Nõnda arvas Käbin …

„Mida Käbin arvab?“, „ma kaeban Käbinile“, „kas te Käbiniga olete rääkinud?“ – need olid Eesti NSV poliitleksika igapäevased fraasid rohkem kui veerandsajandi jooksul.

JAAK ALLIK

Johannes Käbin oli 28 aastat (1950–1978) Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär. Kui NLKP KK peasekretäri võimutäiust on võrreldud isevalitsejate omaga, siis sama kehtis ka väiksemate haldusüksuste (liidu­vabariigid, oblastid, rajoonid) peremeeste kohta nende hooleks usaldatud territooriumidel. Esimese sekretäri tahte vastaselt ei saanud kellegi peas, piltlikult öeldes, juuksekarvagi liigutada. Kõik vähegi tähtsatesse ametitesse määramised ja mahavõtmised, autasustamised ja karistused (ka kohtulikud), elamispinna ja autoostulubade jagamised, turismituusikud ja väliskomandeeringud, raamatute trükki lubamine ja teatrilavastused said toimuda ainult esimese sekretäri tahte järgi.

Muidugi polnud tal endal aega kõige sellega vahetult tegeleda, seda tegid tema tahtel hierarhiliselt ametisse määra­tud võimukandajad, kelle otsene professionaalne kohus oli esimese sekretäri tahte äraarvamine ja väljendamine. Sellega vastuollu sattumine oli tihtipeale võrdne poliitilise enese­tapuga. Esimese sekretäri professionaalsust näitas aga see, kui täpselt suutis ta ära arvata endast kõrgemal asuva esimese sekretäri tahte ning kui kiiresti kohaneda muutusega, kui too oli asendatud. Ainus inimene haldusterritooriumil, kes määrati ametisse ilma esimese sekretäriga kooskõlastamata, oli tema lähim abimees – teine sekretär, kelle saatis kõrgemal asuv võim selleks, et too jälgiks ja kannaks ette esimese sekretäri vähegi kahtlastest või ebalojaalsetest tegudest või ütlemistest. Kuna NSV Liit oli ilmalik riik, siis ainsana polnud kõrgemalt poolt määratud teist sekretäri NLKP KK peasekretäril (mis võimaldaski Gorbatšovil kogu nii kuratlikult üles ehitatud süsteem likvideerida).

Tallinna-Narva maantee 105. kilomeetril Rannu külas 1905. aastal sündinud Johannes lahkus kaheaastasena Eestist ning tuli Ivanina 19. veebruaril 1941 siia tagasi, et asuda ÜK(b)P Keskkomitee ülesandel parteiliselt juhtima kohalikku ajakirjandust. Eesti keel oli tal enda sõnade kohaselt rooste läinud ning selle taastamiseks võttis ta tee peale lugemiseks kaasa Alphonse Daudet’ jutustuse „Tartarin Tarasconist“. Viimased aastad oli Käbin töötanud Moskvas Gubkini-nimelises naftainstituudis marksismi-leninismi aluste vanemõpetajana. Katkendlik haridustee oli ta viinud pärast 1926. aastal Leningradi nõukogude parteikoolis saadud üheksaklassilist haridust läbi kolmekuuliste parteitöötajate kursuste ja aastase Leningradi parteikaadrite kooli 1936. aastal Moskva punase professuuri instituuti. Senise parteikarjääri tipuks oli olnud Omski oblasti Tavritšeski rajoonikomitee propagandaosakonna asejuhataja ametikoht. 1941. aasta märtsis hindas Käbiniga kohtunud EK(b)P KK propagandasekretär Neeme Ruus sellist ettevalmistust eesti ajakirjanduse juhtimiseks „suureks teoreetiliseks pagasiks ja töökogemuseks“. Ruus ise jättis Käbinile „poliitiliselt hästi arenenud ja marksismi-leninismi teoorias üsna vabalt orienteeruva, kultuurse ja erudeeritud juhi mulje“.

Venemaal pärast kodusõda elanud arvuka eestlaskonnaga vähimaidki sidemeid mitte omanud inimese Eestisse ajakirjandust juhtima saatmine oli seletatav sellega, et absoluutne enamik Nõukogude Liidus viibinud eesti poliitikategelastest ja haritlastest oli seal aastail 1937/38 arreteeritud või hukatud. Ainsaiks Kominterni eesti sektsiooniga seotud isikuteks, kes Stalini tapamasinast kummalisel kombel pääsesid, olid Käbini eelkäijad EKP KK esimese sekretäri postil Karl Säre ja Nikolai Karotamm, kes sellega pälvisid Eestis aastakümneid vanglas viibinud kommunistide sügava umbusu. Säre (ja hiljem Karotamm) toetusid mitte ideelistele nn vanadele kommunistidele, vaid 1940. aasta suvel nn juunikommunistideks saanud endistele vasaksotsialistidele (Hans Kruus, Nigol Andresen, Neeme Ruus, Johannes Semper jt). Käbini aktiivsel osalusel toimunud EK(b)P KK VIII pleenum 1950. aasta märtsis ning selle eel ja pärast toimunud arreteerimised kõrvaldasid võimult nii Karotamme ja tema toetajaskonna kui ka ministrite nõukogu esimehe Arnold Veimeri taga olnud nn vanad kommunistid ning tõid aastakümneiks Eestis võimule eesti keele unustanud või seda mitte kunagi osanudki Venemaa eestlaste seltskonna, kelle väljapaistvamaks juhiks ja esindajaks Ivan (Johannes) Käbin kahtlemata oli.

Käbini mälestusteraamat tekitab üheaegselt nii pettumust kui üllatust. Mälestusi hakkas Käbin kirjutama pärast 1983. aastal pensionile jäämist ning jõudis oma elu süstemaatilise käsitlusega sõjapäevade lõpuni. Hilisemast ajast on ta paberile pannud pigem temaatilisi fragmente, mis on kirjutatud enamasti enne 1991. aastat. Raamatu põnevamaks osaks on väljavõtted Käbini käsikirjalistest päevikutest 1979–1993. Lapsepõlve ja noorusiga Peterburi lähistel mäletab autor hästi ning on kujutanud ilmekalt ning kaasakiskuvalt. Pärast 1941. aastal Eestisse jõudmist asetleidnu kirjeldamisel on aga selgelt tunda, et sulge on suunanud vastutus nii iga kirjapandud sõna kui ka kaasvastutus toimepandud tegude eest. Oli ju käsikiri algselt mõeldud avaldamiseks Moskvas ning kooskõlastamiseks NLKP keskkomitee marksismi-leninismi instituudiga.

Siis aga algas perestroika ning toimus Eesti taasiseseisvumine. 1992. aasta veebruaris kirjutas Käbin oma päevikusse: „… mõtlen sagedasti, et peaks need seitsmekümnendate aastate lõpus ja kaheksakümnendate algul kirjutatud paarsada masinakirjalehekülge mälestusi ja käsikirjalisi päevikuid ehk ära põletama.“ Kui saaksin talle praegu nõu anda, siis teatud osas võinuks ta nii ehk tehagi. On raske uskuda, et näinud ja teinud üsna otseselt kaasa kollektiviseerimise oma kodurajoonis Leningradi lähistel Gattšinas ning tegutsenud 1935–1936 Omski oblastis propagandatöötajana aasta ringi kolhoosides külvi- jm kampaaniate volinikuna, sai ta sinisilmselt asuda kolhooside moodustamisele sõjajärgses Eestis. Paraku nii soovis ta seda mäletada.

Vanainimese mälu võib loomulikult alt vedada ja Käbin olevat ka ise vestluses Aare Laanemäega tunnistanud, „et ta mäletavat küll kõike seda, mis oli enne keskkomitee esimeseks sekretäriks saamist, kuid seejärel minevat kõik segi“. Siiski on ka ilmunud teksti põhjal võimalik tuvastada, kus autor tõesti ehk täpselt ei mäleta või kus ta hoopis tahab teistmoodi mäletada. Mitmele seigale (näiteks Käbini tegevus Johannes Semperi või Hendrik Alliku kaitsmisel) on raamatu toimetaja Olev Liivik oma joone­alustes märkustes ning akadeemik Tõnu Tannberg oma väga asjalikus ja objektiivses eessõnas ka tähelepanu juhtinud. Kahjuks pole enam ka toimetajal võimalik autori tähelepanu juhtida ilmsetele vasturääkivustele tekstis eneses. Nii kirjutas Käbin, et istudes 1952. aastal XIX parteikongressi presiidiumis ei olnud ta selleks ajaks kohtunud ühegi poliitbüroo liikmega ja tundis neid vaid ajalehefotode järgi. Küll aga on ta meenutanud oma kohtumisi riigis teiseks meheks olnud Georgi Malenkoviga nii 1948. kui ka 1950. aastal.

Aga see selleks. Paljud leheküljed on raamatus pühendatud Käbinile südame­lähedastele põllumajandusprobleemidele ning võitlusele maisi ruutpesiti külvamise eest. Jäägu selle vaagimine Maalehe mureks. Püüan alljärgnevalt peatuda sellel, mida uut ja üllatuslikku saame Käbini mälestustest teada eesti kultuurielu parteilise juhtimise telgitagustest. Käbini huvi kujutava kunsti vastu nii isetegevusliku kunstniku kui kunstikogujana oli Eestis omal ajal hästi teada. See huvi ilmnes tal juba noorukieas ning loemegi, et 1923. aastal Sussanino külaklubis Pariisi kommuuni aastapäeva tähistamiseks välja toodud näitemängus „Père Lachaise’i kalmistul“ oli Käbin tegev dekoratsioonimaalijana, hiljem leidis aga tunnustust seinalehtede kujundajana.

Just kujutav kunst oleks Käbinile toonud ka esimese parteilise karistuse. Paljastamaks manduvat fašistlikku kultuuri avaldas ajaleht Sirp ja Vasar esimestel sõjapäevadel mitmel leheküljel fotosid saksa kunstnike maalidest, millel oli kujutatud eevaülikondades naisterahvaid. Karotamme algatusel arutatati sellist ennenägematut pornograafiat sõja esimesel kuul (!) keskkomitee bürool ning ta teinud ettepaneku määrata selle eest toimetaja Debora Vaarandile, peatsensor Arkadi Uibole ning ajakirjanduse eest vastutanud Käbinile noomitus. Vaid alanud evakuatsioon (ehk põgenemine) jättis selle ettepaneku täideviimise poolikuks ning Vaarandi ja Käbini parteilised paberid puhtaks.

Käbini ja Karotamme suhted kujunesid halvaks juba esimest pilgust, kui Karotamm jättis Käbinile kuiviku ja pisut üleoleva inimese mulje. 1947. aastal, mil keskkomitee propagandasekretär Eduard Päll suunati Johannes Varesest vabanenud ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametikohale, lootis Käbin tõusta keskkomitee sekretäriks. Selle asemel pakkus Karotamm talle oma abi kohta ning keeldumise järel suunas hoopis loodava partei ajaloo instituudi direktoriks, määrates ideoloogiasekretäriks krimmieestlase Algus Raadiku, kelle ettevalmistus oli sellise ametikoha jaoks ilmselgelt soliidsem. Teeninud teise sekretäri Sergei Sazonovi soosingu, suudeti Raadik aastaga kõrvaldada ning Käbin tõusis 1948. aastal ikkagi partei ideoloogiajuhiks.

Käbin iseloomustab Karotamme tööstiili ja inimestesse suhtumist läbinisti negatiivselt, kusjuures eriti heidab ta Karotammele ette isikukultuse loomist, eneseimetlust ja toetumist mitte vanadele kommunistidele või „vabariiki juhtivale tööle saadetud kogenud kaadrile“, vaid just Kruusile ja Andresenile. Oma sõnavõtus VIII pleenumil, kus enamik kõnelejaist külvas üksteist (ja eriti Karotamme) üle fantastiliste süüdistustega, keskendub Käbin samuti just Andreseni tohutule mõjule Karotamme üle, teades ilmselt, et tolleks ajaks juba igasuguse ametliku positsiooni ja töö kaotanud Andresen keset pleenumit (24. märtsil) arreteeritakse.

Enda määramisest Karotamme asemele sai Käbin oma sõnade kohaselt teada alles pleenumi ajal, juues teed Moskva esindajana kogu lahingut juhatanud Panteleimon Ponomarenkoga. See võis ka nii olla, sest nagu näitavad mitmed allikad, oli Kremli esialgseks kandidaadiks Eesti juhi kohale hoopis tollane Viljandi maakonnakomitee sekretär Aleksander Jaanus (Ivanov), kellele antigi pleenumil sõna esimesena, aga kelle kõne oli nii rumal, et ta pidi lõpuks leppima siiski vaid keskkomitee sekretäri ametiga. Kindlasti Eestil sellega vedas, et tolle kümmekond aastat hiljem restorani Nord direktorina surnud mehe asemel sai etteotsa mõõdukam Käbin.

Kuid Karotamme pehme maandumine Moskva ühiskonnateaduste akadeemia aspirantuuri ja hiljem teaduslikule tööle Käbinile rahu ei andnud. Ta pommitas Kremlit veel mitu aastat kaebustega ja oli 60ndate aastate lõpul kategooriliselt vastu Karotamme soovile naasta oma elupäevade lõpul Eestisse. Mäletan, et mitu kuud käis jant ka ümber omaste soovi matta 1969. aastal surnud Karotamme põrm Metsakalmistule ning kui lõpuks siiski luba anti, jälgiti tema matuseid tähelepanelikult justkui Käbini vastu suunatud demonstratsiooni. Ka 1955. aastal vangist vabanenud Andreseni partei liikmesuse taastamise vastu võitles Käbin kuni 60ndate aastate keskpaigani.

Samal ajal on Käbini hinnanguis Karotamme isikuomadustele nii mõndagi kokkulangevat teiste teda tundnud isikute mälestustega. Nii iseloomustas Hendrik Allik Karotamme kui ülemust, kes ei saanud alluvast kuidagi mööda ilma talle halvasti ütlemata ning teadis Karotamme koguvat oma seifi komprat kõigi kaastööliste kohta. Just sealt leitud materjalidel oli oma osa ka Allikule esitatud julgeoleku süüdistustes. Karotamme (nagu hiljem ka Käbini) kujutamisel mingi erilise eesti rahvuslasena alust ei ole. Nähes Moskvast saadetud kaadri ebakompetentsust ning tunnetades Eesti vanade kommunistide ülalkirjeldatud umbusku enda suhtes, saigi ta paratamatult toetuda vaid kohaliku haritlaskonnna sellele osale, kes oli end sõjapäevil näidanud Nõukogude patriootidena ning kellest ta ise koos Särega juunipöörde päevil oli punased teinud. Et stalinlik moolok nad 40ndate aastate lõpul kodanlikeks natsionalistideks tembeldab, seda ei võinud Karotamm muidugi ette näha. Paradoksaalselt käis sama arengu läbi ka Käbin, keda 70ndate aastate lõpul hakati süüdistama selliste rahvuskommunistide nagu Väljas, Tõnurist, Green ja Rüütel toetamises ja upitamises.

Oma tegevust Eesti kultuuri- ja hariduselu suunamisel pole Käbin meenutada soovinud. Pikemalt peatub ta vaid 1940. aastate lõpul toimunund kõrgkoolide ühiskonnateaduste kaadrite uuendamisel, kus tema heakskiidu pälvivad sellise inimesed nagu Otto Štein, Vilhelm Reiman ja Kristjan Kure, kellest tollastel üliõpilastel küll midagi positiivset mäletada ei ole. Huvipakkuva seigana näitas Käbin 1955. aasta juunis Eestis läbisõidul viibinud Nikita Hruštšovile Tartus Vanemuise varemeid ning sai temalt lubaduse abistada teatrihoone taastamisel. Vanemuise uus maja avati küll alles 14 aastat pärast seda ning viis aastat pärast Hruštšovi mahavõtmist.

Ei 1960. aastate lõpu komsomoli­opositsiooni mahasurumisest ja üliõpilaspäevadest, mis viisid Tartu ülikooli rektori Fjodor Klementi asendamisele Käbinile selgelt ebasümpaatse Arnold Koobiga ja mille käigus andis Käbin isiklikult armu Sirje Endrele, jättes ta parteist välja heitmata, ei ülikooli sotsioloogialabori sulgemisest ning arveteõiendamisest Ülo Vooglaiuga 1975. aastal, ei 40 kirjaga seotud sündmustest (mil Käbin oli ikkagi veel EKP KK büroo liige) pole ta kahjuks soovinud kirjutada. Eriti mitte midagi ka seoses Beria tegevusega 1953. aastal või Hruštšovi mahavõtmisega 1964. aastal. Täiesti uue faktina ajaloos toob Käbin esile oma võitluse Narva ja Jaanilinna taasühendamise ja tervikuna Eestile allutamise eest, kus tal õnnestus isegi saavutada Hruštšovi heakskiit, aga asi põrkus muidugi Leningradi oblastijuhtide vastuseisule.

Kõige huvitavamaks ja inimlikumaks raamatu osaks, mille pärast seda lugeda tasub, on nägemus sellest, kuidas Käbin keskkomitee esimese sekretäri kohalt maha võeti ning fragmendid elu lõpupäevil peetud päevikust. Neil lehekülgedel jagab ta hinnanguid oma kolleegidele, kusjuures teravalt negatiivse iseloomustuse leiavad partei ajaloo instituudi direktor akadeemik Aleksander Panksejev, rektor Arnold Koop ja keskkomitee tööstussekretär Vladimir Käo. Just viimane, mitte ideoloogiajuhid, olevat nõudnud talle vastiku, natsionalistliku „Mu isamaa on minu arm“ kõrvaldamist laulupeo finaalist. Käbini hinnanguga kokkulangevalt räägiti neist meestest tol ajal ka eesti haritlaskonna seas, aga paraku ei saa jätta ütlemata, et oma positsiooni olid nad saavutanud just Käbini ajal ja tahtel.

Raamatust selgub, et ka Käbini pensionile saatmine 1983. aastal toimus n-ö sunniviisiliselt. Tema sõnade kohaselt pressiti talt NLKP KK orgosakonnas Karl Vaino juuresolekul pensioniavaldus välja ning ei aidanud enam ka abipaluv telefonikõne Juri Andropovile. Miks oli vaja Käbinist lahti saada, see mälestustest ei selgu. Küll on aga huvitav, et päevikust võime leida lehekülgi, mis on pühendatud tema heatahtlikule huvile Johannes Hindi tegevuse vastu. Hint sai 1962. aastal Lenini preemia Käbini toetusel. Ta vahistati 1981. aastal, kui Käbin oli keskkomiteest läinud ja mõisteti 1983. aasta detsembris 15 aastaks vangi. Tol ajal liikus ringi jutt, et Käbin olevat kusagil poetanud, et kui Hint süüdi mõistetakse, siis annab ta talle armu. Puhtjuriidiliselt oli tal riigipeana tõepoolest õigus seda teha. Aga küllap see jutt jõudis kellegi kõrvu ning enne Hindi kohtuotsust „likvideeriti“ Käbin. Raamat seda otseselt ei kinnita, kuid vihje on ilmne.

Huvitav oli muidugi ka teada saada, et Väljasele järglase nimetamisel konsulteeris Vaino siiski ka Käbiniga. Kandidaate keskkomitee ideoloogiasekretäriks oli viis: Tartu ülikooli rektor Arnold Koop, kultuuriminister Johannes Lott, keskkomitee teaduse- ja õppeasutuste osakonna juhataja Elsa Gretškina, EKP Tartu linnakomitee esimene sekretär Indrek Toome ja keskkomitee kaubandus- ja teenindusosakonna juhataja Rein Ristlaan. Kõige ohtlikumaks neist pidas Käbin Koopi. Ristlaane kandidatuurile andis ta oma õnnistuse.

Minu jaoks oli raamatus kõige rabavamaks kohaks, et Käbin jõudis oma mõtisklustes järeldusele, et kompartei ja Nõukogude Liit kukkusid kokku seetõttu, et demokraatlik tsentralism neis oli asendunud bürokraatlikuga ehk otsesõnu: demokraatia asemel oligi jäänud ainult tsentralism. Seda üllatavam oli tema üllatus, et asudes tööle ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimehena avastas ta, et sellel asutusel polnud mingitki võimu ning iga keskkomitee instruktor kamandas ülemnõukogu presiidiumi aparaati nii, nagu soovis.

Ja lõpuks, mõeldes tänapäevale ja tõestamaks, et midagi uut pole päikese all, tooksin ära tsitaadi, milles Käbin iseloomustab 1981. aasta mais Karl Vaino kaadrivalikut: sekretariaat püüab EKP keskkomitee bürood suunata. Number kaks etendab esinumbri rolli. Keskkomitee sekretär tööstuse alal peab ennast peaideoloogiks ja partei rahvuspoliitika vardjaks. Keskkomitee sekretäriks ideoloogia alal on teeninduse ja kaubanduse spetsialist. Haridusminister ei ole päevagi koolis töötanud. Rahva Häälde määrati järsku inimene, kes ei ole kunagi ajakirjanikuna töötanud, tema spetsialiteediks on hoopis rahvusvahelised suhted ja diplomaatia. Välissidemete osakonna juhataja asetäitja ei ole neist kunagi mõelnudki, tegutses hoopis partei organisatsioonilise töö vallas ja tegi seda hästi.

Niisugust nimekirja valedel kohtadel töötavatest inimestest võiks jätkata. Arusaamatuks jääb, kellele on niisugust kaadripaigutust tarvis. Arvatavasti sellele, kes loodab sel moel autoriteedi­raskustest jagu saada ja oma võimu kindlustada. „Kui tahan, võtan maha, kui tahan, edutan“ hoiab kõiki kuuleka käsutäitjana.