Riik karjainstinkti võimuses

Ekreiitliku mäs(s)u puhul äratab tähelepanu selle retoorika: see on agressiivne, terveid gruppe solvav ja ebaintelligentne, põhjustades vastumeelsust ennekõike haritlaskonna hulgas.

ÜLO MATTHEUS

Eesti poliitilise kursi muutuse seoses EKRE domineerimisega valitsuses võib laiemas taustsüsteemis kokku võtta ürgse karjainstinkti võimendumisena: see sunnib otsustavamalt kaitsma oma gruppi ja selle toimetulekut. Selles mõttes on Mart Helme enda tituleerime alfaisaseks täiesti omal kohal. Paavianidel on alfaisane karja juht, kes domineerib kõigi teiste üle ja kelle peamine ülesanne on piltlikult öeldes lahendada demograafiaprobleem, mis on kesksel kohal ka EKRE agendas. Karja juhtimine tähendab seejuures oma õiguste pidevat kaitsmist ehk kraaklemist ja kaklemist ning sellega kaasnevat stressi, mis põhjendab agressiivset juhtimisstiili.¹

Karjainstinktist

Kogukond, selle identiteet, sh keel ja rahvuslik kokkukuuluvustunne, ei ole midagi iseenesest negatiivset. Need panevad koos toimima, loovad sidusa ühiskonna aluse ja tagavad kokkuvõttes kogukonna toimetuleku. Sellisele koostoimimisele ja ühisele identiteedile tuginevad kogukonnad, sh riigid, on igati loomulikud. Veelgi enam, need tulenevad inimese bioloogilistest eeldustest, nagu on selgitanud Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari oma raamatus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Harari sõnul pole inimene suutnud end kognitiivsele arengule vaatamata bioloogia seaduspärasustest lahti rebida. „Me oleme siiski loomad edasi ning meie füüsilisi, emotsionaalseid ja kognitiivseid võimeid kujundab endiselt DNA. Meie ühiskonnad on rajatud samadele alustele nagu neandertallaste või šimpansite omad,“ kirjutab ta.² Inimest eristab Harari sõnul eellastest vaid mõtlemisvõime. Kognitiivse revolutsiooni tulemusel koos keele ja abstraktse mõtlemise tekkimisega 30 000–70 000 aastat tagasi arenes välja suutlikkus teha koostööd (mammuteid jahtida oli võimalik vaid koos), mis viis selleni, et inimene kerkis toiduahela tippu ja temast sai maakeral domineeriv liik (lk 36–39). Selleks et grupp koos püsiks, on vaja reegleid, kes gruppi kuulub, ja kaitsta grupi identiteeti kõige võõra eest, mis võib seda lagundada.

Euroopa Liit kui kogukondlik eksperiment

Selles kontekstis on EKRE kriitika alla sattunud Euroopa Liit vägagi huvitav eksperiment: ühelt poolt on see pannud seni konfliktsed kogukonnad koostööd tegema, üritades nende rahvuslikke pürgimusi välja juurida (silme ees Teise maailmasõja hirmutav kogemus) ja teiselt poolt loonud uue kogukonna nimega Euroopa Liit. Võib tõdeda, et see eksperiment läks päris hästi: omavahel sõdinud riigid hakkasid tegema koostööd, nende majandus kasvas kiiresti ja tulemus oli sedavõrd atraktiivne, et meelitas sinna ka enamiku endisi idabloki riike. Eesti astus Euroopa Liitu kümneliikmelises grupis 2004. aastal, võib öelda, et hoogtöö korras, harmoniseerides jooksujalu oma seadused Euroopa Liidu õigusega. Aja möödudes hakkas aga Brüsseli bürokraatia (nn banaanide kõveruse norm) ja Liidu föderaliseerumine osa poliitilistest jõududest häirima. Kui kätte jõudis 2015.-2016. aasta rändekriis, mida üritati lahendada Brüsselis määratud kvootidega, sattus paraku tõsisesse kriisi ka Euroopa Liidu kogukonnatunne. Selle põhilised alustalad – identiteet ja kindlus tuleviku suhtes – sattusid ühtäkki kahtluse alla ja esile kerkisid need poliitilised jõud, kes suhtusid Brüsseli, Berliini ja Pariisi avatud uste poliitikasse kriitiliselt ega jaganud nende nägemust Euroopast kui paljurahvuselisest ja kultuuriliselt laiapõhjalisest kogukonnast, kus on teretulnud nii erinevad rassid kui ka usutunnistused. Kätte oli jõudnud kriitiline piir, kus Euroopa Liidu deklareeritud ühisosa ei olnud enam vastuvõetav suurele osale liikmesriikide valijaskonnast, kes asusid toetama oma riigi rahvusmeelseid jõude. See on siiski vaid kogu protsessi üks aspekt.

Globalism – kas uus identiteet?

Kõige toimuva taustal kulgeb oma teed ka kõike ühtlustav globalism. Maailma umbkaudu 7000st keelest on saja aasta pärast hinnanguliselt alles vähem kui kümnendik. Selle üks põhjusi on kiire majanduskasv ja suurte keelte (inglise, hiina) domineerimine.³ Seni suhteliselt väikeste kogukondade sees toiminud tööjaotus on omandanud globaalsed mõõtmed ja majandust dikteerivad üha enam riikideülesed konglomeraadid. Nende tegevuses ei arvestata enamasti kohalike huve (keskkonnaprobleemid, maksude vältimine) ega alluta nende kontrollile (nt Facebook ja Google). Globaalne majandus, seda toitev tarbimismootor, üleilmne facebookistumine ja google’istumine on loonud globaalse identiteedi, mida iseloomustavad üleilmsed kaubamärgid (McDonald’s, Coca-Cola, Lay’s, Nike, Sony, Samsung jt), standardiseerunud riietus (T-särk, teksad ja Croksi sandaalid), ülemaailmse levikuga telekanalid ja meelelahutuse tootjad (Fox, Netflix, HBO jne), Hollywoodi filmitoodangu ja ingliskeelse muusika domineerimine jne, jne.

Kuigi globaalmajandus suudab toota tohutul hulgal kaupu ja hüvesid, ei tähenda see, et need jõuaksid kõigini. Teadmine kuskil olemas hüvedest on tänapäeva infoleviku juures kujunenud üheks suuremaks probleemiks ja liikumapanevaks jõuks. Koos kliimamuutustest ja kestvatest sõdadest tulenenud toimetulekuraskustega on see tekitanud tohutu rahvastikurände, mis on suurim kogu inimkonna ajaloos. Kuigi on väidetud, et maakera suudaks praegusest ka mõnevõrra suurema inimhulga vabalt ära toita, kui ressursse võrdsemalt jaotada, on see utoopiline idealism, mille võimalusi katsetab veel vaid mõni järele jäänud kommunistlik diktatuuririik.

Identiteedi tulevik

Globaalsed protsessid koos rahvastiku­rändega pressivad sisse uksest ja aknast ning panevad küsima, kas ürgne kogukonnamentaliteet (tegelikult toimetuleku tagav karjainstinkt) on siis tõesti asendumas millegi muuga? Kas inimene on oma olemuselt muutunud?

Instinkte pole paraku võimalik lõpuni maha suruda (neid on võimalik teatud kultuuritaseme juures vaid kontrolli all hoida), mis tähendab, et mingit tüüpi kooslused (sh riigid ja nende ühendused) jäävad püsima ka tulevikus. Üksainus linngi on koostoimiv üksus, millest saab silmapilk katastroofipiirkond, kui koostöö lakkab.

Küsimus seisneb selles, millele uute koosluste väärtused tuginevad. Kas senised rahvuslikud väärtused asenduvad globaalsete väärtustega? Või ühendab gruppe lihtsalt vajadus oma heaolu kaitsta? Viimases osas on suunanäitajaks USA, kus ameerikalik superedukuse ja heaoluidentiteet ähvardab Ladina-Ameerika sisserände tulva all lahustuda.

Kuid maailm muutub ja iga järgmine põlvkond võtab muutunud olukorda kui midagi loomulikku. Ka Euroopa Liit kui katse asendada rahvusriikide kapseldumine avatuse ja sallivusega on kaasa toonud väärtuste ja identiteedi muutusi. Nagu on osutanud Angela Merkel, on islamist saanud nüüdseks osa Saksamaast.⁴ Üha vähem omavad tähendust märgid, mis eristavad Euroopa muust maailmast, nt Eiffeli torn, Notre-Dame’i katedraal, püha Peetruse basiilika või Big Ben. Isegi ristid korjatakse koolide seintelt ära, sest need häirivad mittekristlasi. Notre-Dame’i põlemine oli teatud mõttes kui unest ärkamine või vähemasti raputus, meeldetuletus, et Euroopa märkidel on väärtus, et nende hävimine teeb haiget.

Ludiitlik-ekreiitlik mäsu kangakudujate vastu

Nii nagu tööstusrevolutsioon pani ludiidid lõhkuma kangastelgi, toovad muutused riikide identiteedis paratamatult kaasa selle, et tekivad uued mässajad (lepenistid, salvinistid, orbánistid, kaczyńskistid või helmenistid-ekre­iidid), kes astuvad vastu nendele poliitilistele kangakudujatele, kes üritavad erinevaid kultuure kokku siduda kirjuks multikultiks. Hinnang neile mässudele ei ole siiski ühene. Ludiitide vastuhaku on progressi-ideoloogid hinnanud tagurlikuks (vastu seisti ju tehnoloogia arengule!), kuid on ka teistpidi mõtlejaid, kelle silmis võrdub pideva progressi ja majanduskasvu ideoloogia hävingu ja globaalse enesetapuga. Nii võib poolt ja vastuargumente leida ka Eesti ekreiitlikule mässule (või tegelikult mäsule, see sõna iseloomustab olukorda paremini).

Tuleb nõustuda Kaupo Vipiga, kes on osutanud oma raamatutes „Globaalne pohmelus“ ja „Lokaalravitsus“, et globaalsete hädade ravi saab olla vaid lokaalne ja tugineda väikestele, sidusatele ja hästi toimivatele kogukondadele. See väide ei ole iseenesest vastuolus ei rahvusluse ega liberalismi ideoloogiaga. Grupi võivad moodustada ka erinevad rahvused. Olulised on ühised huvi, koostöö ja toimetulek.

Kui räägime Eestist kui kogukonnast, kui tervikust, siis ühelt poolt, nagu põhiseaduses kirjas, on see küll rahvusriik, kuid tegelikult paljurahvuseline ühiskond, mis on jaotunud keele poolest kaheks suureks grupiks. Koostöö küll suurtes piirides toimib ja valdav osa elanikkonnast saab hakkama (tõsi, osa ka vireleb), kuid identiteedi küsimuses on kahe grupi vahel suured erinevused. Eestlaskonna rahvusliku identiteedi ideoloogia tugineb suuresti julgeolekule – Vene ohule saab vastu seista vaid selge eestimeelsus –, venekeelsete hoiak Vene ohu suhtes on sisuliselt eitav. See tähendab kokkuvõttes, et mitmekultuurilise riigi puhul, kus suure osa moodustavad esimese-teise põlvkonna muukeelsed sisserändajad, hägustub nii enesekaitsmise kui ka tegelikult oma kultuuri ja rahvuse prioriseerimise vajadus. See on küsimus, mis tuleb selgeks mõelda neil eesti rahvusgruppi kuulujail, kellele rahvuslus ei sobi.

Rahvuslus kui kaitseideoloogia

Rahvuslus on antud juhul niisiis ka kaitseideoloogia, osa karjainstinktist, mis tagab karja ellujäämise. Identiteedi hägustudes üldine kaitsetahe väheneb, mis toob mingis kitsamas grupis omakorda kaasa ohutunde suurenemise. Viimast süvendab veelgi võõrtööjõule avatud tööturg, mis samuti hägustab pilti. Just ohutunde kasvust ja sellest tulenevast karjainstinkti võimendumisest kõneleb EKRE esiletõus. Ühelt poolt on need protsessid loogilise arengu tulemus, neil, nagu osutatud, on bioloogiline aluspõhi, kuid koos enesekaitseinstinkti tugevnemise ja süvenenud vajadusega oma gruppi kaitsta on ennast ilmutanud ka otsene rassism ja vaen Euroopa Liidu kui rahvuslikkust nivelleeriva jõu vastu.

Ekreiitliku mäs(s)u puhul äratab tähelepanu selle retoorika: see on agressiivne, terveid gruppe solvav ja eba­intelligentne, põhjustades vastumeelsust ennekõike haritlaskonna hulgas. Teadlased on tembeldatud punaprofessoreiks, Tallinna ülikooli lõpetajaist on saanud hobusevargad, naistearstidest mõrvarid jne. Nii on minulgi TLÜ lõpetajana tempel küljes. Kuulen muidugi vastuväidet, et ka ekrelaste hulgas on haritud inimesi. Jah on, mitmed neist on minu head tuttavad, kuid häda on selles, et ei domineeri see intelligentne pool, vaid räuskav osa erakonnast, mida EKRE liidrite kõrval esindab reljeefselt nende häälekandja Uued Uudised. Selle suure müra keskel pole tarkade häält kuulda.

Aga, nagu öeldud, grupiliidrite roll on stressirohke: võimu hoidmiseks ja oma mõju suurendamiseks on vaja alfaisaste kombel kraagelda ja räiget kisa teha. Pean tõdema, et vaatamata oma rahvuslikule meelestatusele ja veendumusele, et Eesti mõte seisneb vaid tema rahvuskultuuri püsimises, on praegune rahvuspopulistlik ja räuskav valitsuskultuur mulle vastuvõtmatu. Ma ei ole paavian ega šimpans, ma olen homo sapiens ja eeldan intelligentsemat valitsemist. Veelgi enam, ma eeldan kognitiivset revolutsiooni kogu poliitilises kultuuris.

1 James Gorman, Baboon Study Shows Benefits for Nice Guys, Who Finish 2nd. – New York Times 14. VII 2011. https://www.nytimes.com/2011/07/15/science/15baboon.html

2 Yuval Noah Harari, Sapiens. Inimkonna lühiajalugu. Äripäev, 2016, lk 54-55.

3 Emily Underwood, Languages are being wiped out by economic growth. – Science. 2. IX 2014. https://www.sciencemag.org/news/2014/09/languages-are-being-wiped-out-economic-growth

4 Andreas Rinke, Merkel says Islam ‘belongs to Germany’ ahead of Dresden rally. – Reuters 12. I 2015. https://www.reuters.com/article/us-germany-islam-merkel/merkel-says-islam-belongs-to-germany-ahead-of-dresden-rally-idUSKBN0KL1S020150112