Miks on roheliste toetus väiksevõitu?

Ühiskonnas, kus on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.

KALEVI KULL

Roheline liikumine on maailmavaatena väga noor. Kuigi ökoloogia teadusena sündis juba rohkem kui sada aastat tagasi, tuli ta teadusest välja rahva sekka (ehk ajakirjandusse) keskkonnaprobleemide teadvustudes alles 1960ndail, sealhulgas Rachel Carsoni raamatu „Hääletu kevad“ mõjul. Donella ja Dennis Meadowsi jt „Kasvu piirid“ ilmus 1972. aastal, Herbert Gruhli „Üht planeeti rüüstatakse“ 1975. aastal. Niisiis on ökoloogia-põhine roheline vaade saanud end kujundada vaid pool sajandit, poliitilise liikumisena veelgi vähem. Esimene roheliste nimega partei sündis Saksamaal aastal 1980, riigipäeva valiti nad 1983. aastal.

Rohelised olid uut moodi partei – teistmoodi riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu sõnastas Herbert Gruhl. 1980ndail sündisid seejärel rohelised parteid teistes riikides, kümnendi lõpul ka Eestis. Roheline maailmavaade ulatub väga sügavale kõigisse elu sfääridesse. Sellest tulenes ka tema esimene suur probleem – valmisolek muudatuste ulatuseks ei olnud ühesugune isegi roheliste endi seas. Nii juhtuski, et enamikus maades lõhenes roheline partei varsti mitmeks – radikaalsemaks ja mõõdukamaks liikumiseks. Populaarsus valijate hulgas on eri maades olnud võrdlemisi erinev. On omamoodi paradoksaalne, et Norras, mis on olnud üks öko­filosoofia arengu liidreid (seal ju tegutsesid Arne Næss ja Sigmund Kvaløy), on roheline partei saanud vähe hääli. Ent nad olid ka kaunis radikaalsed. Næss sõnastas süvaökoloogia (deep ecology) põhimõtted. Ei ole ka Ühendkuningriigis roheline partei veel esimene valik, kuigi just seal on hiljuti sündinud süvakohanemise (deep adaptation) nimetuse all ökokollapsiga hakkamasaamise liikumine, mille algatas kliimateadlane Jem Bendell.

Eestis on rohelisel liikumisel olnud mitu algust. Augustis 1982 oli Raikkülas peetud teoreetilise bioloogia augustisessiooni teemaks roheline elamisviis, hiljem järgnes sellele Eesti Looduse vestlusring (Eesti Loodus 7, 1985). 1988. aastal loodi Eesti Roheline Liikumine ja samal aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi juures Teaduslike Roheliste Ühendus. 1989 asutati Raplas Eesti Roheline Partei ja 1990 loodi Eesti Roheline Erakond (ERE), mis 1991. aastal liitusid erakonnaks Eesti Rohelised. 1992. aasta riigikogusse sai üks roheliste saadik, järgmisse mitte ühtegi. Vahemikus 1998–2006 rohelistel oma parteid ei olnud. Erakond Eestimaa Rohelised loodi novembris 2006, järgmise aasta valimistel saadi riigikogusse kuus kohta, 2011., 2015. ja 2019. aasta valimistel mitte ühtegi. Suur parteisisene lõhenemine toimus 2010. aastal ja selles oli näha muusikute ja füüsikute tüüpi vastandumist. Vähevõitu on neid, kellesse mahuvad mõlemad tahud.

Parteid on muidugi vaid esindused. 1980ndate lõpu Venemaast lahutumise liikumine oli suuresti rahvuslik-rohelisel alusel. Argument, et Pandivere veekaitseala on vaja meie inimeste ja meie ökosüsteemi tervise pärast, oli tugevam igasugustest ideoloogilistest vastuseisudest oma teaduslikult põhjendatuselt – ja need põhjendused on õiged tänini. 1994. aastal esines europarlamendi roheliste fraktsioonis olnud Jakob Uexküll Tartu ülikooli aulas kõnega „Eesti tee rohelisse tulevikku“, kus põhjendas, et Eesti võib roheliste riikide eesotsas olla. Miks siis ikkagi praegu on roheliste toetus väiksevõitu? Või kas ikka on, kui pidada silmas rohelist maailmavaadet ja mitte just parteid?

Sõna „mahe“ on eesti keeles saanud oma praeguse tähenduse alates 1988. aastast. Mahetootmisele ja mahetoidu kasutamisele on praegu toetus ikka päris suur. Rohelisi liikumisi ja suuri algatusi on järjest lisandunud, sealhulgas „Teeme ära“ ning „Organic Estonia“. Miks siis ikkagi …

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist. Mitte ainult ajakirjanikud ja paljude elualade esindajad, vaid ka teadlased pole läbi mõelnud, kuidas toimib ühiskond, majandus ja riik, milles tarbimine lõpetab kasvu ja jääbki ühele tasemele – sest vaid siis saab ökosüsteem olla tasakaalus.

See ju tähendab, et majandus enam ei kasva. Et Eesti saab oma energiavajaduse – umbes 2 gigavatti võimsust – täielikult kohalikest taastuvatest allikatest (tuulest, päikesest, heinast ja küttepuudest) katta, on paljudele energeetikutelegi selgeks saanud alles pärast aastakümnete pikkust põhjendamist. Et kui energia on odav, siis kütame oma kliima kindla peale veeuputuseks, varem või hiljem – kuivõrd on see arusaadav?

Praegust olukorda on iseloomustatud kui säästva olukorra järgset (post-sustainable). See on, kui roheline säästlikkuse idee on jõudnud juba enamiku inimesteni, ent ökosüsteemi tasakaalulise toimimise tingimuste mõistmine mitte. Niisuguses olukorras on kasvu taotlev (ja seega mittesäästev) majandus täis ökoreklaami, ent pakutav on pigem rohepesu – pealiskaudne ja tegeliku ökoloogilise mõjuta. Näiteks, kuigi füüsik Peeter Saari on igapidi arvutuslikult põhjendanud, et nn säästulambid Eesti tingimustes ei säästa, pole lambifirmad sellest huvitatud. Kuigi Avalikult Rail Balticust on väga üksikasjalikult põhjendanud, et see suurehitus oma kavandatud kujul on Eesti ökosüsteemile hukatuslik, on hoopis pealiskaudsemate lausetega võimalik mittespetsialistidest valijaid süvenemast hoida. Kuigi Pandiveres fosforiidi kaevandamine ei ole ökoloogiliselt mõistlik, võib ratsa rikkaks saamise lootust levitades kergesti ümber veenda neid, kes aineringete reegleid eriti ei tunne.

Kokku võttes on roheliste seni vähesel toetusel on mitu põhjust.

1. Roheline maailmavaade on noor, mitmes osas see alles kujuneb välja.

2. Nõuab ökosüsteemi tasakaalutingimustest arusaamist, seega rohkem haritust kui enamik muid parteidega esindatud maailmavaateid.

3. Roheliste puhul on raske üle saada radikaalse ja mõõduka tiiva vahelisest sisemisest vastuolust.

4. Rohepesu levik diskrediteerib tugevasti rohelist vaadet, sest sellel, mida firmad rohelisena pakuvad, ei ole tegelikku head mõju.

5. Ühiskonnas, kus on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.

Võrreldes lääneriikidega tuleneb Eesti eripära arvatavasti suuresti just viimasest punktist. Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise ajastu hakkab vajama ja nõuab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse. Ent siinne lühianalüüs väärib kõrvale veel palju põhjalikumat Eesti rohelise arengu ülevaadet. Et paremini mõista.