Seks sotsiaalmeedias ja sotsiaalmeediaga – peavool tervitab

Mittemõistmisest tulevat tõrjumist võiks ideaalsel juhul vähem olla, kui mõistmatuse tühimiku täidaksid uurimused nagu see raamat.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Seks on vaimustav, oluline ja mõnikord hirmus. Seks on tavaline elu osa,“ nendivad raamatu „Seks ja sotsiaalmeedia“ autorid sissejuhatuses. Tallinna ülikooli osaluskultuuri professori Katrin Tiidenbergi ja Austraalias asuva Monashi ülikooli sotsiaalmeedia lektori Emily van der Nageli uurimus ilmus eelmisel aastal inglis- ja sel aastal eestikeelsena. Selles, et teema lugejaid tõmbab, pole põhjust kahelda.

Niisiis, seks on tavaline elu osa. Tänapäeval on seda sageli ka seks sotsiaalmeediaga ja sotsiaalmeedias. Ometi on see teemavaldkond, mis on küll kõigi silme ees, ent mida justkui varjata püütakse. Tabud, stigmad, hirmud. Kümne aasta pikkusel uurimistööl põhinevas raamatus harutavad autorid paljud sotsiaalmeedia- ja seksiteemad üksipulgi lahti. Vihje: hirmutavat jääb alles vähe.

Sotsiaalmeedias toimuv ei ole ääreala, vaid paljudele seksuaalsuse loomulik osa. Pandeemiaaegsete piirangute taustal ehk veelgi enam? See puudutab nii eneseesitlust, teiste jälgimist kui ka omavahelist seksuaalse sisuga otsesuhtlust. Raamatus jäävad vaatluse alt välja kohtinguäpid, rõhk on internetikeskkondadel nagu Facebook, Twitter, Instagram, TikTok, Reddit, Tumblr, Snapchat jms. Keskne roll on teemaviitel #NSFW ehk Not Suitable For Work. Kes seda varem kohanud ei ole (mina näiteks ei olnud), siis tegemist on hoiatusega, et selle viite taga peituvat sisu ei pruugi ehk tahta avalikus arvutis teiste pilkude alla ulatuvalt avada.

Katrin ja Emily (raamatus räägivad nad endast läbivalt eesnimega, ingliskeelses versioonis on Katrin lühendatud suisa Kat’iks) toovad välja sotsiaalmeediaplatvormide vastuolulisuse. Üheti on loodud justkui võimalus vabamaks suhtluseks, teisalt on suurtele korporatsioonidele kuuluvad sotsiaalmeediaplatvormid sageli võtnud konservatiivse joone. Reegleid on pidevalt muudetud.

Seksi digipagendamine

Tähelepanuväärseim on 2018. aasta FOSTA-SESTA (Fight Online Sex Trafficking Act and Stop Enabling Sex Traffickers Act) deklaratsioon, mille eesmärk on võidelda inimkaubanduse ja prostitutsiooniga. Hägusa sõnastusega dokumendist sai aga paljude sotsiaalmeediaplatvormidele ajend rakendada igaks juhuks rangemaid reegleid. Näiteks ära keelata kogu #NSFW sisu (Tumblri näitel). Nii tõi see paljudel online-platvormidel kaasa seksi digipagendamise. Selleks et pagendusse sattuda, ei pidanud sisu tingimata eksplitsiitne olema, tuli välja, et ka baklažaani ja virsiku kujutised võivad teatud olukordades mitmetimõistetavuse tõttu pagendusse sattuda.

Seksuaalse sisu modereerimine saab harva olla objektiivne või üheselt mõistetav, nii on see teemade osas kaasa toonud palju edasi-tagasi põrgatamist. Neist tuntuim on ehk #freethenipple liikumine, kus protestiti rindade paljastamise keelamise vastu. Näiteks: kas rinnaga toitmise puhul saab rääkida seksualiseeritusest? Jne. Kõrvalmärkus: Facebooki enesetsenseerimise pidevalt muutumises olevast teekonnast, sh mainitud liikumisest, on 2018. aastal teinud põhjaliku ja huvitava ingliskeelse podcast’i RadioLab.1 Soovitan kuulata.

Eks veider on, kuidas internet kogu oma tänapäevasuses on ometi loonud imeliku monstrummaailma, mis lisab ajaloost tulenevatele tabudele uusimad vindiga hirmud/hirmutamise. Katrin ja Emily vaatlevad sotsiaalmeediast tulenevat ärevust Venni diagrammina, kus seksi ja sotsiaalmeediat ümbritsev ärevuskolmik hõlmab kolme hirmu – seksi, avalikku elu ja tehnoloogiat puudutavate nn vanade hirmude kattumisala. Kattumisalad on autorite sõnul sünnitanud moraalipaanika, „avaliku keskustelu, mis võimendab või eksitab üldsuse muret eeldatavalt ohus olevate sotsiaalsete väärtuste ja avalike huvide pärast“ (lk 36). See ähvardab omakorda mitut liiki häbiga. Soolisuse, seksuaalsete huvide jm tõttu.

Katrin Tiidenberg

Erakogu

Eraviisiliselt saadetud alastipildid võivad tuua kaasa suuremat sorti skandaali, kui saatjaks juhtub olema kuulsus. Miks peaks selliste piltide olemasolu kahe intiimselt seotud inimese puhul olema mingisugune asi, mis selgitust vajab? Pole siis ime, et enese esitlemine seksuaalsel moel suuremale auditooriumile kui üks kaaslane toob lisaks oodatud tagasisidele või võimestavale tundele kaasa ka teatava ohu(tunnetuse). Kui alastipilte laetakse üles sotsiaalmeediaplatvormidele, nähakse ise (sageli platvormi võimaldatud vahenditega) vaeva, et isik ei oleks sealt tuvastatav. Neil platvormidel võivad olla küll peamiselt keha- ja sekspositiivse atmosfääriga kogukonna esindajad, ent inimesed, kes pilte jagavad, soovivad olla kindlad, et sisu ei kasutata nende ründamiseks või häbistamiseks.

Sotsiaalmeediaplatvormidega seostub anonüümsuse ja pseudonüümsuse temaatika. Paljud eelistavad hoida oma identiteedid eraldi. Seksuaalne sisu jääb eelkõige väiksemale auditooriumile või eravestlustesse, samal ajal kui näiteks Facebooki kontol on inimene kodanikunimega ja näitab vastavalt avalikult lihtsamini vastuvõetavat osa oma elust. Anonüümsus/pseudonüümsus ei tähenda aga seepärast (tingimata) häbenemist.

Miks aga üldse riskida? Keha ja seksuaalsus on niivõrd seotud sellega, kuidas me ennast näeme. Hirm, ebakindlus, arusaam enese seksuaalsusest – mahavaikimine ilmselt endast paremale arusaamisele jõuda ei aita. Enese väärtustamine läbi teiste pilkude võib olla teraapiline ja võimestav. Ehk isegi hariv.

Kui asuda paaniliselt valvama tegevusi, mis seda ei vaja, soosib see omakorda meetmeid, mis seksuaalset sotsiaalmeediasisu tõrjuvad. „Selle asemel, et aidata inimestel harrastada neile sobivat seksi turvaliselt ja vastastikusel kokkuleppel, viivad moraalipaanika ja sotsiaalmeediaplatvormide hiljutised muutused sotsiaalmeediaseksi häbistamise, varjamise, keelamise ja avalikust elust tõrjumiseni“ (lk 55). Ehk seda mittemõistmisest tulevat tõrjumist võiks ideaalsel juhul vähem olla, kui mõistmatuse tühimiku täidaksid uurimused nagu seesama raamat.

Ühe peatüki toon eraldi välja. Sest, hei, juttu on riistapiltidest! Teate küll, need fotod, millega enamik naisi on elus palumata kokku puutunud. Ja küllap on need ka põhjus, miks näiteks Tinder ei luba vestlustes fotosid saata. Katrin ja Emily uurivad nii nende saatmist kui vastuvõttu. Riistapildid, isegi võõraste omad, ei pruugi seejuures sugugi alati olla ebameeldivad.

Suure vahe loob põhjus, miks midagi sellist saadetakse. Kui mees on teadlik, et sunnib oma pilte kellelegi vägisi peale, läheneb see vägistamiskultuurile. Või õigupoolest on sinna juba jõudnud. Soovimatu riistapilt ei mõju seksikana, vaid püüdena võimu kehtestada. On mehi, kes tõmbavad tagasi, kui on viimaks aru saanud, et nende pildid pole teretulnud. Kui ei tõmba, siis pole ilmselt põhjust kaheti arvata ka ajendite kohta.

Ent kui autorid vaatavad teemat meessoost intervjueeritavate pilgu läbi, leiab eest sootuks teistsuguseid motiive. Aga ka palju ebakindlust oma keha(osa) väljanägemise, eriti suuruse osas. Nii mõnedki mehed annavad endale aru topeltstandarditest. Üks huvitavamaid selgitusi tuleb varastes 40ndates küsitletult. „Ma arvan, et meestele on oma riistaga avalikkuses vehkimine vastumeelne, sest peenise naeruvääristamine on üks neist vähestest olukordadest, kus mees kogeb seda, kuidas ühiskond naisi nende keha pärast igapäevaselt tundma paneb“ (lk 109). On, millele mõelda.

Avardav seksuaalsus

Autorid ei unusta ohte, mis internetis on. Ent kui panna seksuaalselt vabama väljendusviisiga kogukonnad samasse patta rahvusvahelise pedofiilide võrgustiku või inimkaubandusega, jõuab kiiresti absurdi. Ometi seda tehakse. Ohtusid on vaja teadvustada, ent paranoia kõige võõra osas turvalisusele kaasa ei aita. Seksuaalmaastik võib olla küll kirju, aga see ei tähenda, et oleks tingimata keeruline vahet teha, mis on vastuvõetav ja mis mitte. Eri tegutsemisviiside puhul saab mõttes lihtsalt läbi käia peamised märksõnad: kas kõik osalised on toimuvaga (entusiastlikult) nõus, kas nad on otsustusvõimelised (täie mõistuse juures, täisealised jms), kas toimuv on turvaline ja mõistlik.

Seksuaalne mitmekesisus toob kaasa vajaduse seda mõtestada. Katrin ja Emily näitavad, et seksuaalsuse väljundite parem mõistmine on tähtis, et teha vahet positiivsel ja destruktiivsel. Erinevused nende kahe vahel ei tulene mitte ajaloolistest tabudest ja arusaamadest normaalsusest ning sellest, „kui täpselt meie seks ajaloolist doktriini järgib“, vaid „kui eetiline, lugupidav, kaalutlev ja teadlik see on“ (lk 163).

Internet teeb hoolimata kõikvõimalikest takistustest lihtsamaks mõttekaaslaste, ehk suisa kogukonna leidmise. Eriti tähtis on see haavatavamatele gruppidele. Kes tahaks olla üksi ja heakskiiduta enese olemasolule? Kusagilt peab tekkima arusaam, et üks või teine eelistus pole mitte kõrvalekalle, vaid üks seksuaalsuse paljudest ilmingutest. On selleks avatud ja ausa vabasuhte või polüamooria praktiseerijad, aseksuaalsed inimesed või ükskõik mille suhtes (lõputute variatsioonide seast) huvi tundvate inimestega; kõige aluseks on ikka seesama: entusiastlik nõusolek otsustusvõimelise (täisealise) inimese poolt. Mis tähendab, et seksuaalsete teemade digipagendamine on sotsiaalselt erakordselt tähtis – see võib jätta inimesed kogukonnata.

Katrin Tiidenberg on Postimehe intervjuus2 välja toonud, et 2021. aastal kuulub kümme juhtivat platvormi viiele ettevõttele. Neid platvorme kasutab 4,3 miljardit inimest. Päris hirmutavad arvud, ei ole jäänud kuigi palju kohti, kuhu veebis n-ö põgeneda, kui need platvormid on otsustanud järgida seksuaalse sisu osas raskesti põhjendatavalt karme reegleid.

„Seks ja sotsiaalmeedia“ käsitleb tähtsaid teemasid, ent säilitab analüüsi käigus sekspositiivse hoiaku ja lobeda keelekasutuse. Mõne peatükiga ei suhestu ma lugejana ise kuigivõrd, sest näiteks Tumblr on mulle alati võõras maailm olnud, aga sissevaade kulub ehk seda enam ära. Selliste uurimuste avaldamine mõnusas arusaadavas keeles on minu meelest ülimalt tähtis. Samasse ritta loen näiteks seksuaalhariduse koolitaja Emily Nagoski raamatu „Leia oma kirg” („Come As You Are“ 2015), mis annab teadusliku ülevaate naise toimimisest. Liiga paljud meist elavad hoolimata näilisest infoküllusest seksuaalsusest piiratud arusaamaga, mis ei ole ehk tingimata heteronormatiivne, aga sisaldab ikkagi kinnistunud arusaamu à la kuidas või kui lihtsalt peaks naine orgasmi saama, sekslelud on vaid neile, kes muidu üksteist rahuldada ei suuda jne. Rääkimata siis internetimaailma mängumaast.

1 Vt https://www.wnycstudios.org/podcasts/radiolab/articles/post-no-evil

2 Kristina Herodes, Katrin Tiidenberg, Hirm, häbi ja tellised mantlitaskus – seks sotsiaalmeedias. – Postimees 24. IX 2021. https://leht.postimees.ee/7345006/hirm-habi-ja-tellised-mantlitaskus-seks-sotsiaalmeedias

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht