Kooselu eesmärgist vanemas traditsioonilises abieludiskursuses

Vaidlustades laste sigitamise kui abielu peaeesmärgi astub Hupel ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam sunnib sünnitusmasinaks.

VAHUR AABRAMS

Abielust ja perekonnast räägitakse viimasel ajal jälle tavatult palju. Räägitakse ka traditsioonidest, mida tulevat hoida. Ja meie, Eesti jt Baltimaade traditsioonid olevat teadagi väga konservatiivsed. Millised täpselt, jääb tavaliselt täpsustamata. Ja vähe on neid, kellele meeldib möönda, et nii mõndagi sellest konservatiivsusest on vististi ka nõukogudeaegset päritolu. Mäletan, kuidas mu Kesk-Euroopa riigist pärit tuttav, kelle kodumaa kuulus vanasti samuti „sotsialismileeri“, nentis: too režiim oli halb, kuid mõned asjad hoidis õnneks vaos, näiteks feminismi ja homoseksuaalsuse, mis läänes vohama hakanud ja nüüd siiagi tungivat.

Aga kuidas siis on lugu siinsete traditsioonide ja arusaamadega abielust? Milliseid mõtteid leidub selle maa vanemas abieludiskursuses, mis võiksid huvi pakkuda veel nüüdki? Meie nüüdset arutelu jälgides olen aeg-ajalt pidanud ikka mõtlema August Wilhelm Hupelile, Liivimaa tuntuimale valgustajale, kes 1770. aastate algul tegeles abielu küsimustega ühes põnevas raamatus. Seda teksti ei ole hiljem enam eriti loetud, sest küllap peetakse seda Hupeli elutöös pigem kurioosumiks.

See oli umbes kümme aastat tagasi, kui Tartu Raekoja platsil ühel lämbel augustinädalal peeti armastusfilmide festivali „tARTuFF“ raames õhtuti perekonnast ja abielust ümarlauavestlusi, ja istudes kord siis ühel noist debatiõhtutest (13. VIII 2010) puupüsti rahvast täis Pauligi kohvitelgis, kujutlesin ümarlauda „Homoabielud“ kunagise Liivimaa vaimuliku, kes peale jumalasõna kuulutamise, koduloo, folkloori ja keelega tegelemise Põltsamaal ka abielu üle juurdles. Jah, kui erinevaks oleks võinud too debatt kujuneda, kui seal poodiumil istunuks teiste hulgas (Rain Kooli, Tõnu Lehtsaar, Reimo Mets ja Varro Vooglaid Urmas Vaino juhtimisel) Hupel, kes olnuks kakssada seitsekümmend kolm aastat vana mees ja kandnuks võib-olla ikka veel oma parukat!

Peamisi küsimusi, mis ümarlauas üles kerkisid või õieti üles kergitati (Vooglaiu ja Lehtsaare poolt), oli perekonna defineerimine. Olukord olevat absurdne: perekond on meie põhiseaduse järgi rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena küll riigi kaitse all, kuid mis see perekond siis õieti on. Ema, isa ja lapsed? Asi tuleks ühemõtteliselt paika panna, põhiseadusse raiuda, siis oleks lõpuks selgus majas, arvasid nood, kes homoabielu (uuemas terminoloogias ka: kooseluseadust, abieluvõrdsust) vastustasid. Nüüd kõneldakse rohkem abielu määratlemisest mehe ja naise liiduna. Läti ja Leedu olid tollal seda teed läinud ja pälvisid meil mõningate ringkondade poolehoiu: et võtkem aga eeskuju. Saksamaa põhiseaduses on abielu ja perekond tänapäevani puha defineerimata. Ja elavad ometi. Meil seisab kevadel ees abi­eluteemaline rahvaküsitlus.

Eks ole veelgi käibel üldarusaadavaid mõisteid, mis on seadusekeeles lahti kirjutamata. Eesti põhiseaduses leidub küllaga sõnu, millele omistatakse eriline kaal ja tagatakse kaitse, kuid mille sisu on udune, näiteks „rahvas“ (kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas), „rahvus“, „keel“ ja „kultuur“ (Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade), „tervis“ (igaühel on õigus tervise kaitsele), „haridus“ (igaühel on õigus haridusele; hariduse andmine on riigi järelevalve all) või „kodu“ (kodu on puutumatu). Mida teha nendega? Lasta ekspertidel defineerida ja definitsioon referendumile panna? Olgem siis järjekindlad. Sest kas perekond on tähtsam kui, ütleme, tervis, mida Eestis on ilusaks kombeks üksteisele ka kohtumisel ja lahkuminekul soovida? Kas hästi defineeritud tervis pikendab eluiga?

Sõnad külvavad ikka ja jälle arusaamatust. Öeldakse, et rahvas olevat poliitikutest võõrandunud või vastupidi (arvates nii poliitikud millekski muuks kui rahvas, kes nad enda seast valib), rahvusküsimused tekitavad segadust, kuid lootus kord saabuvale selgusele ei kao („koidikul siis selgitame“), tõelise kultuuri tuvastamine (näiteks riikliku rahastamisega seoses) ajab riidu, haridust reformitakse alailma (ja kogu elu on vaja ümber õppida ning paljud diplomid, mille pärast on aastaid vaeva nähtud, on mõne aja pärast ainult paber, millega ahju tuld teha), tervist ei ole iialgi küllalt või on haigekassa meelest liiga palju (ja surm saabub ometi) ja kodu kohta küsib luuletaja, et mis, kes ja kus see üldse on, ning annab siis müstilise definitsiooni, mille järgi kodu, „see on rohkem veel, kui sõna selgeks teeb“.

Aga tagasi August Wilhelm Hupeli juurde. Oma raamatus „Vom Zweck der Ehen, ein Versuch die Heurath der Castraten und die Trennung unglücklicher Ehen zu vertheidigen“ (Johann Friedrich Hartknoch, Riga 1771, 166 lk) arutleb Hupel selle üle, milleks on üldse vaja abielu, mis funktsiooni ta õieti täidab või nagu pealkirigi ütleb: „Abielude eesmärgist, katse kastraatide abielu ja õnnetute abielude lahutamist kaitsta“. Kastraadid tulevad jutuks põhjusel, et tolleaegse arusaama järgi olid kastraadid abieluvõimetud inimesed par excellence. Abielluda ei tohtinud tol õndsal ajal, mil inimesed olid, nagu vahel kuulda, tükk maad moraalsemad ja pereväärtused olid veel paigas, ju kaugeltki mitte kõik inimesed. Ja Hupel astub kastraatide kaitseks välja (hiljem veel ühes teiseski raamatus), pöörates tollal levinud käsitused abielu eesmärgist enam-vähem pea peale. Hupeli seisukoht on omas ajas üsna radikaalne, ka inimlikult julge ja seejuures õige tänapäevane.

Eesti seadused jätavad abielu defineerimata, öeldakse ainult nii palju, et seda saab sõlmida ja lahutada, kelle vahel jne. Aga mis ja milleks ta on, sellest pole juttu. Kas defineerida? Küsitlus korraldada? Hääletusele panna? Mida arvaks Hupel?

Lahutage viljatud abikaasad

Hupel võtab oma raamatus „Abielude eesmärgist“ luubi alla autoriteetsete teoloogide, filosoofide, juristide ja arstide seisukohad ning jõuab järeldusele, et paraku täit selgust nende põhjal küsimuses kätte ei saa. Näiteks teoloogide arusaamad asjast, ehkki kõik tuginevad pühakirjale, lahknevad paljuski. Ent üldiselt näib teoreetikute hulgas valitsevat seisukoht, et abielu peamiseks eesmärgiks on laste sigitamine, selle kaudu inimkonna rohkendamine (ja ühiskonna või ka kiriku ning riigi püsistamine). Sellele peaeesmärgile on allutatud kõik muud eesmärgid (abielu kui vahend hooramise vastu, vastastikune abiosutamine jne). Et laste sigitamine on levinuima käsituse järgi abielu peamine eesmärk, siis on teooriad kuulutanud abieluvõimetuks ja määranud vallalise elule terve hulga inimesi, kes seda eesmärki täita ei suuda. Kõlbmatute nimekirjad on teooriates veidi erinevad, kuid teatud inimeste välistamine abiellujate hulgast on igal juhul tavaline praktika. Hupel nendib, et saksa keeles polevat piisavalt sõnugi, et hõlmata kogu seda diskvalifitseeritute seltskonda.

Kes nad kõik on? Ühel või teisel põhjusel genitaalidest ilma jäänud inimesed (kellel on hulk alaliike), viljatud inimesed, vanad inimesed, ka näiteks „liiga loiu ja külma loomusega”¹ inimesed (hm, kes need veel on, küsib Hupel) jne – kõik need, kes lapsi ei saa. Ja mõni teoreetik leiab tõsimeeli, et abielluda ei peaks tohtima ka vaesed inimesed, sest ei jõua nad ju lapsi (nagu kord ja kohus inimkonna hüvanguks) kasvatada, mis tekitavat veelgi rängemat häda kui hooramine. Hupel küsib, et kui seda liini edasi ajada, siis „kes jääks niimoodi lõpuks abiellumiseks järele“. Lisanduvad tollal levinud kitsendused seksile: mitte raseduse ajal ja nõnda senikaua, kuni imik on rinnast võõrutatud; mitte enne kirikupüha või armulauale minekut; mitte vanaduspõlves (viimasel juhul tuleb pihtida) jne.

Hupel toob hulga – moodsas keeles: diskrimineerimise – näiteid elust. Näiteks on seal lugu ohvitserist, kes sai haavata ja jäi lahingus ilma oma „meheaust“ ning seetõttu ka oma naisest. Sest naise vanemad, kellele mees nagunii ei meeldinud, kasutasid nüüd juhust ja korraldasid abielu tühistamise (asja arutati nii Wittenbergis kui ka Halles). Või lugu noorpaarist, keda külapastor ei tahtnud laulatada, sest käisid jutud, et noormees pole suguvõimeline. Noormeest uuris arst, kes tuvastas munandite puudumise ja leidis, et peeniski pole „parimat laadi“ (nicht von der besten Beschaffenheit) – ükskõik mida see ka täpsemalt tähendas. Ja ehkki pruut kuulutas avalikult, et on sellega, mis peigmehel on, vägagi rahul, saadeti asi konsistooriumi. Et seal läksid vaidlusaluses küsimuses arvamused lahku, paluti otsust maavalitsejalt. Lõpuks jõudis asi Hallesse, kus filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten viimaks isiklikult abielu sõlmimise keelas, leides, et säärane kooselu oleks vaid hooramine, ei muud. Jne.

Need kirjatundjate väiklusest tunnistavad tõsielulised lood on ülimalt masendavad. Nii hüüatabki Hupel nördinult: „Mäherdusi inspektsioone, visitatsioone ja uuringuid peavad inimesed taluma selleks, et puhta südametunnistusega abiellu astuda!“ Ja: „Aga miks tahetakse inimese kaela painutada ikke alla, mida ta kanda ei suuda!“ Või ka: „Iga abielu, mis ei täida peamist eesmärki ja jumalikku kavatsust, ei ole abielu: lahutage viljatud abikaasad! On alles õpetus!“

Esimesel kohal on abiosutamine

Et sellise praktika soovitajate ja rakendajate ekslikkust näidata, võtab Hupel ette kirjakoha, mida nimetab laste sigitamise kui abielu peamise eesmärgi pooldajate põhiargumendiks. Nimelt: „Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ (1Ms 1:28) Hupel pahvatab seda lugedes: „Ja see peabki olema see suur tõestus! Meie aga ei leia sealt muud kui seda, et inimestele on antud võime paljuneda või kihu paarituda ja peale selle ka valitsusvõim loomade üle.“ Jah, kui paljunemine on selles salmis tõesti seatud eesmärgiks just nimelt abieluinimestele, lisab Hupel irooniliselt, siis tuleb vist arvata sedagi, et ainult neile kuulub ka õigus valitseda kalade jne üle, sest viljakus ja valitsemine on selle loogika kohaselt järelikult omavahel seotud, seega peaksid vallalised ja lastetud vist nälga surema.

Niisiis ei ole Hupel laste sigitamise esmatähtsaks seadmisega põrmugi rahul: „Pärast pikka uurimist leidsime, et ei Piibel ega kirikuisad, ei rahvaste kokkulepped ega kogemus, ka mitte mõistuslikud järeldused [Vernunftschlüsse] ei määratle selgelt ja vastuvaidlematult laste sigitamist abielu tõelise peaeesmärgina.“ Ta leiab, et see punkt on abielus hoopis kõrvalise tähtsusega. Olulisem, määrava tähtsusega on abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. See on Hupeli kõigi abielude eesmärgi definitsioon. Selle definitsiooni sõnastamisel tugineb ta nii inimese loomusele, „kainele talupojamõistusele“ kui ka Piiblile. Ja, kes teab, võib-olla on ta – see on aga spekulatsioon, ehkki ahvatlev – saanud seejuures innustust ka eestikeelsest liitsõnast „abielu“, mis on oma sisult piisavalt selge (ja märksa läbipaistvam saksakeelsest sõnast Ehe).

Hupel mõtiskleb: „Ühesõnaga, mis ajendas meid abielluma? Kui me ei soovi enesele valetada, siis peame tunnistama, et meid pani seda otsust langetama mingisuguse vajaduse või mitmete vajaduste tajumine [Gefühl]; me järgisime seda tunnet, sest loodetud abi kaudu uskusime end suutvat oma seisundit parandada.“ Ja: „Kui küsida Liivimaa talupojalt, miks ta abielluda tahab, ütleb ta, et vajab abilist [Gehülfin], kes teda toetaks, pesu peseks, rõivaid teeks. Talupoeg järgib teesklemata loomust [Natur], tema kohtlus on tarkus. Tema abielutõotus ei ole küll liit laste sigitamiseks, kuid tema abielu ei ole sellegipoolest hooramine.“

Hupeli seisukohta toetab lõpuks seesama Moosese raamat (vaidleb ta ju suuresti teoloogidega): „Aadam soovis endale seltsilist [Gesellin], see oli tema vajadus: seda vajadust aitabki Jumal rahuldada, seades sisse abielu, sest inimesel ei ole hea üksi olla (1Ms 2:18–25).“ Hupel arutleb edasi: „Kas see seltsiline oli mõeldud laste sigitamiseks või himu rahuldamiseks? Jumal kõneleb selget keelt: Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on. Üksiku inimese käsi ei käi hästi, abilise kaudu tema seisund paraneb ja tema käekäik edeneb. Abielu eesmärgiks on abi osutamine vastastikuseks hüvanguks. Nii õpetab Piibel, nii kõneleb kogemus. Siin on kõik ilma sunduseta, jumaliku tarkusega kooskõlas, kõik näitab heldust, mis Jumala loodud olendite heaolu üle valvab.“

Hupel jätkab: „Seda abiosutamist otsime kõhklematult kõigi vajaduste puhul, mida abielu on suuteline rahuldama: hoolitsus ja ülalpidamine, ühine töö, nõu, sugukihu, õnne edendamine, ajaliku vara omandamine, laste sigitamine, seltskondlik suhtlus, ajaviide, õrn sõprus – kõigel on siin oma koht. Nimetatagu neid asju selleks, mis nad oma loomu poolest on või olla võiksid, tähendab abielu teisejärgulisteks või kõrvaleesmärkideks, mõned neist on üksnes tulu, mis abielust tõuseb. Ent abiosutamine on esimesel kohal, hõlmab kõike. Lisaargumendid on siin ülearused – ta on abielu peamine eesmärk. Parem on olla kahekesi kui üksi, sest neil on oma vaevast hea palk: kui nad langevad, siis tõstab teine oma kaaslase üles; kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu. (Kg 4:9–12.) Kes saab niisuguse naise, paneb varandusele aluse, saab endale (mitte hea lastesigitaja, vaid) kohase abi ja toe, kellele toetuda. (Srk 36:24.)“

Sallivuse vaimus eelarvamuste vastu

Homoseksuaalsusest Hupel ei räägi. Tema täpse definitsiooni järgi on abielu „tihe ja lähedane ühendus kahe eri soost isiku vahel, kes tahavad vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada“. See on ka raamatus ainus koht, kus Hupel abieluga seoses kaht sugupoolt mainib. Ent eesmärgi kaudu, mille ta abielule seab (selleks on, nagu öeldud, abi osutamine vastastikuseks hüvanguks), on sellisena mõistetud abielu põhimõtteliselt laiendatav ka homoseksuaalsete inimeste kooselule. Ja kes teab, mida vabameelne Hupel, kelle mõtlemisele oli omane rõhutada ühisjooni, mitte erinevusi inimeste vahel ja kes omal ajal kaitses diskrimineerimise eest väga ägedalt kastraate ja juute, arvaks asjast tänapäeval. Kadunud ajaloolane Indrek Jürjo on oma Hupeli-monograafias tabavalt kirjutanud: „Tähtsus, mida Hupel sellele [kastraatide – V. A.] küsimusele omistab, võib tänapäeval tunduda kummaline, kuid XVIII sajandil oli see üsna aktuaalne. [—] Valgustuse ühe juhtidee, sallivuse vaimus võitleb Hupel eelarvamuste vastu ja võtab kastraadid oma kaitse alla kui – tänapäevast keelepruuki kasutades – seksuaalvähemuse.“²

Hupeli jaoks on (nii meeste kui ka naiste) seksuaalsus loomulik ja Jumalast määratud. Ta rõhutab, et genitaalid (die [zum Kinderzeugen] nöthigen Glieder) on loodud enne abielu sisseseadmist, neil on mitmesugused funktsioonid ja inimesel on vaba tahe, ning nendib: „Üldse aetakse siin neli täiesti erinevat asja omavahel segamini: kihu [Trieb], seks [Beyschlaf], laste sigitamine [Kinderzeugen], abielu [Ehe].“ Ja lisab: „Abielu kaudu pälvivad kõik kolm [s.o kihu, seks, laste sigitamine – V. A.] jumaliku heakskiidu, ja nõnda on laste sigitamine [abielu] kõrvaleesmärk, abielurahva kasu, privileeg, mis aga üheaegselt kihudega otsa lõpeb, olgugi et abielu veel kestab. Järelikult tahab Jumal kihusid, seksi ja viljakust, aga ta ei sunni meid, ei aita ka meie tahtmine. Kuid me ei otsigi siin üksnes mõne abielu, vaid kõigi abielude eesmärki.“

Hupel rõhutab, et sugukihu tunnevad ka kastraadid, ning imestab soovituste üle, mida neile jagatakse: „Moralistid annavad neile nõu suruda pealetikkuvad himud palvega alla. Raske on uskuda siin oma silmi: mõned peaksid seda vaga reeglit trükiveaks.“ Hupel võtab asja lühidalt kokku: „Näljahädas palvetamine teeb õndsaks, aga kõhu täissaamiseks on ainult üks abinõu – söömine.“ Ja: „Pole vaja abieludele kui õndsustõketele varju heita: kui nad ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu (1Kr 7:9).“

Nagu öeldud, kõlab Hupel nii mõnigi kord tänapäevaselt. Vaidlustades laste sigitamist kui abielu peaeesmärki, astub ta ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam sunnib sünnitusmasinaks (ja jätab ilma sajandi lõpul pidulikult deklareeritud inimõigustest).³ Königsbergi kirjaniku Theodor Gottlieb von Hippeli kõrval, kes avaldas 1774. aastal (Hupeli teosest niisiis kolm aastat hiljem) oma kõmulise raamatu „Über die Ehe“ („Abielust“, millest ilmus lühikese ajaga neli trükki), on Euroopa saksakeelses osas XVIII sajandi lõpukümnenditel toimunud „naiselikkuse“ (naise „soolise iseloomu“) määratlemise debatis peetud ka Hupelit abielumõiste uuendajaks. Hupeli ja Hippeli käsitus sugupoolte (suhtelisest) võrdsusest ja võrdõiguslikkusest, nagu ka nende arusaam abielust, ei pääsenud tollal siiski valdama, naiste emantsipatsioonini läks veel aega.

Ent need vanad tekstid on alles ja neid on ka üle kahesaja aasta hiljem, mõeldes kas või Eesti abieludebatile, kaunis värske lugeda. Näiteks seda kohta, kus Hupel naeruvääristab fundamentalistide agarust piiblitsitaatide toel soolist ebavõrdsust põhjendada: „Mine tea, võib-olla tuleb mõni kirjatundja kunagi isegi mõttele näidata 1Tm 2:15 [… ent ta pääseb lastesünnitamise kaudu, kui ta mõõdukuses jääb usku ja armastusse ja pühitsusse] põhjal kõige laitmatumal viisil, et abielu peamiseks eesmärgiks, vähemalt naissoo jaoks, on igavene õndsus [s.o ühtlasi „õnnistatud olek“, rasedus – V. A.]“. Hupel mainib, et mõnedki väga lasterikkad vanemad suhtuvat üsnagi ükskõikselt sellesse, kui taudid nende laste ridu hõrendavad – eks ole lapsed ju kulukad. Ei viljakus ega rikkus ole inimese teha, rõhutab ta – lapsed ei ole vanemate töö, vaid Jumala and ja, nagu teada, ei sünni igast seksuaalaktist veel last: „Ka tuliseim suguühe jääb tihtilugu mõjuta.“ – valgustussajandi kirjanikud rääkisid otsekohest keelt. Hupel ei ülista lastetust, kuid on lastetute inimeste häbistamise, hukkamõistu ja diskrimineerimise vastu ning tsiteerib lastetuse kaitseks mitmeid kirjakohti, näiteks: „Õndsad on sigimatud, ja ihud, mis ei ole ilmale kandnud, ja rinnad, mis ei ole imetanud!“ (Lk 23:29) Ja: „Parem on lastetus koos voorusega“ (Trk 4:1).

Laste sigitamine ja kasvatamine ei tähenda veel, et abikaasad on oma kohused täitnud, sest sama on võimalik ka konkubinaadis (s.o vabaabielus), ütleb Hupel. Kui sellele lisandub ka abikaasade tihe ja lähedane ühendus ning püüdlus vastastikuse abiosutamise kaudu ühist hüvangut edendada, siis peab Hupel sellist kooselu samuti sisult abieluks, „sest see kätkeb endas kõike peamist, mida loodus/loomus [Natur] ja Jumala seadus nõuavad. Puuduvad vaid kodanikuvabadused, mis omandatakse alles avaliku laulatuse kaudu“. See kehtib ka tänapäeval.

Hupeli ideaalkujutlus (seejuures ühtlasi pühakirjapärasest) abielust näeb välja niisiis selline: „Abiosutamine ja ühine hüvang on siira armastuse lapsed; pehme rahu teeb armastuse täiuslikuks, ja nimelt seda nõuabki kogu evangeelium.“ Voilà!

Uuenduslik tsiviilabieluseadus usumaastiku äärealalt

Kui mõelda Eesti abieludebatis osaleva konservatiivse poole silmatorkavale seotusele kristliku kirikuga, eriti nende konfessioonidega, mis Eestis kuuluvad pigem perifeeriasse (vahel lausa perifeeria perifeeriasse), siis on omamoodi paradoksaalne see tõsiasi, et esimesed kaks inimest, kes Saksamaal omavahel tsiviilabiellu astusid, olid baptistid. See toimus 1855. aastal Loode-Saksamaal Oldenburgis. Abielude sõlmimine oli tollal Saksamaal luteri ja katoliku kiriku käes. Aga baptistist misjonär ja jutlustaja (ka Klaipėdas töötanud) August Friedrich Wilhelm Haese jäi enesele kindlaks: ta ei nõustunud ei usku vahetama ega olnud nõus ka lihtsalt „kokku elama“. 29aastane Haese, noor armastav mees, palus 1853. aastal kohalikult luteri kirikult luba, et tema võiks kihlatu Metta Schüttega laulatada baptisti vaimulik. Palve lükati tagasi. Aga lugu ei olnud sellega veel läbi. Oldenburgi võimud ei olnud „dissidentide“ (nii nimetati inimesi, kes kuulusid ametlikult tunnustamata konfessioonidesse) viletsa olukorraga rahul, hakkasid mõtlema lahendusele. Ja võtsid 1855. aastal vastu uuendusliku tsiviilabieluseaduse. August ja Metta olid esimesed, kes sel moel – ilmalikult, mittekiriklikult – paari läksid. Happy end! Mis tähendas, et tollal marginaalsetest baptistidest, keda Saksamaal suured kirikud diskrimineerisid, said abielu reformimisel tõelised pioneerid. Uuendused kipuvad tulema perifeeriast.

Mis sai aga vaprast Haesest? Haese elas kõrge vanaduseni, 88aastaseks, toimetas Issanda viinamäel väsimatu sulasena veel peaaegu 80aastaselt, ja oli Oldenburgi suurhertsogile kogu elu südamest tänulik, õnnitledes teda igal aastal isiklikult sünnipäeva puhul. Hertsog läkitas Haesele omalt poolt vastu sigareid, mida too oma eluõhtul „pidumeeleolus“, nagu on kirjutatud, suitsetada armastas.⁴ Muide, see Saksamaa esimene tsiviilabielu kestis nelikümmend aastat, kuni Metta siitilmast ära kutsuti.

1 Siin ja edaspidi Hupeli tsitaadid minu tõlkes. – V. A.

2 Indrek Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737–1819. Riigiarhiiv, Tallinn 2004, lk 421-422.

3 Hupeli kaasaegsete ja veel XIX sajandi peredes, ka haritlasperedes, oli laste arv sageli tohutu, tänapäeva mõttes uskumatult suur: näiteks oli Pärnu pastoril ja haridustegelasel Johann Heinrich Rosenplänteril neliteist või viisteist last, kelle ülalpidamiseks pidi ta ikka linnalt abi küsima; Põlva pastoril ja tuntud murdeluuletajal Gustav Adolph Oldekopil oli kahest abielust kokku vähemalt üheksateist last ja see perekond siples alalõpmata võlgades.

4 https://de.wikipedia.org/wiki/August_Friedrich_Wilhelm_Haese