes kipub nurki siluma. Ehk oleks võinud raamatu kirjutada seto keeles?

Seto sõnad, fraasid ja dialoogid, mida tekstis aeg-ajalt kasutatakse, on vahel joone all eesti keeles, vahel ka tõlkimata jäetud. Mõnikord on joone all selgitatud põgusalt ka seto mõisteid: mis on kitasnik, sukman, räbik jne. Joonealused märkused, olgu kui tahes napid, peatavad lugemishoogu ja neid oleks saanud „Minu Setomaas“ enamasti vältida, jooksvalt lahti seletades teksti sees, mida mõnel juhul ongi tehtud.

Toimetaja oleks saanud ka mõningaid kordusi ära hoida. Näiteks on Paul Hagu julgustavad laused vastsele ülembsootskale küll kindlasti seda väärt, et neid ka kaks korda lugeda (lk 19, 37), kuid raamatus piisanuks ühest korrast. Seda, mis on kossad, seletatakse raamatus samuti kahel korral (lk 50, 63) jne. Seto sõnu on edasi antud kursiivis, kuid mitte järjekindlalt.

Näib, et „Minu Setomaa“ püüab kõnetada väga kirjut lugejaskonda: kolleegidest kroonikogos kuni Setomaad vähe tundvate eestlasteni. Üks enam-vähem keskmine seto mahub sinna vahepeale. Seejuures paistab, et Laaneots on soovinud luua eeskätt siiski Setomaad ja setosid väljapoole esindavat teksti. Leidub pikki selgitavaid ekskursse, peatutakse Setomaa ajalool, taustadel jne. Ometi tulevad kolleegid Ahto Raudoja ja Aarne Leima esmalt jutuks kui „kamraad Ahto“ ja „ülembsootska Aarne“, alles mitukümmend lehekülge hiljem saab lugeja teada nende perekonnanime. Mitteseto lugejad ei tarvitse neid „sädeinimesi“, nagu Laaneots uuemaaegseid seto aktiviste nimetab, eesnime järgi teada. Õnneks on kõik kroonikogo liikmed erineva eesnimega.

Vaheosa Obinitsast kultuuripealinnana kujutab endast kuiva aruannet, räägitakse „suhete hoogustumisest“ (lk 142) jms. Vaheosa võinuks tublisti kärpida ja liita avaosale „Seto kuningriik“.

Keskmes on kuningriigi pea elu

Läbiv lugu „Minu Setomaas“ puudub, ehkki alapealkiri vastava ootuse tekitab. Külatüdrukust on saanud ju kuningriigi pea! Ent seda protsessi ei näidata. Raamat algab Laaneotsa ülembsootskaks valimisega ja üle poole teose mahust moodustab tema ametiaastal toimunud sündmustest ülevaate andmine. Keskmes on kuningriigi pea elu. Seda rõhutab ka vormi(riietuse) – vanik vs. linik – suur osatähtsus. Vähem saab lugeja aimu sellest, mis elu elas külatüdruk, kes kandis sama nime ja kellest sai 35aastaselt ülembsootska. Varasemast elust tehakse juttu alles raamatu teises pooles, pigem põgusalt. Kui lugemisjärg sinnani jõuab, ollaksegi juba harjutud mõtlema Laaneotsast kui ülembsootskast. Ja nii muutub ka ühe Mikitamäe külast pärit naise lapsepõlv ülembsootska lapsepõlveks. Autori palgejooned oleksid küllap selgemini välja joonistunud, kui raamat alanuks praeguse lõpuosaga ja lõppenuks praeguse avaosaga.

„Minu Tai saartes“ astub autor, kirjutades küll elust kodust kaugel eemal, lugejale lähemale. „Minu Setomaas“ on autori isik varjul. Viimistletuma keelega esikteos on sündinud võib-olla pigem kirest, mingist sisemisest sunnist, ühtlasi ehk uudishimustki, et kuidas on kirjutada raamatut. Nii pidin mitut puhku mõtlema, et vahest on Setomaa teos paberile jõudnud pigem kohusetunde ajel, võib-olla ka veidi kiirustades.

Kahe raamatu erinevus tuleb ilmekalt välja fotode valikus. Mõlema raamatu vahel on 31 fotost koosnev plokk. Kui „Minu Tai saartes“ on autorit kujutatud ainult kolmel fotol, teistel võib näha kauget Taid, sealset rahvast ja autori peret, siis „Minu Setomaas“ jätkub autorit pea poolele fotodest – viieteistkümnele. Ja autor on fotodel alati seto rõivis, silmakulmudki nagu kord ja kohus pealiniku all, ning huuled, mida autor muidu (argipäeval) ei värvivat (lk 65), ikka erkpunased. Olgu kevad, suvi, sügis või talv.

Fotode hulgas, millel autorit on kujutatud, leidub ka selline, millel ülemb­sootska Annela Laaneots seisab Obinitsa nõlval kõrguva graniidist lauluema kõrval. Skulptor Elmar Rebase loodud majesteetlikust kujust, mis Obinitsa 1986. aastal püstitati, on raamatus veel kaks omaette fotot, üks tehtud kevadel, teine talvel. Kui „Minu Setomaasse“ valitud fotodest pilk kiiresti üle libistada, sulavad Obinitsa skulptuur ja Annela Laaneots ühte. Monumendiga võrdleb autor ennast raamatu alguses (lk 19) ka ise, kirjutades ajast, mil ta 2014. aasta 2. augustil Mikitamäel ülembsootskaks kandideerides pakul seisis ja ema talle jonniva lapse rahunemiseks kätele tõstis: „Ja ma seisan ja seisan ja seisan lõpmatult seal posti otsas… kui lastega seto ema kuju, siidlindid kerges tuules lehvimas.“

Tundsin väga puudust fotost, millel Annela Laaneots kannaks vanikut, millest tekstis nii palju juttu on ja mida ta kandis ka tookord Mikitamäel pakul seistes, jonnist rahunev laps kätel. Ja oli omapärasem, omanäolisem – meeldejäävam kui neil raamatufotodel.

Isiklikkuse nappus on Setomaa representatsioonis minu meelest üldine murekoht. Vaevalt leidub Eestis teist piirkonda, mida oleks kombeks käsitleda niisama umbisikuliselt kui Setomaad. Näiteks pajatab seto instituudi väljaanne „Setomaa: unique and genuine“ (2014) loo setode maast ja rahvast aegade algusest tänapäevani, mainides teose 160 leheküljel nimeliselt vaid 18 isikut (kui Jeesus, pühakud ja Peko kõrvale jätta). Neist ainult kuus on setod: viis lauluema ja üks meesteadlane. Teose eestikeelses väljaandes „Ehe Setomaa“ (2018) on nimeliselt mainitud 22 isikut (kaheksa neist on setod, kellest lauluemasid on viis, mehi on nimega mainitud setode hulgas kaks). Näo, nime ja iseloomuga inimene on Setomaa representatsioonis pigem haruldus. On põlisloodus, iidsed traditsioonid, sealhulgas laul, ja on ka üksikud suurkujud – laulu­emad. Ja on nimetu rahvas. Kuid inimesteta poleks Setomaad. Nagu öeldud, on 25 aasta pikkuses Seto kuningriigi traditsioonis ülembsootskasid olnud koos praegu ametis olevaga juba 15. Inimesteta ei oleks ka Setomaa valda, mille loomisel, nagu Laaneots ka „Minu Setomaa“ lõpuosa peaaegu pikimas peatükis kirjutab, ei valitsenud setode hulgas sugugi üksmeel.

Seto kuningriigi traditsiooni juurdumine, selle suurürituse kasvav osa setode liitjana tähistab huvitaval kombel ka setode ilmalikustumist, eemaldumist kristluse mõjualalt. Kui vanasti kohtusid setod kirikukalendri pühadel, kuhu püüti ka kaugelt kohale tulla (oli siis selleks jüripäev, päätnits, mõlapäev jne, esimene kuningriik oli ajastatud Obinitsa kandis olulise paasapäeva järgsele päevale), siis nüüd kohtutakse juba vist pigem kuningriigipäeval. Selle suveürituse kese on ilmalik. Tähtis on siin Peko, kellest kõneldakse tõsiselt-silmapilgutusega kui setode muistsest kuningast ja kellelt ülembsootskad unes sõnumeid saavad (sestap võiks kuningriigi keset nimetada soovi korral ka paganlikuks või sünkretistlikuks).

Anne Vabarna loodud eepos Pekost on eestlase Paulopriit Voolaine inspireeritud ja alles kuningriigiga seoses setode hulgas laiemalt tuntuks saanud tekst, mis juurdub uuemas seto identiteedis järjest kindlamini. Siiski ei ole vähe ka neid setosid, kelles see tekitab ebalust.⁵ Kõik ei käi päris valutult. Üks ülembsootskadest olevat „otsustavalt keeldunud“ tõusmast Kolossova külas asuvale Jumalamäele, et seal Pekoga ametiasjus suhelda, kirjutab Laaneots (lk 114), jättes keelduja nime mainimata. Vihjeid ja mõistaandmist leidub raamatus veelgi.

Tõsiasi, et Laaneots mäletab ülestõusmispühade venekeelset tervitust vaid poolenisti, tekitas lugemisel hämmingut, kuid illustreerib üleminekut vanemast traditsioonist uuemasse päris hästi. Sest seda, et tervitusele „Hristos voskres!“ vastati vanasti Värskas ja mujalgi vene keeles ikka „Voistinu voskres!“, mitte „Neuželi“, nagu väidetakse raamatus (lk 185–186), peaksid ju kõik põlvkonna võrra vanemad setod veel mäletama.

Loodan, et „Minu Setomaa“ käivitab seto küsimuste arutelusid vähemalt nende hulgas, kes ennast tänapäeval setona määratlevad või võiksid/tahaksid määratleda. Kultuur vajab refleksiooni, enda pidevat väljamõtlemist ja mõtestamist. Selleks põhjuse andmiseks on Annela Laaneotsa raamatul potentsiaali tänuväärselt palju. Niisugune võiks olla „Minu Setomaa“ ühiskondlik-kultuuriline võimalus, ükskõik siis, kas see teos, ühe endise ülembsootska raamat on sündinud kirest või kohusetundest.

1 Näiteks Jaanus Nõgisto ammendab oma elulooraamatus „Vaatan korraks tagasi“ (2016) oma isapoolsed seto juured ühe lausega ja kõneleb esmalt emapoolsest, Hiiumaalt pärinevast suguvõsast.

2 Mille sära paistel tuhmub ka mõru mälestus näiteks tollest eesti talumehest, kes millalgi Eesti ajal keelas seto kaupmehel oma hobust kraavist joota, sest kraav asus tolle talumehe maa peal. Seda jutustas ühele mu eakale sugulasele tema isa, kes too kaupmees oligi.

3 Kadunud Arvo Kukumägi nimetas nüüdset paljuski festivalidega seotud seto elu korduvalt pseudoks, oma elulooraamatus „Alasti elu“ (2009) kirjutab ta (lk 13) järsult: „Praegune setundus on pseudovärk.“

4 Ja Petseri maakond oli ajalooline hälve.

5 Mulle toob Seto kuningriik ja ülembsootskade kõnepruuk meelde ka 1990. aastate alguse Eesti rojalistid, kes balansseerisid mängu ja tõsiduse piiril, olles ajuti esindatud ka riigikogus. Kaks aastat enne esimest Seto kuningriiki kuulutas üks neist Saaremaal Sõrve säärel välja Torgu kuningriigi. See toimus 18. augustil 1992.