Riik, mille hümnis puudub riigi nimi

Erik Tohvri

Siis kui eesti ajakirjandusele nurgakivi panija Johann Voldemar Jannsen saksa-soome helilooja Friedrich Paciuse meloodiale isamaalised sõnad kirjutas, ei osanud keegi iseseisvast Eesti riigist veel unistadagi. Ka seda, et tema koos tütre Lydiaga eesti rahvusluse alusmüüris oma kindla koha saavad, ei osanud kumbki ette näha, sest nende näidatud suund oli küll õige, aga lõppeesmärk hoopiski hägune.

Tolleaegne reformimata kirjakeel oli veel pärit Perno Postimehest, mille päises oli tutvustus: „Terre, armas Eesti rahwas! / Minna, Perno Postimees, / kulutama ollen wahwas / keik mis sünnib ilma sees, / Annan teäda sulle heaks, / Et ka sinno rahwas teaks, / kuida keik ma-ilma maad / Ellawad ja teggewad.“ Väärib tähelepanu, et Jannsen juba tollal söandas seni maarahvaks nimetatud kaasmaalasi õige nimega nimetada ja nende rahvuslust äratada, aga ka märk sellest, miks see eesti suurmees Nõukogude okupatsiooni ajal saksameelseks tunnistati ja peaaegu põlu alla sattus kui kodanliku Eesti hümni sõnade looja.

Tundub, et papa Jannseni muusikalised võimed polnud just kõrgest klassist, sest selle isamaalise laulukese sõnastamisele ta sügavamalt ei pühendunud – ilmselt pidas seda vaid eestlaste isamaatunde äratamise vahendiks. Sõnad on küll südamlikud ja hingehaaravad ja luuletusena peaaegu laitmatud, aga laulmisel on kohati raske neid meloodia takti panna ja see nõuab ebaloomulikku venitamist, näiteks sõna „sinu“ neljasilbiliseks laulmist: si-ii-ii-nu kaitseja …“ Tekstis on mitmeid ebakohti, näiteks võimalus laulurida „kui armas oled sa“ tõlgendada küsimusena ja pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist avaldasin toonases Hommikulehes pikema artikli sellel teemal, tõin näitena ka remonditud hümni teksti ja sain üldsuse käest korraliku seljasauna, peaaegu riigireetjaks tunnistamise: reliikviad on pühad, nendega ei mängita!

Olen üks väheseid, kes veel mäletab enne sõda toimunud paraade, aktusi ja tollaseid hümni laulmisi. Olin siis lapseeas, aga isamaa-armastus jäi nii sügavalt hinge, et okupatsiooniajal raadiost Soome hümni kuuldes püüdsin seda eesti tekstiga kaasa laulda, aga ei saanud sõnu sobitades sellest täielikku rahuldust. Midagi tundus olevat valesti, aga siis tõi mingi rahulduse teadmine, et mu eestimeelsus pole kadunud.

Hümni muuta ega täiendada ei saa, sest tegemist on reliikviaga – selle tõe olen omaks võtnud, õigemini leppinud. Olgu pealegi, seni on nii lauldud, eks lauldakse ka edaspidi. Ka Milose Venust käiakse imetlemas, mis sellest, et tal pole käsi – see on reliikvia ja kui keegi teeks ettepaneku talle käed teha, satuks see maailmaparandaja vist hullumajja. Kas ka hümni samamoodi suhtuma peaks, seda otsustagu asjatundjad – tegin endale selgeks ja jäin rahule.

Aga mõni aeg tagasi kohtasin tänaval kunagist töökaaslast. Vene rahvusest Juri on Eestis elanud üle kolmekümne aasta, omandanud peaaegu perfektse eesti keele ja kodakondsuse. Rääkis, et peab vabariigi aastapäeval minema sõjaväeparaadi vaatama, sest tal poeg olevat marssijate hulgas. Seda kuuldes ei suutnud ma jätta talle esitamata küsimust, mis oli mul juba mitu aastat meeles mõlkunud, et mis tundega vene poisid rivis olles Eesti Vabariigi hümni laulavad. Juri oli just paras mees vastama – vana tuttav ja seega ohutu, ei pea seda küsimust provokatiivseks.

„Mis tundega? Eks ikka patriotismiga,“ vastas tema kuidagi kummalise muigega, mis pani mind kahtlevalt küsima:

„Räägid tõsiselt või?“

„Ikka tõsiselt!“ vastas tema juba laialt muiates. „Teil on ju universaalne hümn, seda lauldes võib igaüks oma isamaa peale mõelda. Riigi nime seal ju ei ole!“

Ma ei teagi, mis mind tema vastuses rohkem häiris, kas kuuldu sisu või see, et ta Eesti kodanikuna ütles „teil“, mitte „meil“, aga hümni sõnadele mõeldes tundsin hinges kibedust. Hümn on järjest korduv tõotus, ustavuse kinnitus oma riigile, mis ei saa olla nimetu, hümn ei saa olla anonüümne. Reliikviaid ei tohi muuta, aga ma ei tea ühtki riiki, mille hümnis puudub riigi nimi. Mitte ühtegi peale meie armsa Eesti. Kas see oleks siis suur pühaduse teotus, kui asendaksime Jannseni tekstis maskuliinsust rõhutava sõna „isamaa“ kõigiti sobivama Eestimaaga?

Erik Tohvri on kirjanik, 1933. aastast Eesti Vabariigi kodanik.