Oluline on, et inimene näeks oma tegude tagajärgi ligidalt

Rea Raus, Kalevi Kull ja Kaupo Vipp: Eesti kui ökoriik on väärt unistus, mille poole rahvana püüelda.

MIHKEL KUNNUS

Kaupo Vipp ja Rea Raus, avaldasite eelmise nädala Maalehes looduse põhiseadusliku kaitse alla võtmise ja loodusele õiguste andmise üleskutse. Millest selline idee? Ja miks just praegu?

Kaupo Vipp:Võime pöörata tähelepanu energia- jt loodusressursside kasutamisele, nende majandamise efektiivsusele, alternatiivsetele majandus- ja maaviljelusviisidele, tegeleda uute energiaallikate ja materjalide väljaarendamisega jne. Kogu sellest tekkiva kokkuhoiu ja kasu neelab aga ära, nii nagu viimase 150 aasta jooksul on juhtunud, kasv meie tarbimishimus ja tarbijate koguses ning tehnoloogilised pingutused ei suuda kuidagi olukorda parandada. Meie mured põhinevad sotsiaalpoliitilistel asjaoludel, eeskätt tekitavad probleeme inimeste endi väärtushinnangud ja taotlemisväärseks loetav elustandard, aga ka rahvastiku juurdekasv – kus liigsuur, kus liigväike.

Mingi hulk inimestest teadvustab, et toimuv sõltub muu hulgas isiklikust tegevusest ja on asunud tegutsema. Ökoriik Eesti eesmärk ongi selles vallas tegutsejate häälte ühendamine. Ajaloost on teada, et väärtushinnanguid muudetakse vaid siis, kui keskkond nõuab. Selleks et vajalik muutus ei tekiks alles siis, kui elu- ja majanduskeskkond on talumatuks muutunud, saaksime ennetavalt panustada väärtuskeskkonna teisendamisse seadusandluse kaudu. Kui 1992. aastal toimus laiem arutelu taasiseseisvunud Eesti riigi arengusuundade üle, kõneldi ka ökoriigi ideest (Kalevi Kull oli üks neid). Ent polnud vist veel õige aeg. Meie riigi mõte on eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine – et püsiks kultuuride mitmekesisus. Loomulikult ei ole see võimalik ilma elukeskkonna säilimiseta. Selle sätestamisele seadustes, alustades meie põhiseadusest, oleks raske mõistuspäraselt vastu vaielda. See ongi konkreetse üleskutse sisu.

Rea Raus: Mitmed uuringud (http://www.childrenandnature.org/research/) toovad esile, kuivõrd oluline mõju on loodusel meie käitumisele, tervisele, suhetele, loovusele, mõtlemisele. Midagi meis on palju fundamentaalsemalt loodusega seotud, kui seda igapäevaselt tajume. Kas oleme mõelnud, miks me ikka järjekindlalt elusaid taimi oma elu- ja kontoriruumidesse toome? Plastmassist taimed ei nõua ju hooldamist ja oleks mugavamad. Miks ütleme, et lastega peres peaks ikka koduloom olema? Meelerahu ja tasakaalu käime mere ääres või metsas otsimas ning loodusega seotud hobisid on väga paljudel. Need on vaid mõned nüansid kirjust pildist, mis meid loodusega ühte seob. Suunates tähelepanu ka ülejäänud elule meie ümber saame midagi väga olulist, elulist, tasakaalustavat ning rõõmupakkuvat tagasi. Ettevaatusprintsiibistki tulenevalt peaksime mõtlema, et loodust ja selle ressursse hoolimatult kasutades võime teha pöördumatut kahju kogu inimkonna tulevikule.

Riiklik või muudmoodi tsentraalne sünnikontroll näib, vähemasti õhtumaades, olevat üks suur humanistlik tabu. Ometi on tõesti raske näha võimalust, kuidas saavutada ökoloogiliselt jätkusuutlik olukord ilma inimpopulatsiooni suures ulatuses kahandamata, oleme ju paisunud praeguse 7,5 miljardini suuresti tänu pinnalähedastele fossiilkütustele ja toormevarudele, tähendab, isegi status quo pole kuidagi võimalik. Kas indiviidi vabadust kõrgeimaks hüveks lugev liberaaldemokraatia suudab selle olukorra tõsidusele näkku vaadata ja enda heaks midagi ette võtta? Kipun skeptiliselt suhtuma isegi ideesse, et selline demokraatia suudaks vähendada tööstuslikku lihaloomakasvatust.

Kaupo Vipp: Selline skepsis on kindlasti põhjendatud. Inimkonna ajaloos pole ükski demokraatiavorm, rääkimata liberaalseist inimõigusist, suutnud kuskil üle elada tõsisemat majanduskitsikust ja inimeste enamuse heaolu kriitilist langust. Alati kui majandusolukord muutub raskeks, pöörduvad ühiskonnad kõva käe poole. Me võime ka tänapäeva Euroopas ja kogu maailmas sellist suundumust näha, kuigi tõsisem langus polegi veel käes. Globaalmajandus on kõigest kaheksa aastat järjest keeldunud varasema tempoga kasvamast. Kuid nii demokraatia erosioon kui inimõiguste ümbermõtestamine, olgu terroriga võitlemise, pagulaskriiside, geopoliitilise olukorra halvenemise vm põhjendusega, kogub juba kiirelt tuure. Selles mõttes on planeedi elukeskkonnaga defineeritud kasvupiiridele jõudmine juba loonud olukorra, kus iga ühiskonna jätkusuutlikkuse perspektiivile tuleks kasuks hoopis kokkutõmbumine, n-ö preventiivne taandumine seniste hedonistlike standardite juurest. Kukkumine järgneb niikuinii ja kõikjal. Küsimus on, kes kui kõrgelt kukub. Kui suudaksime riigina loodusega arvestada ja teadvustada meie kõigi elu otsese sõltumise elukeskkonnast, siis annaks see meile lisaaega ja pehmendaks kukkumist. Ühiskonnas aktsepteeritud seadused on ühiskonna maailmanägemise ja tulevikku suunatud taotluste peegeldus. Nii kirjeldab ka meie põhiseadus rahva ootusi oma tulevikule. Eesti kui ökoriik oleks see tänasesse päeva vajalik suur narratiiv, mille poole rahvana püüelda.

Milline on Eesti ökoriigi idee taust ja ajalugu?

Kalevi Kull: Arusaam, et ökosüsteem on põhimisem ja tugevam tervik kui kultuur, et kultuur on ökosüsteemi osa, sõnastati selgelt umbes 60 aastat tagasi. Suure töö selles tegid ära ameerika ökoloogide, vendade Howard ja Eugene Odumi raamatud. Teaduslikult sai selgeks, mismoodi kujuneb ökosüsteemide energeetiline tasakaal ja kuidas aineringed tervikut tagavad ning elusolendeid ühte seovad, olgu need inimesed, kuklased, ussid või vetikad. Selle mõistmise mõjul sündis looduskaitse, mis tegeleb nähtava ja kauniga, kõrvale keskkonnakaitse, mis tihti tegeleb nähtamatu ja inetuga – õhu ja reostusega. Osaks olemise, sõltuvana elamise tunnistamine ei pruugi vabale vaimule ja iseseisvale kultuurile muidugi lihtne olla. Ent viimane poolsajand on näidanud suures plaanis siiski kaunis järjekindlat liikumist, millega ökosüsteemi osaks olemine institutsioonidesse ja õigussüsteemidesse sisse kirjutatakse, et sedakaudu suuremaid hädasid ära hoida.

Ökoriik ongi see, mis tunnistab kultuuri koos kogu majandusega ökosüsteemi osaks ning võtab arvestada ja vastutada terve ökosüsteemi eest – mitte üksnes inimeste ja kultuurlooduse, vaid kogu selle maa aineringe ja elanike eest. Ökoriik tähendab seda, et Eesti on ökosüsteem ning meie kaasmaalased kuuluvad enam kui kolmekümne tuhandesse liiki – vähemalt nii palju on siin pärismaiseid taimi-seeni-loomi kokku. Koos ökoloogiliste arusaamade arenguga on tasahaaval ka Eesti ökoriigist mõeldud. Keskkonnaministeeriumgi on ju alles XX sajandi teise poole leiutis. Keskkonnainstitutsioonide areng läheb selgelt sinnapoole, et ökoriigi alused ka konstitutsiooni sisse saavad. Kuidas me edasi oleme liikunud, võib aimu saada kas või vanu Eesti Loodusi lehitsedes. Juba 1985. aasta juuni ja juuli numbreis on arutelud ökoloogilisest elamisviisist. Kuidas seadused liikumisele kaasa aidata saavad, sellest 1992. aasta detsembris jne. Meenutamist väärib ka Jakob Uexkülli Tartu ülikooli aulas 1994. aastal peetud kõne „Eesti tee rohelisse tulevikku“. Uexküll sõnas: „Me teame, et suudame olla palju paremad, suudame uuesti avastada seda, mis on püha. Me maa ja elu seda ometi on. Taasühinemine meid ümbritseva tegeliku maailmaga on ühtaegu nii sügavalt vaimne kui ka täiesti ratsionaalne.“

Millisena näete globaalse ja lokaalse regulatsiooni vahekorda seoses ökoloogilise kohandumise pingestumisega? Ühelt poolt on arusaadav, et igasuguseid kliimaleppeid, atmosfääri ja ookeani reostamist ja kurnamist, samuti keskkonna- ja kliimapagulaste problemaatikat tuleb käsitleda üleilmselt, ometi on ökoloogiline vaade väga paigakeskne, võimalikult detsentraliseeritusele ja rohujuuretasandile keskenduv. Tähendab ju ökoloogiline mitmekesisus seda, et igas kohas on väga erinevad kultuurid ja elukooslused.

Rea Raus: Mõlemaid on vaja, nii lokaalseid kui ka globaalseid regulatsioone. Globaalsusel on see väärtus, et me saame jagada üksteisega kogemusi, teadmisi, uusi ideid. Näeme, et jagame ühiseid muresid, keskkonnaprobleemid on tuntavad igal pool. Need pole enam ammu keskkonnakaitsjate või mõne üksiku riigi probleemid, need ulatuvad meile väga lähedale. Peame kõigil tasanditel ja eri valdkondades tegelema jätkusuutlikkuse suurendamisega. Ei väsi kordamast Einsteini mõtet, et me ei saa lahendada probleeme sama mõtteviisiga, mis meid nende hädadeni toonud ja neid põhjustanud on. Komplekssete, keerukate probleemide lahendamist peaks alustama ikkagi sealt, kus nad alguse saavad, instrumentaalsed lahendused võivad viia selleni, et jookseme veelgi kiiremini kuristiku poole. Kogukondade tugevdamine, isereguleeruvuse, isemajandamise võimekuse suurendamine ja detsentraliseerimine toetavad mitmekesisuse printsiipi. See tähendab muu hulgas ka, et kui ühes kohas teatud lahendus ei sobi, siis ei kukuta see läbi suuri süsteeme, mis tõmbaksid allakäigule terveid ühiskondi. Mitmekesisus võimaldab katsetada, proovida, korrigeerida, areneda nii, et see ei tooks kaasa suuremat kollapsit.

Üks näide murekohast on mitme­kesise, n-ö mikrotootmise kadumine maapiirkondadest. Kui meie talud, farmid ei tooda enam piisavalt meie rahvale toitu, siis on see ka julgeoleku küsimus. Samuti tasub mõelda, millised ohud kaasnevad monokultuuride kasvatamisega, tööstusliku loomakasvatusega, kus tsentraliseeritud süsteemide käigushoidmiseks on vaja kasutada küsitavaid vahendeid, mis lõpuks lõpetavad meie eneste rakkudes ja vereringes. See on ka põhjus, miks näiteks ÜRO soovitab juba aastaid intensiivpõllumajanduse asemel ümber orienteeruda väiksematele, mitmekesisematele, ökoloogilisematele tootmisüksustele. Põllumeest vaadatakse üha enam mitte ainult kui toidu­ainete tootjat, vaid kui keeruka agro-ökoloogilise süsteemi, mis on meie elutegevuseks esmavajalik, alalhoidjat. Oluline on, et inimene näeks oma tegude tagajärgi võrdlemisi ligidalt. Et ta mõistaks, et mingi tegevus toob kaasa tagajärgi, mis mõjutavad otseselt teda ennast ja tema elukeskkonda. Mida rohkem me sellisest põhjuse-tagajärje seose nägemisest eemaldume, seda kergem on teha ka üksikisiku või ühiskonna tasandil otsuseid, mis pikas perspektiivis ei ole head. Ja siit omakorda tuleneb kogukondade suurem vajadus ja õigus kaasa rääkida otsustes, mis puudutavad nende elu- ja tegutsemiskeskkonda.

Kaupo Vipp: Selles küsimuses nõustun ma täielikult Dennis Meadowsi mõtetega. Nüüd on tõesti käes aeg, mil tuleb mõelda globaalselt, kuid tegutseda lokaalselt. Aga selmet raisata energiat abstraktsele võitlusele globaalsete probleemidega, on aeg asuda iseend, oma kogukonda ja riiki lokaalselt ette valmistama, et tekkinud universaalsete probleemidega hakkama saada. Universaalseid probleeme ongi reaalne lahendada vaid kohapeal, keskendudes võimalustele nendega kohanemiseks, mitte enam nende välistamise katsetele. Need süsteemid, mille kogu senine edu on sõltunud jätkuvast globaliseerumisest, majanduskasvust ja tsentraliseerimisest kõigil võimalikel tasandeil, püüavad ikka veel iga hinna eest vanal kursil jätkata. Kõigist pingutusist hoolimata elame kriisist kriisi, sest globaalses plaanis oleme juba jõudnud üleminekuaega, kus suuremas plaanis kontroll olukorra üle ei ole enam inimliigi käes. Loodus kannab inimkonna nüüd omatahtsi jätkusuutlikuse rüppe tagasi. Iseasi, kui paljud 7,5 miljardist sellise kandmise üle elada suudavad. Ainus võimalus meie endi lähituleviku pehmendamiseks on kogu tegevuse kiire lokaliseerimine koos otsustavate muudatustega jätkusuutlikkuse heaks. Alustada saaks Eesti eluolu ja käitumismalle reguleerivaist seadusist.

Millisena näete individuaalse meeleparanduse, isikliku teadlikkuse ja riikliku ettehoolde vahekorda aitamaks inimkonda ökoloogiliselt jätkusuutlikku eluviisi omaksvõtmisel?

Kaupo Vipp: Ühiskonnal ega tsivilisatsioonil tervikuna ei ole kiirenevalt halvenevate keskkonnatingimuste tõttu aega loota ja oodata, kuni iga indiviid jõuab isikliku valgustatuseni ning viib oma eluviisi kooskõlla jätkusuutlikkuse nõuetega. Ka suurim optimist mõistab, et enne jõuaks kogu planeet pöördumatult elukõlbmatuks muutuda. Siiski saab apelleerida kollektiivsele arukusele ja toetuda riigi põhiseaduslikele ülesannetele. Iseenda jätkusuutlikkuseks hädavajaliku eluviisi saame muuta ainuvõimalikuks riikliku ettehooldena, seaduste jõuga.

Rea Raus: Muutused algavad meist endist, kuid kuna olukord maailmas muutub üha kriitilisemaks, siis peaks riiklik mõtlemine, rahva koosmeel ja üksikisikute püüdlused kuidagi üksteist toetama. Ka suurim egoist, kellele enda ja oma laste heaolu ning tervis kõige olulisemad on, võiks selles mõttes erakordselt kiiresti suurimaks altruistiks muutuda.

Kirjutasite kõik alla ka „101 kirjale“, millega avaliku elu tegelased ja haritlased hoiatasid raskete pöördumatute tagajärgede eest nii ökoloogiale kui ka majandusele, mis kaasneks Rail Balticu ehitamisega praegu kavandatud kujul. Kas loodusele antud põhiseaduslikud õigused aitaksid seda ära hoida või muudaksid vaadet Rail Balticule?

Rea Raus: Ilmselt suunaks see arvestama rohkem eri argumentide ja kaalutlustega sellesarnaste projektide puhul. See, mis esialgu tundub majanduslikult kasulik, võib osutuda pikemas perspektiivis tervisele või keskkonnale pöördumatult ohtlikuks. Majandusprognooside ja -ennustuste puhul on sageli näha, et pigem oleme sunnitud tagantjärele analüüsima, miks ikka prognoos ei täitunud ja miks projekt tulu ei toonud.

Kalevi Kull: Tunne ja mõistus, mis ütlevad, et oleme oma ökosüsteemi osalised, kujundajad ilma õiguseta loodust ümber teha, vaevalt et laseksid sellist ehitust kavandadagi. Maal on õigus mitte pöördumatult muudetud saada. Sellise ehitise mõjud on aga raskelt pöördumatud. Nii ei ole me maa ilusam.

Kaupo Vipp: Põhiseadusega kaitstud kodanikuõigusi omava looduse kaitseks saaks sellises küsimuses välja astuda igaüks, s.t asjad ei sõltuks ainult ametlikult omanike esindajaiks volitatute suvast, nagu praegu.

Leszek Kołakowskil on sümpaatne essee pealkirjaga „Milleks meile inimõigused?“, kus ta käib välja idee, et inimõiguste kontseptsiooni võiks saata ajaloo prügikasti, sest sama funktsiooni täidaksid teatud keelud ja piirangud riikidele (keeld tappa, keeld türanniseerida, keeld vara võõrandada jne) ja seda ilma tohutuid pretensioone loova õhustikuta. Kas siiski ei piisaks sellest, et tõhustada looduskaitset ja luua uusi piiranguid inimese tegutsemisele? Miks anda õigusi sellele, mis enda eest rääkidagi ei saa?

Kaupo Vipp: On ju näha, et vaid vana malli tõhustamisega piirdumisel on kõik jätkunud vanaviisi. Aga loodusele kodaniku- (mitte inim-)õiguste andmine pole lihtsalt sümboolne akt. Elukeskkonna eest on võimalik seista kas keskkonnaameti initsiatiivi kaudu – konkreetsete seadusepügalate alusel – või juhul, kui mingi kahjuliku tegevuse on vaidlustanud isik, kes suudab tõestada, et antud tegevus riivab tema seaduslikke õigusi. Loodusele endale seaduslike õiguste andmine tähendab looduse muutumist objektist subjektiks, kellele laieneb samasugune seaduste kaitse, nagu igale kodanikule. Ideaalis saab looduse tahtlikku kahjustamist käsitleda täpselt samal moel nagu suvalise kodaniku tahtlikku kahjustamist. Kui näiteks keegi kodanikku kägistab, siis saab kodanik loota seaduste ja korravalvurite automaatsele kaitsele ega pea enne tõestama, et kägistamine võib kahjustada tema tööandja huve, et kägistamine ei ole esteetiliselt kaunis vaatepilt, et see tegevus ei vasta mõnele konkreetsele tervishoiuseaduse paragrahvile jne. Kuigi loodus tõesti ei saa ka kodanikuõigusi omades ise enese eest kõnelda, saab iga kodanik kutsuda abi kuriteo ohvriks langevale kaaskodanikule. Niisugusele abile peab tsiviilühiskonnas saama loota iga kodanik kohe ohu tekke korral. Seda abi ei asenda tagantjärele targutamine alles siis, kui pöördumatu kahju on juba tekitatud – nii nagu käivad asjad meie looduse puhul. Lõpuks on iga kodanik ise osa sellestsamast loodusest. Ka siis, kui ta seda endale ei teadvusta.