Raamatukogu kui rahvaste Paabel

MERLE KARRO-KALBERG

Vaatamata sellele, et varakevadel viitas uus valitsus pingelisele eelarvele ja saatis signaale, et betooni investeerimine lõpetatakse, anti suvel siiski lubadus leida lähiaastail vahendid ERRi uue telemaja ehitamiseks ja rahvus­raamatukogu renoveerimiseks. Viimasele on kavas eraldada 65 miljonit amortiseerunud ruumide aja­kohastamiseks, rahvusarhiivi Tallinna osakonna kokkutoomiseks, VAT-teatri ruumide korrastamiseks ja konverentsi­keskuse ehitamiseks.

Mida ühe raamatukogu ajakohastamine aga tegelikult tähendab, seda enne laiemalt läbi ei mõeldud ja erinevalt telemajast arhitektuurivõistlusel läbi ei lahendatud. Ei küsitud ega arutletud selle üle, milline peaks raamatukogu olema ajal, mil raamatute lugemine väheneb, suurema osa infost, mis muidu raamatukogust ammutati, leiab aga veebist kas rongis, kohvikus, rabas murakaid korjates või kodus vannis. Ka ei küsitud, milliseid ülesandeid XXI sajandi raamatukogu aina digiteerunumas ühiskonnas täitma peaks. Rahvusraamatukogu renoveerimise pressiteates ütleb kultuuriminister Tõnis Lukas, et raamatukogu peab end edasi arendama avatud kultuurikeskusena ning raamatukogu uute kommunikatsioonide paigaldamise ja energiasäästlikuks ehitamise tõttu tekivad nüüd seninägematud võimalused pakkuda lugejatele uusi teenuseid ja luua tõeliselt tänapäevase sisuga ruumid, kuhu kõik on oodatud. Mida see kõik, eriti aga „tänapäevane sisu“ tähendab ja kuidas see eesmärk saavutatakse, seda me teada ei saa.

Kui võtta lahti rahvusraamatukogu projekteerimise riigihankega kaasa pandud ruumiprogrammi tabel, siis erilist innovatsiooni sealt ei paista. Soovitakse loomulikult raamatukogu funktsioneerimiseks vajalikke ruume: hoidlaid, eri meediumide digiteerimisruume, kabinette töötajatele, uurimissaale jms.

Ka muude avalike ruumide otstarbe kirjeldamisel valitseb pigem praeguse olukorra ajakohastamise mõtteviis, mitte soov midagi sisuliselt muuta. Fuajees on endiselt kõige olulisemal kohal infopunkt, ekraanid, kus kuvatakse infot majas toimuvate ürituste kohta, suunaviidad, puutetundlikud ekraanid jne.

Ainsa üllatusena paistab silma, et VIII korrusele kavandatakse terviseala spordisaali, sauna ja dušiga. Ajastu vaimust on kantud ka soov kaotada raamatukogu eest parkla ning paigutada fuajeesse pistikutega istumistaskud. Midagi erilist pole seegi.

On välja toodud, et traditsioonilisest raamatukogust saab laiahaardeline platvorm siis, kui seal suudetakse väga erinevaid sotsiaalvõrgustikke luua ja need kokku tuua. See tähendab, et raamatukogu on avatud ja vajalik nii kodanikele kui ka immigrantidele, noortele ja vanadele, õpilastele ja tärkavatele iduettevõtjatele. See tähendab raamatukogu avatust mitte ainult digitaalses, vaid ka füüsilises mõttes, et raamatukogu oleks lahti mitte ainult tavaks kujunenud tööpäeva vältel üheksast viieni, vaid ka õhtuti. See tähendab, et olemine on tehtud mõnusaks ja mugavaks: on kohti, kus saab kõvema häälega lobiseda ja neid, kus vaikselt tööd teha, on lubatud pikali visata ja toolil lääbakil istuda. Raamatukogu võiks pakkuda töötegemiseks lauda ka neile, kes suurt kontori- või lauapinda ühiskontoris rentida ei jaksa või ei taha.

Mida see ruumiliselt tähendab, paistab hästi silma Oodis, Helsingi rahvusraamatukogus. Laupäeva õhtul kihab seal inimestest nagu jõulude eel kaubanduskeskuses. Sissepääs on kõigile vaba ilma igasuguse kaardi ja registreerimiseta. On klaasist toad, kus saab sõbraga telekamänge mängida, suurte ekraanide, interneti-ühenduse ja telesilla loomise võimalusega koosolekuruumid suuremale ja väiksemale seltskonnale ning individuaalse töö ruumid. Seal saab laenutada õmblus- ja tikkimismasinat ning 3D-printida. Kohvikust lunastatud kohvi ja saiaga saab jalutada otse riiulite vahel. Väikestele lastele on lastekirjanduse riiulite vahel suur mänguala ja suur käruparkla. Oodis valitseb tõeline rahvaste paabel, mida Eesti rahvusraamatukogu praeguse lähteülesande juures ilmselt seal nägema ei hakka.