Palju raha, vähe selgust

Valitsus on eelarvetöö tähtaegselt ära teinud, selle sisu on seni avatud aga ebapiisavalt.

KAAREL TARAND

Rahva raha on selleks korraks jälle kokku loetud ja tulemus vormitud riigieelarve eelnõuks. Viimastel aastatel harjumuspäraseks saanud mühisevat kasvu sealt ei leia, nagu huvilisele juba kevadel paanika­kampaania käigus selgeks tehti. Kuna valitsuse lubatud riigieelarve pulka­deks lahtivõtmist ja uuesti kokku­panemist ei ole samuti veel näha saanud, vaatab tulemusest vastu harjumus­pärane pilt. Kõrvalseisjal ei ole võimalik valitsuse pakutud summasid omal käel kontrollida ega varasemate aastatega võrrelda, sest juba terve kümnendi väldanud suundumuse järgi selgitatakse riigi rahaasju eelnõu dokumentides aina napisõnalisemalt. Kõik on üliväga „konsolideeritud“, nii summad kui ka sõnumid.

Ja see viimane ehk kommunikatsioon on hoopis suurem probleem kui eelarvesse jõudnud rahasummad, nende kasv või kahanemine. Mõned ministeeriumid, sealhulgas kultuuriministeerium, sekundeerisid teisipäeval valitsuse eelarvet tutvustavale pressi­konverentsile pressiteadetega, kus on esile tõstetud oma ala tähtsamad saavutused. Rahandusministeerium riputas kodulehele ka seaduseelnõu teksti koos seletuskirjaga. Hea küll, võib ju öelda, et mäng suure rahaga (riigieelarve kulud ja investeeringud kokku on 11,6 miljardit eurot) ongi liiga peen ja keeruline keskmisele kodanikule mõista, kuid sama napi lähtematerjaliga peavad töötama ka riigikogu liikmed. Kindlasti ei võimalda see igal parlamendi liikmel teha riigieelarve kohta vaba, kaalutud ja informeeritud otsust. Ja nii langebki eelarve menetlemise põhifookus riigikogus õnnetule 4 miljonile eurole (0,3 promilli kogukuludest), mida tuntakse labase ja kohatu termini „katuseraha“ all. Ülearu palju katuseid selle eest tegelikult ei ehitata, aga iga saadik saab oma 40 000 euro väärtusega heateo sõpradele ära teha, olgugi et kogu see jant naeruvääristab parlamenti.

Kultuuriministeeriumi kuluks järgmisel aastal on määratud 253 miljonit eurot. See on 2 miljoni (või teiste andmete järgi 4) võrra rohkem kui tänavu. Kultuur seega riigieelarve üldise kasvuga taas sammu ei pea. Ministeerium ise seda detaili ei tähtsusta, vaid annab teada, et kultuuritöötajate palgafondi kasvuks on saadud lisa 2,3 miljonit, täiskasvanute eesti keele õppeks antakse juurde 2 miljonit, sama summa saavad erakorraliselt olümpiaks valmistuvad tippsportlased. Kui neile summadele lisada väiksem pudi, on selge, et kulueelarve üldise kasvu arvelt neid kulusid ei kaeta. Järelikult on millestki seni finantseeritust loobutud või siis tehtud neid tuhandeid „nihutamisi, ümbertõstmisi, edasilükkamisi“ jms, millest rahandusminister Martin Helme on korduvalt rääkinud. Kuidas aga välja selgitada, milliseid?

Lihtne lahendus oleks anda avalikkuse käsutusse pressiteadete, koond­ülevaadete ja esitluspiltide asemel või neile lisaks ka detailsed arvutustabelid, mille alusel ministeeriumid ja valitsus on tööd teinud. Tööfailidele kehtestatakse juurdepääsupiirangud kartuses, et pahatahtlikud saavad muidu äkki võimaluse kilde kontekstist välja rebida ja seejärel meelevaldselt kasutada. Aga on läinud just vastupidi, nagu kinnitab järgnev arutluskäik. Just ebatäielik info toob kaasa juhusliku teabe kombineerimise ning ka vähimagi pahatahtlikkuseta võib vaatleja jõuda järeldusteni, mis valitsust ei rahulda.

Arvestades, millised protsessid on käima lükatud, kuid mitte veel lõpusirgel, võiks rahumeeli leppida teadmisega, et 2020. aasta kultuurieelarve on viimast korda vanaviisi. Kui järgmiseks kevadeks, nagu on lubatud, fikseeritakse kultuuripoliitika uued põhisuunad aastani 2030, tähendab see, et ka kavatsuste eelarvestamine peab käima senisest hoopis teisiti. Praegu ei saa ka välistada, et Eestis on kultuur hoopis üle-, mitte alarahastatud. Eurostati võrdlusandmete järgi oli kultuurisektori osa kogu tööhõives Eestis 2018. aastal 5,6%, mis on Euroopa kõrgeim ja mille lähedale küünivad vaid Island ja Luksemburg (mõlemad 5,3%). Euroopa Liidu keskmine näitaja on 3,8%. Võimalik, et meil ongi üle jõu käivalt palju kultuuritööd ja -töötajaid, nagu pole ka välistatud, et liiga suur osa tööst tehakse ära avaliku sektori vahenditest, kaasamata ja kasutamata piisavalt vabal turul leiduvat raha.

Kultuuri maksurahast finantseerimise suundumusi võib vaadata ka teise nurga alt. Mida suurem on kogueel­arves palgavahendite osa, seda suurema ja magusama tüki võtab riigivõim sealt ka maksudena muuks tegevuseks tagasi. Kui on teada, et palgafondi kasv 2,5% on kokku 2,3 miljonit, siis järelikult on kogu eelarveline palgafond ligikaudu 100 miljonit. Tööjõu maksustamine on Eestis ulatuslik ja valus, 100 miljonist liigub umbes 40 kohe riigieelarvesse tagasi. Kui eelarves oleks suurem osa investeeringutel, jääks rohkem ka sektorisse pidama.

Keegi ei saa väita, et eelarve jaotus valitsemisalade vahel peaks olema kivisse raiutud ning et ühiskonna ette ei võiks kerkida vajadus proportsioone muuta. Kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve osa ongi sajandivahetusest saadik olnud kerges langustrendis. Tipphetke 4% on vaid kauge unistus ning viimase viisaastaku vaikne langus on teinud kultuuri (koos spordi ja lõimimisega) 2,5%st tuleval aastal 2,18%. Selle rahastamistaseme juures ei saa aga öelda, et kultuurielu ei õitseks, ning mõneski valdkonnas kipub pakkumine nõudlust ületama. Seejuures oskab igaüks, sealhulgas kultuuriministeerium, osutada veel tegemata tööle, veel katmata vajadustele, veel ehitamata või renoveerimata ehitistele, mille rahastamine on ebamäärasesse tulevikku lükkunud. See annab õiguse neile, kes nõuavad kultuurieelarve riigieelarvega proportsionaalset kasvu. Kultuuril ei ole aga oma NATOt, kust tuleks kõigutamatu finantseerimisnõue, mida heade liitlassuhete hoidmise nimel sisuliste põhjendusteta tingimusteta täidetaks.

Loomulikult on kultuuri- ja kaitsekulude kõrvutamine ja, veel hullem, vastandamine meelevaldne ning kergelt demagoogiline võte eelarve käsitlemiseks, kuid panin tulemused siiski joonisele, et valitsuse kulueelistused oleksid selgelt näha. Viie aasta eest ületasid kaitsekulud kultuurikulusid 1,94 korda, järgmisel aastal aga 2,43 korda. Riigieelarve seletuskirjast koorub ka huvitav ja mõtlemapanev detail. Valitsus esitles kultuuri-, sotsiaal- ja siseturvalisuse ala palgafondi väikest kasvu suure eduloona. Hoopis kenama kopika lisas valitsus aga kaitseväe palgafondile, mis kasvab pisut üle 7% ehk 8 miljoni euro võrra. Miks ei peetud vajalikuks seda saavutusena näidata? Kas häbenetakse?

Riigikaitsekulu on nagu elu- või varakindlustusmakse. Kindlustuses valitseb põhimõte, et mida korralikumalt käitud ja mida vähem põhjustad kindlustus­juhtumeid, seda väiksemaks jääb kindlustus­makse. Riigikindlustuses ei näi see seaduspärasus kehtivat. Mida kaugemale jääb viimane sõda ning mida turvalisemalt on korraldatud rahumeelne elu meie kontinendil, sealhulgas Eestis, seda suurema osa oma tulust nii absoluut- kui ka suhtarvudes peame andma riiklikule kindlustusele. Seda on aus nimetada võidurelvastumiseks, mis ei ole maailma ajaloos osutunud parimaks konfliktide ärahoidmise viisiks. Milline kate võiks siis olla valitsuse eelarve­otsusest tuletatud väitele, et tasakaalustamist vajav sõjaline oht Eestile kasvab järgmisel aastal 30 miljoni euro võrra?

Riigikaitse- ja kultuurikulude võrdlemist jätkates jõuame aina suurema absurdini. Investeerides loomingusse, saame vastu teosed, mis on aegade lõpuni ühiskonna teenistuses ja mille väärtus ajas pigem kasvab. Investeerides kiiresti amortiseeruvatesse sõjamasinatesse, saame keskkonnareostuse, mida tõenäoliselt mitte iial sihtotstarbeliselt ei kasutata. Pianistile või kirjanikule palka makstes eeldame, et ta annab meile vastu elamuse või teose, ohvitserile makstes aga soovime, et ta ei väljuks iialgi harjutusruumist lavale tõsioludes oma kutsemeisterlikkust näitama ehk vastaseid tapma.

Eelöeldu ei ole kaitsekõne vajadusele kultuurieelarvet kiiresti ja suure summaga kasvatada ning seda just riigikaitse arvelt. Riigieelarve kasvavasse sõjalisse osasse ei tohiks aga siiski suhtuda kriitikameeleta ja leppida pealispindsete seletuste või rahavajaduse õigustamisega hirmu ja õuduse juttude abil.