Kui näed fakti, unusta lojaalsus

Rahvaspordiks muutunud valetamine ennustab kaose saabumist.

KAAREL TARAND

Olid ajad – ja mitte ürgammused –, mil avalikkusele valetamine võttis riigi­juhilt ametikoha kindlamini kui halbade tagajärgedega või mõtlematu tegu. Vale sõna kaal oli suurem vale teo omast, kusjuures mitte ainult poliitikas: valetamise eest maksti kallist hinda äris, vähemal määral ka ajakirjanduses, kus pettust harrastasid üksikud reamehed, mitte juhtivad jõud. Kuigi põhjusi oli rohkem kui üks, viis just valetamine rublatehingu kohta Mart Laari 1994. aasta septembris peaministri ametikohalt. Aasta pärast poliitilise tormi põhjustanud lindiskandaalis valetas Vilja Laanaru küll vapralt oma tulevase abikaasa puhtakspesemise nimel, kuid Tiit Vähi saatis patuse siseministri ja kogu Keskerakonna valetamise pärast meelekindlalt pikaks ajaks opositsiooni. Mittevaletamisel (mida tõekummardamiseks nimetada oleks siiski liialdus) oli pikema võimul­püsimise juures kulla hind ning näis kehtivat Michel de Montaigne’i sajanditetagune nõue, et valetamist kui õudseimat kuritegude seas peab jälitama tule ja mõõgaga.

Isegi tagantjärele on võimatu lõpliku kindlusega ütelda, kas Eesti toonased valetajad andsid endale oma valetamisest üldse aru või kohandasid oma mõtteilmas valed sõnad Platoni õpetusega õilsast valest, mille esitamine avalikkusele suurima üldise hüve saavutamise nimel on õigustatud. Hetkel, mil sündmuse ja selle tagajärgedega distantsi napib, on petuahvatlus suur, eriti isiku puhul, kes ennast Platoni filosoof-kuningaks kaldub pidama. Mõistagi ei saa me kunagi teada, kas rublamüügi avalikuks tulek paar kuud varem oleks tõesti pikemaks ajaks peatanud Venemaa vägede viimaste riismete väljaviimise Eestist või mitte.

Praeguses maailmas on valetamisest saanud korraga nii tipp- kui ka rahvasport ja pole siis ime, et meie omad suuremate eeskujul uuel alal innukalt kaasa löövad. Tuld ja mõõka valetamise trahvimiseks ei kasutata. Vale läbib esitamisjärgsel päeval ajakirjanduses korralise faktikontrolli, mis aga kellegi tooli ei kõiguta. Mida rohkem kuhjub näiteid valetamise ohutuse kohta, seda laialdasemaks paisub praktika. Kompleksne kohanduv süsteem (olgu see valitsus või mõni suurem üksus, ka terve ühiskond) on jõudnud oma arengutsüklis punkti, kus vastupidavus mõnele seni soovimatule mõjutajale on järsult vähenenud. Seetõttu on põhjust eeldada, et kaos võib lähedal olla.

Eelmine sajand mõjus valetamise mõttes inimkonnale uinutavalt. Jah, oli justkui suurte valede kõrgaeg, kuid pikka aega ja paljudele korraga valetamine nõudis tohutult ressurssi ja isegi ala suurmeister Nõukogude Liit oli, nagu ilmnes Andrei Zahharovi või mõne muu teisitimõtleja tegevuse kaudu, oma valedes kergelt haavatav ja lõpuks purustatav. Üksikisik oma väikeste vahenditega suutis olla tõhusam tegelikkuse kehtestaja kui valetav hiidorganisatsioon. Inimkond on praeguseks loonud küll teadlaskonna ja teadusliku meetodi näol kõigi aegade parima süsteemi tegelikkuse ühiskonnas kokku leppimiseks ja kehtestamiseks, kuid, nagu tagasisidest näha, ei kipu see enam konkurentsivõimeline olema. Ühekaupa on inimliigi kohanemisvõimelised esindajad leppinud samm-sammult iga karistamata ehk jõusse jäänud vale olemasoluga kui „uue normaalsusega“. Seegi on kaose lähenemise märk.

Valetamise plahvatusliku kasvu on võimaldanud ennekõike selle tegevuse ressursibarjääri kadumine. Valeinfo levitamine on küll sama vana kui inimkond, kuid Brookingsi mõttekoja uurija Jonathan Rauchi sõnul on valeinfo risttolmlemisel internetiga sündinud midagi täiesti uut. Nimelt käitub trollide tekitatud desinformatsiooni detsentraliseeritud ja sülemilaadne versioon suurema välise eesmärgita nagu viirus, sest ei kasuta infolevis tõeväärtuse mõõdupuud, vaid hoolib ainult iseenese taastootmisest, paljundamisest ja leviala kasvust. Inimkond, nagu ilmneb, on esialgu selle viiruse ees üsna kaitsetu ehk vaktsineerimata ja võimaliku vaktsiini kokkusegamine ei pruugi enne kaose saabumist õnnestuda. Viiruse peamised sihtmärgid on seni olnud faktikontrolli ja tegelikkuse kehtestamise kandvad institutsioonid ehk meedia ja teadusilm. Olgugi et ausal vaatlusel pole kummalgi meetodil endiselt häda midagi, on viirusel siiski õnnestunud nende usaldusväärsust suuresti õõnestada. Nagu on öelnud moraalitu meediamees ja poliitika strateeg Steve Bannon: „Meie tõeline vastane on meedia. Ja selleks et neid võita, tuleb kogu ala sitaga üle ujutada!“

Huvitavat valgust ühele tegurile ses protsessis heidab Cornelli ja Berkeley ülikooli mullune uurimus. Rea sotsiaalpsühholoogiliste eksperimentide abil uurisid Angus Hildreth ja Cameron Anderson inimeste lojaalsuse mõju aususele ning valetamise ja aususe moraalset väärtust enesehinnangus. Tulemus: kui inimesi mõjutatakse valetama, rõhudes vajadusele olla lojaalne (ülemusele, organisatsioonile, grupile, erakonnale, riigile), kipub moraalne kompass tihti lappama minema. Nn lojaalsed valetajad peavad oma tegevust eetiliseks ka siis, kui see kahjustab teisi inimesi või gruppe. Ebalojaalsed tõerääkijad aga hindavad oma käitumise ebaeetiliseks, kuigi tegutsesid ausalt. Erapooletud hindajad pidasid lojaalsusvalesid tõerääkimisest ebaeetilisemaks.

Tulemus selgitab kenasti, miks kogub üleilmsel poliitikaväljal valetamine üha populaarsust. Valetamine tundub valetamisena ainult vastastele, aga mitte omadele, kui see õigesti sisse sööta. Poliitiku ülesanne ongi omad lojaalsena hoida ja targalt lojaalsussurvet projekteerides valede abil oma toetust kasvatada, diskrediteerides samal ajal oponenti igakülgselt (ikka nendesamade valede abil). Lojalistid, kelle arusaamist mööda tõerääkimine on moraalitu, teevad kõik vilepuhuja maine kahjustamiseks, ühtlasi aga tugevneb faktidega võitlemisel lojalisti grupikuuluvustunne ning veendumus, et ta on moraalselt õigesti talitanud.

Tehnikaülikooli Nurkse instituudi väidetava petuskeemi paljastamise järel on juba kuulda lojalistide hääli ning vilepuhuja hukkamõistmist (tõe peab välja selgitama prokuratuur). Vanemteadur Risto Tanneri avalik kiri vilepuhuja Keegan McBride’ile Postimehes (26. VIII) lõpeb näiteks mõttekäiguga, kus ta McBride’i tegu aususe ja tõe nimel moraalselt küsitavaks peab ja soovitab doktorandil sügavalt järele mõelda, ega ta ometi ole pime tööriist nende käes, kes soovivad halba rektor Aaviksoo õilsatele plaanidele. Ma loodan, et tehnika­ülikooli rektoraat pole saatnud välja ametlikku kirja kõigilt töötajailt lojaalsuse nõudmisega, kuid kui oleks, poleks see ju Eesti ülikoolides esmakordne. Kahe aasta eest sai kurikuulsaks nn kolme rektori „riiklikult tähtsate küsimuste lahendamise“ kokkulepe, mille ohtlikkuse akadeemilisele vabadusele ja teaduslikule maailmapildile on võtnud Sirbis kokku Andi Hektor (4. V 2018). Põhimõtteliselt oli kokkulepe püüd kehtestada ülalt alla lojaalsusnõue, millele aga piisav osa akadeemilisest ringkonnast otsustas eelistada tõe rääkimise õigust (ja kohustust).

Toona oli õhus optimismi ning teadlaskonna ametlike juhtide motiiv võis olla selle kindlustamine, et enne teadusele valitsuselt lisarahastuse saamist teadusasutuste suhteid poliitikute ja parteidega arutu aususega ei kahjustataks. Tõe allasurumise katse aga ei osutunud ikkagi viljakaks, sest parteijuhid valetasid teadlaskonnale silma pilgutamata ning raha ei tulnud ega tule. See tagasilöök annab omakorda võimaluse õigustada teadusprojektides raha väärkasutamist, sest eks teadis juba Eduard Vilde hästi, miks hiir viljasalves käib.

Millal ja millisel kujul desinformatsiooni võidukäigu põhjustatud kaos kohale jõuab, on lootusetu ennustada. Inimühiskond pole ainus kompleksne süsteem maakeral ning ökosüsteemil on üsna ükskõik, millised valed inimühiskonnas parasjagu õitsevad. Tema faktiteave tuleb näiteks süsihappegaasi osakaalust atmosfääris ning kui see süsteemi püsivusbarjääri murrab, ei aita seegi, kui inimkond ehk kõik poliitikud, akadeemikud ja lihtrahvas vestavad ühest suust muinasjuttu uue jääaja lähenemisest. Oleks tore, kui see teadmine tooks tõe hetke enne kollapsit jälle maa peale tagasi. Ja kuni filosoofid pole jõudnud üksmeelele küsimuses, kes või mis üldse saab olla lojaalsuse õige objekt (kas ainult inimesed või ka ideed, juriidilised kehad jne), tasuks mõistliku ettevaatlikkuse printsiibi järgi liigsest lojaalsusest üldse hoiduda. Varitseb ju iga lojaalsusnõude selja taga valetamise sund ehk moraalse allakäigu trepp.