Paradoksaalne liberalismikriitika

Liberaale süüdistatakse selles, et nad ei paku välja utoopiaid, teiselt poolt olevat nad aga liiga radikaalsed. Näib, et midagi on siin valesti.

TANEL VALLIMÄE

Liberalismil on mitmeid juuri ja eri suunas harusid, seda nii poliitilises mõtlemises kui ka praktilises poliitikas. Siiski võib öelda, et liberalismi seisukohalt on olnud olulised individuaalsed vabadused majanduses, poliitikas, kultuuris, sotsiaalsfääris, eraelus ja mujalgi. Selle traditsiooni põhimõtteks on olnud indiviidide olemuslik võrdsus ehk seisuste ja muu alusel vahetegemise vastasus. Samuti on usutud inimeste ratsionaalsusse ehk suutlikkusse ise oma elu juhtida, mistõttu eri vabadused ja õigused ongi üldse mõeldavad ja vajalikud. Neist alustest lähtuvad sellised ideaalid nagu inimõiguste tagamine, võrdne kohtlemine, sallivus, väärikus jne.¹ Mida need ideaalid täpselt tähendavad ja kuidas rakenduvad, ei saa kunagi lõplikult paika, kuid need on jätkuvalt tähtsad.

Seetõttu tuleks vaatluse alla võtta üks meilgi üha enam esile tõusev liberalismikriitika paradoks. On kaks vastandlikku süüdistust. Esimene, meil suhteliselt hiljuti kõlama hakanud etteheide seisneb selles, et suured ideoloogiad, eriti liberalism, ei käi ajaga kaasas, ei paku värskeid mõtteid ega innustavaid utoopiaid. Teine, rohkem levinud etteheide on täpselt vastupidine: liberaalid on liiga radikaalsed, ründavad ühiskonna traditsioone, ei pea lugu ajaloolistest väärtustest jms. Niisiis, ühelt poolt leitakse, et liberalismil pole öelda midagi uut, teiselt poolt aga, et liberaalid on liiga uuenduslikud. On näha, et sõna „liberalism“ on hakanud muutuma tühjaks mõisteks ja sellega on mugav tähistada midagi ütleja meelest negatiivset.

Kõigepealt vaadelgem esimest süüdistust, mille kohaselt liberalism pole piisavalt uuenduslik. Selle põhipunktid võtab hästi kokku üks hiljuti Sirbis ilmunud artikkel. Väidetakse, et liberalismi allakäik on eeskätt tingitud utoopiate puudumisest. Lääne poliitikud on igavad administraatorid ja tehnokraadid. Seevastu mitmed autoritaarsed juhid sellistes vähem liberaalsetes riikides nagu Hiina, Poola, Ungari, Venemaa jm, on võimelised pakkuma utoopiaid, inimesi tulevikust kõneldes sütitama. Euroopa demokraatlikes riikides on ainsana tulevikku vaatava narratiivi väidetavalt välja pakkunud parempopulistid. Ehkki nad pöörduvad minevikku, siis „pakuvad nad oma konservatiivsetele valijatele lootust võimalikule paremale homsele: lubavad üles ehitada midagi alternatiivset ja näiliselt turvalisemat, kui on ebakindel üleilmastunud maailm“.

Liberaalidel aga „puudub võime välja tulla millegi kvalitatiivselt uuega, mis kõlaks veidigi teismoodi kui see, mida oleme viimase 40 aasta jooksul neoliberaalse globaliseerumise sildi all näinud“. Varasemad suured ideoloogiad ning ideed, nagu liberalism, sotsialism, progress jt, ei kõla enam köitvalt, ainuvõimalik tee on „uueneda ja välja pakkuda köitev tulevikunarratiiv“. Ning kui algul oligi liberalismil väge, kui kõneleti vabanemisest ja võrdsusest, siis on see minetatud. Pigem on liberalism nüüd „võimuideoloogia“.

Seevastu mitteliberaalsed poliitikud kõnelevad võrdsusest palju haaravamalt, tekitades nt poola ja ungari töölistes ja maaelanikes taas tunde, et neid hinnatakse, et nad on taas rahva võrdsed liikmed. Samasugune on lugu ka Eestis, kus „märkimisväärset valijate hulka köidab see, millest räägib EKRE“. Lisaks on „kõige keerulisem olukord võrdsusega, mille eest liberaalid algul tulihingeliselt seisid – et sellest veenvalt kõneleda ja seda ühiskonda tuua, pole võimalik jätkata neoliberaalse majandusmudeliga“. „Seega – paluks uut utoopiat, liberaal, ja kiiresti!“, kuulutatakse artikli lõpuks.²

Võiks küsida: kas see üleskutse annab mõista, et kui liberaal hakkab uusi visioone ja utoopiaid pakkuma, siis on ta taas midagi kiiduväärset? Kuid ennekõike näib see pigem põhjendamatu allaandmisena ja isegi teatud määral populismiga kaasaminemisena. Mida kõigepealt arvata väitest, et senistel suurtel ideoloogiatel, eriti aga liberalismil, pole enam öelda midagi uut? Õigupoolest on liberalismi ründajatel veel vähem midagi uut öelda, eriti neil, kes esitavad parempopulistlikke loosungeid. Nende kesksed ideed (piirid ei tohiks olla avatud, võõrad tuleb eemal hoida, tähtsad on traditsioonilised pereväärtused jne) on kaugelt rohkem kui sada aastat vanad. Neid võib võtta kas hea või halvana, turvatunde pakkumisena või kapseldumisena, kuid need pole uued ega too ka mingil moel taas avastatud vana hea asjana värsket õhku.

Olulisem on siin küsimus, miks üldse peab välja pakkuma midagi utoopilist. Utoopia mõte on esitada ideaalse ühiskonna kirjeldus, millega saab võrrelda olemasolevat ja vaadata, kas praegune ühiskond on nii vaba, õiglane, jõukas, turvaline jne, kui võiks olla. Selliseid visioone ei paku parteipoliitikud, vaid mõtlejad, filosoofid. Kui liberaalidele heidetakse ette, et nende väärtused ei ole õiged, siis neist ei saa nad loobuda, muutumata kellekski teiseks. Sel juhul tuleks tähelepanu pöörata teiste ideoloogiate poole, kellel on „õigemad“ väärtused. Kui etteheide on aga pigem, et pole pakutud midagi uut ja see on juba iseenesest halb, siis väidetakse, et poliitika on igav, kuid peaks olema põnev. See omakorda tähendab, et poliitika peaks olema olemuselt meelelahutus. Sellise ettepanekuga on raske nõustuda.

Mis puudutab väidet globalismi negatiivsete tagajärgede kohta (algul tõi üleilmastumine ja riikidevaheline vabakaubandus kaasa heaolu kasvu, kuid nüüd on isegi läänes rühmi, kes globaliseerumisest ei võida) ja piiride sulgemist vajaduse tõttu „oma kultuuri kaitsta“, on need oma kindlates piirides mõistetavad argumendid. Kindlasti võib sellisel moel arutlemine panna ka lihtsad töö- ja maainimesed senisest tugevamini tundma, et nad on oma rahva võrdsed liikmed. Kas see on just ühtsustunde saavutamiseks parim viis, on omaette küsimus ning oleneb olukorrast.

Piiride sulgemise ettepaneku tuum on populistidel tihti olnud siiski hoopis majanduslikku laadi: väidetakse, et tööliste vaba ränne üle piiride on oma töötajatele kahjulik, sest võõrad võtavad neilt töö ära. Tegelikult ei ole küsimus selles, sest keegi ei soovi neid väiksepalgalisi töökohti. Ühendkuningriigis, kus selliseid populistlikke loosungeid palju kasutati, on näha, et need kohad jäävad tühjaks, kui piir kinni panna. Huvitaval kombel on viimasel ajal esile kerkinud Suurbritannia praeguse võimuladviku uus plaan: nüüd nad kinnitavad, et asjasse­puutuvad ettevõtted peavad hakkama palka tõstma, et oma inimesed neil kohtadel töötada sooviksid. Milline on järgmine argument, kui ka see ei tööta, saab näha.

See, kuidas lääne populistide loosungid meil on omaks võetud, lihtsalt hämmastab. Siin on ka meie ühiskonnateadlaste seas näha teatud kaasaminekut, otsekui lääne populistide väited seletaksid ka meie ühiskonna probleeme. Meie töölist ei aita aga sugugi see, kui ta saab kiruda võõrtöölisi ja piiride avatust, kuid ise käib samal ajal Soomes tööl. Pigem võiksid ühiskonnateadlased senisest rohkem populistide väiteid analüüsida ja aidata neid ümber lükata.

Teine liberalismi ründav suund ei leia sugugi, et liberaalid on igavad. Sealt tulev kriitika on just vastupidine: liberaalid on ülearu põnevad, sest innustavad eri võrdsusliikumisi, toetavad liialt vähemusi ning tähelepanu on kõrvale kandunud enamuse vajadustelt. Üks nähtusi, millega seejuures liberalismi seostatakse, on nn tühistamiskultuur. Varem oli selle asemel välismaal kasutusel termin „blacklisting“. Viimase tuntumate kampaaniate hulgas pandi nt eelmise sajandi keskpaigas musta nimekirja stsenaristid ja teised Hollywoodi filmitööstuse osalised, keda usuti pooldavat kommunismi. Nüüd, tühistamiskultuuri tingimustes, on tuntud isikute kõrvalelükkamise põhjused teistsugused.

Põhiküsimus on siin aga see, miks seostatakse tühistamiskultuuri just liberalismiga. Näiteks öeldakse: „Tühistamiskultuur astub sammu edasi vasak­liberaalsest poliitkorrektsuse kontseptsioonist, mis ei luba teatud sõnapruuki, misjuures taunitav kõne ei ole seadustega keelatud.“³ Vastuseks tuleks rõhutada, et sellisel tühistamiskultuuril ei ole liberalismi kui ideoloogiaga rohkem seost kui neil ideoloogiatel, mis liberalismist erinevad või sellele lausa vastanduvad, nt marksism, multikultuurilisus, feminism jt.

Samuti leitakse, et liberaalid õõnestavad oma indiviidikesksusega traditsioonilisi pereväärtusi. On ka neid, kes nimetavad liberalismi lausa ebainimlikuks. Näiteks abordivastased on väitnud, et liberalism annab inimesele vabaduse ja õiguse oma laps tappa. Eesti diskussioonides on sellest rohkem ja pikemat aega esile tõusnud väide, et liberalism õõnestab rahvusriiki, kuna kultiveerib individualismi. Usutakse, et nii töötab liberalism justkui lõpuks iseendale vastu, et „just see mõttevool, mis ennast liberaalseks nimetab ja sallivust kuulutab, hävitab samm-sammult vabadust“, ning et need inimesed lammutavad „rahvusriiki teadlikult ja sihikindlalt“.⁴

Loomulikult on selline liberalismi­kriitika nii ühismeedias kui tavameedias kohanud vastuseisu. On küsitud, kas kriitikutele endile pole indiviidi vabadus tähtis ja kas ihatakse tagasi endisi aegu, kus rõhk oli kollektiivil. Seetõttu on neil ka tulnud selgitada, et peetakse silmas „äärmuslikul“ kujul liberalismi, mille tagajärjel „moondub liberalism enda vastandiks, hakates vabaduste kaitse asemel neid hävitama“. Algsel kujul on liberalism hea, mööndakse, kusjuures kinnitatakse, et ollakse „ka ise liberaal“.⁵

Seega, kuigi kõneldakse nähtustest, millel ei pruugi liberalismi alusväärtustega olla kuigi palju seost – seda tunnistatakse ka ise –, kasutatakse jätkuvalt sõna „liberalism“ negatiivses kontekstis. Seda pole tarvis teha. Kui mõni nimetab ennast „liberaaliks“, aga tegelikult seda ei ole, siis ei tule temaga kaasa minna ja rääkida „liberalismist“. Kui liberalismi nimel minnakse nii radikaalseks, et unustatakse selle alusideed, ei ole see liberalismi viga, vaid tähendab selle termini ja liberalismi sõnavara kaaperdamist. Nii nagu oma rahvuse ja kultuuritraditsiooni oluliseks pidajad ei ole süüdi, kui mõned on natsid.

Kui Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei ajab poliitikat, mis on kaugel liberalismist ja demokraatiast, siis kas see ütleb midagi liberaaldemokraatia ideaalide kohta? Või kui Eestis end liberaalseks kuulutanud erakond, kes usub, et inimesed peaksid saama „oma eluga ise hakkama“, võtab sellise ideoloogia levitamiseks igal aastal vastu maksumaksja raha riigieelarvelise toetuse näol, siis mida sellest arvata? See tähendab lihtsalt eksimist oma põhimõtete vastu, mitte ei ütle midagi liberalismi kohta.

Niisiis süüdistatakse liberaale ühelt poolt selles, et nad ei paku uusi utoopiaid, on aegunud, teiselt poolt aga selles, et nad on liiga radikaalsed. Juba seegi näitab, et nende süüdistustega on midagi valesti. Kui liberalism on väidetavalt suremas, aga samal ajal ülearu jõuline, on tegu ilmse vasturääkivusega. On lihtsalt leitud negatiivses võtmes kasutatav sõna. Vanasti olid varnast võtta sellised sõnad nagu „kodanlane“ ja „natsionalist“, vahepeal oli sama halb sõna „kommunist“, nüüd „liberaal“ ja taas „natsionalist“, kuigi nende sõnade sisu on vägagi erinenud.

Kui liberaalseks peetav USA Demokraatlik Partei ja selle pooldajad on ennekõike vähemuste õiguste eest seisnud ja ootavad pigem riigi suuremat rolli turumajanduse reguleerimisel, mistõttu neid on sotsialistideks nimetatud, siis isegi sellega on meil vähemalt ühismeedias kaasa mindud. Kuigi liberaalidele, nagu alguses selgus, heidetakse ju ette hoopis neoliberalismi. Liberalismiprintsiipide rakendusviis on aja jooksul muutunud, kas või nt infotehnoloogia arengu tõttu, kuid need printsiibid on endiselt tähtsad. Seda näitab isegi süüdistajate endi kurtmine, et liberaalseid väärtusi, eriti võrdsust ja vabadust, enam ei edendata. Seepärast ei maksaks sõnaga „liberalism“ nii vabalt ringi käia.

1 Neist ideaalidest Eesti kontekstis on tulnud ka varem kirjutada. Vt nt https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/vaeaerikus-individualism-ja-eesti-liberaalid/

2 https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/palun-uut-utoopiat-liberaal/

3 https://arvamus.postimees.ee/7244902/jaak-valge-tuhistamiskultuur-voi-tuhistamiskultuuritus

4 https://arvamus.postimees.ee/7123745/lauri-vahtre-liberalismi-viletsusest

5 https://arvamus.postimees.ee/7383801/lauri-vahtre-indiviid-kui-muna-ja-uhiskond-kui-kana