Parasjagu elutervet skepsist

Inglismaa ja Šotimaa poliitiline korraldus, ühiskonnaelu alused, usuline olustik ning üldised intellektuaalsed meeleolud olid märkimisväärselt erinevad.

RAUNO ALLIKSAAR

Konventsionaalne koolitarkus, mis on kahjuks sageli üsna pääliskaudne, ütleb, et valgustusfilosoofia on midagi esmajoones Prantsusmaa ja prantsuskeelse kultuuriga seonduvat, ent suured ideed sünnivad siiski harva sääl, kus nad kuulsaks saavad ning prohvetid pole tihtilugu omal maal nõnda tuntud kui mujal (kuigi mõni on ka). Pole keeruline valgustusajastu ideeliste suundumuste algeid hiliste renessansiautoriteni tagasi viia ning nõnda tehes näeme, et prantsuspäraste nimedega autorite asemel tuleb suures osas pöörduda inglisekõlaliste poole. Francis Bacon, Thomas Hobbes, Isaac Newton, John Locke jt ladusid neile järgnenud pöördelisele ajale nii põhjaliku vundamendi, et Euroopa suures valgustumistuhinas jäi Inglismaa ise justkui üldse vahele. Kõrvale ei jäänud sugugi aga selle naaber Šotimaa, kust võrsus hulganisti säravaid mõtlejaid, keda harjumuse jõul ja (pooleldi juhusliku, pooleldi sunnitud) keeleühisuse tõttu oma lõunapoolsete naabritega ühte patta pannakse ja ähmaselt mingiteks Briti filosoofideks nimetatakse.

Tegelikult oli neil kahel maal, mis olid 1603. aastast olnud ühe monarhi võimu all ning 1707. aastal suisa ühendati, kuid mille kokkukasvamine oli enam kui valulik, üpriski vähe ühist. Inglismaa ja Šotimaa poliitiline korraldus, ühiskonnaelu alused, usuline olustik ning üldised intellektuaalsed meeleolud olid märkimisväärselt erinevad. Liiati on oluline mainida, et ajalooliselt Šotimaa suurim liitlane Prantsusmaa oli ühtlasi Inglismaa põlisvaenlane ning see peegeldus ka intellektuaalses kliimas. Šoti valgustusmõttelgi on sestap vähe ühist Inglismaal valitsenud suundumustega ning mõtteruumi kujundasid ennekõike Mandri-Euroopa mõtlejad. Mõtlemapanev on seegi, et XVIII sajandil oli Suurbritannias kokku seitse ülikooli, millest viis asus Šotimaal. Seega, David Hume’i eluajal oli Šotimaa mitmes mõttes intellektuaalselt Inglismaast ees ning sellest annab tunnistust ka tõik, et Hume’i ennast ning mitmeid tema kaasaaegseid (võtkem kas või Adam Smithi, kes on oma pikaajalise mõju poolest üks maailma kõigi aegade olulisimaid filosoofe) järjekindlalt loetakse ja tõlgendatakse.

Lõunanaabritest ei arvanud Hume muuseas midagi hääd. 6. veebruaril 1770. aastal saadetud kirjas Adam Smithile, kes valmistus Londonis avaldama oma „Uurimust riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest“ kirjutab ta järgnevat: „Mida see peaks tähendama, kulla Smith, et kuulsime, et sa ei jää oma teel Londonisse siia kauemaks kui päevaks või kaheks? Kuidas võid sa mõeldagi avaldada arutlusi, tarkust ning õpetatust täis raamat neile õelatele, hüljatud sõgedikele [wicked abandoned madmen]?“1 Paar nädalat hiljem õpingukaaslasele ja sõbrale Sir Gilbert Elliotile kirjutades ei jäta Hume hoopis teisel teemal rääkides kasutamata võimalust inglaste pihta torgata: „Meie valitsusest on saanud kimäär ning see on vabaduse küsimuses liiga täiuslik nõnda tahumatu elaja kui inglase jaoks, kes inimesena ja ka halva loomana [a bad animal too] on rikutud enam kui sajandipikkusest liiderlikkusest.“2

Ka tema suhe inglise keelega oli kahtpidine. Ühest küljest ennustas ta inglise keelele Ameerika kolooniate tõttu kestvat püsivust ning noomis Edward Gibbonit (1737–1794), sest too oli oma esimese suurema töö („Essee kirjanduse uurimisest“ („Essai sur l’Étude de la Littérature“, 1761) prantsuse keeles kirjutanud, ent samas tõdes oma „Inglismaa ajaloos“ („The History of England“, 1754–1761), et „prantsuse keele segu“ on inglise keele „suurim ja parim osa“. Keele- ja kirjamees Samuel Johnson (1709–1784) süüdistas Hume’i gallit­sismides ning prantsuse keele struktuuri jäljendamises. Sir James Mackintoshi (1765–1832) sõnul rikkus Hume sageli inglise keele reegleid ning tema keelepruuk ei näidanud inglise keele geniaalsust, vaid reetis „šotlase, kelle kirjanduslikud harjumused on kujunenud Prantsusmaal“.3

Hoolimata Šotimaa insulaarsusest ning Hume’i keerulisest suhtest ülejäänud saarega joonistub siiski selgelt välja üks kindel tõsiasi – Hume oli šotlane (sääljuures säärane, kes erinevalt paljudest teistest iialgi oma šotipärasest hääldusest ei vabanenud), ent ühtlasi Mandri-Euroopa mõtleja. Ka „Uurimuste“ registrile (nii autori enda registris kui köite omas) pilku heites võib seda näha – valdav osa viiteid on filosoofidele mandrilt, inglisepäraste nimega ja iseäranis inglise mõtlejatele osutatakse pigem harva.

Hume ise eelistas, et tema filosoofiliste tööde tipuna hinnataks just nimelt „Uurimust inimese arust“ (1748) ja „Uurimust moraali printsiipidest“ (1751), mitte varasemat „Traktaati inimloomusest“ (1739–40), kus hilisemad olulisemad ideed tegelikult juba vähemasti embrüonaalsel kujul olemas olid. Tõsi, täpsem oleks öelda, et „Traktaadis“ on olulise ümber liialt palju liigliha ning „Uurimustes“ on sellest loobutud. Siiski pole ka Märt Väljataga suutnud „Traktaadile“ vastu panna ning köites on oma koha leidnud ka katkendid, kus Hume eritleb inimese ise olemust ja rolli. Ometi on see Hume’i filosoofia seisukohalt äärmiselt oluline, sest väljendab ehk kõige radikaalsemal kujul seda totaalset skeptitsismi ning mõistuse võimekuses kahtlemist. Me ei suuda eristada ennast oma tajudest ehk Hume’i enda sõnadega: „Mis minusse puutub, siis kui ma sisenen kõige lähedasemalt sellesse, mida ma nimetan iseendaks, siis ma komistan alati ühe või teise üksiktaju otsa soojast või külmast, valgusest või varjust, valust või naudingust. Ma ei suuda kunagi tabada iseennast ilma mõne tajuta ega suuda kunagi täheldada midagi muud kui see taju“ (lk 348). Kuidas selle mõtte valguses üleüldse midagi millegi kohta tõsikindlalt väita? Kogemus, ütleb Hume, aga ainult vahetu kogemus. Üldistustega läheb juba keeruliseks nagu iseenda tundmise küsimusest nähtub.

Hume’i sedastus, et kõikvõimalike põhjuste ja tagajärgede seost ei ole võimalik mõistuse ja arutlusega avastada, vaid neid saab kindlaks teha vaid toetudes kogemusele, mis nende koos esinemist korduvalt kinnitab, paneb mõtlema. Ehkki esmapilgul näib, et filosoof üritab ümber lükata põhjuse-tagajärje seose kui sellise olemasolu, ent nii kaugele ta siiski ei lähe ning rõhutab vaid tõsiasja, et n-ö puhtteoreetiliselt välja selgitatud tõsiasju maailmas siiski pole ning viimselt peavad „ka kõige võhiklikumad ja rumalamad talupojad, isegi lapsed, isegi loomad“ loodusobjektide kvaliteete kogedes ja arenedes tundma õppima (lk 48). Hume’i käsitlus ei lähe päris nii kaugele kui tema kaasaegse empiristi George Berkeley, kes nentis oma „Traktaadis inimteadmise printsiipidest“ („Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge“, 1710) lausa seda, et asjad eksisteerivad ainult tänu sellele, et keegi neid tajub, ja kui inimene neid parasjagu ei taju, siis eksisteerivad nad edasi vaid tänu sellele, et neid tajub kõikjalolev Jumal. Ometigi võiks nii mõnigi mõttekäik, mis „Uurimuses inimese arust“ kirja pandud, panna meid mõtlema sellele, kas inimmõistus on tõesti nii võimas, kui tänapäeval sageli arvatakse. Viimselt kipume end läänes pidama valgustusajastu pärijateks ning rõhutama, kuidas valgustusfilosoofidest sai alguse mõistuse­ajastu, ent kuidas saame nii väita, kui hulk mõtlejaid (lisaks juba nimetatuile ka nende eelkäija Locke, samuti nt Rousseau, kes pidas mõistust mh tööriistaks ebaõigluse ärapõhjendamisel) mõistuse kasulikkuse või efektiivsuse kahtluse alla seadsid?

Ameerika sotsiaalpsühholoog Timothy D. Wilson on avaldanud suure­pärase raamatu „Võõrad iseendale“ („Strangers to Ourselves: Discovering the Adaptive Unconscious“, 2004), milles osutab tõsiasjale, et me ei tunne päriselt iseennast, sest oleme oma peades pununud valmis lood, mille kaudu ennast kirjeldada ja selgitada, ent mis ei lähe kokku tegelike teadmiste, hoiakute ja tundmustega, mis erinevate kogemuste ajel meie alateadvuses vormunud on. Aga ennäe, rohkele teadusmaterjale toetudes leiab Wilsongi, et mõistusega seda pundart lahti ei haruta ning mõistmise ja järelduste jaoks on vaja rafineeritumaid meetodeid ning endast väljapoole vaatamist. Just nagu Hume’i järgi ei saa üksiku päikesetõusu järgi otsustada, et päike ka järgmisel päeval tõusab või vähemasti et ta samast ilmakaarest tõuseb, vaid me peame seda korduvalt kogema, et jõuda põhjendatud eelduseni, juhib Wilson tähelepanu sellele, et ka iseenda kohta võime mõelda, mida tahes, ent kindlat infot saame sageli väljastpoolt, olgu siis teistelt inimestelt või sellest, millised on meie tegude või mittetegemiste (korduvad) tagajärjed. Ehkki Hume’i tekst, mis on viimselt raskepärane ning päälegi kuulub väga selgelt oma aega nii et paljud näited selles mõjuvad praeguseks ehk isegi kentsakalt, võiks see siiani äratada just täpselt parasjagu elutervet skepsist, et kahelda mõistuse kõikvõimsuses.

1 John Hill Burton. Life and Correspondence of David Hume. Volume 2. Frankfurt am Main: Outlook Verlag GmbH, 2020, lk 291.

2 Ibid. lk 292.

3 Pikemalt kaasaegsete arvamustest Hume’i keelepruugi ja stiili kohta vt G. Birkeck Hill. Letters of David Hume. Oxford: Clarendon Press, 1888, lk 7.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht