Metsasõjas on vaja vahekohtunikku

Iga erimeelsus ei ole veel väärtuskonflikt. Arutelul ei tohi lasta jõuda vastandlike väärtusteni, mida ei ole tihti võimalik sünkroniseerida muidu kui sõjaga.

JAANUS KANGUR

„Taheti kõigiga sõbrad olla ja nüüd ei ole enam keegi kellegagi sõber“. Nõnda on kirjeldanud metsanduse arengukava (edaspidi MAK) koostamise protsessi üks endine juhtkogu liige. Mis juhtus, et hulk arukaid ja asjale pühendunud inimesi ei suutnud arengukava kokku panna ning minister viimaks seltskonna laiali saatis? Mul oli suurepärane võimalus MAKi koostamises osaleda erapooletu arutelujuhina ning viia osalejate hulgas läbi küsitlus.¹ MAKi koostamine on olnud seni suurima osalejate hulgaga seda laadi protsess ning oleks rumal jätta järeldused tegemata. Olemata pädev hindama juhtkogu sisulisi arutelusid, saan analüüsida vastandlike seisukohtadega rühmade kaasamise kasu ja riske.

Pisuke üllatus oli juhtkogu tööd puudutava küsitluse järel tõdeda, et metsanduses ei olegi kahte selgelt vastanduvat leeri (RMK osales juhtkogus üksnes eksperdi rollis). Selgus, et paljud asjaosalised ei taha ennast paigutada ei ühele ega teisele poole rindejoont. Metsakasvatajad, omanikud, loodusturismi edendajad jms rühmad leidsid, et asetsevad kujutluslike vastandleeride vahel. Edasistes aruteludes on kindlasti kasulik arvesse võtta vaadete paljusust, mitte vastandlikkust.

Igasuguse kaasamise tingimus peaks olema kaasatute soov eesmärgini jõuda. Konsensust ei saavutata oma agendast kümne küünega kinni hoides. Sama kehtib ka kompromissi kohta: millestki võib olla vaja loobuda millegi vastusaamise hinnaga. Kui eesmärk on üksnes protsessi nurjamine, siis jõuab konflikt seisu, kus kõik on kaotajad ning dialoog ja kokkulepped on võimatud.² Kes metsast tegelikult hoolivad, peaksid igal juhul püüdma säilitada dialoogi- ja kompromissivalmiduse, sest protsessi läbikukutamise korral ei kaota kõige rohkem mõni teine asjaosaline (olgu see tööstus, looduskaitse või RMK), vaid mets ja loodus.

Mets on nagu keskpõrand, kuhu tulevad kokku erinevad maailmavaated. Kui palju võib eraomandit piirata? Kas majanduslik kasu kaalub üles kultuuri­lise või religioosse väärtuse? Kas inimese soov liikuda kiiresti ja turvaliselt on olulisem kui eluslooduse elupaikade puutumatus jne? Õigupoolest on võimalik kõik arutelud taandada väärtustele ja ometi ei ole see väga tulemuslik. Vastupidi. Kasulik on hoida tähelepanu just piiratud küsimusel, teemal või valdkonnal ning mitte lasta jõuda arutelul väärtusteni, sest neid ei ole vastandlikkuse korral võimalik tihti sünkroniseerida muidu kui sõjaga. Rahu on võimalik erinevusi teadvustades, aktsepteerides ja nendele vaatamata kokkuleppeid otsides. MAKi puhul ei ole vaja teha kompromisse maailmavaate, vaid metsa osas.

Arutelu lähtekoht oli konsensuse saavutamine, hääletama hakati juhtkogus viimases hädas. Kas konsensuseni jõutakse alati? Karta on, et ei jõuta. Metsanduses on alterna­tiividega kauplemise teel enam-vähem rahuldava kompromissi saavutamine väga hea tulemus. Kõigi huvirühmade kaasamisega kaasneb tihti ulm, et kuna oleme kohal, siis saame, mida tahame. Ei pruugi saada. Võib juhtuda, et mõne grupi kaasamise tõttu on konsensus võimatu. Kindlasti ei tähenda see, et mõni huvirühm tuleb kõrvale jätta. Küsimus on kaasamise formaadis: kõik ei pea korraga ühes ruumis olema, et oma seisukohta esindada ja kaitsta. Küsitlusest selgus, et MAKi liivajooksmise peapõhjuseks peetakse juhtkogu suurust ja laialivalguvust.

On ekslik arvata, et arutelu puhul on oluline (üksnes) sisu, mitte vorm. MAKi aruteludel oli tunda ja näha, kuidas mõjus protsessile ruum, selle kujundus, kava, kohvipauside olemasolu või nende puudumine. Nagu Daniel Kahneman ja Amos Tversky on elegantselt näidanud,³ ei ole inimesed (üdini) ratsionaalsed olendid ning väiksed (näiliselt kõrvalised) detailid mõjutavad ka ratsionaalset arutelu. Kahjuks pööratakse sääraste arutelude sellele küljele liialt vähe tähelepanu.

Mitmed MAKi juhtkogu liikmed leiavad, et puudu oli vahekohtunik. Sel­lele on viidanud ka teaduste akadeemia president Tarmo Soomere, kes õigu­poolest püüdis seda rolli ise põgusalt täita. Üks juhtkogu liige on kasutanud sõna „diplomaat“. Just niisugust inimest olnuks arutelu sisuliseks juhtimiseks vaja, et pakkuda välja alternatiive ja kompromisse: võtta ühelt üks idee, teiselt teine, sünteesida, sõnastada ümber ja otsida seejuures pidevalt ühis­osa.

Kes saanuks seda rolli täita? See keegi peab tundma valdkonda ja omama kõigi asjaosaliste mandaati. Kes on Eestis metsanduses erapooletu autoriteet? Osa juhtkogu liikmeid leiab küsitluse alusel, et ministeerium oleks pidanud jõulisemalt kogu protsessi ise juhtima, aga on ka neid, kes kahtlevad ministeeriumi erapooletuses. Ehk teadlased? Üllatus-üllatus, aga tuleb välja, et teadlased polegi ühel nõul ja isegi külmad arvud osutavad paraku positsioonide erinevusele. Juhtkogu teadlastel oli kahetsusväärselt sama vähe usalduskrediiti kui kellel tahes teisel, mistõttu poleks saanud edukalt arbiitritena tegutseda ka nemad.

Ühe juhtkogu liikme arvates on mõnedel ses arutelus argumendid ja teistel arvamused. Enamasti esitati siiski üsna põhjendatud seisukohti, ehkki, tõsi, argumentide alusallikad on kindlasti erineva kaaluga ja muidugi väljendavad ka erinevat maailmavaadet. Oli neid, kes rääkisid rohevõrgustikust, rahvusmaastikust, esteetilisest või puhkeväärtusest, ja neid, kes lõid selle peale vastava registri lahti ning tuvastasid, kui palju see väärtus ka makse tasunud on. Osav argumenteerija võib olla täiesti teistsugusel seisukohal, ent rääkida ometigi partneri keeles. Tuleb tõdeda, et meie argumenteerimisoskus ei ole just kõige paremal tasemel. Kui oleks võimalik, teeksin iga säärase arutelu eel kohustuslikuks õppida tundma Chris Vossi taktikalise empaatia kontseptsiooni.⁴ Kui tema leidis, et see võib päästa pantvangid, ehk suudetakse siis lõpetada ka metsa­sõda.

1 https://www.envir.ee/sites/default/files/Mets/j._kangur_mak_analuus_loplik.pdf

2 Friedrich Glasl, Konfliktide lahendamine, Helios Kirjastus, 2021.

3 Nt Daniel Kahneman, Kiire ja aeglane mõtlemine. Tänapäev, 2021.

4 Chris Voss, Thal Raz, Unusta kompromissid: räägi läbi nii, nagu sellest sõltuks sinu elu. Äripäev, 2019.