Paar hajamõtet viinamüügi ja reklaami asjus

MIHKEL MUTT

Remsu ütles, kui viinaga hüvasti jättis, et viin ongi kommunism. Mina väidan vastupidist. Täiskarske ühiskond on imeline ideaal, aga siiski üksnes ideaal. Selleks tuleks inimene ümber teha. Ja eks olnud ka kommunismi peaeesmärk luua uut tüüpi inimene. Olles kahel käel karskusliikumise poolt, ütleb mõistus ometi, et see pole enamuse jaoks. Samas kasutan juhust, et küsida, kus on siis Eesti uhke, avalik ja võitlev karskusliikumine? Miks me sellest midagi ei kuule? On küll AA-rakukesed, aga nagu nimigi ütleb, on need anonüümsed. Jääb mulje, et alkoholist loobumine on ikka nagu pooleldi häbiasi, mida küll pikkades intervjuudes paari lausega mööndakse (a la ?pole enam kaheksa aastat suud seks saanud?), ei enamat. Kas riik ei soodusta karskusliikumise tekkimist? Niikuinii on skaute taasiseseisvunud Eesti Vabariigis kümme korda vähem kui enne sõda. See on veel kuidagi mõistetav, sest oleme nüüd õndsa NATO tiiva all. Aga võitlevad täiskarsklased peavad ühes korralikus vabariigis olema. Üks võimalus joomist piirata on paradoksaalsel kombel just selle kättesaadavaks tegemine laiadele rahvahulkadele. Pean muidugi silmas kultuurset lõbutsemist viisakates kohtades. Nii et ka teine Eesti saaks käia pere- ja sõpruskonniti vahel väljas istumas, mitte ei peaks kükitama umbsetes tubades või sara all. Avalikes paigus hakkab tööle enesetsensuur ja juuaksegi mõõdukamalt. Nõnda joovad ka vanad ja suured kultuurrahvad. Kahjuks ei ole enamikul eestlastest võimalust normaalses lokaalis käia, sest rahakott on liiga kõhn. Suurem osa Eesti kõrtside müriaadist on mõeldud välismaalaste teenindamiseks. See on alandav. Kas me siis tõesti ei tunne, et elame turistide okupatsiooni all? Kui rahval oleks rohkem raha, et kultuursel moel nautida ?elu ande?, siis taanduks öine alkoholimüük kolmanda järgu probleemiks.

Kas ei ole öise alkoholiga nii nagu vene ajal õllega? Seda oli harva saada, nii et kui poes juhtus olema, võtsid ikka mõned pudelid, kuigi janu ei pruukinud üldse olla. Ja kui läksid Karja Keldrist või Vaksali õllekast mööda ja parasjagu polnud ukse taga meestesumma, siis astusid sisse, kuigi tegelikult polnud plaaniski. Sest teine kord, kui tahad, on võibolla suur saba. Nüüd, kui kell läheb üheksale, mõtleb mõni mees kindlasti, et peaks igaks juhuks ära käima ja ostma. Sest mine tea, mis elu tuua võib. Ja mis juba ostetud, see ka juuakse. Kui aga on teada, et alati võid saada, siis ei ole mingit närveldamist ja ei ostagi.

Kui keelata öine viinajoomine, siis on see sama kui anda haigele palavikku alandavaid tablette. Tegeldakse sümptomite, mitte põhjustega. Viina reklaami keelamine on võimalus mõnedele häält väristavatele vabariiklikele ajatolladele jätkuvalt fookuses püsida.

Alkoholi reklaam puudutab reeglina trenditeadlikku publikut, kes meie oludes piirneb snoobi või tõusikuga, st. inimesega, kes ei tee midagi sellepärast, et see talle tegelikult meeldib, vaid kuna see kuulub tema arvates prestiiþse elulaadi juurde. (Siit need lõputud ohkamised, kuidas keegi on äkki armunud viskisse või veini, kuigi enne seda larpis pool elu viina ja õlut; kuidas keegi armastab äkki meeletult golfi, kuigi enne tagus vutti jne.) Sihukesed tüübid on ebameeldivad, aga nende alkoholitarbimine ei kujuta ühiskonna seisukohalt probleemi. Samas tõelised õlid reklaamist ei hooli, neil pole telekatki. Ja vähemalt osa noori peab üldse kärakat onukeste lõbuks, neil on teised mängud.

Võibolla tuleks teles teha hoiatusreklaami? See on muidugi libe tee, sest pole olemas jäledust ega labasust, mis ekraanilt näidatuna ei tunduks mõnedele ðikk ja jäljendamisväärne. Ehk aitaksid erakordselt inetud näitlejad, keda demonstreeritaks väga võigastes situatsioonides? Võiks näidata joodikute ebatüüpilisi laipu ja nende lahkamise tulemusi: tsirroose, müokarde, sisemisi verejookse, lõhkenud magusi jne. Aga olen siiski pessimistlik. Kardan, et ka niisugustele õudustele tekiks kiiresti oma fännklubi, kes neid seltskonnas üldise naeru saatel järele ahviks. Ja kui ?reklaamida? näiteks lõhnavett Kolmanda Päeva Pohmaka Hingeõhk, siis hakataks varsti helistama, et kust seda saada.

Esteetilises plaanis oleks mul alkoholireklaamide kaotamisest natuke kahjugi. Sest need on suhteliselt vaadatavad. Neis on ikka mingit huumorit või rafinementi. Võibolla kontrasti tõttu teistega. Alkohol, kuigi ta on kuri saatan, pole ometi nii ajuvaba kui kõik need kõntsa eemaldavad imepastad, kommionu näoga hambaarstid, kes koputavad kaardikepiga su hambavaabale, kuhu on veetud punane ring, rääkimata juba ihumahlu imavatest nutsakutest, mille näitamine riivab eriti paljude eakamate inimeste sündsustunnet.

Ideaal on, et kõike on alati saada, aga inimene on nii mõistlik, et tarbib viisipäraselt.