Riigi tagasirullimine

Neoliberalismi tagasitulek on mitte väike samm edasi, vaid suur samm tagasi.

SANDRA HAUGAS

Hiljuti kokku lepitud riigi eelarvestrateegia kinnitab, et riik on asunud jõuga teostama kärpepoliitikat. Selle illustreerimiseks ja õigustamiseks tsiteeris rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus ETV saates „Esimene stuudio“ kärpe­paradigma ema Margaret Thatcherit: „Kui kõigi teiste raha on ära kulutatud, siis ühel hetkel ei jää muud üle kui tuleb küsimus maksude tõusust.“¹ Niisiis, tere tulemast (tagasi) Eesti riigivalitsemisse, neoliberalism!

Ei ole üllatav, et neoliberalism, nimetatud ka kui turuliberalism või uusparempoolsus – riigijuhtimises mastaapset kärpimist, riigi osa vähendamist ja turumehhanismide rakendamist (nt avalike teenuste pakkumise erasektorile delegeerimine, turule omase nõudlus- ja pakkumisolukorra tekitamine vaba valiku ja pakkujatevahelise konkurentsi soodustamise kaudu jne) pooldav valitsemisparadigma oli Eestis väga populaarne 1990ndate algul, sest just siis, s.t 1980ndatel ja 1990ndate esimesel poolel, oli neoliberalismi õitseaeg ja õhukese riigi õpetus lõi laineid paljudes riikides. Eesti paistis teiste seas silma iseäranis usina thatcherismi õpipoisina ja ka see ei ole üllatav. Nimelt oli pikaaegse rõhuva võõrvõimu alt vabanenud eestlastel ihalus end kõigest, mis Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduga vähegi seostus, lahti rebida. Kuna vähemalt retoorikas oli NSV Liidu poliitikat suunavaks ideoloogiaks sotsialism ehk vasakpoolsus, taheti eemalduda ka sellest. Seega ei üllata, et poliitskaala punktide vahel valiti välja see, mis asetseb vasakpoolsusest võimalikult kaugel ehk lausa spektri teises otsas: neoliberalism.

Nüüdseks on ühiskonnateadlased ja teisedki mõistnud, et lühikese aja jooksul ühest poliitilisest äärmusest teise minek ei olnud hea idee, sest see tõi kaasa rohkelt ebavõrdsust, vaesust ja kõrvalejäetust,² ometi on igati mõistetav ka taasiseseisvumisjärgne trots, soov vasakpoolsusest kui peaaegu et sõimusõnana tajutud nähtusest eemalduda ning sellest tulenenud teataval määral irratsionaalne poliitilise tee valik. Seega neoliberalismi võidukäik noores, uljas ja poliitiliselt kogenematus 1990. aastate Eestis üllatav ei ole.

Küll aga on äärmiselt üllatav kuulda Thatcheri tsiteerimist ja näha 2021. aastal kärpepoliitikale üleminekut märksa küpsemas Eestis, siis kui enamiku riikide valitsemisparadigmad on neoliberalismist suure sammu edasi liikunud. Mis paradigmanihet seletab? Nimelt mõisteti, et tõotades suurendada nii riigi toimimise kulutõhusust, mõjusust kui legitiimsust oli neoliberalism retoorikas küll paljulubav, kuid tegelikkuses sündis riigivalitsemises turumehhanismide kasutuselevõtust rohkem kahju kui kasu.³ Ilmnes terve plejaad probleeme alates mitmesugusest, sh sotsiaalsest, hariduslikust, soolisest, ebavõrdsusest ja lõpetades riigivalitsemise killustumise ning sellest tuleneva suutmatusega lahendada nüüdisajale omaseid probleeme, mis nõuavad õhukese ja fragmenteerunud riigiaparaadi asemel hästi koordineeritud ja läbi põimunud institutsionaalse korraldusega riiki. Nendest õppetundidest ajendatuna hüljati õhukese riigi ülistamine juba 1990ndatel isegi Thatcheri enda Ühendkuningriigis ning tõsteti aukohale sotsiaalse investeeringu paradigma (SIP), mis riigi rolli neoliberalismist märksa enam tähtsustab.⁴

SIPi kohaselt ei ole nii, nagu ütles meie rahandusminister: kui kogu raha on kulutatud, ei jää üle muud kui makse tõsta. SIP ei näe üleüldse raha, mis riigivalitsemisse suunatakse, ühetaoliste kulutustena, vaid eristab selgelt kulutusi ja investeeringuid. Viimaste puhul ei ole nii, et mida rohkem raha välja käiakse, seda vaesemaks riik jääb, vaid vastupidi: riigi suurenenud investeeringud inimestesse, s.t haridusele, (vaimsele) tervisele, aktiivsele tööturupoliitikale, soolisele võrdõiguslikkusele ja aktiivsele vananemisele, suurendavad vaimse ja materiaalse toimetuleku potentsiaali ja seeläbi on võimalik ühiskonnas ja tööturul osaledes ka riigi majanduskasvu potentsiaali suurendada.⁵

Kärpepoliitikaga liigutakse nendest eesmärkidest paraku eemale. Kõige ilmekamaks näiteks sellest värskes poliitikakujunduses on muidugi huvihariduse rahastamise vähendamine ja laste huvihariduses osalemise võimaluste KOVide õlgadele veeretamine ehk huvihariduse küsimuses riigi tagasirullimine („Rolling back the state!“ kui neoliberaalide lipukiri) – ja seda ajal, mil laste ja noorte vaimne tervis on pandeemia tõttu niigi palju kannatanud ja eeldab hoopis lisainvesteeringuid huviharidusele ja muudele vaimset tervist turgutavatele tegevustele.

Kogu halva juures on kriisidel ka hea külg: võimalus teha suuri muudatusi, et astuda samm edasi. On kahju, et meie poliitikakujundajad on otsustanud kasutada seda kriisi mitte selleks, et astuda kas või väike samm edasi, vaid selleks, et astuda suur samm tagasi.

1 https://www.err.ee/1608195001/kell-21-40-esimeses-stuudios-keit-pentus-rosimannus

2 Jelena Helemäe, Ellu Saar, Estonia – Highly Unequal but Classless? Studies of Transition States and So­cieties 2002, 2, 49–58.

3 Helen Sullivan, Local Government Reform in Great Britain. Reforming Local Government: Closing the Gap between Democracy and Efficiency, 25–27.

4 Ibid.

5 Anton Hemerijck, Social investment as a policy paradigm. Journal of European Public Policy, 25(6), 2018, 810–827.