Õigustõrge

KAAREL TARAND

Eesti erakonnad jagunevad vanadeks ja uuteks. Vanad on kõik erakonnad, mille ajalugu ulatub tagasi iseseisvuse taastamise päevadesse ja mille praegustele juhtidele on need lapsepõlvest saadik olemas olnud. Vanade erakondade mõtte­ilmas levinud arusaama järgi on just neil ja ainult neil õigus jaotada omavahel kõik kohad parlamendis ning saada selle eest ka riigieelarvest preemiat. Kui peaks tekkima uus erakond, siis näeb vanade kollektiiv selles üksmeelselt revolutsionääri, kedagi, kes tuleb õigusega vanadele kuuluvast võimust ja rahast tükki ära võtma ning kelle peab eos lämmatama.

Uus erakond on seni uus, kuni ta on suutnud vähemasti kaks korda järjest riigikokku pääseda. Rohelised ületasid valimiskünnise 5% aastal 2007, Vabaerakond aastal 2015. Tänavu jäi Eesti 200 napilt, aga kindlalt künnise alla. Uue erakonna jalgealuse õõnestamine ja lõksudesse meelitamine algab kohe, kui erakond on parlamenti pääsenud. Uue ellujäämise põhitingimus on pääs valitsuskoalitsiooni, kuid seniajani pole parlamendi aritmeetika seda võimaldanud. Üksnes koostöövalmidusest ei piisa. Väikeopositsionääri saab aga näidata kui maast lahti jalgadega unistajat või siis tüütut riiukukke, kes töötab valijate enamuse tahtele vastu või ei saa üldse aru, mis riigile ja rahvale parem.

Vanade erakondade heaolu on tagatud seadustega, mille vanad ise enese kaitseks on vastu võtnud: valimisseadused, erakonnaseadus, riigikogu ja valitsuse tööd korraldavad seadused. Kõigis neis on punkte, mis töötavad uue tulija kahjuks. Võimusüsteem, mis aastatega kujundatud, ei hiilga õigluse poolest. Mänguväljak ei ole tasane, uued peavad suutma oma väravad lüüa ülesmäge. Süsteemi avamine uutele tulijatele nõuaks vanadelt suuremeelsust, mida on küllap naiivne oodata. Ettevõtluses oleks mõeldamatu, et ärisse sisenemiseks on vaja kõigepealt ette näidata viieprotsendiline turuosa. Parteielus peab, ent puudub poliitilise konkurentsi amet, mis tagaks võrdsed võimalused ja soosiks süsteemi pidevat uuenemist. Kuni reegleid ei muudeta, on rohelistel vähe lootust, organiseerugu nad kui tahes hästi ja üksmeelselt.