Liivimaalane Friedrich Martens

Martens jäi läbi ja lõhki impeeriumi meheks, ometi oli tema Venemaa ajaloo käsitus rahvusvahelise õiguse kontekstis täielikult eurotsentristlik.

LAURI MÄLKSOO, TOOMAS HIIO

27. augustil möödus 175 aastat Peterburi ülikooli rahvusvahelise õiguse professori ja Vene diplomaadi Friedrich Martensi sünnist. Õigusteadlane Lauri Mälksoo ja ajaloolane Toomas Hiio leiavad, et Jaan Krossi romaani kangelasega on seotud rida tänapäevalgi aktuaalseid küsimusi.

Friedrich Martens u 1878. aastal.

Wikimedia Commons

Lauri Mälksoo: Friedrich Martens sündis Pärnus 15. (27.) augustil 1845 ja veetis seal üheksa esimest eluaastat. Jäänud orvuks, saadeti ta Peterburi, kus elas esialgu luteri Peetri koguduse orbudekodus, kuid sai siiski väga hea hariduse. Ta õppis Peterburi ülikoolis õigus­teadust ja spetsialiseerus rahvusvahelisele õigusele. Järgnes pikaajaline professuur Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas ning paralleelselt teenistus Vene välisministeeriumi nõunikuna. Martensil oli tähtis diplomaatiline ja intellektuaalne roll 1899. ja 1907. aastal peetud esimesel ja teisel Haagi rahvusvahelisel rahu­konverentsil. Siiani tunneb rahvus­vaheline humanitaarõigus normi, mida nimetatakse Martensi klausliks. Samuti oli Martens tegev mitmes riikidevahelises arbitraažis.

Martens kirjutas 1882. aastal esimese põhjaliku venekeelse rahvusvahelise õiguse õpiku, millest ilmus viis täiendatud trükki ja mis tõlgiti mitmesse võõrkeelde. Tema rahvusvahelise õiguse alased uurimused, mis enamasti ilmusid prantsuse, saksa jt Euroopa keeltes, pälvisid suurt tunnustust. Martensi kaalukaimaks teadustööks oli 15köiteline Vene impeeriumi välislepingute kogu, milles koos tema kommentaaridega publitseeriti enamik Venemaa lepinguid Austria, Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaaga läbi ajaloo. Lepingute kogu ilmumine jäi Martensi surma tõttu pooleli. Ta suri kaks kuud enne oma 64. sünnipäeva, 7. (20.) juunil 1909 Valga raudteejaamas, olles teel Peterburi.

See teave on veebis kergesti kättesaadav ja kordan seda ainult sissejuhatusena meie arutelule, mille peamine teema on Martensi mälestamisega seonduv. Ei saa öelda, et Martens oleks unustusehõlma vajunud. Näiteks seisab Haagis Rahvusvahelises Kohtus (Rahupalees) mitme teise rahvusvahelise õiguse suurkuju büstide seas ka tema oma, mille omal ajal on kinkinud Venemaa valitsus. Tänavu avati uuesti Peterburi Volhovi kalmistul Martensi hauamonument, mis vahepeal oli hävinud, tseremoonial osales Eesti välisministeeriumi esindajana ka endine Eesti Peterburi konsul Jüri Trei. Eestiski on Martensit meeles peetud. Omal ajal asutati üliõpilaste initsiatiivil Martensi Selts, kes avaldas neli köidet toimetisi „Acta Societatis Martensis“. Siinkirjutaja on Pärnus vedanud seni kaheksal korral toimunud Martensi rahvusvahelise õiguse suvekooli. Pärnus on Martensi väljak ja teda tuletavad meelde koguni kaks mälestustahvlit avalikus ruumis, südalinnas asuval pangahoonel (raudteejaama endises asukohas) ja uuel nn Martensi majal.

Seoses Martensiga pakub eestlastele huvi veel kaks küsimust. Esiteks, kas ta oli päritolult eestlane, nagu Postimees tema surmateates 1909. aastal lakooniliselt teatas? (Ühes saksa teadusajakirja nekroloogis jällegi väidetakse, et tegu oli baltisakslasega.) Teiseks, milline oli tema seos Liivimaaga, kust ta pärit oli? Paljud meist on naudinguga lugenud Jaan Krossi romaani „Professor Martensi ärasõit“ (1984), mis on tõlgitud mitmesse Euroopa keelde. Mitu kuulsat rahvusvahelise õiguse teadlast, kellega olen romaanist rääkinud (kadunud Antonio Cassese, Bruno Simma jt) on Krossi romaani kõrgelt hinnanud ja sellest mõjutusi saanud. Leitakse, et Kross on hästi ära tabanud pinge, mis valitseb akadeemilise vabaduse, teadlase tõeotsingu ja diplomaadina valitsuse teenimise vahel.

Jaan Krossi kujutuses algas Martensi viimane rongisõit sünnilinnast Pärnust mööda kitsarööpmelist raudteed Valka, kus ta pidi ümber istuma Peterburi rongile. Teame, et päris nii see ei olnud. Esiteks, inglise keeles on ilmunud Martensi tütre Edith Sollohubi mälestused.1 Ta kirjutab Martensite suveresidentsist Waldensee mõisast Volmari (Valmiera) lähedal Liivimaal, tänapäeva Lätis. Koos ajaloolaste Toomas ja Ene Hiioga võtsime tänavu 1. augustil ette retke, et üles leida Martensite suvekodu asukoht. Martensi tütar kirjutab üheselt mõistetavalt, et Martensi viimaseks jäänud rongireis sai alguse just Waldenseest ja mitte Pärnust.

Teiseks, uurijad, k.a siinkirjutaja, on nüüdseks saanud tutvuda Martensi päevikutega, mida säilitatakse Moskvas piiratud ligipääsuga (Venemaa välisministeeriumile alluvas) Vene impeeriumi ajaloo arhiivis. Kross kirjutas oma romaani ilma Martensi päevikuid kasutamata. Päevikud on venekeelsed ja Eestist seal eraldi juttu ei ole. Kindlasti vääriksid Martensi päevikud publitseerimist ja on üllatav, et seda tööd Venemaal pole ette võetud. Päevikutest selgub, et Martens nägi ennast eelkõige Vene keisririigi patrioodina; kui ta nägi toimumas mingit välispoliitilist rumalust vms, kirjutas ta tihtilugu: „Бедная, бедная Россия!“. Palju on juttu intriigidest Vene välisministeeriumis; kõigist ministritest ja ametnikest, kellega Martens tööalaselt kokku puutus, ta just ülikõrgel arvamusel ei olnud.

Aga Toomas, ehk sa räägid sellest, kuidas me Martensite suvekodu Waldensee – kust algas ka 1909. aastal tema viimane Peterburi-reis – üles leidsime? Ja kas on ikkagi üldse võimalik öelda, et Martens oli „eesti soost“?

Ene Hiio

Lauri Mälksoo ja Toomas Hiio Martensite suvekodu maadel Waldensee mõisas Lätis Rāķise järve lähistel.

Ene Hiio

Toomas Hiio: Sa ise olid sealkandis ju mõne aasta eest käinud. Nii et sina leidsid, mitte meie. Enne meie reisi palusid minult abi selle koha täpsemaks tuvastamiseks, sest kahtlesid oma eelmise ekspeditsiooni tulemuses.

Waldensee on eraldi artiklina olemas nn Ortslexikonis,2 kus selle asukoht on küllaltki täpselt kirjeldatud. See oli Dikļi rüütlimõisa kõrvalmõis peamõisast kaheksa kilomeetrit läänes. Leksikon annab ka lätikeelse nime – Ezermuiža. Sellenimelist kohta sealkandis tänapäeval enam ei ole, küll aga on see Rāķise järve, mille kaldal või õieti lähistel mõis asus, teine nimi – Ezermuiža järv. Ühel tsaariaegsel kaardil on mõis märgitud, mille sobitasin Kocēni valla veebisaidil oleva täpsema kaardi ja lõpuks Läti maa-ameti kaardiga veebis ning leitud tema oligi. Nagu kohapeal nägime, on tegu üsna metsa kasvanud kandiga. Mõisast endast on järel ainult küngas Sosnovski karuputke puhmaste ja mõne omal ajal istutatud puuga ning kivikelder, mille lae ventilatsiooniavades võib ettevaatamatu huviline kergesti sääreluu murda. Kuid sajand tagasi käis seal vilgas elu. 1912. aastal, mõni aasta pärast Martensi surma, avati Smiltene-Valmiera-Heinaste (Ainaži) kitsarööpmeline raudtee,3 mille Ozoli (sks Lappier) jaam oli Waldenseest mõne kilomeetri kaugusel. Tänapäeval on vanal raudteetammil hooldatud matkarada viitade ja vanade fotodega teavitustahvlitega – ka Ozoli jaama asukohas. Nii et Edith Sollo­hubi mälestustes kirjeldatud elu seal sada aastat tagasi tõuseb silme ette küll. Koos tõdemusega, et kui ka kasvav inimkond järjest suurema osa loodusest oma rajatistega asendab, on alati paiku, kus toimub vastu­pidine protsess. Loodus on sealkandis suure osa omal ajal rajatust tagasi võtnud. Aga polegi ju halb, kui suudame ühevõrra kurvastada nii tsivilisatsiooni ruumilise ekspansiooni pärast üldiselt kui ka looduse võidukäigu pärast meie võssa kasvanud noorusmaadel.

See raudtee toob meid tagasi Krossi romaani juurde. Nimelt algas romaanis professor Martensi ärasõit Pärnust, sest Krossi eesmärk oli siduda Martens Eesti ja Pärnuga ka sel ajal, kui ta oli juba salanõunik, professor ja ministeeriumi­nõunik, ning mitte vähem tähtsana panna ta rongis kohtuma Hella Wuolijoega, kes ei saanuks kuidagi enne Valgat rongi astuda, kui Martens tulnuks Waldenseest üle Volmari. Kross oli kirjanik ja kirjutas romaani, mitte ajalugu, mille kirjutamises on teda kahtlustanud need, kes tema romaane on ajalookirjutuse pähe võtnud, ning mõnikord solvunudki, kui ajalugu ja Krossi lugu päriselt kokku ei lähe või üldse lahknevad. Ka sinu mainitud tähised Pärnu avalikus ruumis lähtuvad ju pigem romaanist kui Martensi tegelikust eluloost. Selles ei ole midagi halba, sest ka paljud teiste rahvaste riiklik-rahvusliku identiteedi tähised on tegelike minevikusündmustega sageli ainult kaudselt seotud. Mõnikord tekitab see soovi ajalugu nende lugudega asendada, mis ajaloo kui uurimusele rajaneva distsipliini väärikusega kokku ei käi, kuid ehk identiteediloomet ja nautimist – hoolimata ajaloolaste virinast või irvitamisest – häirima ei peagi.

Niisiis, nagu sa Edith Sollohubi mälestuste põhjal järeldasid, sõitis Martens mitte Pärnust Valka, vaid kõigepealt Valmierasse, istus seal Riia-Peterburi rongile, astus korraks Valgas maha, sai ataki ja suri. Ma arvan, et Kross teadis tõestisündinud lugu. Teada on tema ülipõhjalik ettevalmistustöö arhiivi­materjalide, vanade ajalehtede ja mälestustega. Seega ei jäänud tal kindlasti kahe silma vahele ka järgmine teade 11. (24.) juuni 1909. aasta Riia lehes Baltische Post:4 „Professor Martensi surma kohta teatab St. Petersburger Zeitungi korrespondent järgmist: professor Martens reisis üksi 1. klassi kupees oma mõisast Liivimaal Peterburi. Sõidu ajal tundis ta end halvasti, astus Valga jaamas vagunist välja, lõi kõikuma ja varises teadvuse kaotanult kokku. Varsti saabus surm.“

Muidugi on ka Pärnu Liivimaal, kuid seal Martensil mõisa ei olnud. Et Kross päris lugu teadis, vihjab juba romaani esimene lehekülg, kus ta järgnevasse mõneti mittepuutuvalt kirjutab, et kui Martensi kolleeg parun Michael von Taube võttis jutuks Martensi Liivimaa mõisa – mis ühel liivimaalasest salanõunikul pidi mõistagi olema –, siis mõtiskleb Krossi Martens (enese)irooniliselt selle üle, kuidas saaks mõisaks pidada tema suure aiaga Pärnu maja, ning justkui meenutab endale, et Waldensee oli ta mõne aasta eest oma pojale Nikolaile andnud. Kuid jäägu kirjanduse analüüs kirjandusteadlastele.

Postimees kirjutas 8. (21.) juunil 1909: „Prof. Martens, endine rahvusvahelise õiguse professor Peterburi ülikoolis ja välimiste asjade ministeeriumi alaline liige, on, nagu telegramm teatab, 7. skp. Valga jaamas ära surnud. Kadunu oli rahvuse poolest eestlane.“5 Niisiis teadis eesti seltskond Martensi eestlusest tema eluajal, see ei ole Krossi loodud. Martensi sugupuu leiab igaüks veebist Geni abil, sinna on usinad genealoogid lisanud ka lingid digiteeritud kirikumeetrikatele ja revisjoniraamatutele. Neist lähtuvalt võib Martensit päritolu poolest pidada nn väikesakslaseks, nagu nimetati linnade ja asulate saksakeelse alamkihi liikmeid, kelle hulgas oli palju elus edasi jõudnud eestlasi – maalt linna asumist peeti toona ja peetakse vist praegugi veel elus edasijõudmiseks. Martensi eakaaslane, saksakeelsest kodust võrsunud eesti arst, EÜSi asutajaliige ja hiljem Fraternitas Estica auvilistlane Heinrich Rosenthal (1846–1916) kirjutas: „[V]õime oma maal saksa peredeks pidada vaid neid, kelle sisserändamine on tõestatud või kes pärinevad vanadest, ammu siin elanud suguvõsadest. Nooremaid põlvkondi, kelle sugupuu ei ulatu kuigi kaugele, tuleb pidada eestlastest pärinevaiks.“ Rahvusküsimuses oli Rosen­thal resoluutne: „Võõra keele oskamine ja kasutamine ka koduses suhtlemises ei saa aga inimest denatsionaliseerida. Vaid päritolu on see, mis määrab ära kuulumise rahva hulka.“6 Seisuslikul Venemaal hakati rahvusele rohkem tähelepanu pöörama XIX sajandi viimasel kolmandikul, kuid eestlased ja lätlased olid erinevalt poolakatest, soomlastest ja sakslastest ning Kaukaasia ja Kesk-Aasia rahvastest ilma oma aadlita talupojarahvas, s.o absoluutses enamuses alamast seisusest. Martensi karjääri poleks oma eesti päritolu rõhutamine toetanud ja seda ta ka ei teinud. Krossi loodud Martensi sisemonoloog ja mõtteline dialoog oma Tallinna ja Pommeri juurtega abikaasa Katiga ei saanud olla eestikeelne, eeldusel, et me ikkagi keeles mõtleme. Isegi kui ta poisikesena Pärnu uulitsail ringi lipates eesti keelt kõneles, ei küündinuks tema sõnavara XX sajandi algul nõnda keeruliste mõtete väljendamiseni. Eesti haritlased ja üliõpilased olid tema surma ajaks juba mõnikümmend aastat emakeelse terminoloogia arendamisega vaeva näinud, kuid Martensil polnud kindlasti aega eesti ajakirjandust jälgida. Niisiis võime muigamisi tõdeda, et Martensi eestlaseks kirjutades lähtume Rosenthali teesist, mis rõhutab eestlasena sündimise saatuslikku paratamatust, ja talitame vastupidiselt Martensi enda soovile, kes oma alamat päritolu ülemäära ei afišeerinud.

Mälksoo: Siiski tundub mulle, et vähemalt Pärnus pangahoonel asuv mälestustahvel tuleks uute teadmiste valguses üle vaadata ja ümber sõnastada. Me ei peaks avalikus ruumis presenteerima oma kaasahaaravaid rahvuslik-kirjanduslikke lugusid ajaloolise tõe pähe. Aga kui müüt ikkagi ongi olulisem või huvitavam kui tegelikkus, siis tuleks ehk naljaga pooleks tahvlile lisada, et rongisõit Pärnust toimus „kirjanik Jaan Krossi ettekujutuses“. Ajalooliseks faktiks jääb siiski, et Martens on Pärnust pärit, aga viimane rongisõit Pärnust ei alanud.

Muide, sõltumata sellest, kas Martensit pidada eestlaseks või baltisakslaseks (või mõlemaks korraga), on tema vaadetes siiski tuvastatav, et tegu oli meie kandi mehega. Ühelt poolt jäi ta läbi ja lõhki impeeriumi meheks. Näiteks hoiatas ta, et Euroopa rahvaste keskel tärganud rahvaste enesemääramisõiguse ideaalis ei tohiks näha mingit „imerohtu“, sest see põhimõte võib veel „hävitada palju“. Samas oli Martensi Venemaa ajaloo käsitus rahvusvahelise õiguse kontekstis täielikult, nagu tänapäeval öeldakse, eurotsentristlik. Martens on kirjutanud, et enne Peeter I oli Venemaa mahajäänud maa, kes Euroopa rahvusvahelises õiguses ei osalenud. Venemaa peab jätkuvalt õppima temast „enam tsiviliseeritud“ rahvastelt Euroopas. Huvitav oli ka see, et Martens ehitas kogu oma rahvusvahelise õiguse teooria üles „tsiviliseeritud“ ja „tsiviliseerimata“ rahvaste eristamisele – ja defineeris tsiviliseeritud riike kui riike, kes peavad kinni oma kodanike õigustest. See on ju tüüpiline baltlase jutt Vene impeeriumi kontekstis! Sollohub kirjutab ka, et Martens ja tema perekond jäid luterlasteks ka tingimustes, kus õigeusku astumine oli Vene eliidi seas juba soovitatav.

Hiio: Ülemkihtides olid eri usku inimeste abielud tavalised. Martensi lastel oli lihtne jääda luterlaseks, sest ka nende ema oli luterlane. Kas Martensi tütar ise kuulsa vene literaadi krahv Vladimir Sollogubi pojapojapojaga abielludes luteri usku jäi, ma ei tea. Vladimir Sollogubi abikaasa oli poolatar, tema pojad õppisid Tartus ja kuulusid baltisaksa korporatsiooni Estonia ning Edithi abikaasa isa ema oli sakslanna. Eliit oli rahvuse mõttes rahvusvaheline ja baltisakslus oli sellepoolest peale Saksamaa sidemete Peterburi eesõu, unustamata ka väga rohkearvulist poola aadlit. Nii et soovitus riigiametnikel õigeusku astuda oli küllap sama soovituslik nagu 1930. aastatel Eesti riigiteenijatele antud soovitus oma nimi eestistada. Truualamlikele soovitavam kui võimekaile.

„Tsiviliseeritud rahvad“ oli toona üldkehtiv käsitus, eristamaks õhtumaa riikide omavahelisi suhteid nende suhetest ülejäänutega või ülejäänute endi vahel. Jaapanile tõi võit Vene-Jaapani sõjas tunnustuse ühena „tsiviliseeritud rahvastest“ ja ajaloolises plaanis oli see Venemaa alandamise kõrval ehk tähtsamgi kui saavutatud mõjuvõim Kirde-Hiinas. Baltlaste kodanikuõiguste käsitus piirdus siiski seisustega, talupoegi ja linnakadakaid, s.t meie esivanemaid, ei võetud väga tõsiselt veel XX sajandi alguseski.

Praegune monumentide ümberlükkamise periood läheb mööda, seda tehakse ikka kord-paar poolsajandis, aga selle tuules pole küll mõtet vedada Martensi tahvleid Pärnust Vidzeme võpsikusse, kuhu isegi korralikku teed ei vii. 1989. aastal Tartus Pälsoni ühiselamule pandud Julius Kuperjanovi surmakohta märkiva tahvli hilisem teisaldamine õigele majale Vallikraavi tänaval oli lihtsam, aga juba siis kõlasid mõtted, et sovetiajal ajalooüliõpilaste seas levinud legendi jäädvustuseks Kuperjanovi surmast Mellini kliinikus võinuks ta ka paika jääda. Nii pole halba selleski, kui Martens endiselt Pärnust ära sõidab.

1 Edith Sollohub, The Russian Countess, Escaping Revolutionary Russia. London, 2009.

2 Baltisches historisches Ortslexikon, hrsg. v. Hans Feldmann und Heinz v. zur Mühlen, Teil II, Lettland (Südlivland und Kurland), Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 8/II. Böhlau, Köln-Viin 1990, 675.

3 Vt kaart: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/lv/5/5e/Latvijas_dzelzce%C4%BCu_karte_1925.jpg.

4 „Aus dem Reich“, Baltische Post nr 131, Donnerstag den 11. Juni 1909, lk 2, digiteeritud http://periodika.lndb.lv/ etc, liiga pikk link.

5 „Uuemad teated“, Postimees nr 124, 8. juuni 1909, lk 3. Digiteeritud.

6 Heinrich Rosenthal, Eesti rahva kultuuripüüdlused ühe inimpõlve vältel. Mälestusi aastatest 1869–1900. Ilmamaa, Tartu 2004, lk 38-39.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht