Kuidas olla vastu?

JAN KAUS

Michael Moore, Lollid valged mehed. Tõlkinud Tõnis Leemets. Tänapäev, 2004. 1.

Ridley Scotti taktikepi all tootis Hollywood mõned aastad tagasi mängufilmi ?Black Hawk Down?. See on visuaalselt efektne ja staaridega garneeritud meelelahutus USA armee erivägedest Somaalias 1993. Riigis möllasid sisekonfliktid ning Mohammed Aididi nimeline klanniliider omandas vägivaldselt ÜRO abisaadetisi. USA väed otsustasid sekkuda, püüdes vangistada Aididi klanni kaht juhtfiguuri. Operatsioon muutus kaootiliseks veresaunaks Mogadishu tänavatel, ning seda ?Black Hawk Down? kirjeldabki. Kuigi film püüab anda sündmusi edasi ?naturalistlikult? (?vägivaldsuse? eufemism), ei suudeta siiski hoiduda Ameerika sõduri kui kangelase kujutamisest. Vaprad ja lihtsad mehed, kes usuvad õiglusesse.

Oma raamatus ?Rogue State? (?Röövriik?) puudutab sama sündmust endine USA välisministeeriumi töötaja William Blum, kes väidab, et toiduabi andmise ja poliitilise kaardi korrastamise kõrval oli Ühendriikide administratsioonil ka veel kolmas huvi: neljal Ameerika naftakompaniil oli piirkonnas tegutsemisõigus ning rahutused ohustasid nende investeeringuid. Blum kinnitab ka, et vägede saabumiseks oli näljahäda juba möödumas.

 

2.

Niisiis vastanduvad siin American dream ja American scream. Esimeses nägemuses püüavad vaprad ameerika poisid korda majja lüüa (ime küll, ?Black Hawk Down? püüab jäädvustada ka Somaalia tsiviilelanike tapmist, kuid kuidagi möödaminnes, korraks, andes mõista, et see on lihtsalt üks kõrvalteema¹). Teine nägemus jutustab ebademokraatlikust välispoliitikast, vägivaldsest sekkumisest ? ja mitte ainult Somaalias 1993, vaid ka Ida-Timoris 1975 ? 1999, El Salvadoris 1980 ? 1992, Nicaraguas 1978 ? 90, Panamas 1989, hetkel Iraagis, Kolumbias jne., jne. USA riigi tegevust kritiseerivaid teoseid on lugematu hulk, Moore?i omad on ühed paljudest. Vahest üks tuntumaid Ameerika välispoliitika kritiseerijaid (ja seda juba kaua enne 11. septembrit) on Noam Chomsky, kes kindlameelselt nimetab Ühendriikide välispoliitikat ?riiklikuks terrorismiks? ja valitsuse kaitse-eelarvet ?ründe-eelarveks?.²

Pole raske arvata, kumba Ameerikat kuulutab Michael Moore. Tegelikult kohtasingi väljendit ?American scream? esmakordselt just tema raamatus ?Lollid valged mehed?.

 

3.

Kui Noam Chomsky keskendub USA välispoliitika kritiseerimisele, siis Michael Moore on võtnud rünnakuobjektiks kogu ameerikaliku elustiili: tarbimishullus, riigiaparaadi silmakirjalik sise- ja välispoliitika, suurkorporatsioonide karistamatus, rassism, ðovinism, kuritegevus, vaimne nivelleerumine ? kõik need teemad leiavad ?Lollides valgetes meestes? oma kajastuse. Chomsky sissetoomine ei ole siinkohal siiski juhuslik. On huvitav vaadata, kuidas kaks oma riiki ühtmoodi ägeda ja emotsionaalse kriitilisusega ründavat meest kasutavad ometi nii erinevat sõnavara, kuidas nende väljendus teineteisest erineb.

Noam Chomsky kritiseerib poliitikat, lähtudes keelelisest aspektist. Kuigi ta seda eriliselt ei rõhuta, lööb tema sarkasm välja just USA globaalpoliitilise registri keelekasutust avades. Pidevalt seab ta küsimuse alla, miks nimetatakse kaht iseloomult sarnast tegevust erinevalt: üht ?terrorismiks? ja teist näiteks ?demokraatia kaitsmiseks?. Kui rahvusvaheline kohus mõistis seadusevastaseks USA vägede sisenemise Nicaraguasse, vastas USA sellele ?pehmete sihtkohtade? (järjekordne administratiivne eufemism!³) pommitamisega. Tapatalguid iseloomustati väljendiga, mis globaalsele avalikkusele pähe kulunud: ?terrorismivastane võitlus?. Seeläbi võib paljudele patriootlikele ameeriklastele, kes siiani usuvad, et USA on demokraatliku poliitika suur tugisammas, tunduda ketserlikuna Chomsky väide, et 11. septembril juhtunu oli kindlasti kohutav, kuid mitte erandlik. Erandlikuks ja ?ajalooliseks? osutus tõsiasi, et esimest korda pärast iseseisvuse saavutamist tapeti tuhandeid inimesi USA pinnal, et aastakümnetepikkune poliitika tekitas lihtsalt loogilise vastureaktsiooni: what goes around, comes around. Seetõttu kasutabki Chomsky USA välispoliitika kirjeldamisel väljendit ?riiklik terror?, mis tema sõnutsi pärineb türgi sotsioloogilt Ismail Besikcilt (kelle Euroopa Liitu pürgiv Türgi valitsus vangistas).

Jah, Chomsky väidetes on jõudu. Filmi ?Black Hawk Down? lõpus tuuakse ära 19 surmasaanud USA sõduri nimi, lisatakse ka, et surma sai umbes 1000 somaallast. Üks Chomsky korduvaid kriitikanooli keskendubki sõnavarale, mida kasutatakse näiteks Vietnami sõja käsitlemisel: täpselt on teada iga langenud USA sõdur, kuid vietnamlaste kaotuseid võib määratleda umbkaudu, kümnetes tuhandetes. Samasugust üleolevat suhtumist võib kohata Scotti filmi lõputiitrites. Kas pole see isegi mitte kunagise valgustusliku europotsentrismi kauge järelkaja? Keegi vahest ei nimeta vietnamlasi USAs avalikult ?metslasteks? (poliitiline korrektsus), kuid suhtumine pole määravalt muutunud.

 

4.

Michael Moore?i filmides on väge. Äsja ETVs näidatud ?Roger ja mina? on vahe teos, tulvil iroonilisi paradokse ja siirast, isiklikku muret. Moore?i raamat ?Lollid valged mehed?, mis samuti ei kannata iroonia ja mure puudumise all, tekitas hulga ettevaatlikuma reaktsiooni. Miks?

Kordan, et Chomsky ja Moore?i kirjapandu erinevus ei ilmne emotsionaalsuse tasandil. Ei, keeleteadlase kohta on Chomsky ka väljenduslikul tasandil väga emotsionaalne ja otsesõnaline, hetketi lausa sarkastiline. Kuid tema kriitilisusel on tugev kate, mis ilmneb siiski ka tema väljendusviisis. Paar näidet. Chomsky keeldub nimetamast USAd kõige kurja juureks. Oma kõnes ?USA relvad, inimõigused ja sotsiaalne heaolu? leiab ta, et Ameerika Ühendriigid ei ole kaugeltki ainus röövriik (sama mõiste mis William Blumil), vaid tegu on ajaloolise ja ülemaailmse nähtusega. Läbi euroopaliku imperialismi ajaloo, leiab Chomsky, on sugereeritud ja kultiveeritud mõtteviisi, mis nimetab mõne võimsa Lääneriigi agressiooni näiteks ?tsiviliseerimiseks? (britid Indias).

Teine, olulisem näide. Kui Chomskylt küsiti, kas tõtt asjade kohta peaks rääkima riigiaparaadile, rahvale või mõlemale, kõlas vastus, et ?mulle ei meeldi fraas ?tõtt rääkida?. Me ei tea tõde. Mina igatahes ei tea?. Siin annab Chomsky kriitilise subjektina mõista, et tõel ja nägemusel tõest on oluline vahe. Niisiis keeldub ta justkui instinktiivseltki George W. Bushi sõnavarast, mille põhiliseks kvaliteediks on jäik ja naiivne dualism: ?meie?-?nemad?, maailm, kus ?meie? pool on tõde ja ?nende? pool vale.

 

5.

Aspektidest, miks ?Lollid valged mehed? tekitasid minus nõutust, oli esmane just dualistliku moraali omandamine ning selle jutlustamine. Sellele lisaks ilmneb Moore?i tekstis ka vastuolu: kuigi ?meie?-?nende? tunnetus on tekstis ilmselgelt esil, on sel samas ääretult ähmased piirjooned.

Juba raamatu alguses hakatakse lugejat üle külvama isikuliste asesõnadega: ?mida varem nad taipavad, et me oleme neil jälil, seda kiiremini me oma riigi tagasi saame? (lk. 19). Moore kirjeldab 2001. aasta 20. jaanuari, mil Bush jun. andis ametisseastumise vande: ?Juubeldavate poolehoidjate asemel olid tal vastas südametunnistusega inimesed, kes meenutasid ebaseaduslikule valitsejale, et valimisi ei võitnud tema ? ja et rahvas ei unusta seda kunagi. /—/ Ameerika troonipretendent on sunnitud saba jalge vahele tõmbama ja põgenema tuhandete kodanike eest, kelle ainsaks relvaks on Tõde ja korraliku omleti koostisosad? (lk. 35). Moore räägib ?rahvast?, ?südametunnistusest? ja ?Tõest? moel, mis meenutab tema suurima vaenlase, ?Lollidemaa lolli liidri? (lk. 100) igihaljast hüüatust ?We will prevail!?4. Olles küll ameerikaliku elustiili väsimatu dekonstrueerija, kasutab Moore järjekindlalt ameerikaliku mõtteviisi keelt. Kõik on pisut liiga lihtne: kannatav rahvas versus alatu president. Moodne muinasjutt. Ometi jääb tihti selgusetuks, kes parajasti ?rahvasse? kuuluvad ja kas nad ka tegelikult sinna kuuluvad. ?Iga kord, kui te panete teleri mängima ja see teatab järjekordsest tulistamisest kusagil koolis, on veresauna korraldajaks valge nooruk. Iga kord, kui tabatakse mõni sarimõrvar, on see hull valgenahaline? (lk. 76). Võib-olla tõesti, mu käsutuses pole paraku fakte (nendele ei viita ka Moore). Kuid see tsitaat tundub olevat osa nn. äraspidisest rassismist, kus valged ja mustad on vahetanud lihtsalt positsiooni.

 

6.

Lihtsustavat moraali lugedes pühendub Moore aga ka pidevalt naljategemisele. Tõe ja omleti kõrvutamine on üks lugematutest näidetest. Peatükis ?Tapke kahvanägusid? viskab Moore vaimukalt: ?ükski neegrinooruk pole mind Mötley Crüe kontserdil täis oksendanud? (lk. 73) ja pisut hiljem, rääkides pärisorjusest lõunaosariikides, on paatos loomulikult sama, aga sõnastus tundmatuseni teine: ?Kuni me sellest aru ei saa ega mööna, et meie kohus on heastada ebaeetiline tegu, mille järelmõjud ulatuvad tänapäeva, ei suuda me kunagi maha pesta suurimat plekki oma rahva hingel? (lk. 84). ?Rahvas? tundub olevat siiski liiga ebamäärane termin, et tema nimel rääkida (olgu siis rääkijaks Moore või Bush). Kas mustanahalised polegi osa ?rahvast??

Pidevalt muudab Moore ühe lause sees meeleolu, tõsidusest saab ühe komaga huumor, emotsioonist palavik: ?Ühendriigid on ühtlasi ainus riik peale Somaalia, kes pole allkirjastanud ÜRO laste õiguste konventsiooni. Miks mitte? Sellepärast, et üks lõik selles keelab alla kaheksateistaastaste noorukite hukkamise, ja me tahame, et meile jääks vabadus oma lapsi tappa? (lk. 204). Lisaks sisulisele käänakule kasutab Moore siin jälle mitmuse esimest pööret, oma lemmikut ainsuse teise pöörde kõrval, kuid kes need ?meie? õige on? Äkki hoopis ?nemad?? Nii ?meie? kui ?nemad??: ?Meie siin suurepärases riigis pole pidanud sõda mitte kuritegevusega, vaid vaeste inimestega, keda meil on mugav selles süüdistada. Selle sõja käigus oleme millalgi unustanud inimõigused, sest ei tahtnud rohkem raha kulutada? (lk. 205). Sõnavara sobiks didaktilis-poliitiliseks pamfletiks lastele.

Peatükis ?Meie juhime!? pöördub Moore erinevate kriisikollete keskmesse jäänud inimeste poole (ainsuse teine pööre, lk. 182 ? 188). Kirjas Yasser Arafatile kirjutab Moore palestiinlaste võimalikust gandhilikust vastuhakust võib-olla naiivselt, ent empaatiaga ja nägemuslikult. Kohe pärast seda, pöördudes Põhja-Iirimaa konflikti osapoolte poole, muutub toon kardinaalselt ning soovitatakse, et ?pöörake kõik Põhja-Iirimaa protestandid katoliiklasteks? (lk. 186) sest katoliikluse eelisteks on ?rohkem seksi? ja ?tasuta alkohol?. Naljakas ehk küll, kuid niivõrd äkiline toonivahetus, tõde haldava jutlustamise muundumine Monty Pythoni stiilis aasimiseks ei mõju veenvalt.

Võib-olla seisneb probleem siiski selles, et Moore püüab ?Lollides valgetes meestes? istuda kahel toolil: rahvajuhi ja show-mehe omal. Olla ?rahva? esindaja-pedagoog ja vaimukas õhtujuht. Teemad paraku on niivõrd tõsised, suures osas mitte ameeriklaste, vaid kogu inimkonna tulevikku puudutavad, et selline kahevahelolek ei aja ka muigama: ?Hullulehmatõbi./ See on tõepoolest kõige hirmuäratavam oht, millega inimkond kunagi silmitsi on sattunud. Hullem kui AIDS, hullem kui muhkkatk, hullem kui hammaste pesemata jätmine? (lk. 143).

 

7.

Ehk pole allakirjutanu lihtsalt selle raamatu sihtrühmast. Selleks on just need valged ameeriklased, kelle elustiili on määratlenud tabavalt Jaan Kaplinski: Püstol, Piibel ja Pesapall. Võib-olla peabki nendega nende keeles rääkima? Ja olgu lisatud, et Michael Moore?i humoorika moraalilugemise sisulises pooles on kindlasti rohkelt aspekte, millega peab arvestama ja nõustuma. Raamatu teemadel on kindlasti vaja arutada, diskuteerida, pidevalt mõtelda. Moore?i paatos, näiteks mure keskkonnaküsimuste pärast, mõjub ääretult sümpaatse ja vajalikuna. Kordan, küsimus pole minu jaoks mitte niivõrd sisus, kuivõrd selle esitamises. Kuigi raamatu lõpus on ära toodud viited ja allikad, kust Moore oma väidetele kinnitust leidnud, kubiseb raamat siiski katteta argumentidest, kus lugejale jääb ainult üliemotsionaalsus ja anekdootlikkus. Mis ei tundu sellises kontekstis omavahel sobivat. Üks võib teisesse suvalisel hetkel sisse sõita, nii et polegi hästi aru saada, kus nali lõpeb ja tõsidus algab: ?Seda arvestades koostasin ma palve, millega saab kiirendada kõigi vaevatute paranemist, paludes Jumalal nuhelda iga tipp-poliitikut ja suurfirma juhti mõne surmatõvega. Ma tean, et pole kena paluda Jumalal teistele kurja teha, aga mulle meeldib mõelda, et Jumal pole mitte ainult halastav ja õiglane, vaid tal on ka kõrgelt arenenud huumorimeel. Usun, et ta nuhtleb hea meelega natuke neid, kes on kurnanud tema loodud planeeti ja tema lapsi? (lk. 229). Tuleb tunnistada, et ?Lollide valgete meeste? þanr Moore?ile ei sobi. Õieti: þanr puudub. Midagi poleks katki, kui Moore olekski otsustanud keskenduda (musta) huumori kultiveerimisele, heaks näiteks on raamatu seitsmes peatükk ?Meeste hukk?, mis kirjeldab sugudevahelisi pingeid. Probleem süveneb, kui Moore muutub samas korraga surmtõsiseks ja hakkab lugejat tema heaolust üles raputama.

 

8.

Tegelikult sobiksid raamatu selgroo moodustavad tugevad visioonid ilukirjandusliku lähenemise materjaliks. Moore kirjutab George W-le: ?Selle asemel, et oleksid presidendiameti ära teeninud, anti see sulle niisama, nagu kõik muugi elus. Raha ja nimi on avanud sulle kõik uksed. Sul ei ole vaja läinud pingutusi, tööd, intelligentsi ega nutikust, et saada päranduseks privilegeeritud elu? (lk. 61). Sellise väite kunstiline esitamine ? romaan või mängufilmi stsenaarium ? mõjunuks kindlasti ?keerulisemalt?, probleemsemalt. Film sobib Moore?ile hästi. Mitte et ta filmid oleksid moraali- või naljavabad. Vastupidi. Visuaalsus võimaldab tal öelda asju ilma ohtrasõnalisuseta, olla täpne ja lööv. Üks efektne kaader ja sinna jäänud inimesed ? ka nende näoilmed ja vaikimine ? kõnelevad tema eest ja asemel, kõnelevad nii, et kummalisel kombel ei mõju vaataja ahastus ja naer teineteist välistavalt.

Aga süvenemaks USA poliitika ja majanduse agressiivse iseloomu nüanssidesse, võiks alustada lugemist pigem ikkagi kas või Noam Chomskyst, kes lähtub seisukohast, mille kohaselt probleem peitub tõsiasjas, et Ameerika Ühendriigid on hetkel ainuke suurvõim maailmas ja et seda suunavad inimesed, kellele hegemoonia on tähtsam kui elu. See haakub mõneti Michael Moore?i jutuga Mark Achbari dokumentaalfilmis ?The Corporation?, kus Moore pani imeks, et suured telekompaniid eelistavad tema filmide näitamiselt saadavat kasumit korporatiivsusevastasele sõnumile, mida ta filmid edastavad.

1 Muuseas, huvitav muutus on toimumas ka Hollywoodi suurtoodangus. Nimetaksin seda nii: ?Iseseisvuspäev? versus ?Päev pärast homset?. Esimeses kassatükis päästsid kaks ameerika kihvti kutti ja seksikas president kogu maailma võõra tsivilisatsiooni ikke alt, teine vormilt sarnane pompoosne linateos aga kirjeldab keskkonnasaastatusest tingitud jääaega, mil pool USA territooriumist mattub lume alla ning valitsus pöördub abisaamiseks Kolmanda maailma riikide poole.2 vt. N. Chomsky: Pirates and Emperors, Old and New, esmakordselt avaldatud 1986 ja N. Chomsky: Power and Terror, 2003. Alljärgnevad Chomsky mõttekäigud on pärit nendest raamatutest.3 Näiteid USA riigiaparaadi kasutatavast eufemismide ?varaaidast? puudutab ka Tony Judt oma artiklis ?Kes nüüd kahetseb?? (Vikerkaar 2004, nr. 6, lk. 88 ? 91).4 ?Prevail? on osavalt valitud verb. See tähendab nii ?võitu saama? kui ka ?võimust võtma?, ?valitsema?.