Sirbi laureaadid 2018 – Ülo Niinemets

LEA LARIN

Ülo Niinemets

Akadeemik, Eesti maaülikooli taimefüsioloogia professor Ülo Niinemets kirjutas Sirbile glüfosaadi ohtlikkusest ja selleteemalise globaalse vassimise teemal seeria silmi avavaid artikleid. „Monsanto dokumentides“ kirjeldab ta ülima põhjalikkusega, milliste võtetega on Monsanto, üks peamisi glüfosaadipõhiste herbitsiidide tootjaid, saavutanud oma toote Roundup ülemaailmse laialdase leviku ning milliseks võib kujuneda glüfosaadi baasil toodetud herbitsiidide kasutamise hind keskkonnale ja inimesele.
Ülo Niinemets nendib, et kuna glüfosaat on põllumajanduses üks kõige enam kasutatavatest kemikaalidest, ongi probleem selles, et glüfosaati on hakatud pidama asendamatuks. Kui oleks tema teha, siis keelustaks ta alustuseks glüfosaadi mugavuskemikaalina vilja valmimise ühtlustamiseks ja kiirendamiseks ning mõne aja pärast täielikult. Niinemets usub, et vähemalt ELis ongi glüfosaadi kasutamise lõpp õige pea käes ja selleks tuleks hakata juba praegu valmistuma: „Ma kaldun arvama, et glüfosaadi kasutusluba ei ole ELis enam võimalik pikendada, kuna negatiivne meelsus on nii suur. Mäletatavasti saavutati peale tohutuid vaidlusi õhkõrn kvalifitseeritud häälteenamus glüfosaadi kasutamise lubamiseks. Viimati oli Ühendkuningriik suurim glüfosaadi toetaja. Brexitiga kaob üks peamisi glüfosaadi eestkostjaid.“ Igal juhul soovitab ta kuulda võtta Eesti teadlaste arvamust.
Oma põhitööna uurib Ülo Niinemets maaülikoolis taimede stressihormoone ja on veendunud, et taimede kohanemisvõime arvesse võtmine muudab kliimamudelid palju täpsemaks. See on ülimalt oluline ajastul, mil inimkond on vastamisi oma senise ajaloo suurimate katsumustega – kliimamuutuse, toidu- ja veejulgeoleku ning välisõhu saastatusega.
Eesti keskkonda ohustavate tegurite kohta ütleb Niinemets, et suurim probleem on pinna- ja põhjavee reostus, kuna seoses ELi pindalatoetuste kasvuga kasvab jõudsalt kemikaalide kasutamine põllumajanduses ning need satuvad pinna- ja põhjavette, mistõttu ilmselt halveneb lähitulevikus näiteks Suur-Emajõe ja Peipsi seisund. Tohutult palju kasutatakse vett põlevkivi kaevandamisel, lisaks on põlevkivi kaevandamise ökoloogiline jalajälg meeletu fossiilse CO2 keskkonda paiskamise tõttu. Tõsiseks probleemiks peab Niinemets kütteperioodil välisõhu saastatust mitmes linnas, eriti Tartus, kus põhiliselt saastavad lokaalsed tahkeküttekatlad ja ahjud, samuti diiselmootorid: „Üks halvasti tõmbav ahi, kuhu visatakse lisaks puidule alla ka olmeprügi, võib saastada rohkem kui näiteks Väo elektrijaam. Kentsakas on see, et riiklik aktsiisipoliitika soosib kõige suurema saastekoormusega kivisöe ja puidu põletamist kodumajapidamises, sest kütteõli, gaas ja elekter on kõrgelt maksustatud.“ Samuti on probleeme kevadel pärast lume sulamist, mil igal pool lendleb asfalditolm. Maailma Terviseorganisatsiooni Rahvusvaheline Vähiuuringute Agentuur lisas hiljuti välisõhu saastuse vähki tekitavate tegurite nimekirja ja üle kogu maailma üritatakse õhusaastet vähendada. „Tehnoloogia on selleks olemas,“ nendib Niinemets.
Niinemetsa arvates peaksid teadlased teadust populariseerima, kuigi Eesti teadlased on üle koormatud: „Pikka aega on teadlaste panust hinnatud ainult rahvusvaheliste publikatsioonide järgi. Teaduse populariseerimist on järjest enam rõhutatud ja igaüks peaks panustama, eriti need, kes tagasihoidlikumalt panustavad rahvusvahelisse teadusesse. Kuid paradoksina kirjutavad populaarteaduslikke artikleid ja esinevad meedias eelkõige need teadlased, kes on ka rahvusvaheliselt edukad. Kuigi nüüd puhuvad poliitikas uued tuuled, peamine olevat koostöö tööstusega ja oma elevandiluutornist allatulek. Iseenesest justkui õige printsiip, aga selleks on vaja ka võrdväärset, tipptasemel pingutust erasektoris. Elu edasiviimiseks paljudes valdkondades ei ole vaja tingimata kohe teadust. Põllumajanduses näiteks saab saagikust suurendada olemasolevate teadmiste abil vähemalt kaks korda. Selle tõestuseks on kas või see, et need, kes targemalt tegutsevad, saavad juba praegu kaks-kolm korda suuremat saaki!“

Ülo Niinemets on esimese Eesti teadlasena pälvinud prestiižse Euroopa Teadusnõukogu (ERC) tippteadlase grandi (2012). Samuti on ta kolmekordne riigi teaduspreemia laureaat (aastatel 2000, 2006 ja 2018) ja 2017. aastal üks Eesti teadlasest, kes kuulus maailma 3300 kõige mõjukama teadlase hulka ning 2018. aastal maailma enim viidatud 6000 teadlase hulka. Talle on omistatud 2012. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärk.

Monsanto dokumendid I
Monsanto dokumendid II
Monsanto dokumendid III
Monsanto dokumendid IV
Mis on herbitsiid glüfosaat?
Glüfosaadisaaga: kes on kes ja mis on mis?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht