Pimeda vihaga löödud

Mõnel puhul näib, et autor pole olemasoleva kirjandusega üldse kursis olnud või siis ei ole oma teesi edendamise huvides tagasi kohkunud ka otsese valetamise ees.

RAUNO ALLIKSAAR

Kui Catherine Nixey raamat oleks eesti ilukirjandusteos, siis oleks selle avalause ilmselt järgmine: „Kui humanistid antiikmaailma pärandit päästma jõudsid, olid kristlased oma hävitustöö juba lõpetanud“. Teose 2017. aastal kirjastanud Macmillani kodulehel nimetatakse seda „väheräägitud ja sügavalt šokeerivaks looks sellest, kuidas sõjakas religioon üritas sihipäraselt kustutada klassikalise maailma õpetusi“.¹ Kui juba enne pikemate seletuste juurde asumist raamatu põhitees kokku võtta, siis selle miinimumkuju oleks „kristlased: halvad, lollid ja sallimatuid, kõik teised: hääd, kõrgelt arenenud ja hämmastavalt sallivad“. Tegemist on teosega, mis ärgitab kindlasti kristluse ja laiemalt religiooni vastu meelestatud lugeja fantaasiat ja kinnitab juba olemasolevaid veendumusi, ent mille sageli vigane loogika, absoluutne erapoolikus ning kohati lihtsalt kummastav lähenemine mõjub eemaletõukavalt kõigile, kes käsitletavas ajalooperioodis orienteeruvad. Vähetuntud loo asemel kohtub lugeja Nixey raamatus hoopis rängalt kallutatud narratiiviga, mille kujundamisel on räägitust suurem roll olnud sellel, mida rääkimata jäetakse.

Ad fontes

Alustuseks ei saa mainimata jätta materjale, millele autor toetub. Erinevalt sarnastest populaarteaduslikest raamatutest on Nixey tõepoolest tutvunud ka ajastut puudutavate algallikatega. Märkimisväärses osas on nendeks kiriku­isade (Augustinus, Johannes Kuldsuu, Eusebios, Tertullianus jt) tööd, samuti aga Rooma ajaloolased (Suetonius, Tacitus jt) ning luuletajad (Ovidius, Catullus jt). Mainimisväärne on aga, et Nixey näib olevat toetunud nende teoste ingliskeelsetele tõlgetele (või vähemasti ei reeda raamatu bibliograafia originaaltekstide kasutamist). Tõlgete lugemises pole loomulikult midagi halba ega alaväärset, ent ootamatult sageli on autor kasutanud pigem XIX sajandil või XX sajandi algul ilmunud inglise tõlkeid, selle asemel, et eelistada mõnd värskemat kriitilist väljaannet.

Põhjalikum süvenemine antiik­autorite maailma kulunuks igatahes ära, sest mõnel puhul näib, et autor pole olemasoleva kirjandusega üldse kursis olnud. Teine variant on loomulikult, et oma teesi edendamise huvides ei ole tagasi kohkutud ka otsese valetamise ees. Olgu näiteks toodud järgnev väljavõte tekstist: „Mõnikümmend aastat pärast seda, kui Kelsos kirjutas oma „Tõelise logose“, asus üks teine Kreeka filosoof kristluse vastu veelgi jõulisemale rünnakule. Oma sügavuse, ulatuse ja ülima tarkusega šokeeris see kristlikku kogukonda. […] Me teame, et tema nimi oli Porphyrios. Me teame, et rünnak oli tohutult ulatuslik – vähemalt viisteist raamatut –, et ta oli väga tark ja et see kõik kristlasi väga sügavalt häiris. Me teame, et rünnaku sihtmärk oli Uue Testamendi ajalugu ning ta väljendas sügavat põlgust prohvetite vastu ja kristlaste pimeda usu vastu. […] Palju enamat temast teada ei ole. Põhjus, miks me rohkem ei tea, peitub selles, et Porphyriose töid peeti sedavõrd võimsateks ja hirmutavateks, et need hävitati täielikult. Rünnakut alustas esimene kristlik keiser Constantinus I, kes on kuulsaks saanud oma „sallivuse” ediktiga“ (lk 73).

Ehkki III sajandil tegutsenud Por­phyriose „Kristlaste vastu“, millest siinkohal juttu, Constantinuse ajal tõesti keelustati ning ka järgnevate kristlastest keisrite valitsusajal seda teost hävitati, on see siiski vaid üks osa Porphyriose mahukast pärandist. Ehkki suur osa tema töödest on säilinud vaid fragmentaarselt (aga millise antiikautori puhul võime me rääkida tervikkorpuse säilimisest?), on temalt teada terve rida töid, mis on säilinud kui mitte tervikuna, siis arvestatavas mahus. Säälhulgas ka nt „Eisagōgḗ“, Aristotelese „Kategooriaid“ käsitlev teos, millest sai Boethiuse ladina tõlkes keskaja Euroopa koolides ja ülikoolides loogika standardõpik. Vaevalt saab sellises olukorras väita, et Por­phyriose tööd „hävitati täielikult“.

Vajadusel kasutab Nixey siiski ka oma väidete toestamiseks kirikuisade töid, ent oskamata nendega ümber käia, õõnestab seeläbi hoopis omaenda põhiteesi. Näiteks kristlikust märterlusest kõneldes tõstab ta esile IV sajandil Põhja-Aafrikas tegutsenud ning donatistliku hereesiaga seotud tsirkumtsellioonide liikumist, mille liikmetele omistab lausa mõõdutundetut märtrisurmaihalust, mis ei ole iseenesest sugugi väär. Tsirkumtsellioonide kirjeldamiseks tsiteerib autor aga püha Augustinust: „Levisid õõvastavad kuuldused ohjeldamatutest seksi- ja joomaorgiatest, mis läksid lahti siis, kui mõni neist enesetapu sooritas. Augustinus kirjutas, et need inimesed elasid „nagu röövlid, surid nagu tsirkumtsellioonid ja neid austatakse nagu märtreid““ (lk 97). Ajaloost on teada, et ortodoksset² kristlust esindanud Augustinus tegutses aktiivselt donatistide vastu,³ ning toetas ka tsirkumtsellioonide karistamist. Ehkki Augustinust tsiteerides üritab Nixey saada maha järjekordse sellised-need-kristlased-ongi torkega, muutub ta oma jalgealune seeläbi väga ebakindlaks, sest tsirkumtsellioonide ja Augustinuse vastandusele osutamisega annab ta selgelt esimeste hereetilisusest märku. Ketsereid ei saa aga käsitleda laiema kristlaskonna esindajatena ning seda isegi siis, kui maalida väga laiade joontega nagu selles raamatus tehakse.

Info valikulise esitamise suurepäraseks näiteks on loomulikult Ateena akadeemia saatus, mida Nixey rõhutada armastab. Muu hulgas väidab ta: „Aastal 532 lahkusid filosoofid lõpuks Ateenast. Akadeemia lõpetas tegevuse. Tõelise ja vaba Ateena filosoofia aeg oli otsa saanud“ (lk 258). Nõnda manab ta lugeja ette pildi katkematust filosoofilise hariduse traditsioonist, mille rajas Platon ning mille kristlased keiser Justinianuse eestvõttel VI sajandil sulgesid, pannes niimoodi sümboolse punkti antiigi traditsioonidele. Mis aga mainimata jääb, on tõik, et Platoni akadeemia lõpetas töö juba I sajandil eKr ning Rooma kindral Sulla hävitas Ateena vallutamisel ka selle hooned. 529. aastal suletud (õigupoolest rahastusest ilma jäetud ja Pärsiasse kolida üritanud) oli neoplatonistide, ennekõike Plutarchose eestvõttel alles V sajandil rajatud ning sel polnud algse Akademeiaga mitte mingit seost. Aga ilusa ja veenva loo lõpetamiseks sobib säärane dramaatiline lõpplahendus ju suurepäraselt.

On juhte, kus Nixey ületab aga viimselt igasuguse hää maitse ja tõsiteadusliku lähenemise piiri ning laskub isegi info valikulisest ja moonutatud esitamisest madalamale. Parimaks näiteks on ehk tema reductio ad Hitlerum rääkides Johannes Kuldsuust ja esimeste sajandite kristlaste suhtumisest juutidesse. Tegemist on keeruka teemaga, kus tuleb lisaks ajaloolisele kontekstile arvestada ka nt omaaegseid retoorika ja poleemika võtteid, mida Nixey loomulikult ei tee. Esitan siinkohal muutmata kujul tsitaadi, mis tõenäoliselt kõneleb enda eest ise ega vaja enam pikemat kommentaari: „Mõni aasta varem oli jutlustaja Johannes Chrysostomos öelnud: „Sünagoog ei ole mitte lihtsalt hooramaja … see on ka röövlikoobas ja metselajate elukoht … deemonite kodu … väärjumala­kummardamise paik.“ Natsi-Saksamaal anti Johannes Chrysostomose kirjutusi vaimustusega üha uuesti ja uuesti välja“ (lk 154).

Horror christianus

„Pimeduse aja alguse“ mõistmisele aitab ehk kaasa teadmine, et Catherine Nixey vanemad olid endine munk ja endine nunn.⁴ Kõikvõimalikke seisukohavõtte saadab selles raamatus aktiivne põlgus kristlaste vastu. Epiteetidega, mida nende kirjeldamiseks kasutatakse, ei ole seejuures tagasi hoitud: „Mungad ei olnud üksnes vulgaarsed, haisvad, napi haridusega ja vägivaldsed. Nende arvustajate sõnul olid nad ka petised. Nad teesklesid, et elavad range enese­eituse vaimus, ent tegelikult ei olnud nad midagi enamat kui joomarlikud kõrilõikajad, kamp musta rõivastatud mehi, „kes söövad enam kui elevandid ja arvestades nende poolt ära joodud koguseid, väsitavad lõplikult ära need, kes peavad nende joomist hümnide laulmisega saatma““ (lk 131).

Kristlusele antav hinnang on absoluutselt hävitav: kristlased olid lollid ja said ise ka aru, et paganate teadmised on nende omadest üle (lk 171), Piibel on põhimõtteliselt sallimatu ja soosib uskmatute hävitamist (lk 119), vägivald ja vana kultuuripärandi hävitamine oli ristiinimese kohustus ja meeldiv ajaviiteviis (lk 134). Askeetide tegevust kirjeldades nendib Nixey aga suisa, et „kui sellest jääb nüüd mulje, nagu oleksid nad elanud lausa tervet mõistust hüljates, siis nii see oligi“ (lk 223), omistades säärased „ekstreemsused“ vaid kristlastele ja jättes mainimata muud Kreeka-Rooma mõju all olnud Lähis-Ida kultuuriruumis levinud lihasuretamise vormid.

Iseäranis tundub autorile hambusse jäävat aga kristlik seksuaalmoraal. Tema tõlgenduse kohaselt olid roomlased selle koha päält igati vabameelsed, kristlastele olnuvat igasugune suguelust rääkimine aga pinnuks silmas. Nixeyt tsiteerides: „Iga klassikalise töö kohta, mis kristliku mõtte ja moraaliga hästi kokku sobis, leidus mõni teine, mis oli neile üdini vastumeelt. Eriti oli pinnuks silmas Catulluse „Luuletus 16“ [sic]. See algab häbitult värskendava reaga: „Teile nüüd suhu annan, takka lükkan …““ (lk 163). Seda Catulluse „häbitult värskendavat“ rida tsiteerib ta raamatus veel mitmel puhul ning õigupoolest pühendab 12. ja 13. peatüki suuremas osas just seksuaalteemade käsitlemisele, seda loomulikult juba nimetatud rõhuasetusega.

Olgu lisatud, et kõikvõimalikud ihulised funktsioonid näivad Nixeyle üleüldse ebaproportsionaalselt palju huvi pakkuvat. Lisaks juba nimetatud Catulluse luuletuse (ja teiste sarnaste) tsiteerimisele peab ta vajalikuks rõhutada, kuidas teatud mungareeglites pidi munk kehakergendamiseks kloostriülemalt luba küsima (lk 236), kuidas märtritest rääkivates lugudes tulevat sageli jutuks ikka „rinnad: õrnad, paljad või piimast nõretavad“ ja kuidas kannatavaid naismärtreid enne tapmist lõbumajja viiakse (lk 86), aga sedagi, kuidas naisfilosoof Hypatia⁵ talle armastust avaldanud noormehe ära peletamiseks oma hügieenisidemeid näitas (lk 149). Kui lähtuda kõnealuses raamatus kirjutatust, siis jääb mulje, et Nixey jaoks on antiikkultuuri kolm alustala olnud arhitektuur, mille kristlased hävitanuvat, kirjandus, mida kristlased samuti hävitanuvat, ning ihulikkus, mille kristlased maha surunuvat.

Ja lõppeks, millised antiikmaailma suured kultuurrahvad ka polnud, igatahes olid nad paremad kui kristlased: „Ükskõik, kas Kreeka-Rooma polüteism oli tõeliselt salliv või mitte, ei ole mingit kahtlust, et vanad kombed ja tavad olid läbinisti liberaalsed ja suuremeelsed“ (lk 143). Lühidalt – vahet ei ole, kas antiikpaganlus oli salliv või mitte, igatahes oli ta salliv.

Summa summarum

„Pimeduse aja algus“ on üks äraütlemata ohtlik raamat ning seda mitte kristluse ja kiriku ajaloo kuvandile, vaid tasakaalustatud ajalookäsitlusele. Nixey pruugib allikaid selektiivselt ning oma teesi jäägituks toetamiseks ja kujutab seeläbi antiikkultuuri ja selle esindajaid õnnetute märtritena, kes hirmsate kristlaste käe läbi süütult kannatavat. Seejuures jäetakse tähelepanuta nt Rooma riigi korraldatud kristlaste tagakiusamised või räägitakse neist äärmisel juhul vaid möödaminnes ning nende ulatust pisendades. Teos jõuab õige kummastava kulminatsioonini aga juba tükk enne lõppu. Nimelt kirjutab Nixey: „Roomlaste põgusad ja sporaadilised tagakiusamisaktsioonid kristlaste vastu kahvatuvad võrreldes sellega, mida kristlased [sic] tegid teistega, muu hulgas ka omaenda hereetikutega. Kui see usutav ei tundu, mõelge üheainsa lihtsa fakti peale. Tänapäeval on maailmas rohkem kui kaks miljardit kristlast. Tõelisi „paganaid“ ei ole aga ühtki. Roomlaste tagakiusamised jätsid kristlastele piisavalt jõudu, et mitte ainult ellu jääda, vaid hoogsasti areneda ja keisririik oma kontrolli alla saada. Kui kristlaste tagakiusamisaktsioonid aga viimaks lõppesid, oli kogu ususüsteem maa pealt peaaegu kadunud“ (lk 123).

Selle väite absurdsus peaks olema selge igaühele, kes vähegi hilisantiigi kultuuri- ja ajaloos orienteerub, küll aga võib jääda arusaamatuks pahaaimamatule lugejale, kes teose raamatukogus või -poes riiulilt haarab, et saada mingisugust sissevaadet sellel ajal aset leidnud protsessidesse. Kogu antiikpaganluse languse sidumine kristluse levikuga (ja mis puutub siia ülepää praeguse aja kristlaste hulk?) osutab teatavale võhiklikkusele ning ilmselgele armastusele lihtsate lahenduste ning head vs. pahad vastanduste vastu. Kahtlemata on mustvalged käsitlused alati löövad ning populaarsed, ent ausaks ajalookirjutuseks neid pidada ei saa.

Arvustaja saab siinkohal vaid loota, et Catherine Nixey raamat ei saa ühegi lugeja jaoks olema ainus teos, mille abil meie ajaarvamise esimeste sajandite kultuuriloost aimu saadakse. Õigupoolest oleks ehk isegi parem, kui enese harimise huvides selle asemel riiulilt mõni teine teos võetaks.

1 In The Darkening Age, Catherine Nixey tells the little-known – and deeply shocking – story of how a militant religion deliberately tried to extinguish the teachings of the Classical world, ushering in unquestioning adherence to the ‘one true faith’. (https://www.panmacmillan.com/authors/catherine-nixey/the-darkening-age/9781509816071)

2 Lugejale olgu märkuseks öeldud, et alles kujunevas kristlikus mõtteruumis oli arvamuste paljusus üsnagi lai ning veel igakülgselt fikseerumata õpetust (kui saab üldse rääkida „fikseeritust“) kujundasid oma töödega kirikuisad, kes võisid olla ka seisukohtadel, mida peavoolu õpetus hiljem omaks ei võtnud (nt Tertullianus).

3 Vt Augustinuse kirja Vincentiusele, https://earlychurchtexts.com/public/augustine_letter_93_to_vincentius_cogite_intrare.htm

4 Vt pikemat lugu, https://www.thetimes.co.uk/article/the-nun-who-fell-in-love-with-a-monk-qbsw5kqm9

5 Hypatia tapmisest teeb Nixey üleüldse pikalt juttu, omistades jäägitu rolli ja vastutuse Aleksandria kristlastele, keda ta süüdistab filosoofi tapmises usulistel põhjustel, ehkki seegi on enam kui küsitav.