Parempopulistid ja koroonakriis

EKRE kuulus valitsusliitu ning pidi teistega arvestama, vandenõuteoreetiliseks improviseerimiseks jäi vähe ruumi. Austria Vabaduspartei võis opositsioonis endale retooriliselt lubada peaaegu kõike.

TÕNIS SAARTS, HAUKE SCHULZ

Nii paradoksaalselt, kui see ka ei kõla, siis Eestil vedas, et koroonakriisi läinudkevadise laine ajal oli EKRE valitsuses, mitte opositsioonis. Selleks et seda mõista, tasub võrrelda EKRE käitumist mõne teise Euroopa parempopulistliku sõsarparteiga. Mis sobiks võrdlusaineks paremini kui Austria Vabaduspartei (FPÖ – Freiheitliche Partei Österreichs)? See üks edukamaid parempopulistlikke erakondi oli koroonapandeemia puhkemise ajaks siiski pagendatud opositsioonipingile. Kontrast EKRE ja Austria Vabaduspartei vahel on muljetavaldav: vabadusparteilaste vandenõuteooriad vs. ekrelaste olukorra tõsidust mõistev ratsionaalsus. Kõnekad on ka kahe partei sarnasused: mõlemad kasutasid koroonakriisist tingitud ebakindluse varmalt ära, et tõsta kilbile ja julgeolekustada oma lemmikteema – sisseränne.

Siinse artikli1 eesmärk ongi vaadelda, kuidas käitusid koroona esimese laine ajal Austria Vabaduspartei ja EKRE, mil moel arendasid viiruse põhjustatud kriisi diskursiivset narratiivi ja kuidas see aja jooksul muutus. Küsimus on, kuidas rakendati mõlemas parteis koroonakriis mõningate oma programmiliste punktide teenistusse ning milliseid julgeolekustamise strateegiaid kasutati. Meid huvitas ennekõike viiruse põhjustatud kriisi esimene laine 2020. aasta märtsist kuni maini. See andis ette teatud tüüpmustri ja rajasõltuvuse, mida need parteid järgisid ka edaspidi.

Julgeolekustamine tähendab, et poliitikud raamistavad teatud ühiskondliku probleemi peaasjalikult julgeolekuküsimusena, mis vajab viivitamatut reageerimist. Parempopulistid ei saa kuidagi vastu panna kiusatusele julgeolekustada oma lemmikteema – migrandid ja sisseränne. Pildil sisserändajad 2015. aastal Serbiast Ungarisse pugemas.

Wikimedia Commons

Populistide tagasihoidlik edu

Koroonakriisi koidikul prognoosisid paljud vaatlejad, et sellest saab populistide tähetund: on ju viimased alati kriisidest ja ühiskondliku ebakindluse õhkkonnast kasu lõiganud. Ometi pole seni nii läinud. Hiljutises mahukamas uurimuses Euroopa populistide käekäigust koroonakriisi ajal sedastatakse, et nood pole kriisist märkimisväärselt võitnud ega ka kaotanud.2 Bulgaaria päritolu mõtleja Ivan Krastev3 seletab populistide tagasihoidlikku edu kaheti. Esiteks ei võimaldanud pandeemia olemus neil välja mängida oma tavapärast trumpkaarti, et tugev liider või partei, kes kuulab rahvast, tuleb ja lahendab ohuolukorra kiiresti ja efektselt. Teiseks pidid populistid kriisi lahendamiseks koostööd tegema muude poliitiliste jõudude, ekspertide, aga ka kodaniku­ühiskonnaga. See pole aga kunagi olnud nende parteide tugevaim külg. Muide, EKRE vältis edukalt mõlemat eelkirjeldatud lõksu: hoidus üleliigsest hooplemisest ja oli suunatud laiapindsele koostööle. Austria Vabadusparteil oli aga opositsioonis vähem võimalusi sekkuda, mistõttu käituti palju arhetüüpsemate parempopulistide kombel.

Paar sõna ka Vabaduspartei taustast. Austria Vabaduspartei asutati 1956. aastal, olles Sõltumatute Föderatsiooni Erakonna (Verband der Unabhängigen) järeltulija, mis pärast Teist maailmasõda koondas endise natsipartei (NSDAP) liikmeid. Vabaduspartei on olnud kolm korda koos konservatiivse Austria Rahvaparteiga (ÖVP – Öster­reichische Volkspartei) valitsuses. Nii sai ta 1999. aasta valimistel peaaegu 27% valijate häältest ning, osutunud häältesaagi poolest teiseks, moodustas ÖVPga valitsuskoalitsiooni. Nad astusid ametisse 2000. aastal ja pärast tagasivalimist kestis nende võimuliit 2006. aastani. Vabaduspartei esimene valitsusperiood jäi ajalukku sellega, et kohe pärast nende valitsusse saamist kehtestas Euroopa Liit Austriale seetõttu sanktsioonid, mis küll peagi maha võeti.

Viimane Rahvapartei ja Vabaduspartei koalitsioon moodustati pärast 2017. aasta valimisi, kus Austria Rahva­partei osutus võitjaks, kuid Vabaduspartei tegi taas väga hea tulemuse. Antud koalitsioon aga kaua ei kestnud ning lagunes mõni nädal enne 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi nn Ibizagate’ina tuntud skandaali tagajärjel. Nimelt, Saksa meediaväljaanded avaldasid enne 2017. aasta valimisi salaja filmitud video, kus on näha, kuidas Vabaduspartei toonane esimees Heinz-Christian Strache üritab kaupa teha ennast Vene oligarhi vennatütrena esitleva naisterahvaga, lubades viimasele partei toetamise eest edaspidi soodsaid riigihankeid, kui Vabaduspartei peaks taas võimule saama. Strache astus päev pärast skandaali puhkemist tagasi ning Vabaduspartei oli sunnitud valitsusest häbiga taanduma. Hoolimata erakonna hiljutisest ebaedust, leidub Lääne-Euroopas vähe parempopulistlikke parteisid, kes oleks nii suure valitsemiskogemusega kui Vabaduspartei.

Nii EKRE kui ka Austria Vabaduspartei võib määratleda parempopulistliku erakonnana. Nende retoorikas ja programmis leiab populistlikke noote, nagu voorusliku rahva ja korrumpeerunud eliidi vastandamist ning lubadusi rahvale võim tagasi anda, aga ka konservatiivsetele parempoolsetele südamelähedasi identiteedipoliitilisi teemasid, sh immigratsioonivastasus, vähemuste patuoinaks tegemine, euroskeptitsism, rahvusluse ja suveräänsuse rõhutamine jne.4

Kui koroonakriis 2020. aasta veebruaris-märtsis lahvatas, oli EKRE olnud valitsuses peaaegu aasta ja Vabaduspartei opositsioonis vähem kui aasta. Esmane reaktsioon oli mõlemal parteil sarnane: ehmatus, ettevaatlikkus ja nõuti isegi rangemaid piiranguid, kui valitsus selleks esialgu valmis oli. Vabaduspartei nõudis lendude peatamist Austriasse, piiride sulgemist, avalike ürituste piiramist ja üleüldse üleriigilist lockdown’i. Mõningatele reservatsioonidele vaatamata oldi isegi nõus töötama koos valitsuse ja teiste opositsiooniparteidega „suures rahvuslikus liidus“ (großer nationaler Schulterschluss) ning kiideti heaks valitsuse toetuspaketid.

Kuigi EKRE juhid rääkisid esialgu „hanerasvast ja sinepiplaastrist“ ning naeruvääristasid koroonaohtu, muutus suhtumine väga kiiresti, kui viirus Eestisse jõudis. Tänane partei esimees kutsus isegi jumalat appi: „Sellise kriisi oludes pannakse kogu ühiskond ja kogu riik proovile. Ja mul on üleskutse kogu ühiskonnale antud olukorras käituda kokkuhoidvalt ja ratsionaalselt. Ja nendele inimestele, kellele see korda läheb, palvetada: „Hoia, Jumal, Eestit!“.5 Kuuldavasti oli EKRE samuti valitsuse laua taga nõudnud veelgi tõsisemaid piiranguid, milleks Keskerakond ja Isamaa valmis ei olnud.

Kui piirangud olid juba mitu nädalat kestnud, muutis Vabaduspartei oma retoorikat: lõppes jutt „suure rahvusliku liidu“ vajadusest ja hakati hoopis valitsust süüdistama tahtlikus hirmu levitamises. Teisalt tõid erakonna esindajad eeskujuks Rootsi strateegia. Teadupärast paistis Rootsi toona silma sellega, et vältis riigi ja ühiskonna täielikku sulgemist ning rakendas leebemaid meetmeid. Rootsi strateegiale viidates püüdis Vabaduspartei luua narratiivi, et koroonaviirus ei kujutagi nii suurt terviseriski, kui Austria valitsuses oli seni sedastatud, ning süüdistas viimast majanduse teadlikus kahjustamises. Kui valitsus kehtestas kohustuse kanda maski, naeruvääristas seda Vabaduspartei fraktsiooni esimees Herbert Kickl: „Piisab sellest, kui kannad salli või muud, mille saab näo ette tõmmata, ilmselt piisaks ka burkast. Ei tea.“6 Lisaks süüdistas Vabaduspartei peavoolumeediat ebaadekvaatses olukorra kajastamises ning hakkas ajakirjanikke näitama rahva­vaenlastena, jätkates ise vandenõuteooriate levitamist. Näiteks süüdistasid nad valitsust otsesõnu meedia tasalülitamises ja äraostmises7 ning meediat salajases kokkumängus valitsusega.

Meedia ründamine oli ka ainus asi, mis Vabadusparteid võitluskaaslastega EKREst toona ühendas. Kuid siingi oli Helmete mure hoopis vastandmärgiga: väideti, et meedia ei käitu piisavalt vastutustundlikult ja on hoovaks poliitilises lahingus, et kahjustada valitsuse mainet ning sellega seonduvalt kehtestatud meetmete tulemuslikkust. Muus plaanis edendas EKRE aga narratiivi, et tänu valitsuse tegevusele (täielik sulgemine, laialdased piirangud jne) sai ära hoitud halvim ning et liiga varane piirangute lõdvendamine võib tuua tagasilöögi. Vabaduspartei piirangutevastane võitlus tipnes sellega, et aprilli lõpus käivitas partei petitsioonikampaania loosungiga „Aitab juba! Liit koroonahulluse vastu!“.8 Austria valitsust hakati koguni kujutama ebademokraatliku režiimina, mis soovib luua „jälitusriiki“ ning tegutseb aktiivselt oma rahva vastu, esitledes end samal ajal demokraatia päästjana.

Lugeja võiks nüüd silmad sulgeda ja kujutleda, mis oleks juhtunud, kui EKRE oleks samuti esimese laine ajal juhtunud opositsioonis olema? Kui kindlad saame olla, et nende lähenemine oleks Austria sõsarpartei omast erinenud? Mida oleks selline vastupanule õhutamine ja vandenõuteooriate levitamine tähendanud piirangute legitiimsusele, kriisimeetmete tulemuslikkusele jne?

Sisserändajad kui nakkust levitavad parasiidid

Kui hakkas tunduma, et Vabaduspartei ja EKRE on justkui eri puust erakonnad ning neil on vähe ühist, siis siin, kui jõuame rändetemaatika juurde, erinevused ka lõppevad ja algavad sarnasused. Mõlemad parteid ei saanud kuidagi vastu panna kiusatusele politiseerida ja julgeolekustada oma lemmikteema – sisseränne. Lõppkokkuvõttes ei saatnud kumbagi parteid selles küsimuses käegakatsutav edu, kuid oma toetajad suutsid nad konsolideerida küll.

Määratlegem siinkohal termin „julgeolekustamine“ (securitization). Poliitikateaduse vaatevinklist tähendab julgeolekustamine seda, et poliitikud raamistavad teatud ühiskondliku või poliitilise probleemi/väljakutse peaasjalikult julgeolekuküsimustena, mis vajab viivitamatut reageerimist. Julgeolekustajad üritavad kõigepealt olukorda dramatiseerida ja tekitada avalikkuses hirmufooni. Seejärel näitavad nad näpuga patuoinale (nt vähemused, sisserändajad) ja käivad välja oma võrdlemisi radikaalse lahenduse, püüdes avalikkust veenda selle vältimatuses ja õigsuses.9

Juba kriisi algfaasis märtsis hakkas Vabaduspartei looma narratiivi, et pagulased ja sisserändajad on ohuks rahva tervisele ning levitavad haigust. Erakonna esimees Norbert Hofer viitas oma esinemistes väidetavale topeltstandardile, levitades arusaama, et n-ö tõeline austerlane peab alluma valitsuse rangetele meetmetele, kuigi varjupaigataotlejate puhul kehtib teistsugune standard ehk puudub igasugune kontroll. Nii panevad varjupaigataotlejad „tõeliste austerlaste“ elu ohtu.10

Nõndamoodi talitades järgis Vabaduspartei populistliku julgeolekustamise kuldreeglit: pagulasi ja immigrante kujutati üsna dramaatilises valguses tõsise ohuallikana, patuoinaks tehti nii sisserändajad kui ka Austria valitsus, kes sellel „korralagedusel“ sündida laseb, ohvrina näidati muidugi „tava-austerlast“, kelle eest Vabaduspartei seista püüab, üritades avalikkust veenda rangema immigratsioonipoliitika vajalikkuses.

EKRE poliitikud ei jätnud pandeemiast tulenevaid võimaluste aknaid samuti kasutamata ning veensid avalikkust palju rangema sisserändepoliitika vältimatuses. Erinevalt Vabadusparteist oli Helmete mängumaa märksa avaram, sest valitsuses olles saadi oma lubadused ka ellu viia. Juba aprillis kiitis valitsus heaks seadusemuudatused, mille eesmärk oli, et pandeemia tõttu töö kaotanud välismaalased kolmandatest riikidest lahkuksid Eestist esimesel võimalusel. Veelgi enam, EKRE soovis ka hooajatöölised Eestist eemal hoida. See plaan lõppes aga suvel Eesti maasika­kasvatajate pahameeletormiga, sest hooajatöölisi, kes tulid peamiselt Ukrainast, oli väga vaja. Meenutagem siin­kohal Mart Helme meeldejäävat lauset „Me ei saa vahetada rahvusriiki mõne tonni maasikate vastu“.

Kui külalistööjõu eemalehoidmises oli EKRE lühiajaliselt võrdlemisi edukas, siis püüdlusi rändepoliitikasse ulatuslikum paradigmanihe tuua nii suur edu ei saatnud. Koroonaepideemia ettekäändel võeti järgmisena ette kolmandatest riikidest saabuvad üliõpilased, kelle Eestis pikaajaliselt viibimise tingimused ja nõuded püüti teha niivõrd keeruliseks, et võtta uutelt tudengikandidaatidelt indu Eesti ülikoolidesse avaldusi esitada tublisti vähemaks võtta. Teised ministeeriumid polnud seesuguse lähenemisega nõus: eelnõu käis läbi mitu kooskõlastusringi ja lahjendati lõpuks niivõrd ära, et esialgsest radikaalsusest ei jäänud palju alles. Lõpuks jäigi see tänu valitsus­vahetusele vastu võtmata.

Põhimõtteliselt kasutas EKRE Vabadusparteiga üsna sarnaseid julgeolekustamise võtteid: kõigepealt paisutati probleem dramaatiliselt üle (hooajatöölised ja välistudengid levitavad haigust), patuoinaks said „kahtlased ärimehed“ ja liialt liberaalsed ülikoolid, kes meile võõrast rahvast sisse toovad, rangemat immigratsioonipoliitikat müüdi avalikkusele (terviseriskide kõrval) ka argumendiga, et tööjõud kolmandatest riikidest võtab eestlastelt töö ära.

Kameeleonidest parempopulistid

Mida kõigest eelnevast järeldada? Esiteks kinnitab analüüs poliitikateaduse tõdemust, et parim vahend parempopulistide „taltsutamiseks ja normaliseerimiseks“ on kaasata nad koalitsioonivalitsusse. EKRE kuuluski mitme partneriga valitsusliitu ning pidi teiste erakondadega arvestama, mistõttu vandenõuteoreetiliseks improviseerimiseks jäigi vähe ruumi. Austria Vabaduspartei maitses aga opositsioonileiba ja võis endale retooriliselt lubada peaaegu kõike.

Teiseks, parempopulistidel puudus koroonakriisile reageerides ühtne agenda või strateegia: kõik sõltus sellest, kas oldi parajasti opositsioonis või valitsuses ning kellega koos valitsuses/opositsioonis. Teisisõnu, reaalpoliitikast tingituna muudeti värvi ehtsate kameeleonide kombel. Seda kinnitab ka eespool viidatud mahukam üleeuroopaline analüüs11, kust nähtub, et kui enamik populistlikke valitsusparteisid (nt Poolas, Ungaris, Tšehhis) reageeris kriisile samasuguses ratsionaalses helistikus nagu meie EKRE, siis opositsiooniparteide reaktsioon oli palju variatiivsem (Vabaduspartei vandenõuteoreetilisus ja Rootsi tee nõudmine on siiski pigem erandlik). Ainus, mis ühendas parempopuliste üle Euroopa, oli see, et naljalt mitte keegi ei jätnud kasutamata kuldset võimalust julgeolekustada rändeküsimus ja nõuda immigratsioonipoliitika karmistamist. Käegakatsutav edu selles vallas muidugi varieerus riigiti.

Vahest kõige olulisem järeldus seostub rajasõltuvuse efektiga. Eelmisel kevadel sisse tallatud rajal on isegi parempopulistidel olnud keeruline teha 180kraadilisi pöördeid. Vabaduspartei jätkas Austrias laias laastus sama retoorikat ja lähenemist ka sügisese laine ajal. EKRE pole aga oma koroonapoliitikat tegelikult pärast opositsiooni kukkumist õigupoolest muutnud: nii nagu omal ajal valitsuslaua taga, nii nüüdki süüdistavad nad teisi aeglases reageerimises ja liigses leebuseski. Alles viimasel ajal on uue noodina sisse tulnud mure kodanike vabaduse pärast, kui valitsuse meetmed liialt piirama hakkavad. See nihe toob küll EKRE Vabadusparteile veidi lähemale, kuid näibki jäävat üheks vähestest kokkupuutepunktidest kahe partei vahel.

Niisiis paistab, et meil ikkagi vedas, et EKRE oli esimese koroonalaine ajal valitsuses, mitte opositsioonis.

1 Analüüs põhineb Hauke Schulzi hiljuti Tallinna ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud lõputööl „Discursive strategies of right-wing populist parties in Austria and Estonia in times of Covid-19“ (juh T. Saarts).

2 G. Bobba, N. Hubé (toim), Populism and the Politicization of the COVID-19 Crisis in Europe. Palgrave Macmillan/Springer Nature, Cham 2021.

3 I. Krastev, Is It Tomorrow Yet? Paradoxes of the Pandemic. Allen Lane, London, New York 2021.

4 Vt parempopulismi määratluse kohta: J. Rydgren, The Oxford Handbook of the Radical Right. Oxford University Press, New York 2018.

5 Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, M. Helme, 12. III 2020. https://valitsus.ee/uudised/vabariigi-valitsuse-pressikonverentsi-stenogramm-12-marts-2020

6 FPÖ TV. (2020, April 1). Corona-Krise: Bilanz und Ausblick aus Sicht der FPÖ [Video]. YouTube: https://www.youtube.com/watch?v=5uXIcyHJ5T8

7 H. Kickl, (2020, April 22). Stenographisches Protokoll – 24. Sitzung des Nationalrates der Republik Österreich: https://www.parlament.gv.at/PAKT/VHG/XXVII/NRSITZ/NRSITZ_00024/fnameorig_806848.html#Seite_0081.html

8 Petition gestartet: Jetzt reicht’s!“Allianz gegen den Corona-Wahnsinn. – fpoe.at, 27.04.2020. https://www.fpoe.at/artikel/petition-gestartet-jetzt-reichts-allianz-gegen-den-corona-wahnsinn/

9 Vt T. Wojczewski, ‘Enemies of the people’: Populism and the politics of (in)security. – European Journal of International Security 2019, 5(1), lk 5–24.

10 FPÖ TV. (2020, 26. märts). FPÖ-Pressekonferenz zur aktuellen Corona-Krise [Video]. YouTube: https://www.youtube.com/watch?v=XCr7CAGlP7A

11 G. Bobba, N. Hubé (toim), Populism …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht