Revolutsiooniline deklaratsioon

LEA LARIN

Eelmisel nädalal võttis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu aastakoosolekul vastu deklaratsiooni. Et viimati juhtus midagi sellist kaksteist ja enam aastat tagasi, tuleb avaldusse tõsiselt suhtuda.

Napilt viiest punktist koosneva ülilakoonilises stiilis avalduse mõistmiseks on vaja meenutada konteksti, miks see on sündinud. Eesti teaduse kroonilisest alarahastusest on räägitud ja kirjutatud lugematu arv kordi, teaduse ja arendustegevuse (T&A) rahastus peaks kehtiva strateegia­dokumendi „Teaduspõhine Eesti“ olema SKTst 3%, millest avalik sektor peaks panustama 1% ning erasektor 2%.

Tegelikkuses on asi nutune, eelmise raamprogrammi Euroopa raha sai otsa ja otse riigieelarvest teadusele minevad summad kukkusid 0,51% tasemele SKTst. Erasektori panus umbes 0,6% tasemele. Ehk siis Eesti teadus, mille saavutuste üle me nii uhked oleme, saab kolm korda vähem raha, kui tegelikult ette nähtud.

Teadusagentuuri eestvedamisel jõuti möödunud aasta 19. detsembril selleni, et peaaegu kõigi juhtivate erakondade esimehed kirjutasid alla deklaratsioonile toetada teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni avaliku sektori rahastamise tõstmist 1%-ni SKTst ning edasist hoidmist vähemalt samal tasemel. Pangem tähele, et kui seni on kõneldud teadus- ja arendustegevusest, siis seekord on lisatud ka innovatsioon, kokku TA&I.

Leppe kohaselt nähakse 2019. aasta riigieelarve strateegias ette 1%-ni jõudmine kolme aasta jooksul 2020–2022 võrdsete summade lisamisega. Seda raha on päris palju. Kui lepe täies mahus realiseeritakse, siis teadusele eraldatav summa peaaegu kahekordistuks. Suurte summadega kaasnevad teadagi suured kired, kuid eelmainitud igal aastal lisanduva raha kasutamises jõuti siiski kokkuleppeni. Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) otsustas, et mõistlik on 40% suunata olemasolevasse teaduse finantseerimise süsteemi, 20% teadussüsteemi vältimatutesse kuludesse, nagu teaduskirjanduse tellimine, Eesti Teaduste Akadeemia finantseerimine jms ning ülejäänud 40% erasektorisse, selleks et seal areneks tugev teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon.

Akadeemia avalduses esile toodud paradigma teisenemine on oluline: riik kavatseb maksumaksja rahast finantseerida (abistada) erasektorit. Arvude tasemel suunataks erasektorisse praeguse plaani järgi 0,12% SKTst eesmärgiga, et tagasi hakkab tulema 1,4% praegusele seisule lisaks. Seega enam kui kümme korda rohkem. Tugev teadus erasektoris on nii riigi kui ka akadeemilise maailma huvides. Kas või juba sellepärast, et värsketel doktoritel oleks, kuhu tööle minna.

Kui esimesena mainitud 40% + 20% jaotamiseks on mõistlik süsteem, mis lausa kisendab lisaraha järele, siis probleem on selles, kuidas kasutada seda viimast 40% lisanduvast rahast, mis liiguks peamiselt erasektorisse ja mille kohta mõne debatis osalenu arvates ei tohiks akadeemilisel maailmal üldse sõnaõigust olla. Teadlased tahavad raha jaotamisel olla laua ääres, kuhu neid ei ole kutsutud (ja mitte menüüs), kaasa rääkimas, et raha lihtsalt ära ei põletataks. Näiteks uue asfalditehase ostmiseks, mis on kindlasti mingis mõttes innovatsioon, sest tööviljakus ju tõuseb.

Pakiliseks teeb probleemi aga asjaolu, et uue valitsuse üks kiireloomulisi ülesandeid on formuleerida ja vastu võtta riigieelarve strateegia lähiaastateks, sest ennekõike peab see lisanduv raha jõudma riigieelarve strateegiasse. Mida seal pole, ei ole ka eelarves.

Nii sündiski Eesti Teaduste Akadeemia deklaratsioon. Seadus muide käsibki akadeemia üldkogul „esitada arvamusi Eesti teaduse korralduse ning teadus- ja arendustegevuse finantseerimise kohta“. Kuna üldkogu pole väga-väga kaua seda võimalust kasutanud, oligi viimane aeg.

Veel leiab Teaduste Akadeemia avaldusest igati mõistetava soovituse, et olemasolevat teadussüsteemi välja ei kurnataks, ja lõpuks kaks rohkem kui tõsist torget: sellisel viisil raha erasektorile jagamise kogemus ja kompetents Eestis puudub ja teadlasi peaks rakendatama mh suurte riigi­ettevõtete nõukogudes.