Pingutuse mõttekus sõltub sellest, kui palju haridust on teistel

Nobeli pälvinud vaesuse uurijad: „Kui ei ole kindel, et jõuate suuri oskusi nõudvale tööjõuturule, siis on hea hariduse omandamine aja raiskamine. Vaestes riikides on inimesed sellest sageli intuitiivselt aru saanud.“

ALARI PURJU

Rootsi panga Alfred Nobeli mälestus­auhind majandusteaduses läks 2019. aastal kolmele USAs töötavale majandusteadlasele, kelle uurimisvaldkonnaks on vaesuse probleemid. Massachusettsi tehnoloogiaülikoolis (MIT) töötavad Abihijt Banerjee ja Esther Duflo on USAsse jõudnud doktoriõpingute kaudu. Banerjee on sündinud Indias Mumbais ning kõrghariduse sai Calcutta ülikoolist ning Jawaharlal Nehru ülikoolist, doktorikraad on tal USA Harvardi ülikoolist. Esther Duflo on pärit Prantsusmaalt, kus omandas Pariisis majandusalase kõrghariduse sealses tippülikoolis École normale supérieure. Doktorikraad on tal MITst. Arenguökonoomika vastu hakkas ta oma sõnul huvi tundma 1990. aastatel, mil töötas vahetusüliõpilasena Venemaal Jeffrey Sachsi assistendina. Töötab koos Banerjeeriga MITs. Michael Kremer töötab Harvardi ülikoolis, kust on ka ta doktorikraad.

Banerjee, Duflo ja Sendhil Mullainathan asutasid 2003. aastal MITs Abdul Latif Jameeli vaesuse uurimise labori (The Abdul Latif Jameel Poverty Action Lab, J-PAL). Abdul Latif Jameel on Saudi Araabia perekonnale kuuluv rahvusvaheline firma, mille vara väärtus ulatus 2017. aastal ajakirja Forbes andmetel 2,2 miljardi dollarini. Laboril on üle maailma 170 kaasuurijat ning ligi 300 administraatorit. Eesmärk on teostada uuringuid, millele järgneksid poliitikasoovitused ning sadu miljoneid inimesi hõlmavad rakendusprogrammid. Sellise laia haardega tegevuse tulemuseks on ka silmapaistvad teadussaavutused selle valdkonna kriteeriumide järgi. Näitaja järgi, mis lähtub mõjuteguriga kaalutud ning viitamisajaga diskonteeritud viitamiste arvust, on Esther Duflo tegutsevate majandusteadlaste hulgas maailmas 3., Banerjee 163. ning Kremer 260.1 Duflo on peale vaesuse teemade üksjagu kirjutanud ka naiste majanduslikust hõlmamisest.

Banerjee ja Duflo said väljaspool teadusringkondi kuulsaks 2011. aastal, kui nende raamat „Vaesusökonoomika. Radikaalselt uued mõtted, kuidas võidelda üleilmse vaesusega“ pälvis ajalehe Financial Times ja panga Goldman Sachs välja antud aasta parima äriraamatu tiitli.2 Juba 2010. aastal sai Duflo USA parimale alla 40aastasele majandusteadlasele antava John Bates Clarke’i medali, mida nimetatakse ka mini-Nobeliks (paljud selle medali saajad on hiljem saanud päris Nobeli).

Seoses laureaatidega on toodud välja mitu eripärast seika. Esther Duflo sai auhinna 46aastaselt ning on kõigi aegade noorim laureaat (enne teda oli selleks Kenneth Arrow, kes sai mälestusauhinna 1972. aastal, olles siis 51aastane). Duflo on Elinor Ostrumi järel teine selle auhinnaga pärjatud naine. Banerjee on 1979. aastal auhinna saanud Arthur Lewise ning 1998. aasta laureaadi Indiast pärit Amrtya Seni järel kolmas mittevalge laureaat. Banerjee ja Duflo töötavad koos MIT Abdul Latif Jameeli vaesuse uurimise laboris ning on paar ka eraelus.3

Vaesuse uurimise eellugu

Vaesuse temaatika on traditsiooniliselt kuulunud arenguökonoomika valdkonda, millele pärast Teist maailmasõda pühendus ka näiteks tuntud eesti päritolu majandusteadlane Ragnar Nurkse.4 Kuidas vaesed riigid jõuaksid rikastele järele, mida nad selleks peaksid tegema, on olnud arenguökonoomika suur küsimus. Vastuseid on üritatud anda mitmesuguste käsitluste ja meetoditega. Douglass Northi institutsiooniökonoomika kohaselt on läbi majandusajaloo olnud pigem reegel, et vaesed riigid jäävad vaeseks, järelejõudmine rikastele on saanud võimalikuks eriliste asjaolude tõttu ja seega erand.5

Nobeli majanduspreemia laureaadid Abihijt Banerjee ja Esther Duflo oma kodumaja ees Bostonis.

Bryce Vickmark/Scanpix/MIT/AFP

1990. aastal eristus arenguökonoomika vaesuse käsitluses pakkumispoolne koolkond (tuntuim esindaja Jeffrey Sachs) ideedega välisabi otsustavast osast ning nõudluspoolne koolkond (tuntud esindaja endine Maailmapanga ökonomist William Easterly), kes oli kriitiline lääne riikide paternalismi suhtes ning nägi vaeste riikide väljapääsu turumehhanismi ulatuslikumas kasutamises ning suuremal määral oma jõule tuginemises. Selle valdkonna üks peaküsimusi on näiteks maavarade osa järele­jõudmisel. Suur osa maavararikastest riikidest on siiski jäänud vaeseks, kuigi nendes vaestes riikides leidub üksikuid väga rikkaid inimesi.

1990. aastatest sai vaesusest lahtisaamisel uueks keskseks teemaks inimkapitaliga seonduv.6 Kasvuarvutustes kasutati eri põhjuste dekomponeerimist, kus arvestatavaks teguriks sai haridus. Põhiliselt makroökonoomilises raamistikus tehtud uuringud ei süvenenud hariduse ja muude inimkapitali liikide kujunemise spetsiifilisse seaduspärasse. Osalt sellest tingituna, osalt muudel põhjustel nappis niisuguste uuringute puhul poliitilisi soovitusi, mis oleksid piisavalt arvestanud eri kogukondade toimimisviise.

Sellel pessimistlikul foonil on ka rõõmustavaid sõnumeid, näiteks väidab Maailmapank (kelle üks prioriteete on vaesuse vastu võitlemine), et maailmas on väga väikese sissetulekuga inimeste arv viimase kolmekümne aastaga vähenenud. Maailmapanga metoodika järgi on kõige vaesemas rühmas need, kelle päevane sissetulek on alla 1.90 dollari (aastane sissetulek siis 693 dollarit). Sellise sissetulekuga inimeste arv ulatus maailmas 1990. aastal 1,9 miljardini ning 2019. septembris oli 734,5 miljonit, kellest kõige suurem osa asub Aafrikas piirkonnas, mis jääb Sahara kõrbest lõunasse. See kõige vaesem kümnendik on ka selle aasta Nobeli mälestusauhinna saajate uurimisobjekt.

Viimasel paaril aastakümnel on arenguökonoomikas esile tõusnud suund, kus kombineeritakse traditsioonilist mikroökonoomikat, lepinguteooriat, statistikat, käitumuslikku majandusteadust ning laenatakse meetodeid loodusteadusest ja meditsiinist. Selle käsitluse üheks praktiliseks ja hästi tuntud näiteks on Bangladeshis rakendatud mikrolaenude programm, mida haldas Grameen Bank. Selle projekti algatamise eest sai Muhammad Yunus 2006. aastal Nobeli rahuauhinna.

Vaesuseravimite võrdlus

Värskete nobelistide Banerjee, Duflo ja Kremeri uurimistöö on oma olemuselt eksperimentaalne, üritatakse mikrotasemel ja kontrollitud keskkonnas teha muudatusi, mille tulemuslikkust on võimalik katseliselt kontrollida. Vaeseid on käsitletud kui iseseisvalt otsuseid langetavaid agente, kellel on oma elutingimuste parandamiseks institutsioonide, teabe, rahaliste vahendite ning kognitiivsete piirangutega seotud takistused. Uuringute üheks eesmärgiks on leida meetmed nende takistuste kõrvaldamiseks.

Et hinnata, millistele meetmetele millisel viisil kogukond reageerib, tehakse eksperimente olemasolevas keskkonnas.7 Teatud sarnasust on siin nähtud kliiniliste katsete faasis olevate uute ravimite turule toomisega, kus juhuslikult valitud rühmale manustatakse uut ravimit ning võrreldakse selle liikmete parameetreid kontrollrühmaga, kes pole seda ravimit saanud. Mitmesugused poliitikameetmed on vaesusuuringutes nendeks ravimiteks, mille toimet kogukondade peal katsetatakse ning mille tulemuslikkust mõõdetakse.

Suuna teerajajaks on olnud Michael Kremer, kes alustas 1990. aastate keskel Kenyas koostöös mittetulundusühingutega eksperimente selgitamaks, millised nõudluse ja pakkumise tegurid mõjutavad hariduse tulemuslikkust. Rühmiti uuriti täiendavate sisendite (õpikud, pabertahvlid), õpilastega seotud tervishoiualaste meetmete (vaktsineerimine jm), koolitoidu, õpetajate stimuleerimise sidumist testide tulemustega.

Mõned tulemused olid oodatavad, mõned mitte. Näiteks ressursside lisamisel oli õppetööle piiratud mõju, rohkem õpikuid ei parandanud testide keskmist tulemust, aga tõstis paremate õpilaste tulemusi, tervishoiualased meetmed vähendasid koolist puudumist, aga ei parandanud testide tulemusi. Õpetajate stimuleerimise sidumine testide tulemustega suurendas testides saadud punktide arvu, aga ei parandanud üldist soorituste taset.8

Duflo ja Banerjee rakendasid Kremeri metoodikat India haridussektoris. Katsed hõlmasid lisaõpetajate kasutamist, arvutimängude kaasabil matemaatika õpetamist kõige nõrgemate õpilaste järeleaitamiseks. Samuti võrreldi klasside õpilaste arvu, eri viisil tugevate ja nõrkade õpilaste klassides segunemise ja täiendava õpetamise mõju eri kombinatsioone eristamaks, kuidas toimib õpetajate lisamine võrreldes sellega, kui tugevamad õppurid abistavad nõrgemaid. Selgus, et kogu virgutav mõju tuli siiski õpetajatelt, kes täiendavalt õpetasid, muud tegurid osutusid vähetähtsaks.

Samuti oli otsustava tähtsusega mitte niivõrd täiendavate ressursside panustamine kuivõrd õige vahekord õpilaste vastuvõtutaseme ja taotletavate õpieesmärkide vahel. Kogu seda problemaatikat raamis asjaolu, et koolides oli algõppe tulemuslikkus väheldane. Indias Vadodaras läbi viidud kontrollhindamisest selgus näiteks, et ainult iga viies kolmanda klassi lõpetanud õpilane suutis esimeses klassis õpetatud materjali põhjal sooritatud matemaatika testis saada positiivse tulemuse. Sellised tulemused pole omased ainult Indiale, UNESCO andmetel lahkub algkoolist üle maailma ligikaudu pool õppuritest ilma piisava lugemis- ja arvutamisoskuseta.9

Abisaajate käitumise iseärasused

Paljud neist lastest pärinevad perekondadest, kust keegi ei ole koolis käinud, vanemad on osaliselt või täiesti kirjaoskamatud – tegemist on kooliharidust saanute esimese põlvkonnaga. Autorid on tunnistanud, et varasemate soorituste põhjal klassidesse jagamine on vastuolusid sisaldav soovitus, aga kuna nende uuringute põhjal on soorituste parandamise seisukohalt otsustav õpieesmärkide ja õpilaste vastuvõtuvõime sobivus, siis nad toetavad seda ning on oma mudeli abil leidnud hulga empiirilisi seoseid, kuidas selline rühmitamine mõjub õpitulemustele eri rühmade lõikes.

Tervishoiuvaldkonnas on autorid uurinud, miks olukorras, kus malaaria, tuberkuloosi, difteeria kohta on teada tekkepõhjused ning ka tõkestamise meetmed, sureb vaestes riikides igal aastal nendesse haigustesse miljoneid lapsi. Leiti, et vaktsineerimise ulatust on võimalik suurendada, kui vanemaid ergutatakse väikeste hüvitistega ning vaktsineeritakse mugavates mobiilsetes laborites. Kui stiimuleid ei rakendatud, olid paljud vanemad oma laste võimaliku nakkushaigustesse haigestumise suhtes ükskõiksed ja otsisid ettekäändeid, et lapsed vaktsineerimata jätta, kuigi teavet ohtlikest haigustest oli levitatud ning ohud olid teada. Kramer uuris ka vaktsineerimisprogrammi mõju laste kooliskäimisele ning võrdles seda mõjuga, mida avaldas kooli kaugus kodust.

Autorid on neil teemadel uuringuid tehes jõudnud inimkäitumise üldistusteni, mis on laiema tähendusega kui eksperimentidega saadud tulemused. Näiteks on ka Euroopa Liidus selgunud, et rikaste riikide maksumaksjate raha ümberjagamine loob sellest kasusaajatele uusi võimalusi, aga külvab ka korruptsiooni ning ebaefektiivsust neid vahendeid saavates vaestes riikides. Sageli arvatakse, et vaesuse probleemide lahendus on rohkem ressursse ja raha. Sageli on see ainult pool lahendist või veelgi vähem. Mõjutab ka, mil viisil korraldatakse oma ressursipaigutust ja missugused on käitumisviisid.

New York Timesis avaldatud artiklis toovad värsked nobelistid ühe huvitava näite USA kohta.10 Küsitleti 10 000 inimest, kes olid jaotatud kahte rühma. Küsimuse taustaks on majandusteadlaste hulgas üldlevinud arvamus, et USAs on suhteliselt hästi integreeritud tööturg, mis tagab kõrge hõive, kuna tööotsijad saavad sellel turul vabalt liikuda n-ö töö järgi. Poolelt küsitletutest küsiti, mida peaksid inimesed tegema, kui tööd ei ole ja lähim vaba töökoht on 200 miili (330 kilomeetri) kaugusel. 62% vastas, et nad peaksid kolima sinna, kus on vabu töökohti. 50% arvas, et vähemalt osa lakkab töötamast maksude tõstmise korral, 60% arvas, et riiklik tervishoiukindlustus soodustab tööst kõrvalehoidmist, kui sellega ei kaasne töötamise kohustust, 49% arvas, et paljud lakkavad töötamast, kui kehtestatakse kodanikupalk suurusega 13 000 dollarit aastas.

Valimi teisele poolele esitati samad küsimused, aga enesekohaselt, s.t, mida sina ise teeksid nendes olukordades. Vastused lahknesid. Töökohaotsingu tõttu oli nõus kolima 50%, ja ainult 32% tegelikest töötutest. 72% väitis, et maksude tõstmine ei sunni neid töötamisest loobuma, 13% vastas, et nad töötaksid riikliku tervishoiukindlustuse korral vähem, kui sellega ei kaasne töötamise kohustust, 12% lubas kodanikupalga korral töötamise lõpetada. Enamik töötaks nende riiklike soodustuste korral samal viisil edasi. Duflo ja Banerjee kokkuvõte sellest vastuolust on: „Kõik teised reageerivad majanduslikele stiimulitele, aga mitte mina.“

Parimad töötavad parimatega

Financial Timesis avaldas preemia puhul artikli Tim Harford, peatudes pikemalt Kremeri O-ringi teoorial.11 Purunenud kummirõngad ehk O-ringid põhjustasid kosmosesüstiku Challenger katastroofi. O-ringi teooria tähendab üldiselt seda, et paljudes protsessides määrab tulemuse kõige nõrgem lüli. Restoranis võib kastet valmistaval kokal olla nohu, joomane peakokk võib toitu liiga kaua küpsetada või toidu sisse salvrätiku poetada, kempsus võib olla ummistus jne. Suurepärane tulemus saavutatakse siis, kui midagi sellist ei juhtu. Suurepärane auto pole ilma piduriteta midagi väärt, džunglisse võib ehitada tehase, aga pingutused lähevad luhta, kui ei suudeta sinna viivat teed lahti hoida jne. Nende näidete puhul on kõik selge.

Aga ebaõnnestumise võimalustel on ka teine pool. Kuna iga üksik ebaõnnestumine võib projekti läbi kukutada, siis üritavad kõik osalised riske vältida. Parim peakokk töötab kõige parema tehnikaga köögis ainult parimate varustajate ja abilistega. Tipptegijad töötavad ainult koos tipptegijatega. Ebavõrdsus osutub endeemiliseks. Kuna parimal töötajal on parimad kolleegid, siis toob see endaga kaasa selle, et nad on koos tohutult palju efektiivsemad kui ülejäänud, kes on oma alal ainult murdosa võrra kehvemad. Majanduse kohta tervikuna tähendab see, et kui seal on kehvad teed, ebakindel elektrivarustus, korrumpeerunud kohtud, oskusteta töölised, siis ei piisa ainult ühe või mõne teguri korda tegemisest. Ehitatakse uued teed, aga elektri varustuskindlus veab alt, kulutatakse palju raha tööliste väljaõppele, aga korrumpeerunud kohtusüsteem võimaldab ettevõtte üle võtta.

O-ringi mudeli puhul tekib küsimus, milline on optimaalne haridus. Vastus on, et pingutuse mõttekus sõltub sellest, kui palju haridust on teistel. Kui ei olda kindel, et jõutakse väga oskuslikke inimesi vajavale tööjõuturule, siis on liiga hea hariduse omandamine aja raiskamine – on muretsetud oskused, mida vaja ei lähe. Vaeste riikide elanikud on sellest sageli intuitiivselt aru saanud, eelkõige need, kes on otsustanud paigale jääda.

1 https://www.theguardian.com/business/live/2019/oct/14/nobel-prize-in-economics-sciences-2019-sveriges-

2 Abhijt Banerjee, Esther Duflo, Poor Economics. A Radical Rethinking of the Way to Fight Global Poverty, New York, Public Affairs. 2011 Goldman Sachs oli auhinnaandja aastatel 2005-13. Alates 2014. aastast on auhinna andja konsultatsioonifirma McKinsey ning auhind kannab nimetust FT & McKinsey Business Book of Year.

3 http://www.nobelprize.org/prizes/economic-sciences/2019/press-release/14. X 2019.

4 Ragnar Nurkse, Problems of Capital Formation in Underdeveloped Countries, Oxford, Basic Blackwell, 1953.

5 Douglass C. North, Institutsioonid, institutsiooniline muutus ja majandusedu. Fontes, Tartu 2004.

6 Teoreetilise põhjenduse on andnud 1960. ja 1970ndatel aastatel ilmununud tööd, vt nt Gary S. Becker, Human Capital. A Theoretical and Empirical Analysis with Special Reference to Education, Chicago and London, The University of Chicago Press,1964, 1975, 1993.

7 Understanding Development and Poverty Alleviation. Scientific Background on the Sveriges Riksbank Prize in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel 2019. The Committee for the Prize in Economic Sciences in Memory of Alfred Nobel, Stockholm, The Royal Swedish Academy of Sciences, 14. X 2019.

8 Op. cit.

9 UIS 2017.More than One-Half of Children and Adollescents Are Not Learning Worldwide. Fact Sheet No. 46, UNESCO/UIS, Montreal.

10 Esther Duflo, Banerjee Abhijit, Economic Incentives Don’t Always Do What We Want Them To. – The New York Times, 26. X 2018; https://www.nytimes.com/2019/10/26/opinion/sunday/duflo-banerjee-economic-incentives.html

11 Tim Harford, Weakest Link Theory Provides Strong Claim to Economics Nobel. Financial Times, October 18, 2019, http://ft.com/content/a00a0c02-f025-11e9-ad1e-4367d8281195

Harford on raamatute „The Undercover Economist“ ja „The Logic of Life. Uncovering The New Economics of Everything“ autor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht