Mustade elevantide aasta

Urve Eslas, Andreas Kaju ja Tarmo Jüristo vestlevad aastast, mil tõde ei ole enam oluline.

MEELIS OIDSALU

2016. aasta tundub olevat sõna väärtuse või väe, kui poeetiliseks minna, kuhtumise aasta.

Urve Eslas: Lõppevat aastat iseloomustab jõudmine fakti- või tõejärgsesse ajajärku, mis on intellektuaalselt huvitav, kuid üsna kurbade tagajärgedega. Tõejärgne olukord ilmneb poliitikas: Brexiti eestkõnelejate „350 miljonit naela, mille võiks ELi asemel anda tervishoiule“, Suurbritannias on inimestel „ekspertidest kõrini“, faktikontrollijate hinnangul oli Trumpi jutust üle 70% protsendi lausvale jne. Meedias on libalugude kogus kõvasti kasvanud, osaliselt meedia enda toimimisprintsiibi tõttu, sama käib „alternatiivsete uudiste“ veebilehtede kohta – kas te ikka teate, et 11. septembri rünnaku korraldasid ameeriklased ise ja et Suurbritannia vastu on teoksil Saksa-Prantsuse vandenõu? Kodanikudki arvavad, et kui kõik valetavad, mida siis üldse enam uskuda, või kui, siis vandenõuteooriaid.

2015. oli katastroofijärgne aasta, s.t midagi halba oli juhtunud: Venemaa oli rikkunud Krimmi annekteerimisega peaaegu kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Selgus, et isegi kui võib olla raskusi tõestada, mis aset leidis, siis on alati võimalik tõestada, mis aset ei leidnud, s.t millised väited on ilmselgelt valed. Bellingcat ja teised ajakirjanike organisatsioonid tegid head tööd, et näidata, millised poliitikute ja meedia väidetest on lausvaled. Kui need väited edasisest arutelust kõrvale jätta, on võimalik toimunule lähemale jõuda.

2016. aastal jõuti olukorda, kus tõde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria. Küsimus pole selles, et poliitikud ja meedia valetavad, vaid selles, et nii poliitikutel kui ka ajakirjandusel – mis eriti oluline, ka avalikkusel – on ükskõik, kas räägitakse tõtt või mitte. Kui poliitikas väljendub tõejärgsus emotsioonide ja valefaktidena, siis meedias küünilise arusaamana, et vale toob sisse rohkem kui tõde. Mitte üksnes ajakirjanduse ärimudeli tõttu (loo headust mõõdetakse lugejate arvu järgi), vaid ka alternatiivmeedia on avastanud, et lugejaskond toob reklaami, ja et lugejaskonna toovad omakorda väljamõeldud lood, millel tegelikkusega palju pistmist ei ole.

Seda fenomeni kirjeldas juba 2005. aastal Harry Frankfurt essees „Jamast“ („On Bullshit“), kus leiab, et suur osa meediast ei ole hinnatav tõe-vale skaalal ja need lood on pigem kirjandus. Võib-olla täidavad sellised väljaanded osaliselt tühimiku, mis on tekkinud vähenenud harjumusest lugeda ilukirjandust ja ega sellest ei olekski midagi. Halb on see, et need, sisuliselt ilukirjandusväljaanded esitlevad end ajakirjandusväljaannetena. Lugejad ei pruugi aga alati vahet teha.

Vestlesin presidendivalimiste eel Washingtonis paarikümne kodutuga. Nende veendumus, et Trump seisab vähekindlustatute, naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eest oli risti vastupidine Trumpi väljaöeldule. Sama kogesin Kreekas enne Kuldse Koidiku esiletõusu ning Suurbritannias enne Brexitit. Need kolm näidet tõejärgsest ajast (poliitiline, ajakirjanduslik ja avalikkuse suhtumist esindav) näitavad kõik, et aset on leidnud oluline muutus. Küsimus on, mida selles olukorras ette võtta.

Olin hiljuti konverentsil, kus leiti, et tõejärgses olukorras on süüdi postmodernistlikud mõtlejad ning et Derrida, Deleuze’i ja Baudrillard’i õpetamist ülikoolides tuleks piirata. See pole mitte üksnes vale käik – ülikoole ei tohi ideologiseerida –, vaid sellest ei oleks ka kasu. Pigem vastupidi: olukorras, kus Vladislav Surkov väänab Baudrillard’i (ja Aleksandr Dugin Heideggeri), napib läänes inimesi, kes oleksid Baudrillard’i või Heideggeri lugenud ja saaksid aru, kuidas nende mõtteid valesti kasutatakse ning läänele väändununa tagasi peegeldatakse – tõestamaks, et ainult Venemaal võrsub tõde, lääs on aga paratamatult teel oma lõpu poole. Pigem tuleb tõejärgses olukorras filosoofia õpetamisele rohkem rõhku panna. Neid distsipliine, mis arendaksid filosoofiaga võrdväärselt kriitilist mõtlemist, ei ole just palju.

Tobias Stone leiab kirjutises „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexiti ja Trumpiga edasi juhtuda“, et populistid ja diktaatorid on saanud võimule – ja karta on, et saavad jälle – inimeste vähese teadlikkuse tõttu. Enamik ei mõtle tagasi kaugemale kui sada aastat ega näe põhjusi, mis on populistid võimule aidanud: sõnum, et inimesed on kaotanud kontrolli oma riigi ja saatuse üle, aitab populistidel vaenu ja vihkamise läbi massid liikuma panna, kuni need ei allu enam kontrollile. Nii on teinud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised; praegu on selline olukord Venemaal, sinna suunda on liikunud ka Türgi. Ungari, Poola ja Slovakkia on teel samas suunas, mitmes Euroopa riigis on hulk Trumpe ja Putineid oma võimalust ootamas. Enamik inimesi näeb üksnes olevikku, vaid seda, mis leiab aset nende nina all, mitte aga seda, mis toimub globaalselt, ega ole kursis seisukohtadega, mis nende omast erinevad. Seetõttu ei ole midagi, mis võiks nende vaadetele väljakutse esitada. See peaks olema oluline argument hea humanitaarhariduse kasuks, kui selle vajalikkuses kaheldakse.

Nii Brexiti kampaania kui ka Trumpi valimisvõitluse puhul olid kesksed emotsioonid ja instinktid. See, kui hästi see töötas, näitab teatud murrangut mõtlemises. Kui Brexiti rahastaja Arron Banks leidis, et jäämise kampaania pooldajate viga oli faktide rõhutamine, kuigi inimesed tahtsid emotsioone, oli tal mingis mõttes õigus. Muutus, mis on nii Briti kui ka Ühendriikide ühiskonnas pärast Brexitit ja Trumpi aset leidnud, on märkimisväärne. Peamiselt majanduslikel põhjustel tekkinud raev on saanud nüüd loa väljenduda, sellest on saanud „õigus vihata“. Eriti veider oli seda jälgida Suurbritannias, kus head kombed, mis on seni väga olulised olnud, järsku kergendustundega kõrvale visati. Nende põhimõtete asemel, mis olid seni ühiskonda üleval hoidnud, vallandusid instinktid – „loom lasti jooksma“. Olin kõrvaltvaatajana Londonis tunnistajaks, kui õhus oli mõni kuu enne Brexitit tunda vaenu, mida juba väljendasid need, kel sotsiaalne kontroll nõrgem.

Aset leiab ka väärnostalgia võimendumine, mis on seotud ebakindlusega, mille kindla tõeta olek kaasa toob. Kuna turvalisust ei leita olevikust, muutub intensiivsemaks taotlus leida see minevikust, ja kui seda minevikus soovitud kujul ei ole, siis tuleb minevik välja mõelda. Brexiti soov taastada kaotatud Inglismaa, Trumpi „Teeme Ameerika uuesti võimsaks“, Kremli unistus Vene impeeriumist on selle näited. Muidugi ei ole väärnostalgias midagi uut. Kui Mussolini pidas 1935. aastal kõne, kus ütles, et Rooma on me allikas, ülim siht, sümbol ja müüt, siis ei pidanud ta silmas Vana-Roomat, vaid sellist riiki, mis oleks vabastatud mineviku keskpärasusest. Roomat, mida Mussolini taastada soovis, polnud kunagi olemas olnud. Irratsionaalne tung taastada minevik segatuna ihaga rahvuse taassünni järele oli fašismi käivitav jõud ka mujal Euroopas. Nüüd on sellest saamas uuesti populistide ideoloogia alus.

Meie aega iseloomustab ka mustade elevantide tulek. Euroopas on järgnenud üks kriis teisele. Euroopa liidrid on väsinud, inimesed kriisidest tüdinenud. 2016. aasta pani esimeste vastupidavuse ja teiste kannatuse tõsiselt proovile. Populismi esiletõus, Daeshi aktiveerumine ja terrorirünnakud Euroopas, põgenikekriis, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, liberalismi kriis Kesk-Euroopas. Küsimus, miks Euroopa liidrid pole osanud neid kriise ette näha, et neid ära hoida või nende mõju pehmendada, on toonud kaasa valijaskonna pahameele – leitakse, et Euroopa liidrid ei saa oma tööga hakkama. Seda kõike on saatnud Euroopa Liidu vastaste populistlike poliitiliste jõudude tugevnemine.

Suurbritannias ilmunud ettekandes „Mõeldes mõeldamatut“, mille tarvis tehti 60 poliitika- ja majandusvaldkonna liidri ning juhtiv- ja keskastme ametnikuga 90minutilised intervjuud, leitakse, et kõiki neid kriise ei osatud ette näha mitte vähese informeerituse, vaid tahtmatuse tõttu probleeme näha. Neid probleeme, mida näha ei taheta, on ettekandes nimetatud mustadeks elevantideks. Kui mustad luiged on inglise keeles asjad, mille puhul me ei märka, et me neid ei märka, siis mustad elevandid tähendavad asju, mis on tavaliselt hästi teada, aga mida mingil põhjusel ignoreeritakse. Informatsiooni oli kriiside ennustamiseks enamasti piisavalt, ignoreerimise põhjus aga argine: need, kes otsustajate jaoks teavet ette valmistama pidid, jätsid hirmust töökoht kaotada osa teabest välja. Kas kriitika on alati teretulnud, eriti kui see puudutab otsustajaid endid?

Taas tuleb kasuks nende palju kirutud, kuid ometi vajalike postmodernistide poole pöördumine: Derrida leiab, et demokraatia on alati ohus, kusjuures mitte liigse kriitika, vaid kriitikapuuduse tõttu. Demokraatiat saab kindlustada vaid üks asi: pidev arutlemine ja küsimine, milliste tõdede järgi riiki juhitakse, et need ei sumbuks sellistesse tõekspidamistesse, mis enam arutluse alla ei kuulu. Teisisõnu, demokraatliku koosluse legitimeerib vaid selles koosluses kehtivate tõdede legitiimsuse pidev kahtluse alla panemine.

Andreas Kaju: #DrainTheSwamp kolme sõnaga. Või siis „¡Que se vayan todos!“ nelja sõnaga.

Tarmo Jüristo: Tõejärgsuse puhul ei ole muidugi tegemist mingi uue nähtusega, lihtsalt sel aastal sai see vana internetiajastu probleem – ükskõik, mida me ka ei usuks, on meil võimalik sellele kuskilt kohe kinnitus leida – paaril korral väga konkreetse poliitilise väljenduse. Kui sedasama retoorilist liini jätkata, siis võiks teiseks tänavuse aasta oluliseks märksõnaks olla „tööjärgsus“. Ka see ei ole mõistagi iseenesest midagi uut, aga mulle tundub, et 2016. aastal jõudis lõpuks ka laiemalt avalikkuse teadvusesse arusaam, et tehnoloogia ja tehisintellekti arendamine ei ähvarda meid pelgalt töökohtade kadumisega taksonduses ja poekassades, vaid töö mõiste fundamentaalse ümberdefineerimisega.

Wisława Szymborska täheldab oma luuletuses „Veidi hingest“ järgmist: „Vahel on meil hing. / Kellelgi pole seda vahetpidamata / ja kogu aeg varnast võtta. […] Ta ei ütle, kust ta tuleb / ja millal uuesti kaob, / aga ilmselgelt ootab selliseid küsimusi.“ Kas ja kuhu on kadunud Lääne hing? Ja milliseid küsimusi oleks vaja esitada, et see tagasi tuleks?

Andreas Kaju: Lääne hingest loen ma poliitikute kõnedest või kopsutäie õhku sisse hinganud kolumnistide pateetikast. Ärge saage minust valesti aru: olen ennekõike liberaalne, Eesti mõistes põhiseaduslik demokraat, aga Euroopast ei ole meil peale õppetundide üleliia abi loota. Kui meil on möödunud aastast midagi õppida, siis seda, et nii Prantsuse kui ka Briti peavoolu, keskpõranda poliitikud on võimulpüsimiseks valmis laenama viisaka poliitika äärealadelt kokku kõik, mis seal pakkuda on. Illusioon ei olnud mitte see, et äärmuslik poliitika pole Euroopas võimalik – praegused Saksa ja Prantsuse radikaalsed parteid kahvatuvad 1970ndatel tegutsenud sugulaste kõrval –, vaid ei osatud ette näha, et poliitika peavool liigub võimu säilitamiseks ise keskelt äärtele tagasi. Ennekõike räägime siin muidugi senistest paremtsentristidest, sest suurtes tööstusriikides on vasak muutunud irrelevantseks. Inimestele, keda iseloomustab võõrahirm või õieti ikkagi ürgne hirm millestki ilma jääda, nüüdse majandusstagnatsiooni kontekstis võimendunud hirm immigrantidele oma senised heaoluriigi hüved kaotada, pole vasakul tiival midagi pakkuda.

Teine illusioon oli, et kui olukord läheb kehvemaks, õnnestub Euroopa riigimeestel just Euroopa väärtustele naalduda. Millistele väärtustele? Kas sõjajärgne Euroopa – just nii kaua on meil seda rahuprojekti ju olnud, kusjuures seegi väide on tõene ainult siis, kui seda serveerida vägagi tingimuslikult – rajati Euroopa väärtustele? Hirmule rajati, hirmust ja vastastikusest kasust on sündinud Euroopa ühendamise projekt ja ainus põhjus optimismiks võiks olla just see, et hirm on taas maad võtmas. Euroopa suured arhitektid ei loonud Euroopat mingi suure narratiivi kontekstis – just nagu oleks neil maagidel olnud suured visioonid, mis Euroopast saab ja kuidas sinna jõuda?!

Vastupidi. Soovitan lugeda Mark Leonardi raamatut „Uus Euroopa sajand“ kus ta veenvalt näitab, mida iga Eesti noor teab ajalooõpikutestki, nimelt seda, et EL on rajatud töösturite tariifivaidlustele, väikeste hirmule suuremate ees ja sellele, et Jean Monnet vältis teadlikult hilisematele põhiseaduslikele konventidele omaseks saanud väga vanade inimeste fantaasiaid eesmärkidest või suurtest plaanidest. Schumani deklaratsioonis, mille sakslased ja prantslased 1950. aastal allkirjastasid, on juhtmõttena rõhutatudki just vajadust vältida plaane: „Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse käegakatsutavate saavutustega, mis loovad de facto solidaarsust.“ Nüüd on meil aga poliitikas paljudes riikides vastupidine olukord: palju on kaagutamist väärtustest, aga puuduvad käegakatsutavad saavutused küsimustes, mis Euroopa kodanikele korda lähevad.

Euroopat pole Schumani deklaratsioonist peale ehitatud mitte väärtustele, vaid tehnilistele protseduuridele, mille kive klibuks jahvatavas koostoimes hõõrutakse rahvuslikud huvid ühishuviks. Euroopa Liit on süsteem, kus lõputu valdkondade poliitika formuleerimise, läbirääkimiste, hindamiste ja triloogide jadas tehakse Euroopa ühtsuse alkeemilisi protseduure.

Andreas Kaju: Ja see töötab üldjoones, rahuajal, aga ei tööta pingete ajal, kui Euroopa Komisjon, ametnikud ja tehnilised protseduurid surutakse tagaplaanile ja esile peavad astuma poliitikud-riigimehed (ehk siis Euroopa Nõukogu). Aga siin on meil nüüd teatud kvaliteedi defitsiit. Vahel tundub, et me ei näe enam peale sakslaste kedagi, kelle poliitikas oleks tervemõistuslikku alget piisavas koguses, et pidada lisaks endale lugu ka Euroopa käekäigust ja teha selle nimel praktilisi poliitilisi otsuseid.

Urve Eslas: Lääs, just nagu ka Euroopa, on vastuoluline mõiste, mis on institutsiooniliselt sattunud konflikti oma sisuga. Euroopa hakkas oma kadunud hinge otsima juba neli aastat tagasi. See tähendab, et juba 2012. aastal oli aru saadud, et see on kaotsi läinud. Toona kutsus Barroso kokku mõtlejad üle Euroopa, et see uuesti üles leida. Eriti kaugele küll ei jõutud, aga vähemalt algus oli tehtud. Kui vaadata, kuidas Lääne mõttelugu on sellesama Euroopa idee või hinge defineerimisel kujunenud, siis tugineb see ühtmoodi mõistetud inimõigustele. Lihtsamalt, lääne hinge toidab inimese õigus olla indiviid, erineda teistest.

Radioheadil on laul „Creep“ ehk „Veidrik“, kus jutuks keegi, kes tunneb, et ta on teistega võrreldes veidi kehvem, närusem, koledam. Kui lugu 1992. aastal välja tuli, sai see kriitikute hinnangul kiiresti populaarseks seetõttu, et end teistest erinevana tundmine olla midagi inimesele üldiselt omast. Ühel Euroopa Komisjoni kultuurikomitee kogunemisel, kus jälle todasama hinge otsiti, olid koos sakslased, prantslased, britid, taanlased ja nii edasi – kõik oma maal või ka kogu Euroopas tunnustatud inimesed. Muu jutu käigus tuli välja, et enam-vähem kõik on end tundnud võõra ja kiusatuna. Mõni poliitiliselt (nagu katalaanid), mõni kultuuriliselt (nagu šotlased), mõni punase pea, mõni prillide, mõni muusikamaitse pärast. Arutelu käigus selgus, et veidrik ei ole enam see, keda filosoofias „teiseks“ nimetatakse, s.t mõni vähemusgrupp või inimene, kes erineb meist, s.t enamusest, vaid et kõik on indiviidid, kõik on mingis mõttes veidrikud.

Peaaegu kogu kolonisatsiooniperioodi vältel leiti kõik ülejäänud olevat valgest inimesest nii erinevad, et nad peaaegu polnudki inimesed. Alles pärast Teist maailmasõda, peamiselt natsi-Saksa äärmusliku kire tõttu need teised ka füüsilisel kujul ära kaotada, avastati lõpuks, et see, kes on erinev, on eraldi indiviid omaenda eesmärkidega. Kas süüst või lihtsalt avastamisrõõmust tormati aga kohe teise äärmusesse: erinevused tuleb ületada. Põhimõtteks sai, et me oleme kõik, sõltumata rahvusest, kultuurist või igaühe omapärast, ju lõpuks ühesugused. Vastus sellele üsna ilmsele valele on neonatslikud liikumised, mida oleme üle Euroopa näha saanud. Inimesed ei ole rumalad, nad saavad aru, et kõik ei ole ühesugused. Selle asemel et püüda erinevusi poolvägisi ületada, oleks taibukam tõdeda, et erinevused on olulised. Avastus, et me oleme ise ka veidi veidrad, oleks palju kannatanud valgele mehele ilmselt üsna vabastav.

Kui mõelda, siis õigus teistest erineda on vist üks vähestest asjades, mille pärast võidelda tasub, sest kõik muu – vabadus, inimõigused, demokraatia – käib selle õigusega kaasas. Küsida tuleks, milline on ühiskond, kus inimesel on õigus teistest erineda. Euroopa on selles mõttes väga eriline koht, et siin on see õigus enam-vähem olemas. Ja see on kahtlemata väärtus, mille eest tasub võidelda. Kuidas see õigus igas riigis realiseerub, peaks aga, jällegi, jääma iga riigi enda asjaks.

Oluline on märkida, et „õiguse erineda“ temaatika on pisut väändunud moel üles võtnud ka Kreml. 2014. aastal pidas Vladimir Putin pärast Krimmi annekteerimist kohtumisel Venemaa suursaadikute ja diplomaatidega kõne, kus ütles, et on aeg tunnistada igaühe õigust erineda, iga riigi õigust elada omaenda elu. Keegi teine ei peaks tulema ütlema, mida tuleb teha. See kõne, millest valitud lõigud koondas Russia Today pealkirja alla „Õigus olla erinev“, tõi läänes kaasa üksjagu valulise reaktsiooni. Kuidas on võimalik õigustada ühe Euroopa riigi annekteerimist õigusega erineda? Kas see õigus ei tähenda, et ka Ukrainal peaks olema voli erineda, sel juhul siis Venemaast? Siin ilmneb Kremli mõtlemise küünilisus: Ukrainal ja Gruusial on küll õigus erineda, aga vaid läänelikust ühiskonnast ja selle väärtustest, mitte aga neist, mida esindab Venemaa. See arusaam omakorda tugineb geopoliitilisele paratamatusele, millest on kirjutanud Aleksandr Dugin.

Aro Velmet kirjutab 25. novembri Sirbis, et Trumpi valimisvõit tähendab poliitika tagasitulekut ning me ei peaks läbikukkumiseks pidama Donald Trumpi võitu, vaid liberaalide-demokraatide võimetust pakkuda poliitilisele status quo’le elujõulist alternatiivi. Mõned on seda sõnavõttu pidanud liberaalide asjatuks enesesüüdistamiseks. Kes on kujunenud olukorras süüdi?

Urve Eslas: Trumpi võit ei olnud loogiline, vaid emotsionaalne. Mis tahes ideoloogilise põhjuse otsimine selle taga oleks ekslik. Kas härg jookseb värava maha seepärast, et tal on parem ideoloogiline platvorm kui inimesel, kes selle värava ehitas? Ega sellest muidugi ei olekski midagi, kui kõne all ei oleks reeglid, mis on seni teatud väärtusi kandnud. Nende väärtuste vastu minemine on liberaalide põhimõtetega vastuolus. Kui nad seda ei tee, kaotavad nad valimised. Kui nad seda teevad, pole nad enam liberaalid.

Andreas Kaju: Milline lihtsameelsus või siis hoopis kõrkus! Mis liberaalid, kus nad on ja millal on nad midagi kusagil otsustanud?! Trumpi võidu taga on paljude asjaolude kombinatsioon, aga baastõed on umbes sellised: esiteks on endiselt valimiste a ja o majandus ja need rühmad, kellel hästi ei lähe, tahavad muutust. Roostevööosariikides (New Yorgist USA Kesk-Lääneni laiuv koridor, kus vanal heal ajal oli kõvasti tööstust, nüüd aga enam mitte) sai Trump veidi parema tulemuse kui Romney omal ajal ja Clinton omakorda kaotas kõikides oma põhilistes toetusgruppides Obamaga võrreldes paar protsenti. Ongi kõik. Föderaalse USA valimissüsteemi omapära tõttu kaotas Clinton valimised, mis sest, et ta võitis Trumpi üleriigiliselt 3 miljoni häälega (Gore võitis Bushi 2000. aastal poole miljoniga). Ei maksa luua ülepingutatud retrospektiivseid narratiive, mis seletavad kõike ja ühtlasi mitte midagi. See ei olnud valge mehe kultuurimäss, vaid viletsa majandusliku väljavaatega populatsioonisegmendi lootus paremale tulevikule olukorras, kus immigratsioonis on hakatud nägema vähest majanduslikku ressurssi veelgi vähendavat tegurit.

Üksjagu on n-ö süüdi ka massimeedia selle kõikides vormides: see on lääts, mille vahendusel enamik inimesi poliitikat tarbib. Pilt, mille massimeedia poliitikast on loonud, on niivõrd perversne ja tegelikkusest kaugenenud, et motiveerib oskuslikke poliitikuid muutuma selle pinnapealse värdpildi sarnaseks: selleks et ellu jääda ja võim säilitada, tuleb eetris domineerida.

Sirje Kiin kirjutas hiljuti Postimehes justkui kergendusega, et Eestis ei ole äärmusliberalismi veel esinenud (erinevalt vanast läänest). Kas radikaalne liberalism (loe ka: sallivus, tolerantsus) on üldse võimalik? Kas on võimalik headusega liialdada?

Urve Eslas: Ma küsin teisiti: kas liiga palju inimõigusi on võimalik? Inimõigused on alusskaala, kus näitajad saavad ulatuda nullist („inimõigused tagatud“) miinusesse (mingi osa inimõigustest ei ole tagatud, nt ei ole tagatud sõnavabadus või võrdne kohtlemine soost sõltumata). „Inimõigused tagatud“ on skaalal alati nullpunkt, plusspoolt ehk „pisut liiga palju inimõigusi“ ei ole. See, kuidas seda alusskaalat teiste skaalade peal rakendatakse, võib riigiti erineda, ja kuni inimõigustega vastuollu ei minda, peakski see nii jääma.

Tarmo Jüristo: Sirje Kiin viitab oma arvamusloos New York Timesis ilmunud Mark Lilla artiklile, mille pealkiri on „The End of Identity Liberalism“ ning tõlgib selle möödaminnes „identiteedi liberalismiks“. Selles tõlkes läheb kaduma oluline varjundierisus: sõnal „liberal“ on Atlandi ookeani eri kallastel küll oluline ühisosa, kuid siiski veidi erinev tähendus. Ameerikas kipub „liberal“ olema demokraatliku partei valija sünonüüm ning viitab tavaliselt pigem vasakpoolsete eelistustega kodanikele, Euroopas mõistetakse liberaalsust aga veidi abstraktsemalt, põhimõtteliselt John Stuart Milli võtmes. Kas või Eesti näitel võib öelda, et pigem on see paremale kaldu. Mark Lilla „identity liberalism“ on oma olemuselt nagu kohversõna: siin on kokku sulanud 1960ndatel alguse saanud akadeemiliste juurtega identiteedipoliitika (mis algusaegadel tõepoolest oligi radikaalne) ning Ameerika igapäevapoliitika üks pool (mis ei ole kuigivõrd radikaalne). Kui räägiksime tõepoolest äärmuslikust liberalismist, siis viiks see pigem kuskile libertanismi ja anarhismi kanti. Meil käib jutt siiski ju millestki muust.

Identiteedipoliitikal (või siis -liberalismil) ei ole minu arust suurt midagi pistmist headusega. Pigem on asi risti vastupidi: lähtekohaks on erinevate identiteetide olemuslik võrdsus (mehed ja naised on võrdsed), mitte võrdsus kellegi armust (mehed võimaldavad naistele sama, mida endale). Ja siin ongi peidus üks oluline asi, millest 1960ndate ühiskondlikke vapustusi analüüsides alles palju hiljem on hakatud aru saama: feminism, gei- või rassiliikumine ei olnud niivõrd uued rinded vanas sõjas, vaid täiesti uut laadi madin, mis ei leidnud enam aset selliste suurte ja selgete, ühtlustavate kategooriate kaudu, nagu seda olid olnud näiteks klass või rahvus. Selle ühiskondlike pingete sõjatandri ümberdefineerimise käigus visati pesuveega aknast välja aga ka laps: ohtrast õigustatud kriitikast hoolimata olid need suured, katvad määratlused pakkunud laiapõhjalist solidaarsust, mida identiteedipoliitika tuhanded sätendavad killud kokku pole andnud. Ma siiski kahtlen, kas seda kõike on mõtet käsitleda mingis süü võtmes.

Andreas Kaju: Kordan, et lääs on protseduurid, aga mitte väärtused. Väärtused on olemas, aga need pole kokku lepitud. Me lihtsalt eeldasime külma sõja järel, et liberaalsed väärtused on meie ühisosa. Nüüd, kriiside keskel, avastame, et Euroopas pole sugugi nendes kokku lepitud. See kõik on võib-olla isegi hea, sest seni vaikimisi eeldatud liberaalsed väärtused tuleb nende säilitamiseks tagasi tuua poliitilise võitluse tandrile, aga mitte vaikimisi eeldada, et kõik neid toetavad. Vastasel juhul on nendest taandumine vältimatu. Nii et küsimus ei ole radikaalse liberalismi võimalikkuses. Minu arust on see veidi poosetav arutelu marginaalia üle, kui küsimuse all on liberaalse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailmakorra säilimine. Ette rutates võiks väita, et Hiina pöördumatu tõusuga on selle maailma loojang kindlamast kindlam nii või teisiti ja et Hiina paneb järgmise sajandi-paari jooksul maksma oma standardid, puudutagu see õigust või kiirraudteede infrastruktuurile kehtivaid norme. Meil on ilmselt veel võimalik suurema pildi kujunemises veidi kaasa rääkida. Aga ainult veidi.

Jüri Ratta probleem Savisaare valijatega rahutegemise kõrval näib olevat tõestada, et tegemist on tõepoolest tervet Eesti poliitikamaastikku ümber defineeriva sündmuse, mitte ainult parteiajaloo peatükiga ning et peenhäälitsemise ajastule ei järgne pelk köha. Milliseid soovitusi värskele peaministrile annate? Milliste sisuliste muutuste alusel võiks nt kahe aasta pärast üldse väita, et Eesti poliitikas toimus sel aastal nihe?

Tarmo Jüristo: Eestis saab ilmselt 2016. aastat tähistavaks märksõnaks tõepoolest „Savisaare-järgsus“. Seda mitte ainult konkreetse isiku mõttes: Savisaare lahkumine (või siis pigem väljasurumine) Tallinna linnapea kohalt ning Keskerakonna temalt ülevõtmine on Eesti poliitikas fundamentaalse tähtsuse ning tagajärgedega sündmus, mille esimeseks nähtavaks väljundiks oligi Reformierakonna 17aastase valitsuspõlve järsk lõpp. Saab olema huvitav näha, milliseks kujunevad järgmiste valimiste retoorilised vastasseisud nüüd, kui vana hea Savisaare kaarti enam laual ei ole. Savisaar oli tegelikult viimane siiani tippu jäänud 1990ndate poliitik. Kõigi teiste erakondade ladvikus on põlvkonnavahetus juba aset leidnud ning ka presidendivalimistel sulgus Ilvese lahkumisega (ning Kallase põrumisega) lõplikult 1990ndate uks.

Urve Eslas: Olulisim on leida viis, kuidas vältida Savisaare ohvrirolli asetumist, mis suunaks tema valijate irratsionaalse pahameele praeguse Keskerakonna juhtkonna, valitsuse ja kogu õigussüsteemi vastu. Ratsionaalsed seletused ega seadustele rõhumine siin ei aita. Küsimus ei ole ammu enam teadmistes, vaid usus, aga usku tõenditega ei kõiguta. Euroopa arusaam poliitilisest võimust tugineb suuresti valgustusaja mõtlejatele: kui miski on tõestatav, on see tõde, kui ümberlükatav, siis on see vale. Valetav poliitik – olgu riigi- või eraasjades – on üldiselt taunitav. Savisaar rajas oma ideoloogia seevastu usulisele pinnale.

Andreas Kaju: Keskerakonna paradoks on, et neil on venelaste suur toetus, vaatamata sellele, et partei pole midagi nende heaks teinud (või teha saanud). Nüüd saavad aga venelased endilt küsida: kui valitsuse juhtpartei on nende esindaja, siis kas on üldse midagi, mida nad valitsuselt ootavad, et nende objektiivselt kehvem elujärg, viletsam sotsiaalne mobiilsus, kehvem haridustase ja suurem kuritegevus paremuse suunas muutuks? Ma ei välista, et avastame paari aasta pärast, et nende kehvem seis ei olegi midagi sellist, mida oleks võimalik põlvkonnast-paarist kiiremini üldse märkimisväärselt muuta. Sama lugu on suure immigrantide osakaaluga ühiskonnas üle Euroopa: immigrandid hoiavad kokku, nende lapsed käivad koolis ikka ainult koos teiste immigrantide lastega ja kriisiaegadel saavad ikka just nemad kõige rohkem pihta. Ebavõrdsus on kasvanud üle Euroopa aastakümneid, sealhulgas isegi Rootsis. Ratta valitsuses on piisavalt inimesi, kellele Eesti venekeelsete toimetulek korda läheb, aga nende motiivid on erinevad. Usun lahendusse, mis on väikese riigi piiratud ressursi ja vähese kompetentsi juures praktiliselt ellu viidav: see on eesti ja vene laste koos ja eesti keeles õppimine.

Teine asi on majandus. Eesti on riik, kus elatakse pidevas sõjahirmus, mis on rahvusliine pidi lõhestunud, aga mitte miski pole suurem oht, kui seda on vaesus. Trumpi edu taga on majanduslik lootusetus peredes, kus siiani oli ka keskharidusega leib lauale toodud kooli lõpust surmani samas tehases tööl käies. Igasuguste indignados’te najal tulevad populistid tüüri juurde ka mujal. Kahe aasta pärast ei näe me muidugi mingeid muudatusi ja valitsuste vähene võimalus üldse majanduses midagi ära teha on teada üle maailma, aga ühte ja teist on võimalik siiski saavutada. Keskerakonna võimuletulekuga ei saa enam valimiskonflikti esitada puhtalt meie-nemad vastandusena Vene sõjahirmu taustal ja mina loodan, et ühiseks vaenlaseks, kelle vastu kõik valimistel püüavad astuda, pole Vene hirm, vaid vaesus – see normaliseeriks Eesti poliitika.

Muidugi ei tasu tõsiselt võtta ootust, et nüüd, kui võimul on vasak(poolsemad) parteid, muutub Eesti fiskaalkonservatiivsest erakonnast fiskaalselt ekspansiivseks ehk eelarve ja võla abil majandust kasvatavaks. Meie asukoht ja implitsiitne riigirisk on sellised, et meie laenuvõime (ja investeerimisvõime) on lähikümnendil kindlasti piiratud tee-ehituskavadega ja ei enamat. Seetõttu ma muidugi kardangi, et uue valitsuse lubatud investeeringud, mis peaksid minema teadus- ja arendustegevusse, et kokku viia ülikool nende majandusharudega, kus Eestil on juba mingigi konkurentsieelis ja kus meie väiksus ei piira skaleerimist ja kasvu, lähevad hoopis betooni. Kõlavad märksõnad nagu „tervisekeskus“ ja „infrastruktuur“ ja nii edasi on alati Eestis tähendanud ainult ühte – betooniprogrammi. Loodan sel korral eksida ja see on üks mõõdupuu, mille järgi uut valitsust hindan.

Lõpetuseks küsin, mis teid kultuuririndel sel aastal enim kõnetas.

Andreas Kaju: Huvitav on näha, mis kasu tõuseb sellest, et hakkasin koos tütardega klaveritunnis käima: Suzuki meetodi puhul õpivad vanemad selleks, et kodus omakorda lapsi õpetada (et nende õppimine ei piirduks ainult klaveritunnis ja õpetaja käe all õppimisega). Ema oli mul andekas viiuldaja, õed ka Ellerheina ja klaveri peal kasvanud, isagi mängis akordioni, tädi on muusikaõpetaja ja tädipojad õppinud oboed, trompetit ja fagotti – mul oli viimane aeg millegagi alustada. Lõppeva aasta raamatutest tooksin esile võib-olla Mary Beardi „SPQR“ (antiikmaailma eluolu on üks minu pelgupaikadest), Reza Aslani „Zealot“ (jõulude ajal sobib hästi lugeda, mida teame või oskame arvata Naatsareti puusepast usufanaatikuks pöördunud Jeesuse elust) ja Sirbi lugejate närviajamiseks: lugesin läbi õige mitu Kissingeri või tema elust kirjutatud raamatut, mõne ka teist korda.

Tarmo Jüristo: Teatri osas pean ütlema, et minu jaoks sel aastal midagi läinudaastase Ene-Liis Semperi lavastuse „El Dorado“ kõrvale tõusta ei suutnud. Kirjanduses väärib 2016. aasta puhul äramainimist Loomingu Raamatukogu järjekordne tugev aastakäik: Kiš, Klimova, Houellebecq pluss hulk muud väärt ja huvitavat lugemist. Seriaalidest olid selle aasta leiud „Läänemaailm“ ning „Veidrad asjad“, kuigi kumbki ei küündinud läinudaastase „Fargo 2“ tasemeni. Kodumaisest luulest annaks soovituse Jüri Kolgi värskele kogule.

Urve Eslas: Charles Cloveri „Must tuul, valge lumi. Venemaa uue rahvusluse sünd“ ja John Morrealli „Philosophy of Humor“ ehk „Huumorifilosoofia“, mõne aasta eest ilmunud raamatu kordustrükk, kus antakse hea ülevaade huumori funktsioonist ning viidatakse (kaudselt, kuid mõjusalt) sellele, et väljapääsmatus olukorras võib huumor olla tagauks. Michel Houellebecqi „Alistumine“ ja „Platvorm“. Jonas Jonassoni „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga“ on juba mõne aasta eest ilmunud raamat kõigile Cincinnatustele ning tuletab meelde, et mitte sugugi kõigil, kel on positsioon, pole selleks vajalikke teadmisi, ja sugugi mitte kõigil, kel on teadmised, pole positsiooni, et neid rakendada. Tavaliselt on viimati mainitud paremas olukorras, rääkimata sellest, et neil on tavaliselt piisavalt teadmisi ka selleks, et positsiooni mitte soovida.