Kujutletud ühtsus rahvuskogukonnas – iidsest uudseni

Nii Benedict Andersoni kui Ernest Gellneri teose lähtepunkt on, et rahvuskuuluvus ei ole midagi antut, nagu varasemad uurijad olid seda kippunud käsitlema.

KRISTINA JÕEKALDA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Puhtakujulisi rahvusriike ei ole olemas. Ja ometi kasutatakse pidevalt seda kategooriat kui üht ajalookirjutuse alustala. See ongi Ernest Gellneri (1925–1995) raamatu lähtepunkte – „asjaolu, et rahvusprobleem on hakanud näima nii endastmõistetavana, on loomulikult üks rahvusprobleemi aspekt või koguni tema tuum“ (lk 91). Benedict Anderson (1936–2015) kirjutab samamoodi, et „„rahvusluseajastu lõpp“, mida nii ammu on ette kuulutatud, pole veel kaugeltki silmapiiril. Õigupoolest on rahvuslikkus meie aja poliitikaelu kõige universaalsem legitiimne väärtus“ (lk 19).

Mõjukamaid raamatuid kõikvõimalikel humanitaaria ja sotsiaalia väljadel annab otsida. Teen Sirbi palvel mõned tähelepanekud vaatepunktidest, mis mind nendes teostes kunstiteadlase ja pärandiuurijana kõnetavad. Oma poliitilise seotuse ja realiseerunud vormide paljususe tõttu on rahvuslus uurimisvaldkonnana üks kõige vastuolulisemaid. Uusi uurimusi ilmub, kuid need edendavad harva kogu uurimisvälja,1 vähemalt sel määral kui need kaks.

Teoste sisu aktualiseerib taas ja toob lugejale lähemale ühtaegu nii nüüdne kättesaadavus emakeeles kui taasilmumine just praegu, mil rahvusluse teemad on nii päevapoliitikas kui uurimisväljal üha aktuaalsemad. Need kaks inglise keeles kirjutatud ja nüüdseks peaaegu 40aastast rahvusluse uurimust esmailmusid mõlemad 1983. aastal ning on olnud siinmail kättesaadavad, tuntud ja kasutatud ka varem. Gellneri eestindus ilmus Akadeemias õigupoolest juba 1994–1995. Siiski annavad nüüdsed väljaanded põhjuse need raamatud värskelt üle lugeda. Kui Gellnerit parafraseerida (lk 90), siis jääb üle veel uurida, milline on nende mõju ja tähtsus.

Taust, põhiteesid, ühisosa

Inspireerivad mõtlejad kipuvad olema need, keda on võimatu täpselt akadeemilisel ja/või rahvuslikul väljal paigutada. Gellneri tegevus paigutub mitme uurimisvälja – sotsiaalantropoloogia, sotsioloogia, filosoofia – piirimaile. Just selles seisneb tema tugevus ja avar pilk. Gellneri rahvuslusealased uurimused on olulised olnud globaalselt, tema teos on korda läinud eriti Ida-Euroopale, kus 1980. aastatel oli järgmine suur rahvusriikide laine pead tõstmas. Küll Suurbritannia ülikoolides hariduse saanud ja seal pikalt õpetanud, oli Gellner Tšehhoslovakkia päritolu; 1993. aastast töötas ta toona Prahas tegutsenud Kesk-Euroopa ülikoolis.

Ka Andersoni elukäik on kirju: sündinud Hiinas anglo-iiri ametnikuperes, sõja ajal kõigepealt USAsse ja mõni aasta hiljem Iirimaale ümber asununa nägi ta lähedalt probleeme ja ebakõlasid, millest oma peamiselt Kagu-Aasia teemadele keskenduvas uurijategevuses ajaloolase ja politoloogina hiljem lähtus. Hariduse omandas ta suuresti Cambridge’i ülikoolis, kuid suundus seejärel USAsse Cornelli ülikooli, kuhu jäi õpetama kogu eluks.

Nii Andersoni kui Gellneri teose lähtepunkt oli, et rahvuskuuluvus ei ole midagi antut, nagu varasemad uurijad olid seda kippunud käsitlema. Neid huvitas rahvuslus kui üldine uurimisteema, väljaspool ühe või teise rahvuse kogukonda.

Gellner argumenteerib suuresti eituse, välistuse, olemasolevatele käsitlustele vastuvaidlemise kaudu. Rahvusluse uurimise senine ajalugu näib oma ajaloole keskendatuses talle olevat üks suur eksiarvamuste jada. Ideede kujunemisest mittehuvitumist nimetab Gellner ise oma käsitluse „silmatorkavaks jooneks“, sest rahvusluse prohveteid ei saavat usaldada. „Üldiselt öelduna kannatab rahvusluse ideoloogia läbiva väärteadvuse käes. Müüdid pööravad reaalsuse pea peale“ (lk 280j, vt 291j) – rahvakultuuri säästmise asemel luuakse kõrgkultuuri, külaühiskonna kaitsmise asemel anonüümset massiühiskonda, mitmekesisuse kaitsmise asemel homogeensust.

Anderson, ehkki kohati ehmatavalt refereeriv, on seevastu historiseeriv ja väga lähedases diskussioonis arvukate oma kaasaja uurijatega. Seesugust totaalsust ei saakski saavutada sekundaarkirjanduse vahenduseta, mille hulgas figureerib muide palju ühe piirkonna keskseid, sh rahvuslikku ajalookirjutust esindavaid teoseid. Rahvuse ja riigi samastamine on üks asjaolu, mis on raskendanud rahvuslusealast teoreetilise mõtte arengut.2 Kuigi rahvusluse uuringutes oli mõõnaperiood, tehti ajalugu ja kunstiajalugu nii sõdadevahelisel kui ka sõjajärgsel perioodil peamiselt rahvuslikel alustel.

Anderson peab kõige mõjukamaks nelja Suurbritannia marksistlikku juudi päritolu uurijat, kes olid 1960.–1970. aastatel teoreetiliste rahvusluse uuringute sünni ja edasiarenduse juures: Elie Kedourie, „valgustuslik-liberaalsete vaadetega filosoof ja sotsioloog“ Gellner, Eric Hobsbawm ja Anthony D. Smith – kelle vahelist diskussiooni vürtsitas Tom Nairn. Viimasele kuulus Andersoni sümpaatia. Anderson peab lisaks kahekõnet Walter Benjaminiga, Gellner kõige rohkem Karl Marxiga.

Gellner püüdleb universaalse teoreetilise rahvusekäsitluse poole ning on sellisena abstraktne, fragmentaarne, juhtumiuuringutest hoiduv. Ta teeb suuri üldistusi, mille põhjendatuses ta lugejat sageli veenma ei vaevu. Ta jaotab inimkonna ajaloo kolme staadiumi: küttide-korilaste, agraarne ning industriaalne (modernne) periood, millest viimane kattub rahvusluse ajastuga. Industrialiseerumisele keskendudes eristub Gellner tüüpilisest marksistlikust käsitlusest sellega, et kapitali valdamisega ta ei tegele, vaid seab keskmesse tootmisviisi seostatuna hariduse ja kultuuri kättesaadavusega. Rahvust loovad tema meelest peamiselt riigipiirid ning nende sees toimiv kooliharidus. Raamatu keskne tees rahvusluse tüpoloogia kohta on esitatud joonisena (lk 234), mille peamised ühikud on habsburgilik mitmerahvuseline rahvuslus, klassikaline liberaalne lääne rahvuslus ja diasporaarahvuslus.

Ka mõtteloo kujundamises nägi Gellner kesksel kohal ühiskonna toimimise kultuurilisi ja organisatsioonilisi seaduspärasid. Rahvusliku mõtte tähtsus seisnevat pigem sotsiaalsetes tingimustes, millest need on võrsunud, mitte nende ideede olemuses. „Suurimat mõju ei pruugi avaldada tingimata head ideed“, märgib ta (lk 280) – tihti on sotsiaalse sidususe tekitamisel edukamad just eksiarvamused, moonutavad lihtsustused.3

Kui Gellner on sotsiaalajalooline, siis Anderson kultuuriajalooline, kes annab peatähtsuse eelnenud suurtele kultuurisüsteemidele. Need kaks autorit on kirjutanud teadlikuna teineteise varasematest töödest, millele ka korduvalt osutavad. Need kohad aitavad hästi mõista kahe uurija erinevusi. Gellneri põhiseisukohad kajastusid juba tema 20 aastat varasemates töödes,4 mille kohta ütleb Anderson (lk 23): „Gellner püüab nii kangesti tõestada rahvusluse esinemist petlike ettekäänete maski all, et samastab „leiutamise“ pigem „fabritseerimise“ ja „petlikkuse“ kui „kujutlemise“ ja „loomisega“. [—] Kogukondadel ei tule vahet teha mitte petlikkuse või ehtsuse järgi, vaid viisi järgi, kuidas neid kujutletakse.“

Kuigi juhuse tõlgendamine ettemääratusena on ka Andersoni sõnul (lk 29, 286) ilmekas „rahvusluse sooritatud mustkunstitrikk“, ei võrdsusta ta kujutletut imaginaarsega, s.t väljamõelduga, vaid mõistab seda kujutlusvõime abi vajamise tähenduses – et üldse tervikut tajuda. Kuid „banaalsuse vampiirid“ on Andersoni 2006. aasta tähelepaneku kohaselt (lk 260) tema lansseeritud nimimõistest „nüüdseks välja imenud peaaegu kogu vere“. Raamatu pealkirjana on see tõepoolest sedavõrd kõnekas, et paljud talle viitajad ei ole ilmselt pidanud vajalikuks süüvida teose sisusse.

Võib ka öelda, et kui Gellnerit huvitavad eeskätt suured üldistused ja seaduspärad, siis Andersoni köidab suhtelisus, üksikjuhtumite irdumine reeglist. Siiski on neil kahel autoril palju ühist: mõlemad peatuvad pikalt rahvusluse kristlikel, iseäranis protestantlikel algetel. Ühtlasi hoiatab Anderson liiga otseste seoste otsimise eest, Gellner seevastu ütleb (lk 309): „Usklike võrdne ligipääs jumalale muutub aegapidi uskmatute võrdseks juurdepääsuks haridusele ja kultuurile.“ Samuti puudutavad mõlemad monarhistlike riikide seksuaalpoliitikat kui konflikte ennetavat ja liite loovat ühiskonnakorraldusviisi.

Võõrkeeltega kokkupuutumine ja piibli tõlkimine rahvuskeeltesse avas mõlema meelest omaaegsete inimeste silmad rahvuslikele eripäradele, kuid Anderson rõhutab (lk 170), et on „alati viga kohelda keeli [—] rahvuslikkuse embleemina, nagu seda on lipud, rahvariided, rahvatantsud ja muu seesugune“. Kirjaoskuse leviku kaudu räägib ka Gellner (lk 100) sellest, et rahvuslus saab olemas olla vaid rahvusvahelise suhtluse tulemusena, samal ajal kui industrialiseerumiseelne „[l]okaalne kultuur on peaaegu nähtamatu“, endasse sulgunud. Ta lisab, et on „paradoksaalne, et intellektuaalid, algselt rahvusluse käivitajad, on rahvusriikidega maailmas nüüd tihti need, kes suurima kergusega liiguvad riikide vahet vähimagi eelarvamuseta“, nii nagu kunagi vaimulikud (lk 273).

Kirjasõna ja aatemehed

Mis peamine, mõlemad omistavad kandva tähtsuse kirjaoskusega kodanluse ja anonüümse linnakeskkonna tekkimisele uusajal, kui inimesed muutuvad asendatavaks, ümberõpe võrdlemisi vähese vaevaga tehtavaks, teadmised võrdsemaks ning kogukond pole enam ühekorraga hoomatav. Hirmu asendab tarkusega motiveerimine, mis taandub Gellneri sõnul (lk 136) kultuurilisele kohitsetusele: „Uusaegse ühiskonnakorralduse aluseks ei ole timukas, vaid professor.“ Gellner üldistab julgelt ja suure kaarega, nt rääkides Osmanite impeeriumi kombest osta orjana alistatud rahvusest noormehi truudeks sõjameesteks ja ametnikeks toob ta paralleeli samalaadse süsteemi Briti variandiga, nimelt internaatkoolidega (lk 129).

Niisiis kasvatas kollektiivi trükisõna levik. Kuigi Gellner ironiseerib selle üle mitmel pool (lk 286), et Anderson omistavat sellele liigset tähelepanu. Sest sõnum ei ole Gellneri järgi üldse tähtis: „see, mis automaatselt väljendab rahvusluse põhiideed, on massiteabevahendid ise oma abstraktse, tsentraliseeritud, standardiseeritud, kõigile ühtse kommunikatsiooni leviku ja olulisusega“. Gellner paneb oma argumentatsioonis põhiraskuse haridussüsteemile, kuid Anderson laiendab seda kogu trükisõnale (s.t mh hariduse aluseks olevad õpikud, atlased jne) – just see lõi kujutletud kogukondi, mille liikmetest ega kokkukuuluvusest ka rahvuskaaslastel seni aimu ei olnud. Romaan ja ajaleht – mõlemad samal ajal kusagil mujal toimuva peegeldajatena – on Andersoni (lk 69) peamised näited. Just „kapitalismi ja trükitehnoloogia lõikumine inimkeelte paratamatu mitmekesisusega tegi võimalikuks uut tüüpi kujutlustliku kogukonna, mis oma põhikujul pani aluse nüüdisaegsele rahvusele“.

Mõlemad autorid püüavad rahvuslikele suurmeestele ja kultuuritegelastele mitte omistada liiga suurt rolli – eriti Gellner, kes eelistab rääkida pelgast ajalisest kokkulangevusest – kuigi tunnustavad nende kaalukust protsessi suunamisel ja kiirendamisel. Rahvuslus on Gellneri järgi „[t]ahte, kultuuri ja riigi kokkusulamine“, kasutades valikuliselt ära varasemast olemasolevat. Ta on veendunud, et rahvuslus oleks sündinud ka romantilise faasita – seda pole võimalik n-ö labori tingimustes teadlikult aretada (lk 171, 179). Eri seisukohale jäävadki kaks autorit selles osas, kuivõrd on võimalik ideede „piraatlus“ (Anderson, lk 110), s.t eeskujust lähtuv rahvusluse või industrialiseerimise taotluslik kordamine mujal.

Ka ungarlasest Ida-Euroopa identiteedi ja poliitika uurija George Schöpflin peab ebaveenvaks andersonilikke ja hobsbawmilikke seisukohti, nagu oleksid intellektuaalid võimelised rahvaga kergekäeliselt manipuleerima.5 Gellnerile ja Andersonile korraga lajatada püüdes lihtsustab Schöpflin siiski mõlema teese: Gellneri rahvuslusekäsitlus ei taandu vaid industriaalsele tootmisviisile ning Andersoni oma vaid trükikapitalismi mõjule. Kusjuures Schöpflin jõuab kogu selle arutluskäiguga küllap mõlemat autorit rahuldavale järeldusele, et hübriidne tegelikkus vormus paljude faktorite koosmõjus.

Siiski ütleb Gellner teisal (lk 92), et „rahvusi teevad inimesed; rahvused on inimeste veendumuste, kiindumuste ja kalduvuste kätetöö“, kuid omistab nende rolli peamiselt tunnustamisele, teadlikule otsusele teiste õigusi ja kohustusi vastastikku mõista. Ta räägib raskesti määratletavast protsendist, kui suurel hulgal võiks rahvusriigis olla muulasi ilma rahvusprintsiipi kahjustamata. Tema järgi nimelt „võib poliitiline ühik saada etniliselt homogeenseks vaid sel juhul, kui ta kas hävitab, pagendab või assimileerib kõik muulased“ (lk 85j). Kas pole just siin arvude asemel ennemini põhjust rääkida andersonilikust intellektuaalide ja massimeedia vahendite hääle kandvusest nonde väheste seas?

(Post)kolonialism kui käivitaja

Euroopa on olnud kurja juur üle maailma vägivalla, radikalismi, rahutuse tutvustamisel, lüües segi Aasia ja Aafrika traditsiooniliste ühiskondade toimimise isegi juhul, kui eurooplased neid otseselt ei valitsenud.6 Andersoni eesmärgiks sai (lk 263) „rahvusluse teoreetiline uurimine de-euroopastada“, tõsta esile väiksemaid maid ja ebatavalisi võrdlusi, tuues euroopalikku suhtumist raputavaid näiteid Kagu-Aasiast, eriti Indoneesiast. Ta andis tõepoolest sellele uurimisväljale globaalselt võrdleva mõõtme, tuues käiku kõik mandrid.

Nagu Anderson on hiljem osutanud (lk 287), üritas ta ajaloolise materialismi ühendada diskursuseanalüüsiga – „see oli marksistliku modernismi abielu postmodernismiga avant la lettre“. Ka Gellner käsitleb pikalt Aafrika näiteid (lk 213jj), kuid saab Andersonilt pragada kehva araabia keele tundmise pärast.

Andersoni (lk 71jj, 241jj) peaeesmärk oligi rõhutada rahvusluse algeid – esimest lainet – Uues Maailmas, kus need tähelepanuväärselt ei rajanenud oma keelega kogukondadel. Põhja- ja Lõuna-Ameerika „kreoolidest teerajajad“, kellel oli eurooplastega siiski palju ühist, ei pidanud kartma sellist vägivalda nagu hilisemate koloniaalmaade vahekihid. Nagu Aro Velmet teraselt osutab, püüab Anderson näidata, et „Euroopa on vaid vahepeatus“.7

Need kujutletud kogukonnad lõi kolonialism nii geograafiliste piiride kui reeglite kehtestamise kaudu, nii emamaa vabaduse nina alla hõõrumise kui võrdluse pakkumise kaudu teiste kolooniatega. Ka XX sajandi keskpaigas rahvusluse tärkamise nn viimase laine (sest toona oli NSV Liit alles lagunemata) kutsus Andersoni sõnul esile emamaade lühinägelikkus: „ametlik rahvuslus“ nägi ette ka koloniseeritute ees mõnuga etendada Euroopa riikide „rahvuslikku ajalugu“ nii avalikel pidustustel, muuseumides kui ka kohustuslikus koolihariduses. „Iroonia peitub muidugi selles, et need ajalood võrsusid historiograafilisest teadvusest, mida sajandivahetuseks [1900. a] oli kõikjal Euroopas hakanud määratlema rahvuslikuna“ (lk 151, vt 144).

Andersoni puhul on sümpaatsed iseenda seisukohtade hilisemad ümberhindamised, näiteks nimetab ta (lk 207) ebaõnnestunuks esmatrüki väidet, et „Aasia ja Aafrika koloniseeritud maade ametlik rahvuslus kujundati 19. sajandi Euroopa dünastiliste riikide ametliku rahvusluse otsesel eeskujul“, mõistes hiljem, et protsess oli märksa keerulisem kui pelk jäljendamine. Selleks ajaks oli emamaa rahvaloenduste, maakaartide ning muuseumide toel juba märgatavalt vorminud kohalike eneseteadvust. Need ei kujutanud olemasolevat maailma, vaid ühtaegu lõid seda. Ning eeskätt oli nõnda tekkinud ülevaade teistest samas olukorras olevatest rahvusgruppidest, kellega võis kokkukuuluvust tunda. Gellner jõuab samalaadsele seisukohale (lk 263), kuid teeb sellest teise järelduse: „Kui moderniseerumise lained käivad üle kogu maailma, siis tekitavad nad olukorra, kus peaaegu igaühel – sel või teisel hetkel – on põhjust tunda end ebaõiglaselt kohelduna ning määratleda süüdlasena teist rahvust.“

Uinunud ja taas ärganud rahvad

Anderson ütleb, et rahvuse „„iidsus“ on teatud ajaloolises pöördepunktis „uudsuse“ paratamatu tagajärg“ (lk 16). USA iseseisvusdeklaratsioon ja loodud vabariik oli pretsedenditu, kuid arenes märkamatu kergusega universaalseks väärtuseks. Iseseisvust ei põhjendatud seal veel mingilgi moel ajaloolistes kategooriates, põlisuse või traditsiooni kaudu, vaid vastupidi, täiesti uuena, ajaloo eitusena (lk 242jj). Vaid mõned aastad hiljem lahvatas Prantsuse revolutsioon, mis tegi sama Euroopas.

Ajaloole osutamise toobki alles XIX sajandi keskel rahvusluse teine laine, pealegi oli uutel tulijatel varnast võtta eelkäijate kogemus (vahepealsetesse aastatesse jääb mitte vähem tähtsana ajaloo õppetoolide asutamine Euroopa ülikoolides). Täielikku katkestust nähti nüüd üha sagedamini sarnastel alustel Kristuse sünnile omistatud pöördelise tähendusega, mis võimaldas „unest ärkamise“ metafoorist võtta viimast. See kujund sobis seda enam, et ka rahvuslust otseselt või kaudselt edendavatel haritlastel (nagu estofiilid) endil oli tarvis „taasavastada“ kohalikke traditsioone ja keeli – tihti polnud tulevase rahvusriigi keel isegi rahvusluse eestkõnelejate emakeel.

Ka Gellner peab rahvuslaste kõige eksitavamaks väiteks „uinunud“ rahvuste teadvusele „äratamist“ n-ö aastal null. Ta mõistab hukka Hegeli eelduse riikluse-eelse perioodi võrdsustamisest eelajaloolisega. Ning ka Gellner kirjutab koloniaalsituatsiooni sidemetest rahvuslusega (lk 150jj), lisades: „Potentsiaalsete rahvusluste hulk, kel pole õnnestunud haukuda, on kaugelt suurem nendest, kellel see õnnestus, ehkki need viimased on hõivanud kogu meie tähelepanu.“ Ta ei arvanud siiski, et veel kümneid ja kümneid uusi rahvusi ja rahvus­riike pinnale kerkib.

Suur osa Gellnerile osaks saanud kriitikast on tõukunud vajadusest paremini eristada etnilisust ja rahvuslust, poliitilist ja kultuurilist rahvuslust. Gellneri meelest on rahvuslus olemas vaid kellelegi vastandumises – vaid sel hetkel. Rahvusprobleemi keskmena toob ta esile oma rahvuse nägemise erandlikuna ning puuduliku empaatiavõime, sest oma rahvuskaaslaste põhjustatud ja kannatatud ebaõiglust ei ole kombeks vaadata ühtedel ja samadel alustel (lk 84, 91).

Rassism ja venestamine – äratundmist eesti lugejale

Erinevalt mitmest teisest uurijast eristab Anderson (lk 190j) selgelt rahvuslust ja rassismi: „rahvuslus mõtleb ajaloolise saatuse kategooriates, samal ajal kui rassism näeb und igavesest nakkusest, mida on aegade algusest edasi antud“. Ta leiab, et rassismi „unistused pärinevad tegelikult klassi-, mitte rahvusideoloogiast […, ka] antisemitism ei ilmuta end üldiselt mitte riigipiire ületades, vaid nende sees“. Kuid „ametlikust rahvuslusest“,8 mille sõnavarasse kuulub arusaam tõupuhtusest ja võõravihast, on temagi meelest lühike tee rassismini.

Ebasiirast, poliitilis-majanduslikule kasule orienteeritud ametlikku rahvuslust näeb Anderson üksiti negatiivse nähtusena. Selle üle arutledes toob ta mängu minu meelest kõige küsitavama tõiga – termini „venestamine“ (mille all ta mõistab „kahe vastandliku poliitilise korra, ühe iidse ja ühe üsna uue vägivaldset ja teadlikku ühtesulatamist“) kasutamise analoogi põhimõttel üldnimetusena kõiksugustes tsaaririiki mitte puutuvates olukordades Aasiast Aafri­kani (lk 114, vt 143jj, 177j).

Küll on hea tähelepanek see, et on „üksjagu irooniat tõsiasjas, et esimesena said venestamist tunda just need „rahvused“, kes olid olnud kõige kaisertreu’mad – näiteks baltisakslased“ (Anderson, lk 116). Sest omakorda irooniliselt, nagu osutab Velmet, oli venestaminegi ju rahvusluse üleilmse edu peegeldus, mis soovimatult tõukas tagant ka eesti ja läti rahvuslikke liikumisi.9 Anderson (lk 121) peab geograafiliselt terviklikku tsaaririiki märksa sidusamaks meretaguste kolooniatega impeeriumidest, sest tänu „keelesugulusele Ida-Euroopa slaavi rahvastega ning – viisakalt väljendudes – ajaloolistele, poliitilistele, religioossetele ja majanduslikele sidemetele paljude mitteslaavi rahvastega polnud – suhtelist skaalat silmas pidades – takistused teel Peterburi ületamatud“. Mainimist leiavad mitmel korral ka soomlased10 ja lätlased.

Kui vaadata väljapoole käesolevaid raamatuid ning eesti rahvuse kujunemise poole, siis minus on alati tekitanud kummastust Gellneri väide, et soome rahvustunne on muinasajast peale autentselt säilinud,11 samal ajal kui eesti rahvuslus on musternäide XIX sajandil konstrueeritud rahvusest ex nihilo. Gellner on ehitanud oma argumendi etnonüümi puudumisele (pelk „maarahvas“).12 Küllap leidub maailmas näiteid mõlemast praktikast, kuid eesti ja soome kogemuse vahele nii range eraldusjoone tõmbamine on siiski meelevaldne, näidates, mil määral mõjutab sedavõrd suuri üldistusi ühe uurija tõlgendus (Gellner toetub Toivo Ülo Rauni raamatule13) – eriti ajal, kui alternatiivseid ingliskeelseid uurimusi peaaegu ei olnudki.

Nii Anderson kui Gellner püüavad näidata, et praegused maailma rahvused ei ole ainsad võimalikud, kuid kõik ei ole (seni) riigina elujõulised. Potentsiaalseid rahvusi on ka siinsetel aladel olnud rohkem. Ja kõiki rahvuslusi ei olegi võimalik korraga rahuldada (Gellner, lk 85). Olen oma uurimistöös küsinud, kas võime teatud tingimustel rääkida baltisaksa rahvuslusest, sest näiteks kunstiajaloolise pärandi kuuluvuse üle käinud diskussioonid lähevad selgelt tagasi mitte ainult iseseisvusaega, vaid baltisaksa patriotismini, nii vastandumise kui võrdluse kaudu.14 Anderson ütleb selle kohta vaid (lk 175), et „[m]onarhiate puudumine iseloomustas ka Hansa Liitu, lõtva poliitilist koalitsiooni, millele oleks problemaatiline omistada riiklust või rahvusterviklust“. Mida arvaks Anderson aga meie maa vallutanud sakslastest kui koloniaalimperialistide eelkäijatest?15 Kas Anderson nimetaks ka Balti hertsogiriigi loomise püüdeid „surnult sündinuks“, nagu ta ütleb kujutletud, kuid mitte kogukonna moodustanud Suur-Austria ühendriikide kohta (lk 142)?

Veel räägivad mõlemad autorid sotsialismi ja rahvusluse kattuvusest. Gellner osutab oma töödes muide korduvalt eesti filosoof Eero Loonele.16 Anderson toetub Ida-Euroopa kohta käivates põgusates märkustes peamiselt Hugh Seton-Watsonile.17 Mõningane pealiskaudsus mõjub eesti lugejale siiski ehmatavana. Näiteks ütleb Anderson (lk 18), küll eeskätt Jugoslaavia ja Albaania kohta: „Need eripalgelised rühmitused, kes nõuavad, et Punaarmee viiks oma väed Ida-Euroopa baasidest välja, peaksid endale meelde tuletama, mil määral on selle massiivne kohalolek 1945. aastast saadik välistanud relvakonfliktid piirkonna marksistlike režiimide vahel.“ Autori täiendatud trükkides võinuks see pälvida vähemalt selgitava kommentaari.

Kultuur, pärand, kunst

„Ühelt kõrgkultuuri liigilt teisele üleminek paistab väljastpoolt rahvusluse sünnina,“ kirjutab Gellner (lk 309). Rahvused ei ole asjade loomuses, küll aga tunnistab ta kultuuride, nii kindlapiiriliste kui põimunute, pikka iga. Ta mõistab „kultuuri“ laias, antropoloogilises, mitte-normatiivses tähenduses; kõrgkultuuri tähenduses kasutab ta – ehkki mitte läbivalt – saksakeelset Kultur’i. Tänapäeva inimene identifitseerivat end oma haridusega, ta ongi lojaalne vaid kultuurile. See omakorda tähendab, et kultuur peab olema üldine ja kõigile sobiv – me elame „universaalse kõrgkultuuri ajastul“ (lk 138jj).

Rahvuslus väidab end võitlevat rahvaliku kultuuri nimel, kuid Gellneri sõnul (lk 174) ei pea see paika: uus rahvuslus kõrvaldab „võõra kõrgkultuuri, ent ta ei asenda seda siis vana kohaliku madala kultuuriga; ta taaselustab või leiutab oma kohaliku [—] kõrgkultuuri [—], mis on ühenduses kohaliku rahva varasemate stiilide ja murretega“. Stiliseeritud traditsioonid on vaid illusoorselt jäädvustamine, kaitsmine. Gellner mainib ka füüsilise pärandi seesugust kasutamist, nt kirjutades (lk 172): „Kultuurilised räbalad ja paigad, mida rahvuslus kasutab, on tihti suvalised ajaloolised leiutised. Iga teine vana räbal või lapp sobiks samuti.“

Anderson arendab visuaalkultuurilisi mõttekäike põhjalikumalt. Kagu-Aasia iidsete monumentide idealiseerimine – väljakaevamiste, rekonstrueerimiste ja (lääne) muuseumidesse tassimise teel18 – lasi emamaal esineda kohaliku traditsiooni kaitsjana ja turismi edendajana. Kuid see andis ka võimaluse sisendada kohalikele ebakindlust oma (kaasaja) kultuuri väärtuse ning oma maa valitsemisvõime osas.

Anderson toob otseseid näiteid kunstiajaloost, mh kristliku kunsti võttest kujutada ajaloolisi tegelasi oma kaasaja rüüs ja keskkonnas kui kinnitusest mineviku ja tuleviku benjaminlikust korraga ühes ajahetkes eksisteerimisest. Samuti toob ta näiteid juhuslikel alustel komplekteeritud uue aja kunstikollektsioonidest ja rahvuslikest heliloojatest (lk 26, 41, 102, 122 ning eriti 226jj), enim aga ilukirjandusest.

Gellneril on otseseid kunstinäiteid vähe, see-eest üks väga kõnekas (lk 304j). Nimelt näinud enne rahvusluse ajastut maailma etnograafiline kaart välja nagu Oskar Kokoschka maal, kus on tajutav küll mingi tervik, kuid lähemal vaatlusel sulavad värvilaigud sujuvalt üksteiseks. Uusaegne vastav kaart meenutavat aga Amedeo Modigliani maali, kus värvitoone vähe, kuid pinnad selgepiirilised.

Kaudsemalt saab kunstiajaloole laiendada mitmeid Andersoni lõike, kus on juttu nt keelte uurima hakkamisest ning kohalike teadvustatud vastutusest oma väikest kultuuri teiste seas väärtuslikuks pidada. Mõttearendus palverännakutest oma ühtsust kujundavate kogunemistega ning iseäranis kolooniate vahelisest tööalasest rändest ja nõnda tekkivatest kogukondadest (lk 78jj, 97, 155jj) juhatab kunstiteadlase seoseid looma kultuuriinimestega, kes hakkasid tärkavaid rahvuskultuure arendama ja visualiseerima – grand tour’id kui oma ja võõra, keskuse ja perifeeria erisuse ja samasuse tajumise rännakud.

Kokkuvõtteks

Mul oli varasemast kokkupuutest nende tekstidega tekkinud mulje, justkui oleks Gellner rohkem ajaloolane ja Anderson uljas teoreetik, kuid nüüdne kõrvuti lugemine viib pigem vastupidisele järeldusele. Oma struktuurilt on mõlemad läbimõeldud, koostades oma argumenti samm-sammult koos lugejaga, hoides tema tähelepanu ja korrates strateegilistes kohtades oma põhiargumente, kuid esitlemata mingit valmis teooriat. Samal ajal on mõlemad ka sümpaatselt ebatäiuslikud oma eksimustes, selgitades nt pikalt jutuks olnud mõistet alles mitukümmend lehekülge hiljem või ajades lihtsalt midagi sassi. Kohati võib mõlemale ette heita robustseid lihtsustusi, sest pikemalt põhjendamata kasutatakse üht näidet või tsitaati kogu ajastu või riigi suhtumise peeglina.

Nii nagu Andersoni näiteks olevad ajalehed, need ühepäevaliblikad, aeguvad ka teooriad, ehkki aeglasemalt. Need raamatud on just sellised, mille seisukohad on nüüdseks nii enesestmõistetavad, et pidev argumentide otsimine mõjub kohati naljakanagi. Nagu Gellner osutab (lk 262), on maailm rahvusluse ideest teinud „(olgugi ekslikult) endastmõistetavana näiva ja alati kehtiva ideaali, muutes ta seega efektiivseks normiks, mida enamasti järgitakse“. Gellneril ongi palju sellist, mis võis kõnetada 1990. aastate eesti lugejaid. Olukord on sellest ajast peale mõistagi palju muutunud, samuti on muutunud kummagi autori teeside aluseks olnud asjaolud. Kas enam (või üldse kunagi?) kehtib näiteks Gellneri väide (lk 91), et „[i]lma rahvuseta inimene on väljakutse üldtunnustatud kategooriatele ja tekitab vastumeelsust“?

Aeg on rahvusluse uurimiseks küll soodus, kuid hiljutise aja teoreetilisi rahvuslusekäsitlusi on väga vähe eesti keelde jõudnud.19 Koos vaadelduna täiendavad need kaks paindlikku ja üldistusvõimelist teost teineteist moel, mis teeb nad endiselt aktuaalseks. Mõlemal on õnnestunud pakkuda väga terviklik rahvusluse teooria ja see on ühekorraga nii tugevus kui ka nõrkus. Ehkki üksikjuhtumite käsitlused eri distsipliinide pilgu läbi on võimaldanud heita valgust teema eri tahkudele süvitsi, on mõlemad raamatud oma võrdlevuses ja multidistsiplinaarsuses rahvusluse uurimisel keskse tähtsusega. Mõlemale on omane täiuslikkuse taotlus, kogu maailma äraseletamise püüe ning ka usutavalt teostatud ambitsioonikus. Need on lobedad, heas mõttes populaarteaduslikud, hoiavad lugeja huvi ülal kõiki maailmajagusid ja ajaperioode sisaldavate elegantsete hüpete, suurte seoste pakkumisega, pidevate põnevate hüpoteeside, näidete ja ümberhindamistega ning rohkete muhedate irooniliste remarkidega.

1 Nagu osutab Andersoni ja Gellneri ilmumisjärgses ühisarvustuses John Breuilly, Reflections on Nationalism. – Philosophy of the Social Sciences 1985, vol. 15 (1), lk 65–73.

2 Vt John Breuilly, Sissejuhatus. – Gellner, Rahvused…, lk 16, 28.

3 Vt ka Breuilly, Sissejuhatus, lk 11.

4 Ernest Gellner, Thought and Change. Weidenfeld & Nicolson, London 1964.

5 George Schöpflin, Järelsõna. Identiteedid, poliitika ja postkommunism Kesk-Euroopas. – Gellner, Rahvused…, lk 314j, 324.

6 Vt Nationalism in Asia and Africa. Ed. Elie Kedourie. Cass, London 1970.

7 Aro Velmet, Järelsõna. – Anderson, Kujutletud…, lk 314.

8 Vt Hugh Seton-Watson, Nations and States: An Enquiry into the Origins of Nations and the Politics of Nationalism. Methuen, London 1977.

9 Velmet, Järelsõna, lk 312. Vt Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, 1-2. Koostanud Tõnu Tannberg, Bradley Woodworth. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2009–10.

10 Aluseks Aira Kemiläinen, Nationalism: Problems Concerning the Word, the Concept and Classification. Jyväskylän yliopistoyhdistys, 1964.

11 Vt Derek Fewster, Visions of Past Glory: Nationalism and the Construction of Early Finnish History. Finnish Literature Society, Helsinki 2006, eriti lk 401jj.

12 Ernest Gellner, Do Nations Have Navels? [The Warwick Debates, 1995]. – The Ernest Gellner Resource Site, https://gellnerpage.tripod.com/Warwick2.html [vaadatud 20. VI 2021].

13 Toivo U. Raun, Estonia and the Estonians. Hoover Institution Press, Stanford University, 1987.

14 Vt Kristina Jõekalda, German Monuments in the Baltic Heimat? A Historiography of Heritage in the ‘Long Nineteenth Century”. Estonian Academy of Arts, Tallinn 2020.

15 Vt XIX sajandi lõpu katsete kohta saksa koloniaalminevikku sel viisil ümber mõtestada: Ulrike Plath, Esten und Deutsche in den baltischen Provinzen Russlands: Fremdheitskonstruktionen, Lebenswelten, Kolonialphantasien, 1750–1850. Harrassowitz, Wiesbaden 2011; Christoph Kienemann, Der koloniale Blick gen Osten. Osteuropa im Diskurs des Deutschen Kaiserreiches von 1871. F. Schöningh, Paderborn 2018.

16 Ээро Лооне, Современная философия истории. [Ээсти раамат,] Таллинн 1980.

17 Seton-Watson, Nations…

18 Vt Cultural Heritage as Civilizing Mission: From Decay to Recovery. Ed. Michael Falser. Springer, Heidelberg etc. 2015.

19 Vt Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste. Koostanud Eva Piirimäe. Eesti Keele Sihtasutus, Tartu, Tallinn 2009.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht