Novaatorluse vastu ehk Miks ei tundu Elon Musk enam nii sümpaatne

Meie ajale tüüpiline IT-taustaga visionäär ei taha tunnistada mingeid piire ja takistusi.

RIHO PARAMONOV

Elame tõepoolest veidral ajal, mil kindel saab olla vaid selles, et kõik muutub. Taas on käimas tehnoteaduslik revolutsioon, mille lõppedes pole maailm endine. See pole endine juba praegu. Hämmastav on jälgida, mida suudavad isikud, ühendused ja korporatsioonid ning kuidas nad suhestuvad riiklike struktuuridega, astudes viimastest mõnikord ka üle või mööda. Oma tões, jõus ja efektiivsuses veendunud isikud ja ühendused tahavad muutust kohe ning on valmis selleks suurelt panustama. Riik oma vanamoodsas korraldatuses ei suuda paindlikult reageerida lõiketeralistele suundumustele.

Meie ajale tüüpiline IT-taustaga visionäär ei taha tunnistada mingeid piire ja takistusi. Hiilgav sellekohane näide on Peter Vesterbacka. Tema Tallinna-Helsingi merealusest tunnelist hakati Eesti meedias regulaarselt rääkima 2018. aastal. 2019. aastal olid ta ettevõttel valmis detailsed arendusplaanid ja juba sõlmiti kokkuleppeid rahastajatega. Tunneli valmimise tähtajana käidi välja aasta 2024. Ideest teostuseni vaid 5-6 aastat, vapustav! Esialgu jäid Eesti ja Soome valitsus passiivseiks kõrvaltvaatajaiks. Ilmselt ei arvanud ametnikud, et projektist midagi saada võiks – lennukaid fantaasiaid on olnud ju alati. Aga ometigi sai ja ülimalt kiiresti, riik pidi sekkuma. Nüüdseks ei ole Vesterbacka riigiga ühist keelt saavutanud ning pole teada, mis sest projektist saab. Eesti majandusministeerium on öelnud, et tunneli teostamiseks kulub vähemalt 15 aastat, on nõutud selgust rahastuse ja detailide osas.

Tallinna-Helsingi tunnel on kavandatud toetama Rail Balticut (RB): tunneli abil oleks Kesk-Euroopaga ühendatud ka Soome. Kui tunnel on suuresti ühe ettevõtja ambitsioon, siis Balti kiirraudtee klassikaline riikide infrastruktuuriprojekt. RB ulatub otsapidi 1990. aastatesse. Seega on asjaga tegeletud üle 20 aasta, aga tulemust pole. Ja ongi hea, sest vahepeal on selgeks saanud, et projekti kasutegur on väike, kahju aga suur. Inimeste ja kaupade liigutamiseks on olemas paremaid võimalusi. Isegi kui kõige uudsemad neist on esialgu väga kallid, võib kindel olla, et tulevikus oleksime oma vana tüüpi raudteega ajast maas.

Mis ühendab Vesterbackat ja Elon Muski või ka näiteks Greta Thunbergi ja Steve Jobsi, kes on paljude meelest esimene tänapäeva suurte novaatorite seas? Mõtlemise ja tegutsemise skeem: nad näevad vajadust teha midagi paremaks ning käivad välja oma suure, tavatu idee. Kuna inimkond on programmeeritud arenema väikeste sammude kaupa, võivad takistused uuendaja teel olla hiiglaslikud. Jõudu need ületada annab usk, et muudetakse maailma. Kõlab ülevalt, kuid paraku on ka suured ja ilusad ideed egoistlikud ning mattuvad pahatihti omaenda raskuse alla. See tähendab, et novaatoritele on tähtis idee teostumine, muu mitte nii väga. Võimalike negatiivsete kõrvalmõjude suhtes on nad ignorantsed.

SpaceX on lennutanud orbiidile juba ligemale 400 satelliiti, nende koguarv plaanitakse lähiaastatel kasvatada tuhandetesse, lõpuks kümnetesse tuhandetesse. Ja kus on üks ees, sinna tulevad ka teised. Uuenduslikud ettevõtted risustavad kosmost, justkui oleks see nende eraomand.

Wikimedia Commons

Eesti-Soome sillast või Tallinna-Helsingi ühislinnast on unistatud pikka aega. Jõukadki riigid planeerivad niisuguse mastaabiga projekte haruharva. Valitsustele ei meeldi ettevõtmised, mis tasuvad end ära alles aastakümneid hiljem. Olgu erasektori lubadused kui tahes ilusad, riik vastutab, eriti kui asi peaks käest minema. Ses valguses on Vesterbacka „kiusamine“ õigustatud. On vaja saada vastus ka neile küsimustele, mis tunduvad eraettevõtjatele teisejärgulised.

Tallinna-Helsingi tunnel oleks teostumisel pikim maailmas. Tehnoloogilise arengu ja avatuse triumfina (eriti siis, kui rakendataks Muski hyperloop’i) oleks tunnel maamärk, mis tõmbab tähelepanu lähedalt ja kaugelt. Otseselt mõjutaks see siiski vaid Soomet ja Eestit ja mõnel määral Euroopat, eeldusel, et sünnib ka RB. Musk seevastu mõjutab oma ettevõtmistega kogu maailma ja isegi natuke rohkem. Musk on meie aja kõige suurem novaator, kelle eripära on ülimalt lai haardeulatus. Musk on suutnud jätta endast mulje kui professionaalsest heategijast, aga aasta-aastalt on üha raskem tabada tema tegelikke sihte. Kas ta ei ole mitte takerdunud tehno­religiooni? Muski maailmapilt näib ühekülgne ja kohati vastuoluline.

Teslat on kogu aja serveeritud loodussõbraliku ja säästliku ettevõtmisena. Muidugi on elektriautol tavaauto ees olulisi eeliseid, kuid tegelikkus on siiski nüansirikkam ja mitte läbinisti roosiline. Nimelt sõltub palju sellest, kus ja kui palju sellise autoga sõidetakse. Elektriauto vajab elektrit ja praegu toodetakse seda siiski veel suures mahus fossiilkütustest. Suurem mure on see, et elektriauto aku vajab vääris- ja muldmetalle, mille kaevandamine on äärmiselt keskkonnavaenulik ja energiamahukas. Ei ole õige elektriauto puudujääke nimelt rõhutada, kuid neist peab siiski rääkima – kas või seepärast, et sundida insenere otsima paremaid lahendusi.

Teslal on tavatult lühikese ajaga õnnestunud tekitada paradigmanihe: elektriauto on juba sisepõlemismootoriga autot varjutamas. Paljud näevad viimases relikti, mis püsib ainult seepärast, et veel pole teisiti võimalik, elektriautos aga edumeelsuse ja tuleviku sümbolit. Siin on sarnasust sellega, kuidas nutitelefon astus otsustavalt vastu tavatelefonile, mis pole täielikult kadunud tänini. Tesla on automaailma Apple ja see on väljendunud vastu ootusi selgelt ka börsil. Riigid ja nende liidud pitsitavad vana tüüpi autode tootmist ja kasutamist üha tugevamini. Neile, kes ei taha iga viie aasta tagant autot välja vahetada ja võiksid sõita ühe ja samaga kas või terve elu, valmistab tulevik ainult pettumust.

Kõige enam tekitab küsimusi Muski soov luua otseühendus inimese ja arvuti vahel. Ka karvavõrra vähem ambitsioonikaid algatusi, näiteks autonoomset autot või eelmisel aastal käima läinud SpaceX-i satelliidiprojekti, katavad omad pilved. Iseliikuva auto puhul on suur küsimus, kes ja milliste põhimõtete alusel vastutab. Jällegi, tehnoloogia oli juba ammu valmis, kui see küsimus fookusse kerkis. Kosmose hõlvamine on üks neist sfääridest, mis oli seniajani peaaegu täielikult riikide pärusmaa. Tasahilju on kosmosest saanud suurkorporatsioonide ärihuvide mängumaa. Taas tekitab imestust, kui mastaapsed on plaanid ja kui kergelt need ellu viiakse – Muski impeerium on nagu riik riigis.

Loosungid „Internet kõigile kosmosest“ ja „Tulevik juba täna“ kõlavad küll ilusasti, kuid nende taga näivad puuduvat mitmekülgsed uuringud. Kui see poleks nii, ei oleks järgnenud astronoomide proteste. Kõige kehvema stsenaariumi järgi kirjutatakse Muski projekt kosmoseteaduse ajalukku tragöödiana ja saab iseendale saatuslikuks. Kessleri efektiks või sündroomiks nimetatakse hüpoteetilist olukorda, kui üks satelliit põrkab kokku teisega ja see viib järgmiste kokkupõrgeteni. Resultaadiks on prügivöö Maa ümber. See teeb aga võimatuks kosmoselennud ja kõik hea, mida satelliittehnoloogia võimaldab. Drastilise tagasilanguse tõttu kaotaksid kõik.

SpaceX on lennutanud orbiidile juba ligemale 400 satelliiti, nende koguarv plaanitakse lähiaastatel kasvatada tuhandetesse, lõpuks kümnetesse tuhandetesse. Ja kus on üks ees, sinna tulevad ka teised. Kuna konkurendid ei anna Muskile midagi niisama ära, ongi taevas tulevikus sõna otseses mõttes täpiline (üks Muski täpp kaalub 260 kg). Uuenduslikud ettevõtted risustavad kosmost, justkui oleks see nende eraomand.

Võib ka küsida, kas internet peab ikka olema nii kiire ja kättesaadav kõikjal, kuid kahtlemata on 5G möödapääsmatu, kui kujundame tulevikku tarkade linnade, nutikodude, asjade interneti ja muu sellise vaimus. Kogu selle toredusega kaasneb meeletu risk. Praegu erutab inimesi kõige rohkem 5G mõju tervisele. Seisukohtade konfliktsus viitab üheselt, et kompleksseid uuringuid napib ja on vaja jätkata andmete kogumist. Halb on aga see, et 5G ja kõik, mis seda saadab, on juba kasutuses. Tegutsetakse nii kiiresti, et süvenemine-uurimine ei jõua järele. Ja seejuures ei ole antud juhul küsimus ju üksnes tervises, vaid ka nt küberturvalisuses. 5G-d võib kasutada spioneerimiseks, ebaseaduslikuks jälgimiseks, vara kahjustamiseks, andmevarguseks, terroriaktideks jne.

Tarku linnu, tehnoteadusliku meistritöö tipptaset, disainitakse kui täiuslikke süsteeme, kuid täiuslikkus püsib esimese tõsise rikkeni. Mida keerukam süsteem, seda suuremad on ohud ja rohkem kaotada tõrgete korral. See on tõsikindel teadmine, ehkki tubli insener ei kirjuta sellele alla mitte kunagi. Novaatorid on eriline liik maadeavastajaid, kuid maailma ei saa avastada äbarik, kel puudub raudne usk iseendasse. Nii juhtub, et inimesed uuenduste taga on sageli kui mitte pimestatud, siis silmaklappidega, mis takistavad kõrvale vaadata. Nad annavad oma tehnoloogiale sajaprotsendilise garantii, mis ergutab uuenduse levikut, kuid osutub lõpuks ikkagi enesepettuseks. Mõnikord on võimalik tehnoloogiat paremaks teha, mõnikord tuleb leiutada uus ja parem, aga mõnikord on mõistlik saata see (ajaloo) prügikasti. Võib-olla kuulub isegi enamik tehnoloogiast viimasesse kategooriasse. Sellist tüüpi uuendused kulutavad ressurssi, saastavad keskkonda, kuid ei tee midagi sisuliselt paremaks. Halvim on, kui need lähendavad jälle inimest ahvile.

Nagu öeldud, pole inimkonnale omane teha suuri hüppeid. Suurem osa inimesi suhtub radikaalsetesse uuendustesse skeptiliselt või isegi tõrjuvalt, sest neil on vaja veenduda selle kasulikkuses, aega kohanemiseks. Võime pidada seda tasakaalumehhanismiks: kui kõik oleksid novaatorid, oleks Maa ja ka kosmos kardetavasti juba pöördumatult ära lagastatud ja ühiskond toimiks hoopis teistel alustel. Novaator on kõrvalekalle normist, teatud mõttes viga süsteemis, aga kui poleks teda, ühiskonna taganttorkijat, seisaksime kohapeal. Progress vajab pealehakkamist, entusiasmi ja jõuga ärategemist.

Uuenduslikule mõttele võib tulla iga inimene, kuid enamasti piirdub ta analüüsimise ja kaalumisega ega jõua tegutsemiseni. Ja kui ka jõuaks, ei garanteeri miski, et uuendus osutub edukaks. Asjad on oma loojate nägu, aga insener on tugev inseneriteaduses. Muus osas, näiteks tarbijate vajaduste kaardistamises, majanduskeskkonna hindamises, turunduses, eetikas võib ta olla teinekord päris nõrk. Superinsener Muskile meeldib rääkida tehnitsistlikku juttu, kuid millal on ta lahanud näiteks eetilisi dilemmasid, mis tema tehnoloogiatega kaasnevad? Olles jäägitult pühendunud tehnika arendamisele ja tulemustele, on Musk tõelise leiutaja ja maailmaavastaja kombel egoistlik ja ükskõikne muu suhtes. Tal on raske mõista, et kõik ei mõtle nii nagu tema ja tuleb tegeleda ka inimeste hirmudega.

Niisiis, toode võib olla tehniliselt ülihea, kuid ometigi kukub kolinal läbi. Näiteks enam kui saja-aastase ajalooga elektriauto kukkus esimest korda läbi seepärast, et seostus naiselike väärtustega, teist korda liiga lühikese sõidumaa pärast. Väga sageli johtub ebaõnnestumine sellest, et analüüs on jäänud poolikuks: pole kaasatud spetsialiste muudest sfääridest, ei ole suudetud kujutada objekti sotsiokultuurilises kontekstis. See tuleneb liigsest enesekindlusest, vähesest koostööst, silmaringi ahtusest jms. Tavaliselt räägivad tehnoloogiast need, kes seda loovad, või tehnoloogiaeesrindlastest fännid, kes väldivad fundamentaalset kriitikat. Igal oma laul ja nende laul on hosianna. Esimese ringi vahendajad mõjutavad ajakirjanikke, ajakirjanikud ametnikke, ametnikud presidenti, president jälle rahvast jne. Nii see tehnoloogiline mull paisub ja hakkab tunduma, et teisiti pole võimalikki.

XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi esimesel poolel oli progressiusu esimene õitseaeg. Tolle aja inimese suurim eesmärk oli looduse alistamine, mis pidi sündima just tehnika abil. Kahjuks tuli inimesel pettuda. Uued tehnoloogiad tõid meeletu arengu, kuid ka meeletu hävingu. Looduse sai ruineerida, kuid mitte seda alistada. Mida enam on inimkond loodusest kaugenenud, seda enam – ja üha rängemalt – on ta tuletanud meelde inimese haprust. Tehnika on teinud elu palju kindlamaks, lihtsamaks, huvitavamaks, kuid mitte tingimata õnnelikumaks. Asjaolu, et me loome tehnoloogiat sellekski, et võidelda varasema tehnoloogia tekitatud kahjuga, on sügavalt kurb ja näitab, et ajaloost õppida on väga raske.

Oleme valmis võtma vastu aina uut ja üha vägevamat tehnoloogiat, ohverdades looduse kõrval parima, mis meil on – kultuuri. Selle pärast, et tehnoloogia vajutab raske jälje inimhingele ja kultuuririkkusele, tunti muret ka sada aastat tagasi. Nüüd on kätte jõudnud aeg, mil inimest ootab otsene kokkukasv tehnoloogiaga. Enam ei ole ta proteesijumal, nagu rääkis Freud, vaid miski, mille puhul piir elava ja tehisliku vahel on ebaselge, transhumanistlik Franken­stein. Tehnoloogilise kultuuri võidukäik nõuab ohvreid ja nii hajub Aristotelese, Lao-zi ja Kanti pärand, kaovad erinevused inimeste ja ühiskondade vahel, hävib liigirikkus.

Tehnoloogia on kahe teraga mõõk. Jobs viis meelelahutuslikud kaasaskantavad seadmed täiesti uuele tasandile – tegi neist inimese parima sõbra. Nutitelefon andis inimesele võimaluse lahutada meelt või olla maailmaga otseühenduses sisuliselt ükskõik kus, ükskõik millal. See on aga andnud ka palju muud. Enne vaatasime postkasti kümme, nüüd sada korda päevas. Enne helistasime, nüüd saadame sõnumeid. Enne lugesime 500-leheküljelisi romaane, nüüd loeme Instagramis ja Twitteris korraga kaks lauset. On peaaegu võimatu tunda end inimesena, kui nutiseade on koju jäänud. Mõjud avalduvad haridussüsteemis, infovahetuses jne. Tavaliselt räägitakse üksikprobleemidest, kuid oluline on komplekt. Oma raamatus „Kokkupõrge“ olen kirjutanud sellest, millised muutused kaasnesid moodsa transporditehnoloogia kasutuselevõtuga moderniseerumise ajal. Kõige rohkem on räägitud liiklusohvritest, eeslinnade tekkest, transpordisüsteemidest, vähesest liikumisest ja selle mõjust tervisele jms, kuid see on vaid detailistik suures mosaiikpildis. Muutused olid nii suured, et modernseist võib vabalt rääkida kui autoajastu inimesist, sest kujunes ümber ka see, mida pole näha: tajusüsteem, psüühika, väärtused – ühesõnaga peaaegu kõik.

Küllap loob meie igapäevane tehnoloogia jälle uue inimese. Kardetavasti on tuleviku nutiinimesel väga raske mõista seda, mis oli enne teda. Sellest vaatenurgast on viinud Jobs lõpuni XIX sajandil alustatud kuritöö hinge vastu. Ma ei taha öelda, et peaksime tehnouuenduse tagasi tõrjuma – see ei ole isegi mõeldav –, küll aga peaksime seda palju-palju laiemalt reflekteerima. Tänapäeva maailmas ei ole võimalik innovatsioonita hakkama saada, kuid on ka halb, kui pendel liigub teise äärmusse: kui tehnoloogiast saab eesmärk omaette. Kõigepealt võiks olla maailmavaade, mille alusel küsida filosoofiliselt tehnoloogia vajalikkuse kohta. Mingi asi võib ju tunduda mugavust ja mõnusust ihkava indiviidi seisukohalt asjakohane, kuid kas see on seda ka liigi, ühiskonna, keskkonna seisukohalt. Mõnikord tundub, et unustame tehnoloogia taga inimese sootuks ära. Kuna tehnoloogia areneb kiiremini kui inimene, vajab viimane hästi palju tähelepanu, kohanemisaega ja -ruumi. Võimaldagem talle seda!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht