Sohk ja teadus kümme aastat hiljem

Raivo Stern

Sel sügisel täitub kümme aastat päevast, mil rullus lahti skandaal, mis nüüdseks on lõppenud doktorikraadi äravõtmisega. Eelmise sajandi füüsikateaduse lipulaevast, Lucent Belli laboratooriumist vallandati teadliku petmise eest üks nende silmapaistvamaid ja edukamaid noorteadlasi Jan Hendrik Schön. Selle äärmusliku sammuni viinud sündmusteahelast on teadusajakirjanik Eugenie Samuel Reich kirjutanud raamatu „Plastic Fantastic” (2009). Ajakirjaniku eesmärk oli avastada, kuidas kõik juhtus ja miks just Schön sellesse skandaali sattus. Autor arvab, et sai teada, miks. Ta kujutab Schöni kui väga viisakat, meeldivat, peaaegu heatahtlikku inimest, kes tahtis väga sobituda teaduse nõudmiste ja ootustega. Lugu on äärmiselt oluline ja tähelepanuväärne just teaduse kui meetodi seisukohalt. Teadus on iselaadne asjaolude sõelumis- ja kontrollimisprotsess, kus ebakõlad, valed ning soovunelmad üsna nobedalt ilmsiks tulevad. Nii erineb teadus paljuski muudest informatsiooniga tegelevatest valdkondadest, nt majandusest või poliitkast, kus valed või väärinformatsioon võivad inimtegevust mõjutada üllatavalt pikka aega. Vahel isegi inimpõlvi. Teadust võrreldakse religiooniga, väites, et mõlemad olevat uskumuse erivormid. Teaduse meetod aga usub, kui üldse millessegi, siis just igasuguse tõe suhtelisusse ja loomupärasesse puudulikkusse. Valede, sohi ja blufi lühikesed jalad tulevad teaduse meetodiga ilmsiks loomulikult ja kiiresti. Teadusliku teadmise puutumus majandusse ning kasumilootusse on sageli hoiatavalt suur. Schöni lugu on oluline verstapost teaduses sohitegemise ajaloos, kus noor teadlane murdus edule orienteeritud keskkonnas. Samasuguseid, kuigi vahest vähem psühholoogilisi lugusid on teada möödanikust ja ilmselt sünnib ka edaspidi. Nagu dopingujuhtumid on spordiajaloo osa, on teadussohk ja ebateadus ka teadusloo paratamatu, kuigi ebaloomulik saatja.

American Scientist Online’i intervjuu Eugenie Samuel Reichiga 2009. a juunis.

Greg Ross, toimetaja: Kes on Schön ja milles seisneb tema pettus?

Ajal, mil ta paljastati kui pettur, oli sakslane Jan Hendrik Schön 32aastane koosseisuline teadlane, kes töötas Ameerika Ühendriikide ühes nimekamas, tollal firmale Lucent Technologies kuuluvas arenduskompleksis Bell Laboratooriumid. Pettus ise seisnes mitme läbimurde publitseerimises tipptaseme teadusajakirjades (Nature ja Science) orgaanilise ja plastelektroonika valdkonnas. Läbimurded seisnesid eelkõige neist uudsetest materjalidest toimivate elektrooniliste seadmete valmistamises. Schön oli väidetavalt edukalt ehitanud ja mõõtnud selliseid seadmeid. Ta reprodutseeris neil, muuhulgas, transistori karakteristikuid, mis kinnitasid, et need töötavad nagu tõhusad elektroonilised lülitid. Ühelgi võistleval uurimisrühmal ei õnnestunud aga neid tulemusi korrata ning septembris 2002 avaldatud aruanne (nn Beasley protokoll) näitas, et tõenäoliselt paljusid neist seadmetest ei olnud kunagi isegi olemas, ja need, mis olid olemas, ei töötanud sellesarnaselt, nagu tema väitis.

Kas me teame, miks ta seda tegi? Kuidas ta lootis puhtalt välja tulla?

Schön ise ei rääkinud väga üksikasjalikult, mis siis tegelikult juhtus ja tema avaldus pärast afääri ilmsiks tulekut väljendas põhiliselt seda, et tema töös oli vigu. Avaldus ise oli väga passiivne ja tegelikult ei võtnud Schön kunagi vastutust. Ta ei tunnistanud oma pettust üles sama suurel skaalal, kus see oli juhtunud. Oma teadlaseaja algusest peale, juba doktorandina, oli tal kombeks muuta oma andmeid, et sobituda avaldatud teadusartiklitega ning kohanduda nii teiste kirjanduses avaldatud teadlaste kui ka omaenda kolleegide hüpoteesidega. Nii et see, kuidas Schön oma pettusesse sattus, ongi eelkõige tema katse sobituda, konformism. Sellist teguviisi muidugi ei saa teadust tehes endale lubada, sest teadus on tihti täis konflikte, ja saavutatud tulemused ei vasta sageli sellele, mida oli eeldatud.

Arvestades, et ta ei ole olnud täielikult avameelne, mida ta tegelikult tegi, siis ei tea me isegi mitte tänapäeval tema pettuse täit ulatust?

Kui vaadata tema graafikuid, on võimalik visandada, kuidas tema väljamõeldised muutusid aja jooksul üha hullemaks, sest Schön tekitas ebaregulaarseid andmeid. Tema repertuaari kuulus samade algandmete töötluste taasavaldamine, ta tegi neisse järk-järgult üha uusi muudatusi. Kui uurida tema publikatsioone küllaldase üksikasjalikkusega, saab võrrelda eri trükiste sama andmekogumit ning avastada neisse lisatud fabrikatsioone või manipulatsioone. See on peaaegu kohtuekspertiisi tüüpi töö, millega alustas juba Beasley uurimiskomisjon ja mille abil nad avastasid mõnedki väljamõeldised. Reich uuris kogu Schöni teadusloomet tervikuna ja jõudis järeldusele, et noor füüsik ilustas oma tulemusi juba õpingute ajal Konstanzi ülikoolis ning võltsis esimesi andmeid oma esimese järeldoktoriaasta jooksul Belli Laboratooriumides 1998. aastal. Seega juba neli aastat enne enda paljastamist ta ilmselt juba fabritseeris andmeid täies mõõdus.

Tundub, et üks põhjus, miks ta suutis nii kaua mitte vahele jääda, on see, et ta varjas kiivalt originaalandmeid oma kolleegide eest.

Üldjuhul ta jagas oma analüüside tulemusi ja harva ka mõningaid vaheandmeid. Kui keegi kolleegidest küsis temalt algandmeid, siis Schön neid ka andis, sageli kohutavalt suurtes kogustes. Need andmed ei olnud tegelikud, veelgi enam, jagatu oli juba tema analüüsi tulemus või järeldus, mitte töötlemata toorandmed, nagu need tulevad katseseadmest. Nii pidid kaasautorid olema väga sallivad ja Schöni usaldama, et kogu andmetöötlus on tehtud õigesti.

Tulemused ilmusid ju eelretsenseeritud ajakirjades. Miks ei avastatud artiklite läbivaatamisprotsessis ühtegi võltsingut?

Retsensentide kommentaarid Schöni artiklitele kippusid olema väga positiivsed ja Schöni selle valdkonna tulemused sobisid väga tihti ja hästi eeldatavateks tulemusteks. Näiteks ühel juhul jäljendas ta väga tuntud orgaanilise elektroonika teerajaja saadud tulemusi ja pani need oma seadmetest oodatavasse konteksti. Ta tegi seda üsna targalt, nii et tulemus avaldas ilmselgelt muljet orgaanilise elektroonika või mõnel juhul ülijuhtivuse valdkonna asjatundjatele, kelleks tema retsensendid üldiselt olid. Nii tundsid nad esitatud andmetes ära midagi, mida oli loomulik oodata. Sageli olid Schöni andmed väga kaunid, sest seal oli vähem müra kui teiste teadlaste tegelikes andmetes, ta fabritseeris need väga veenvaks. Nii et retsensendid osutusid andmete välimusest võrgutatuteks ning kuigi nad esitasid keerulisi küsimusi, ei olnud nad avaldamise vastu.

Kuidas siis pettus ikkagi lõpuks päevavalgele tuli?

Schön libastus alles päris lõpus. Ta taaspublitseeris oma artiklites pidevalt ühte ja sama andmekogumit. Schöni väljund oli muljetavaldav: ta saatis nelja aasta jooksul 17 artiklit ajakirjadesse Nature ja Science. Mõlemad on sedavõrd juhtivad ajakirjad, et enamik teadlasi oleks õnnelik, kui saaks sinna kas või ühe artikli aastas, aga Schön suutis võrratult rohkem. Tuli ilmsiks, et ta dubleeris teadustöödes oma andmeid, kuid andmete kontekst oli iga kord erinev. Nii esitles Schön täiesti erinevaid katseid, kasutades aga täpselt sama andmekogumit. Juhtus ka, et osa mürast, mille Schön andmetele lisas, et need paistaksid usutavamad, oli samuti ühesugune ja äratuntav. Ühesugust müra ei saa eeldada looduses juhtuvat ja see osutuski lõpuks tõendiks inimlikust leidlikkusest. Kui kolleegid seda esimest korda 2002. a aprillis märkasid, avanesidki kardinad Schöni tegemiste eest. See oli näitemängu lõpp, sest ei olnud mingit võimalust eeldada, et selline asi oleks saanud toimuda juhuslikult.

Kõlab, nagu oleks ta komistanud omaenda hooletusest. Kas teil on tunne, et tõeliselt ettevaatlik pettur võib pääseda puhtalt?

Ma arvan, et tõeliselt ettevaatlik pettur läheks veel palju kaugemale. Schön jäi tõesti vahele mõningase hooletuse tõttu. Sellise tulemuse tingis ka tema tegutsemisloogika, mis oli selline, et ta püüdis alati näidata õpiku tulemust. Ta lihtsalt näitas õpiku tulemust liiga palju kordi. Nii et kui ta oleks olnud natuke hoolikam, oleks ta pidanud lisama veel rohkem müra ja võib-olla ka rohkem valeandmeid muutmaks oma tulemusi realistlikumaks ning see oleks ehk aeglustanud tema väljundit ja teinud pettuse vähem kahjulikuks. Ma arvan, et täpsem pettur jõuaks palju kaugemale, aga ma ei usu, et tema vahelejäämine oleks sama dramaatiline kui Schönil. Kindlasti oleks ka temal probleeme andmete reprodutseeritavusega, sest seda ei ole pettur võimeline ära arvama, olgu ta siis kui tahes põhjalik. Kuid reprodutseeritavuse probleemidest, mis esinesid Schöni andmete puhul, ei piisanud, et teda paljastada. Inimesed oletasid, et Schönil peab olema väga tark meetod, mida ta teistega ei jaga. Ma arvan, et asi oleks jätkunud sama moodi veel mitu kuud, võib-olla isegi mitu aastat.

Näib, et loodusteaduse olemuses on selliseid asju avastada. Kas Schöni juhtumit uurides on teie usk teaduse üritusse löönud kõikuma?

See kindlasti kõigutab usaldust, kuna hakkad muretsema, et leidub veelgi avastamata pettusi, kus on kasutatud samu trikke, või koos teiste trikkidega, mida me veel ei tea, ja pääsetakse karistamatult. Kuna see sohk tuli lõpuks päevavalgele, siis peamiselt seetõttu, et terve hulk inimesi võttis isikliku riski. Me ju loodame, et teadlased ei peaks seda võtma, et teadus saaks edusamme teha. Inimesed peavad olema aktiivsed ja tähelepanelikud, et selline teaduse iseparandamine toimiks. See ei toimu iseenesest.

Kas usute, et leidub võimalus, mis toob Schöni tagasi teadusse?

Saksamaa Teadusfond on tal keelanud kaheksa aastat teaduses töötada. Ta ei saa taotleda toetusi ja vahendeid teaduse tegemiseks. Mis saab pärast seda aega, on väga raske öelda. Tal oleks vaja kedagi, kes annab talle veel ühe võimaluse. See inimene võtaks seda tehes nii oma laborile kui ka institutsioonile suure riski.

Missugune on teie üldmulje pärast seda, kui olete kulutanud nii palju aastaid selle juhtumi uurimiseks ja sellest arusaamiseks? Kas lõplik mulje on teistsugune, kui oodata oskasite?

Alguses olin Schönist väga lummatud, peaaegu kaastundlik, sest tahtsin tõesti teada saada kogu tema lugu. Üks asi, milles veendusin, on see, et ta tegi seda kõike tahtlikult. See oli teiste eksitamise pikaleveninud kampaania, korduv inimeste ootusi ületavate andmete fabritseerimine ja tõeste pähe esitamine ilma igasuguse süümepiinata, nii palju kui ma nüüd oskan öelda. Olin lummatud sellest, mida ta oli teinud, aga ma olin ka väga pettunud. Kui algul arvasin, et ta võis teha vigu või olla eksinud oma teel, siis nüüd on see oletus lõplikult kadunud.

Tõlkinud Raivo Stern

Järelmäng

2004. a juunis avaldas Konstanzi ülikool pressiteate, et Schönilt on võetud tema ebaausa tegevuse (dishonourable conduct) tõttu doktorikraad. Füüsika osakonna esindaja Wolfgang Dieterich nimetas afääri viimase 50 aasta suurimaks pettuseks füüsikas ja ütles, et teaduse usaldusväärsus on seatud halba valgusse. Schön vaidlustas otsuse, aga 28. oktoobril 2009 jäi ülikool selle juurde. Vastuseks kaebas Schön ülikooli kohtusse, kus 27. septembril 2010 ülikooli otsus tühistati, mis tähendab, et Schön tohtis oma doktorikraadi säilitada. 2010. a novembris kaebas ülikool otsuse edasi. 2011. a septembris leidis kõrgema astme kohus, et ülikool on langetanud oma otsuse korrektselt ja edasi kaevata ei ole enam võimalik. Jan Hendrik Schöni doktorikraad on tühistatud. R.S.

Vt ka: Wikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/Schön_scandal Varasem artikkel sohist teaduses: Ingolf Lindau, Indrek Martinson, Piret Kuusk: Sohk ja füüsika, EFS aastaraamat 2002, http://www.fyysika.ee/teadus/sohk