Lähis-Ida muutumises: kuidas teha vihkajast armastaja, kättemaksjast sõber?

Üha rohkemad palestiinlased usuvad ühiskonda, mille näo kujundaksid juudid ja palestiinlased võrdselt.

MARIN MÕTTUS

2015. aasta mais, aasta pärast Iisraeli kirjaniku David Grossmani romaani „Maailma otsa“ ilmumist Kalle Kasemaa tõlkes, oli Grossman üks festivali „HeadRead“ külalistest. Vestlesin temaga Kirjanike Maja musta laega saalis ja Grossman – kõhetu, heledapäine, tundliku silmavaatega ümmarguste prillide taga – haaras saali esimesest hetkest oma lihtsa, erksa kirjanikumõtte kütkeisse. Hiljem vastuvõtule ei tahtnud David algul kuidagi tulla, kuid lõpuks ikkagi tuli. Esimene veiniklaas oli alles poole peal, kui silmasin, et mitu inimest on ta Mustpeade maja saali ühte nurka surunud; Grossman peaaegu sõna ei saanudki, kuna vestluskaaslased tutvustasid häälekalt oma arusaamist Lähis-Idas toimuvast. Vahetasime pilke: sain aru, miks ta tulla ei tahtnud. Nii me sealt vastuvõtult kevadõhtusesse vanalinna libisesimegi. Rääkima.

Küllap juhtus ka äsjaste Iisraeli-Hamasi vastastikuste rünnakute ajal mõnel pool sellesarnaseid stseene, kuigi just Grossman ja tema mõttekaaslased nii iisraellaste kui ka palestiinlaste hulgast ei ole nurkasurumist ning manitsemist ära teeninud. Esmaspäevase seisuga, mil seda lugu kirjutan, on relvad õnneks vaikinud, seega peaks olema nüüd rääkimise aeg. On selleks lootust?

Iisrael pärast parempööret

Sageli võib kuulda hinnangut, et Iisraeli ühiskonnas on viimase põlvkonna jooksul toimunud pööre paremale, seda eelkõige suhtumises palestiina küsimusse.

Iisraeli riik on loomisest saadik püsinud kahel vägeval teljel: sõjaline võimekus vaenulikus naabruses ellujäämiseks ja lugu, mis pühitseb selle võimekuse rakendamist. Loo veenvust ei saa taandada pelgalt „läänemaailma patukahetsusele“ või „jõukale juudi lobile Washingtonis“, nagu seda vahel püütakse teha. Lugu, mille sisse kuuluvad nii holokaustimuuseum Yad Vashem, kibutsiliikumine ja kaks sabatiküünalt kui ka kõrgtehnoloogiline majandus, ärgas star-tup-ühiskond ning maailma tippudega suhestuv kultuuriväli.

Palestiina küsimus on olnud sealse elu osa riigi rajamisest peale. Ühe kõige traagilisema pöördena selles teemas meenub legendaarne poliitik Yitzhak Rabin, kes algatas Oslo rahuprotsessi ja maksis selle eest eluga. Kujutlen, et nii pikas pingeolukorras on ühiskonnal vahel vaja oma tunded läbi töötada. Sellist hingehoidu on Iisraelis pakkunud infokeskus B’tselem, kus on keskendutud inimõiguste olukorrale okupeeritud territooriumidel, ja sõjaväelaste pihtimusi ning mälestusi koondav platvorm Breaking the Silence, ajakirjanduses kannab pisut samalaadset mõtteviisi vasakintelligentsile suunatud päevaleht Haaretz.

Läbi aastakümnete on palestiina teemat mõtestanud Iisraeli vaimueliit. David Grossmani 1990ndatel avaldatud intervjuukogumikesse „Kollane tuul“ („Yellow Wind“), „Magades traadil“ („Sleeping on a Wire“) ja „Surm kui eluviis“ („Death as a Way of Life“) on koondatud jutuajamised sadade araablastega nii Iisraelis, Läänekaldal kui ka Gazas ning see on esimene Iis­raeli kirjaniku sedavõrd aus vaade palestiina argiagooniale. Grossmani „Maailma otsa“ küsib valusalt ja otse: kuidas tuleb Iis­raeli sõdur iseeneses toime sellega, mida ta Läänekaldal või Gazas teenides näeb, kogeb ja tegema peab, ning kuidas tulevad tema vanemad toime siis, kui koju tuuakse poja surmateade? Ka Amos Ozi romaanis „Juudas“ (ilmus Anu Põldsami tõlkes 2019. aastal) jookseb piiblilooga paralleelselt lugu poliitik Šealtiel Abravanelist (ei ole ajalooline isik), kes püüdis Iisraeli riigi loomise ajal veenda selle tulevast juhti David Ben-Gurioni, et juudi riigi loomine on hukatuslik viga ning et tuleb leida moodus rahulikuks kooseluks palestiinlastega.

Praeguseks on aga Iisraelis täiskasvanuks saanud põlvkond, kelle puhul Oslo lepetega (1993) kaasnenud lootusepuhang kuulub juba pigem nende isade-emade reaalsusse ning kelle lapsepõlve mõjutasid teise intifada sünged sündmused. Seejuures räsib veniv sisepoliitiline kriis paljude iisraellaste alateadlikku veendumust, et nende riik püsib ajaloolise õigluse ja moraalse üleoleku kindlal alusel. Üha enam jääb mulje, et teisel pool kurikuulsat müüri toimuvast ei taheta midagi teada ning et psühholoogiliseks enesekaitseks on palestiinlaste teema otsekui teadvusest välja lülitatud. Kui veel 10–15 aastat tagasi olid B’tselem ja Breaking the Silence organisatsioonid, mida võidi küll kritiseerida, kuid mis olid siiski ühiskonnas kohal ja nähtavad, siis nüüd on neist saanud nišiüritus. Kuuldavasti muutub üha enam nišiväljaandeks ka Haaretz.

Parempöörde vormistasid lõplikult kümme viimast aastat võimul olnud peaminister Benjamin Netanyahu ja tema parempoolne partei Likud. Peaministri poliitikat vaidlustatakse ametlikult üha vähem. Seda rohkem seatakse seda kahtluse alla tänaval, kuid opositsioon on seni pidanud Likudile alla vanduma ning pole võimatu, et Iisrael läheb kahe ja poole aasta jooksul vastu viiendatele parlamendivalimistele.

Küllap pole sel taustal juhus, et Iisraeli viimase aja üks menukirjanikke on Etgar Keret („Kissingeri igatsedes“, Margus Alveri tõlkes, Loomingu Raamatukogu 2019). Kereti valikkogu „Nimrod läheb endast välja“ kohta („The Nimrod Flipout“, 2006) on kriitik Yann Martel öelnud: „Need on lühikesed, imelikud, vaimukad, pettumust valmistava argise tooniga lood, mis kõlavad anekdoodina, aga tegelikult ei ole seda.“ Minu meelest on Keret kirjanik, kellele ei näi miski olevat püha ning kes oma üle võlli kõnepruugiga ja anekdoodina kõlavate tõsilugudega loob väga iisraelilikku tegelikkust. Ja see, mis on püha, on selle tegelikkuse sees ometigi olemas. Võib-olla just sellisena kõnetab Keret ka Iisraeli millenniumipõlvkonda?

Iisraeli filmitegijatest tasub neil teemadel jälgida Samuel Maozi. Tema film „Lebanon“ (2009) on üks mulle kõige rohkem mõjunud sõjafilme üldse. Tegevus toimub tanki kabiinis 1982. aastal Iisraeli sissetungi ajal Liibanoni ning ootamatul moel saab filmi põhisõnumiks haavatavus: kui segaduses, hirmust halvatud ja haavatavad võivad olla noored mehed tankis, mida ometi peetakse kõigi sõjamasinate kroonimata kuningaks. Maozi viimases mängufilmis „Fokstrott“ (2018) näidatakse sürrealistlikus võtmes nelja ajateenija igapäevaelu: nad valvavad tühermaal, Iisraeli ja Läänekalda eraldusjoonel, asuvat kontrollpunkti. Ühe sõduri hukkumine ning tema vanemate elu kokkuvarisemine on hingekäristavalt valus, tuues meie silme ette Iisraeli ühiskonna selle tahu, mis jääb tavaliselt uudisvoo all varjatuks.

Kui ühiskond oma toonilt karmistub, muutuvad karmimaks ka ellujäämisviisid: uuema aja usk on Raudkuppel (raketikaitsesüsteem Iron Dome). Olin Iisraelis 2014. aasta Gaza sõja ajal ja nägin, kuidas Raudkuppel tegi kahjutuks Gazast tulnud raketi, mille jäänused langesid merre; vähemasti nii mulle kui võhikule seda sähvatust selgitati. Selmet pakku joosta, haaras rannamõnusid nautinud rahvas tookord pigem mobiiltelefoni järele, et toimuv jäädvustada. Hoiatussireenid Tel Avivis kõlasid küll ängistavalt, kuid purustusi ega vägivalda linnas näha polnud.

Seevastu paari nädala eest tilksatas mu telefoni lakooniline Whatsappi sõnum healt sõbralt: „Shalom. Rakett kukkus Tel Avivis mu ema majast 100 meetri kaugusele, kõik ok. Sünagooge pole Iisraelis süüdatud riigi loomisest saadik.“ Ülemöödunud nädalal Lodi linnas toimunud juutide ja araablaste kokkupõrkeid võib nimetada pogrommideks koos kõigi seostega, mida see sõna juudi rahvale tähendab. Iisraeli palestiinlased ja juudid elavad enamasti eraldi linnades, kuid seda tähendusrikkam on olukord seal, kus siiski jagatakse linnaruumi: Jaffas, Haifas, Lodis ja Akkos. See oli eraviisiline vägivald, mille eest Raudkuppel ei kaitse, mitte anonüümne Gaza terrorist, kes külvab rakette anonüümsete Iisraeli inimeste kodudele.

Palestiinlased harjuvad ühe riigi mõttega

Palestiina Vabastusorganisatsiooni looja Yasser Arafat armastas omal ajal kiidelda: „Minu tugevaim relv on araablanna üsk.“ Ta viitas teooriale, et kuna palestiinlaste iive on juutide omast palju suurem, siis peab araablaste arv Jordani jõe ja Vahemere vahelisel alal peagi juutide oma ületama. Demograafia on jätkuvalt Lähis-Ida konflikti osa, kuid siiski mitte sellisel arhailis-matemaatilisel moel, nagu väitis Arafat.

On mitmesugust statistikat, kuid eri allikaid võrreldes saab järeldada, et Iisraelis, Läänekaldal ja Gazas kokku elab praegu ligikaudu 6,8 miljonit juuti ja 6,4–6,6 miljonit araablast. Iisraeli 9,2 miljonist elanikust 6,8 miljonit on juudid ja 1,9 miljonit araablased; Läänekaldal elab üle 2,5 miljoni palestiinlase ja Gazas 2 miljonit. Seega on juudi elanikkonnal praegu minimaalne ülekaal, palestiinlaste iive on aga kõvasti vähenenud ega ületa enam juutide oma märkimisväärselt.

Väidetavalt on üha rohkem palestiinlasi suveräänse riigi idees pettunud ega usu sellesse enam. Pigem teadvustavad nad võimalust, mida pakub uus demograafiline reaalsus: selle ühiskonna näo kujundaksid juudid ja araablased võrdsetel alustel. See nn ühe riigi lahendus tõstatab dilemma, mille mitmed Iisraeli poliitikud on juba hoiatavalt sõnastanud: Iisrael saab siis olla kas juudi riik või demokraatlik riik, kuid mitte mõlemat korraga. Naaberriigi Liibanoni kogemus näitab, et põhiseadusega määratud võimujagamine eri usuliste ja etniliste gruppide vahel ei too kodurahu, vaid veelgi enam pingeid ning segadust. Tsiviliseeritud ühiskonnas ei tuleks ka kõne alla, et riigi põhiolemuse ja raison d’etre’i üle otsustataks liht­häälteenamusega ning see jääks sõltuma hetke demograafilisest seisust – sellised otsused peavad siiski põhinema kokkuleppel. Praegused sündmused ei luba aga loota, et kaks niivõrd tugeva identiteedi ja pika konfliktiajalooga rahvast nagu juudid ja palestiinlased suudaksid lähtuda otsustamisel koosmeelest.

Ameerika Ühendriikides tegutsev Lähis-Ida ekspert, portaali +972 magazine looja Lisa Goldman usub, et nii Iisraeli kui ka Läänekalda palestiinlased eelistaksid ühte riiki, kus kõigil on võrdsed õigused. Goldman ei räägi sellest mitte kui ühe riigi lahendusest, vaid kui olukorrast, millega praeguste arengutendentside jätkumise korral paratamatult varsti silmitsi seistakse. Ta pole optimistlik ja tunnistab, et see toob läbirääkimiste asemel kaasa pigem vägivalla ja võimuvõitluse.

Kui vahelduseks taas raamaturiiuli poole pöörduda, siis leiab sealt ohtralt head lugemist Iisraeli-eelse Palestiina kohta. Nii Sari Nusseibeh’ „Oli kord maa“ („Once Upon a Country“) kui ka Ghada Karmi „Fatimat otsides“ („In Search of Fatima“) toimivad lausa omamoodi Jeruusalemma giidiraamatuna, mille toel avastada põnevaid minevikukihistusi; niisama hariv on jalutada Jaffas, kaenla all briti ajakirjaniku Adam LeBori „Apelsinipuude linn. Araablased ja juudid Jaffas“ („City of Oranges. Arabs and Jews in Jaffa“). Ühisnimetajaks on neis raamatuis nostalgia ning põhirõhk on pandud ülekohtu kirjeldamisele – tulevikuretsepti siit ei leia.

Märksa teravamat lugemist pakub kirjanik ning endine Haaretzi kolumnist Sayed Kashua, kes on pärit Läänekaldalt, kuid kolis 1990ndail elama Jeruusalemma juudi kvartalisse. Romaanides „Tantsivad araablased“ („Dancing Arabs“, 2002), „Ainsus teises isikus“ („Second Person Singular“, 2010) ja „Muudatusi jälitades“ („Track Changes“, 2017) küsib Kashua – ehk pisut ootamatultki –, milline identiteet palestiinlasi ühendaks, kui oma riigist saaks tegelikkus ja Iisrael vaenlasena enam ühendavat emotsiooni ei pakuks. Elegantselt lahkab Kashua Iisraeli araablaste kahetist meelelaadi: ühelt poolt n-ö eikellegimaal elamise kibedus ning teiselt poolt nii materiaalne kui ka mentaalne üleolek rahvuskaaslastest Läänekaldal ja Gazas. Jutt on siis neist palestiinlastest ja nende järeltulijatest, kes pärast Iis­raeli riigi loomist ja 700 000 palestiinlase põgenemist/väljaajamist (see on endiselt vaidlusküsimus) ikkagi Iisraeli jäid ja keda on nüüdseks 20% elanikkonnast. Suur osa neist on haritud ja tegevad Iisraeli majanduses, arvukalt näiteks meditsiinisfääris, räägib heebrea keelt ega tekita enamasti probleeme. Kui lojaalsed nad riigile on ja kuivõrd nad on Iisraeli ühiskonnas omaks võetud, on juba iseküsimus. Hiljutised juutide ja araablaste kokkupõrked siiski näitasid, et Läänekalda ja Gaza palestiinlaste kasvava solidaarsusega identifitseerib end ka osa Iisraeli araablasi.

Kashuat on nii juudid kui ka araablased küünikuks sõimanud ja kahjuks ei sisenda optimismi ka tema elukaar: 2014. aastal emigreerus kirjanik Ameerika Ühendriikidesse, tunnistades, et on pettunud juutide ja araablaste leppimisvõimes. Oma viimase Haaretzi kolumni pealkirjas tunnistab ta: „Olen oma isikliku väikese sõja kaotanud.“

Viimased valimised palestiina aladel toimusid 2006. aastal, mil võitis terrorirühmitus Hamas ning järgnes vägivaldne lõhenemine. Läänekaldal on võimul Fatah’ juht Mahmoud Abbas, Gazas võimutseb terrorirühmitus Hamas. Kummagi poliitikutel pole värskeid ideid ega ka usalduskrediiti nende teostamiseks, kuid mingid hoovad neil võimulpüsimiseks on. Hamasil sõjakas Iisraeli-vastasus, mida toetas ka äsjane kriis: Hamas sai sellega võimaluse esitleda end kui tõsiseltvõetavat läbirääkimispartnerit Iisraelile ning palestiinlaste eestkõnelejat. Võimalikku teisitimõtlemist Gazas hoiab Hamas toore jõuga kontrolli all ning selle tegeliku toetuse kohta ei ole blokaadis vaevlevast Gazast võimalik andmeid saada. Palestiina Omavalitsuse struktuuridest on aga kujunenud omamoodi materiaalse kindlustatuse ja turvalisuse oaas: ametnike sissetulekutest sõltub vähemalt paar tuhat Läänekalda mõjukamat perekonda, samuti on Iisrael võimaldanud neile lihtinimestest märksa suurema liikumisvabaduse ja muud meeldivat. Võimu stagneerumine on paratamatu olukorras, kus viisteist aastat pole tulnud valimistel tõele näkku vaadata ning valimiste edasilükkamine on eelkõige pressiteate kirjutamise küsimus.

Palestiinlaste noor põlvkond on ilmselt nüüdseks kõigis poliitikutes pettunud, aga just neile tuleb loota. 1990ndail kurdeti, et leppimist juutide ja araablaste vahel ei saagi tulla, kuna Läänekalda lapsed pole näinud ühtegi juuti peale sõdurite ja Iisraeli lastel samastub palestiinlane terroristiga. Nüüd, mil suur osa ärist ja kontaktidest käib internetis ja ühismeedias, on vähemasti selline jutt aegunud: Iisraelist kui nüüdisaegsest start-up-ühiskonnast osa saada on märksa lihtsam. Ühised suhtlusvõrgustikud ja neti teel toimivad töised suhted iisraellaste ja araablaste vahel on reaalsus, millele kätt ette ei pane ja mida betoon ei takista.

Kolmas asjaosaline ehk rahvusvaheline üldsus

Meile tuttav rahvusvahelise kogukonna korraldus, mis sündis pärast Teist maailmasõda ja põhineb Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil, on Lähis-Ida konfliktiga umbes ühevanune. Selle süsteemi jaoks on see viimastel aastakümnetel olnud üsna mugav laboratooriumikonflikt: Iisrael on USA toel saavutanud piisava sõjalise võimekuse, et olukord päris käest ei läheks; Araabia Liiga ja Islami Koostööorganisatsioon teevad vajadusel palestiinlaste kaitseks kurja häält; kahe riigi lahendus on turvaline nõudmine, mida korrata. Kuid arvan, et kahe riigi lahendus nihkub lähiajal vaikimisi üha rohkem kõrvale, jäädes rahvusvaheliste jututubade õõnsavõitu kõneaineks.

Minu teada ei ole ükski iseseisva Iisraeli juhtidest seni öelnud, et riik võiks täielikult loobuda julgeolekukontrollist Jordani läänekalda üle: kuidagi on tarvis tagada, et sellest ei saaks vaenulikku territooriumi, kust võib lähtuda rünnak. See seisukoht näib a priori välistavat täiesti iseseisva Palestiina riigi tekke, jätab aga mitmeid vahevariante. Romaanis „Juudas“ kirjutab Amos Oz: „Just selles peituvadki Iisraeli riigi kõige eksistentsiaalsemad probleemid: kuidas muuta vihkaja armastajaks, fanaatik mõõdukaks ja kättemaksja sõbraks“ (lk 114). Eksistentsiaalse probleemi lahendus võib eelkõige takerduda poliitilise visiooni ahtrusse ja selle nähtusega maadeldakse mujalgi arenenud maailmas.

Kas Ameerika Ühendriigid on veel üks, seega siis neljas asjaosaline? Kui vaadata USA poliitikat näiteks Afganistani ja Iraani suunal, siis on ilmne, et sealne administratsioon tahab Lähis-Idas pigem probleeme päevakorrast maha saada, mitte neid juurde tekitada või teha uusi dramaatilisi avanguid. USA jääb Iisraeli tugevaks toetajaks, kuid seda umbsõlme Washington ei lahenda.

Loogiliselt on palestiinlaste õigusi alati toetanud araabia riigid. Äsjane konflikt asetas aga ebamugavasse olukorda need islami riigid, kes on viimase aasta jooksul seadnud Iisraeliga sisse normaalsed suhted nn Abrahami lepetega: Araabia Ühendemiraadid, Bahreini, Maroko ja Sudaani. Tegelikult need lepped üksnes vormistasid juba aastaid kestnud suhtluse ja koostöö Iisraeliga, mille üks eesmärk on astuda koos vastu Iraani (ja ehk ka Türgi?) ambitsioonidele Lähis-Idas. Seega olid Islami ummah’ reaktsioonid palestiinlaste toetuseks seekord nudimad kui varasematel kordadel ja see tendents jätkub.

Kui kahe riigi lahendus aga tõesti sisult üha lahjeneb, seisab rahvusvaheline üldsus silmitsi pisut uutmoodi Lähis-Ida konfliktiga. Meie ees seisvad valikud ei ole küll nii eksistentsiaalsed kui Iisraelil ning palestiinlaste aastakümneid kestnud ilmajäetuse tunne meid ei ähvarda. Eks aeg näita, kas läänemaailmas kerkib küsimus oma suhtest juudi kultuurilise ja ilmavaatelise pärandiga ka laiemalt kui kahepoolne suhe Iisraeli riigiga.

Loomulikult tean, et kirjandus- ja filmikunsti niimoodi poliitikaliistule tõmmata, nagu mina selles loos olen teinud, pole kaugeltki korrektne ega autorite suhtes viisakas, kuid ega ma kirjandusteadlane olegi. Olen mõlema poole inimesi kuulanud, rääkides ise võimalikult vähe, kuulanud tundide ja lausa päevade kaupa. Seda tasub teha.