Kultuurireis Peipsi äärde

Mihkel Mutt

VANAUSULISED JA EUROOPA IDAPIIR Vanausuliste muusika, tavad, kunst, filmid neist, piiri märgiline tähendus, Sirbi toimetuse reisikiri jne tänases lehes.  

Mere ja järve vahe on tinglik. ?Võimas meri on püha Baikal?, kõlab idanaabri laulurida. Seal järves on mitu korda rohkem vett kui Läänemeres. Ka Must meri on formaalsetelt tunnustelt järv. Mõnikord asendab järv merd. Boliivia kaotas XIX sajandi lõpul sõjas T?iiliga Atacama piirkonna, mis oli teda ühendanud Vaikse ookeaniga, muutudes sisemaariigiks. Korduvalt on ta avaldanud soovi saada läbi T?iili koridori suure veeni, aga pole palju tõenäosust, et see unistus täituks. Ometi on Boliivia kõik need sada kakskümmend aastat koolitanud oma mereväge, mille õppused toimuvad Titicaca järvel. Tõsi, see on pindalalt kaks ja pool korda Peipsist suurem.

Meie rahvusliku mütoloogia suurimaid õhkamisi on, et ?kui seda metsa ees ei oleks?. See on nii populaarne õhkamine, et seda kordavad ka need, kes ei tea, kust see pärit. Nii õhkas Juhan Liivi ?Varju? Villu, mõisas saadud peksust nõdrameelne, kui ta kõrvu kostis ?Peipsi sügav, vägev kohin metsa tagant? . See on eesti rahva sümbol. Aga mis siis, kui tõesti metsa ees poleks? Kui juhtuks nagu ?Macbethi? viimases vaatuses, kui Duncani mets hakkab liikuma? Aga selles ongi traagiline iroonia, et konkreetse metsa taga ei paista ju paleust. Sest kuigi Eesti on kolmest küljest ümbritsetud veega ning füüsiliselt tekib Peipsi rannal seistes meretunne, on maakaart, niihästi geograafiline kui veel enam poliitiline, meile pähe kulunud. Isegi vene ajal jäi teises kahes küljes mererannal seistes vähemalt võimalus unistadagi, et silmapiiri taga viivad avarused vabadusse ja õiglusse, ilusamasse ellu. Aga Peipsi kaldal seda tekkida ei saa, sest siit lihtsalt ei vii kuhugi. Ainult Pihkvast saelaudu tooma.

Eestlase teadvuses on Peipsi Eesti järv. Kuigi selle keskelt läheb piir ja teisel pool elavad ka inimesed. Mitte ei mäleta, millal meie avalikkuses oleks arutletud millegi Gdovi ehk Oudovasse puutuva üle.

Peipsi äärde ulatuvad neli maakonda, aga Emajõgi oma Suursooga lööb kõik kahte lehte. Ja päris Peipsi-äärne on minu jaoks eelkõige see, mis jääb ülespoole.

Kui me räägime Eesti iseäralikest paikadest, siis esimese hooga nimetame alati Lõuna-Eestit ja saari. Peipsi-äärne on aga kindlasti kolmas ? nõnda erineb see niihästi sisemaast kui ka teistest rannaribadest. Viimased mõjuvad kuidagi? tsiviliseeritumalt. Eks ikka ühenduse pärast muu maailmaga. Peipsile Kesk-Eestist lähenedes muutub asustus ja infrastruktuur järk-järgult hõredamaks ja kiduramaks. Peipsi äärest läheb küll läbi Via Peipus, Tartu-Jõhvi maantee, kohati nii lähedalt, et järv tundub käeulatuses. Aga ometi on see suuresti Einöde, jumalast mahajäetud paik, kus pole peatuda õieti muuks kui ?maailma pikimalt? turult suitsulatika ostmiseks. Meil räägitakse mõnest piirkonnast, kui vähe on seal investeeringuid ja et asjad on kehvasti. Vähemasti seeläbi ületavad need paigad vahel uudiskünnise. Peipsi-äärsest isegi ei räägita, nii vähe juhtub seal. Uudised tulevad sealtkandist peamiselt seoses piirivalvekordoniga, aga see pole kohapealsest orgaaniliselt välja kasvanud projekt, vaid Brüsseli tekitatud. Ja raske kujutleda, et siin midagi niipea muutuks. Vananevad ja vähenevad vanausuliste kogudused oleks nagu kogu piirkonna metafoor.

Kui Mustvees on paar protsenti kuurortlinna hõngu, seal märkab silm turiste, võib leida ööbimisasutusi ja on isegi midagi promenaaditaolist, siis hääbuvas Kallastes meenus mulle millegipärast, kuidas Rooma foorumil sõid varsti pärast riigi hukku kitsed.

Kahel pool Eesti sisemaa viljakandvaid muldu kulgeb ühel pool Läänemaa, teisal Peipsi rannik, mõlemad laugjad, aga reljeefsed oma kasinuse kauniduses. Mõlema ääres on Eesti ürgseimad laaned, ühel pool Nõva, teisal Alutaguse.

Sõites läbi Peipsi-äärsetest lõpututest ridaküladest, mõtlesin, millised oleksid võinud olla eestlaste suhted vene kogukonnaga, kui punased poleks tulnud. Legend kõneleb, et oma kodus on venelased hoopis teised inimesed. Võib-olla on nad ka Peipsi ääres teistsugused, nad on seal nii kaua elanud.

Igalühel on omad unelmate rannad ? ka Eestis. Minu jaoks on need Kauksist algavad laulvad liivad, kus Kuru kandi metsade ladvus pinisevad (vähemasti minu lapsepõlves) ?suurteks tummadeks? kutsutavad sääsed.