Olukorrast rahvaraamatukogudes

Kaie Holm

Raamatukogude vahelise laenutuse võimalusi võiks kasutada senisest rohkem ning see võiks olla lugejale tasuta. Rahvaraamatukogude komplekteerimispoliitika analüüsimisel ja kritiseerimisel ei tohi rahvaraamatukogude tööd reguleerivaid seadusi ära unustada, mida paraku viimastel nädalatel, kuid ka varem raamatukogude tegevusest rääkides on aeg-ajalt tehtud. Rahvaraamatukogu seaduses (https://www.riigiteataja.ee/akt/13315366) on sätestatud, et rahvaraamatukogu juhindub oma tegevuses UNES CO rahvaraamatukogude manifestist (http://www.unesco.org/webworld/libraries/manifestos/libraman.html), tõlge eesti keelde http://www.eru.lib.ee/joomla/index.php/oigusaktid/90). Selle kohaselt on rahvaraamatukogu kohalik infokeskus, mis teeb oma kasutajaile kättesaadavaks teadmised ja informatsiooni paljudes valdkondades ja tagab kõigile kasutajaile võrdse juurdepääsu kogudele, olenemata kasutajate vanusest, keelest või sotsiaalsest seisundist. Manifest rõhutab ka, et ühiskonna ja üksikisikute vabadus, heaolu ja areng on inimlikud põhiväärtused ning nende saavutamine on võimalik vaid juhul, kui riigi hästi informeeritud kodanikud saavad kasutada oma demokraatlikke õigusi ja aktiivselt osaleda ühiskonnaelus. Konstruktiivse osaluse ja demokraatia arengu eeldus on hea haridus ning vaba ja piiramatu juurdepääs teadmistele, kultuurile ja informatsioonile. Rahvaraamatukogud pakuvad võimalusi elukestvaks õppimiseks, iseseisva otsustusvõime kujundamiseks ja kultuurialaseks enesetäiendamiseks. Seega on üle maailma rahvaraamatukogudele pandud ülesanded palju laiemad kui vaid oma rahvuskirjanduse populariseerimine.

Raamatuostu-toetusest

Minu andmetel toetab riik rahvaraamatukogusid raamatute ostmisel praegu samal tasemel, nagu see oli aastal 2002. Kohalike omavalitsuste toetus on võrreldav 2004. aasta tasemega. Kultuuriminister Rein Langi ettepanek, mis puudutas rahvaraamatukogude riigi toetuse kasutamise korra muutmist ja mille ta esitas raamatukogupäevade avamisel oktoobris 2011 (http://tln.lib.ee/~jagatud/videod/raamatukogupaevad2011/Rein_Lang.html), on leidnud raamatukogudes vastuseisu ennekõike seetõttu, et näeme siin soovi järjekordselt vähendada riigi poolt raamatukogudele teavikute ostmiseks eraldatud toetussummat. Sellega raskendataks veelgi rahvaraamatukogude võimalusi eespool nimetatud ülesandeid täita.

Riigi raamatuostu-toetus vähenes 2009. aastal eelmise aastaga võrreldes 24,6% (näiteks Lääne-Virumaa sai riigilt 2008. aastaga võrreldes 35 330 eurot väiksema summa ning riigi toetus kogu maakonnale, sh Rakvere linn, oli 103 466 eurot; Saare maakond sai 18 987 eurot vähem ning riigi toetus kogu maakonnale, sh Kuresaare linn, oli 56 472 eurot) ja sellele 2009. aasta tasemele on riigi toetus teavikute ostmiseks jäänudki. Just samal aastal (alates 2009. aasta algusest) tõusis raamatute käibemaks 5%-lt 9%-le, mis vähendas raamatukogude võimalusi teavikute komplekteerimisel veelgi. Ministeerium käibemaksu tõusu raamatukogudele ei kompenseerinud.

Kui kultuuriminister paneb raamatukogudele kohustuse teatud raamatuid osta või ostetakse need ministeeriumi poolt kõigile (raamatukogudele täpsemat infot edastatud ei ole), vähendades nii raamatukogudele eraldatud summasid, siis kokkuvõttes tähendab see, et teatud raamatukogudel raha nn väärt tõlkekirjanduse, teadmiskirjanduse või lasteraamatute ostmiseks lihtsalt enam ei jääks, sest riigi toetuse eest tuleb osta vaid nn nimekirjaraamatuid. Siinkohal tasub tuua mõned näited Saare maakonnast: riigi toetus 2011. aastal on Ruhnu raamatukogule 206 eurot, Abruka raamatukogule 77 eurot, Torgu raamatukogule 525 eurot. Kultuurkapitali kirjanduspreemiale 2010. aastal nomineeritud teoste hind kokku on umbes 330 eurot. Seega tuleks toetussummat kärpida ministeeriumi plaani teostamiseks teistel raamatukogudel, kes saavad praegu suurema elanike arvu tõttu riigilt veidi enam toetust.

Raamatukogudel ei ole midagi kultuuriministeeriumi plaani vastu tagada Eesti Kultuurkapitali kirjanduspreemiale nomineeritud teoste olemasolu kõikides rahvaraamatukogudes, kuid selleks tuleb ministeeriumil luua eraldi programm ja leida lisaressursse. Julgen arvata, et kohalike omavalitsuste tulubaas ei ole selline, et neile võiks panna kogu koorma rahvaraamatukogude komplekteerimisel. Või on kultuuriministeerium saanud kohalikelt omavalitsustelt kinnituse, et selle osa, mille võrra riik oma rahalist toetust vähendab, nemad kompenseerivad, et sujuvalt üle minna Põhjamaade rahvaraamatukogude rahastamispoliitikale?

2009. aastal vähenesid kohalike omavalitsuste eraldised oma raamatukogude komplekteerimiseks (nii raamatud kui perioodika) 2008. aastaga võrreldes keskmiselt 8%, 2010. aastal eelmisega võrreldes keskmiselt 14,9%. Kui vaadata 2011. aasta algul kohalike omavalitsuste poolt maakonna ja linna keskraamatukogudele raamatute ostmiseks (ilma perioodikata) planeeritud summasid elaniku kohta (võrreldes 2008. aasta omadega), siis on suudetud summa enam-vähem samal tasandil hoida või seda suurendada kahekümnest vaid seitsmes keskraamatukogus. 2011. aasta alguses ei plaaninud minu andmetel (täpsemad andmed saab ministeeriumist) raha raamatute ostmiseks eraldada kaheksa linna või valda ehk siis kaheksas kohalikus omavalitsuses asuvad raamatukogud on pidanud sel aastal raamatute ostmisel piirduma vaid riigi üsna napi toetusega. Ja nende hulgas on valdu või linnu, kes ei ole raamatute ostmiseks raamatukogule raha eraldanud 2009. aastast saadik.

Näiteks Narva keskraamatukogu ostab kõik raamatud ainult riigi toetuse eest, sest kohaliku omavalitsuse vastavast eraldisest jätkub vaid perioodika ja raamatute töötlemiseks vajalike vahendite (nt vöötkoodide) ostmiseks. Kui kultuuriministeerium peaks otsustama, et riigi toetuse eest tohib osta ainult eesti keele ja kultuuri säilimise seisukohalt olulisi tekste, siis julgen väita, et valdavalt vene keelt emakeelena kõnelevad narvalased loobuvad raamatukoguteenuste kasutamisest. Lisaks Narvale on nende kohalike omavalitsuste hulgas, kes ei ole viimastel aastatel oma raamatukogudele raamatute ostmiseks raha eraldanud, mitu Ida-Virumaa omavalitsust. See ei saa olla Eesti riigi huvides, kui teatud Eesti piirkondades kaob harjumus raamatut lugeda üldse ära, mille tulemusel jäävad sealsed elanikud veel enam Vene telekanalite pakutavasse inforuumi.

Kultuuriperioodika vs. üleriigiline päevaleht

Minister soovib kogu kultuuriajakirjanduse tellimist igasse raamatukokku. Väiksemaid raamatukogusid silmas pidades tekib siin aga küsimus, et kui riigi toetus raamatukogule on 77 eurot või 206 eurot kuus, siis mille alusel võtab ministeerium üldse kritiseerida nende raamatukogude perioodikavalikut ning mille alusel ta nõuab, et iga raamatukogu peab ostma kogu Eestis ilmuva kultuuriajakirjanduse. Igaüks võib vaadata nt Abruka raamatukogu kodulehelt http://www.abrukainfo.eu/raamatukogu raamatukokku tellitud perioodika nimekirja (kogu perioodika tellib raamatukogu valla eelarvest): ajalehtedest Oma Saar, Maaleht, Terviseleht; ajakirjadest Maakodu, Kodutohter, Eesti Naine, Eesti Loodus, Loodusesõber. Nähtavasti teatud perioodika puhul (näiteks Sirp) suunatakse lugeja internetiversiooni lugema. Kas keegi võtab endale õiguse midagi sellele raamatukogu perioodikavalikule ette heita?

Perioodikat tellivadki raamatukogud üldjuhul kohaliku omavalitsuse eelarvest, kuid raha napib. Selle tulemus 2010. aastal näiteks Saare maakonnas oli, et mõlemat kohalikku lehte telliti kõigisse 29 külaraamatukokku, kuid näiteks Postimees oli tellitud vaid 12 raamatukokku, Eesti Päevaleht vaid ühte külaraamatukokku. Juba nimetatud Abruka raamatukogul ei olnud raha ühegi üleriigilise päevalehe tellimiseks, Ruhnus olid Postimees ja Õhtuleht olemas tänu annetusele. Küllap avaneb üsna sarnane pilt ka mujal Eestis. Riigil oleks aeg mõelda, kuidas on Eestis tagatud võrdsed võimalused informatsioonile ligipääsuks, seda eriti praegusel ajal, kui suured ajalehed on muutnud oma internetiversioonides artiklite täisteksti tasuliseks. Ja kui hädavajalik ikka on kultuuriajakirjanduse 100% kohalolek, kui külaraamatukogus ei ole ühtegi päevalehte?

Kõiki raamatuid kõikidesse raamatukogudesse osta ei suuda ka Eestist rikkam riik ja pole mõtetki. Raamatukogude vahel toimib raamatukogudevaheline laenutus (edaspidi RVL), mis tähendab posti teel lugeja soovitud teaviku saatmist ühest raamatukogust teise. RVLi kaudu teavikute tellimise ja saatmise korra sätestab rahvaraamatukogu töökorralduse juhend (kultuuriministri 12. juuli 2004. a määrus nr 9), mille kohaselt raamatukogu kogudes puuduvad teavikud tellitakse lugeja soovil ja kulul teistest raamatukogudest. RVLi teenus võimaldab väikestel raamatukogudel teha komplekteerimise osas koostööd: üks raamatukogu tellib ühe teaviku ja teine teise. Nii on maakonnas raamatute valik ka mitmekesisem.

Ma ei tea öelda, kui paljudel rahvaraamatukogudel on võimalik RVLi teenust oma lugejatele tasuta pakkuda, nähtavasti mitte kuigi paljudel. Kuid tean, et keskraamatukogude ning külaraamatukogude vahel käib aktiivne suhtlemine leidmaks võimalusi, kuidas toimetada raamatuid ühest raamatukogust teise ilma postikuluta (à la minu tuttava tuttaval on homme teie kanti asja, ma panen talle teie raamatukogu lugeja soovitud raamatud kaasa).

RVLi võimalusi võiks kasutada senisest rohkem ning see võiks olla lugejale tasuta. Üks võimalus on, et kultuuriministeerium ehitab üles selle teenuse raamatukogudele kompenseerimise süsteemi või siis näeb kohalik omavalitsus selleks eelarves ette eraldi summa. Ega siis inimene, kes mõnd raamatut vajab, ei ole selles süüdi, et kohalikus raamatukogus seda raamatut ei ole, pigem võiks siin näha kas riigi või kohaliku omavalitsuse kohustust kompenseerida elanikule RVLi postikulu välja makstes raamatu puudumine kohalikust raamatukogust.

Raamatukoguhoidjad on pädevad vastu võtma kirjandusvalikuga seotud otsuseid

Arusaamatu on raamatukoguhoidjate kompetentsi kahtluse alla seadmine. Süüdistajatel tasub tutvuda raamatukoguhoidjate õppekavaga nii Tallinna ülikoolis kui Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias ning muidugi soovitan neil ka lähimat rahvaraamatukogu külastada. Tööandjana saan väita, et raamatukoguhoidjaid koolitavad kõrgkoolid suhtlevad aktiivselt raamatukogude juhtidega, et tagada lõpetajate kompetentsi vastamine tööturu vajadustele. Erialase hariduseta raamatukogutöötajatel ja neil, kes soovivad oma erialaseid teadmisi värskendada, on võimalik läbida raamatukoguhoidja kutsekoolitus. Kui Soomes näeb riik ette vahendeid raamatukogude arendamiseks, sh raamatukoguhoidjate täienduskoolituseks, siis meie kultuuriministeeriumi võimalused raamatukoguhoidjate koolituste ja ka välisriikides toimuvatel konverentsidel osalemise toetamiseks on napid. Rahast vahest isegi olulisem küsimus väikestes ühe töötajaga külaraamatukogudes on see, et puudub võimalus võtta asendustöötaja raamatukoguhoidja koolitusel, lähetuses või praktikal viibimise ajaks ning raamatukogu tuleb selleks ajaks lihtsalt kinni panna või siis loobub raamatukoguhoidja nendel osalemisest.

Nii kultuuriministeerium kui ka kirjanikud võiksid usaldada raamatukoguhoidjate kompetentsi nii kirjanduse komplekteerimisel kui väärtkirjanduse populariseerimisel. Kindlasti ei tasu mõelda, et raamatukoguhoidja nn tummisemat kirjandust lugejale ei soovita. Seda, kuidas lugejatega suhelda nende varasemate lugemiseelistuste teadasaamiseks, õpetatakse alustavatele raamatukoguhoidjatele ülikoolis, ja see on ka tööandjate üks raamatukoguhoidjate koolituse suundi. Kirjanduse lugemine, ajakirjandusest ja blogidest raamatututvustuste ning arvustuste lugemine jms on raamatukoguhoidja tavaline tegevus, pärast päevatööd. Nii on raamatukoguhoidjad ka selle külje pealt nagu õpetajad, kelle töö ei lõpe siis, kui enda järel töökoha uks kinni pannakse. Raamatukoguhoidja, kes loeb ise palju ning oskab soovitada, on raamatukogu lugejate seas hinnatud. Kuid ka soovitades ei anna raamatukoguhoidja lugejale ühte raamatut, vaid paneb lugeja ette rea raamatuid ehk jätab õiguse otsustada lugejale. Ning kindlasti ei astu raamatukoguhoidja lugejale valikut pakkudes sammu tagasi kergema kirjanduse suunas, vaid pigem veidi edasi.

Kas ainult raamatukogu vastutab lugemiseelistuste eest?

Lugejate lugemiseelistusi mõjutab ka meedia, mitte ainult lugeja varasem kogemus, huvid ja raamatukoguhoidja. Kes meist ei tahaks osata kaasa rääkida teemadel, mida ühiskonnas arutatakse, ehk mida rohkem meedias ühest kirjanikust või raamatust räägitakse, seda suurem on raamatukogudes nõudlus selle autori teoste või sellise kirjanduse järele.

Näiteks huvi Sofi Oksaneni raamatu „Puhastus” vastu on jätkuvalt suur, kuigi lugejad pole seda pärast lugemist alati taevani kiitnud. Kuid Sofi Oksanenist kirjutatakse meedias jätkuvalt, tema raamatu järgi on valminud lavastus, tulemas on film. Nii nõustuvad ka raamatukoguhoidjad Mihkel Muti üleskutsega, et tehkem eesti kirjanike teostest teatrilavastusi, filme ja seriaale.

Kultuuriministeeriumil ei ole ühtegi spetsiaalselt rahvaraamatukogudele suunatud eesti kirjanduse tutvustamise toetusprojekti. Nii esitatakse oma projekte mitmetele kultuuriministeeriumi toetusprogrammidele, Hasartmängumaksu Nõukogule ja kultuurkapitalile. Millises ulatuses ja mis summas need projektid toetatud saavad, teavad osapooled ise paremini, kuid küllap tuleb sealt raamatukogudele piisavalt ka eitavaid vastuseid. Sel põhjusel sai saadetud ministeeriumile küsimus selle aasta mais, kui kõne all oli kultuurkapitali arengukava koostamine ning päevakorda oli kerkinud seisukoht, et kultuurkapitalist saab vaid professionaalse loometegevuse toetamise koht. Raamatukogude taotlused on üldjuhul sellised koostööprojektid, kus toetust küsitakse töötasu maksmiseks loomeinimesele (töötasu näitlejale, kirjanikule, kunstnikule) raamatukogus läbi viidud ürituse või koolituse eest (näiteks noorte hulgas populaarne näitleja räägib, kuidas lapsepõlves loetud raamat on tema näitlejaks kujunemist mõjutanud, või kunstnik õpetab raamatuillustratsioone mõistma), kõik muud kulud (reklaam, raamatukoguhoidjate töö projektiga seoses, kasutatud vahendid jms) jäävad üldjuhul raamatukogu omaosaluseks ehk kohaliku omavalitsuse finantseerida.

Kultuurkapitali tööpõhimõtete muutmise plaanid tekitasid meis aga küsimuse, et kas selliste projektide puhul nähakse loomeinimest tegelevat raamatukogus ikka loometegevusega. Kuna näiteks Tallinna keskraamatukogu ei saanud oma projektile „Lavalaudadelt lugemistuppa” toetust näitekunsti sihtkapitalilt (küsisime toetust töötasu maksmiseks näitlejatele), siis võin eeldada, et raamatukogus laste ja noortega tegelemist ei peeta loometegevuseks.

Täna esitavad rahvaraamatukogud oma taotlused üldjuhul rahvakultuuri sihtkapitalile, kuigi sageli raamatukogude projektid otseselt rahvakultuuri mõiste alla ei mahu. Leian, et ka teised sihtkapitalid peaksid olema rohkem avatud raamatukogude algatatud projektidele, mis on seotud servapidi nende sihtkapitalide valdkondadega, olgu tegemist siis kehakultuuri, heli-, näite- või kujutava kunstiga. Kui kirjanik üldjuhul eeldab, et raamatukogus esinemise eest makstakse talle tasu, siis miks peaks näitleja, sportlane või kunstnik tulema raamatukokku tasuta lastele ja noortele esinema. Lisaks tuntud inimese kaasabil lastes ja noortes lugemisharjumuse kujundamisele on selliste ettevõtmiste puhul tegu valdkonna populariseerimise ja tutvustamisega.

Viimasel ajal on valitsusel tavaks panna huvigruppide ette valik, kas rahastada ühte või teist kitsaskohta oma valdkonnas. Nii lastakse näiteks õpetajatel mõelda: kas palgatõus või koolide arvu vähendamine? Raamatukogupäevade avamisel pani kultuuriminister asjaomaste ette valiku, kas raamatukoguhoidjate palgatõus või investeeringud infotehnoloogiasse.

Rahvaraamatukogu seadus sätestab, et rahvaraamatukogu põhiteenused on teavikute kohapeal kasutamine ja kojulaenutus ning avalikule teabele üldkasutatava andmesidevõrgu kaudu juurdepääsu võimaldamine. Selle ülesande täitmine eeldab, et raamatukogudel on olemas tööks vajalikud vahendid ehk korralik riist- ja tarkvara ning personal, kes oskab infootsijat aidata. Riik peab investeerima mõlemasse. Täna on aga jäetud see suures osas kohalike omavalitsuste õlgadele, mille tulemuseks on iga aastaga üha enam vananevad arvutid ning kõrgharidusega raamatukoguhoidjad, kes otsivad isiklikuks toimetulekuks ja tööalaseks arenguks töökohta väljaspool meie eriala.

Kokkuhoiuks väikesed raamatukogud kinni?

Raamatukogupäevade avamisel Paides ütles minister, et rahvaraamatukogude võrk on riigi kõige paremini välja ehitatud avalik struktuur, kuid kas see nii ka jääb, pole teada, sest kui ei ole kohapeal inimesi, siis ei ole ka raamatukogu pidamisel erilist mõtet. Enne kui hakata raamatukogusid sulgema, tuleb kaaluda erinevaid võimalusi teenuse tagamiseks ka nendes piirkondades, kus elanike arv on vähenenud. Üks võimalus on kooli- ja rahvaraamatukogude osa funktsioonide ühendamine, mida on juba ka tehtud, mõnel pool paremini, teisal halvemini. Kuid kindlasti peab kohalik omavalitsus arvestama, et liitmisotsuse peab tegema elanikkond ning kooli ja rahvaraamatukogu töötajate arvamusi ja ettepanekuid kuulates ning nendega arvestades. Kooliraamatukogul on omad ülesanded (alates kooliõpikute ja töövihikute tellimisest kuni õpetajale õppetööks vajalike spetsiifilisemate teavikute hankimiseni) ning neid ei saa anda rahvaraamatukogu kanda. Kindlasti ei tasu loota, et kui mõlemas raamatukogus oli seni oma raamatukoguhoidja, et siis koondame aga ühe ära ja teine teeb nii rahva- kui kooliraamatukogu töötaja töö ning seda veel sama palga eest. Rahvaraamatukogus peab sellisel juhul olema ka rohkem ruumi lastel ja noortel kohapeal sisukaks ajaveetmiseks, nii et näiteks vahetundidel raamatukogu külastavad lapsed kohapeal kirjanduse ja perioodika lugejaid liialt ei häiriks.

Iga kohalik omavalitsus, mis plaanib oma külaraamatukogu kinni panna, peaks mõtlema, millest elanikud peale traditsiooniliste raamatukoguteenuste ilma jäävad. Raamatukogu on täna keskus, kus käiakse koos kohaliku elu probleeme arutamas, seal toimuvad mitmed ettevõtmised väikelastetundidest kuni eakate terviseloenguteni välja. Raamatukoguhoidja ei korralda mitte ainult kirjandusüritusi, vaid ka infotunde tarbijakaitse ja uue liiklusseaduse teemal; ta kutsub külaelanikega kohtuma pealinnast kirjaniku, aga ka kohaliku konstaabli. Üha olulisemaks muutub raamatukoguhoidja ülesanne digitaalse lõhe vähendamisel linna- ja maaelaniku vahel. Raamatukoguhoidja õpetab informatsiooni otsima ning kasutama moodsaid IT-vahendeid. Arvutikoolitus eri vanusegruppidele, tööotsijate koolitus jne on raamatukoguhoidja igapäevatöö. Ära ei tohi unustada raamatukoguhoidja rolli koduloo uurimisel ja talletamisel.

Ühtegi raamatukogu ei saa sulgeda, pakkumata kohalikule rahvale midagi vastu. Ega ole kiita tänane olukord, kus päevas neli tundi avatud raamatukogu asub ühes külas, kuhu teisest külast kehva transpordikorralduse tõttu on üsna keeruline, kui mitte lausa võimatu minna. Muidugi, raamatukoguhoidjad on leidlikud ja paljud neist viivad oma autoga või jalgrattal ka naaberkülla soovijatele raamatud ära, kuid seda sageli väljaspool tööaega või selle eest mingit kompensatsiooni vallalt saamata.

2008. aastal ostis Tallinna keskraamatukogu raamatukogubuss, eesmärgiga tagada raamatukoguteenuse kättesaadavus Tallinna nendes piirkondades, kus raamatukogu ei ole või kust lähimasse raamatukokku minna on keeruline. Tegemist on Eesti ainsa raamatukogubussiga, samal ajal kui Soomes on raamatukogubusse 150. Et tutvustada raamatukogubussi võimalusi Eestis laiemalt, korraldasime samal aastal esitluse, kuhu palusime keskraamatukogude kaudu ka kohalikke omavalitsusi, kuid bussiga tutvuma tuli minu mäletamist mööda vaid paar esindajat.

Liikuv raamatukogu võiks olla Soome ja teiste Põhjamaade eeskujul ka Eestis sobiv lahendus, millega on tagatud regulaarne raamatukoguteenuse jõudmine nendesse küladesse, mis täna jäävad nn paiksest raamatukogust kaugele. Lisaks traditsioonilistele raamatukoguteenustele saaks tänapäevaste IT-lahenduste abil bussis arvuteid kasutades ja vajadusel raamatukoguhoidja juhendusel saata riigiportaali või valla kodulehe kaudu ära e-avaldused, teha oma pangaülekanded, teatada elektrinäitu jne. Minu andmetel eraldab Soomes raha bussi ostmiseks kohalikule omavalitsusele riik. Ühele omavalitsusele kuuluv buss pakub teenust lepingute alusel ka teistes kohalikes omavalitsustes, saades selle eest neilt kokku lepitud tasu.

Raamatukogud ootavad lisaks juba nimetatud probleemidele kultuuriministeeriumi abi veel mitmete küsimuste lahendamisel, nagu näiteks laenutushüvitis autorile e-raamatute laenutuse eest, erinev käibemaks paberkandjal raamatule ja e-raamatule või miks ei ole eesti filme, mida toodetakse vähemalt osaliselt riigieelarvest eraldatud vahendite eest, võimalik raamatukogust laenata. Selle kõige asemel aga kaalume, kas eesti autorite raamatuid peaks saama kohe pärast ilmumist raamatukogust laenata või mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht