Konservatiivne rohepööre

Pelgamata kõike materiaalset, rakendaks heaperemehelik rohekonservatiivsus Maa ressursid inimkonna heaolu teenistusse, teadvustades ühtlasi, et aineline ei ole ainus hüveline.

MIKAEL LAIDRE

XVIII sajandil arutles prantsuse loodusteadlane Georges-Louis Leclerc de Buffon, kuidas rakendada vulkaanide soojust planeedi jahenemise vastu.¹ Mõte on naasnud kõverpeeglis ja mõni isehakanud geoinsener loodab vulkaanilist tuhka imiteerides päikese blokeerida ning kliima soojenemist pidurdada. Mastaabi erinevusest hoolimata võib aruteludest vastu kajada teisigi vanu näiteid. Rooma impeeriumi tööstussaaste jälgi on avastatud Mont Blanci ja võimalik et isegi Gröönimaa jääst. Seevastu hilisantiigis tõusis hüdro- ja tuuleenergia Euroopa majanduse mootoriks.²

Ühelt poolt loodetakse rohepöördega stagneerunud ja rahatrüki tsüklisse langenud majandust rekalibreerida. Teisalt püüab roheliikumine anda eesmärgi kaotanud lääne inimesele uue spirituaalse orientiiri. Heal juhul on eesmärgi asemel leitud projekt. Küll aga reedab rohelise poliitika populaarsus janu radikaalsemate ümberkorralduste järele ja rahulolematuse praegusega. See omakorda toidab roheliikumist kui kõige ulatuslikumat paradigmanihet pakkuvat jõudu. Ühtlasi leiab keskkonnamure koha peaaegu iga partei programmis. On loomulik, et miljööküsimus kõnetab vahetult kõiki. Mängu tulevad ilmavaatelised valikud, eri majandusmudelid ja ka geopoliitika – pealegi on kliima n-ö geopoliitika par excellence.

Ometi on konservatiivne roheteemade käsitlus seni veidi varju jäänud. Iseenesest peaks konservatiivile keskkonna- või loodushoid täiesti loomupärane olema. Käesolevas pean silmas konservatiivsust, mis ei takerdu ega kapseldu minevikku, ei nõustu reservaati pagendamisega ega lohise revolutsiooni lõhkuval agendal veidi aeglasemalt ja ettevaatlikumalt kaasa. Õige konservatiiv ei karda uusi tehnoloogiaid ega uusi teemasid, kuid jätkab elavat traditsiooni, pilk pööratud tulevikku, seljatagune kindel. Seejuures on loodus hoitud nii, et asjade loomulik kord on kaitstud.

Maausuliste teine tulemine

Kuidas keskkonda käsitleme, sõltub vaimsest (eel)hoiakust. Eri aegadel on valitsenud kord meelelismateriaalsus, siis jällegi intellektuaalsus ja vaimsus. Praegune ajastu liigitub ülekaalukalt ainelist ja aistingulist prioriseerivaks. Antiigist tunneme kreeka mõistet pleoneksia – piiritu saamahimu või täitmatus. Nii võis iseloomustada sellist erilist sübariiti nagu Assüüria kuningas Sardanapalus. Filmisõbrad mäletavad vahest „Wall Streeti“ tegelast, Gordon ahnus-on-au-sees Gekkot. Kuid ei pea olema ei kröösus ega finantshai, et kannatada pleoneksia all. Rahva hulka viiduna ja ühendatuna üldise vaimse vaesumisega avaldub kõnealune XIX sajandi progressimüüdist ja piiramatu kasvu dogmast kantud pahe eriti vulgaarselt primitiivhedonismi näol. Meelelis-materiaalse hüperaktiivsuse üks pahupooli on mõistagi keskkonna kurnamine ja ümbruse saastamine.

Uusajal hoogu kogunud, aga paljuski seniajani valitseva arusaama kohaselt peab inimene (metsiku) looduse allutama. Selle vaate kohaselt on tsivilisatsioon ja loodu(s) teatavas vastuolus, loomuseisund paheline. Mida enam eirati ja hiljem juba eitati kõrgemalt seatud moraalset korda, seda enam on maa ja loodus olnud valla ekspluateerimisele. Uusajast peale on gnostitsismi, hermetismi jm mõjul loodust piinatud, et see oma saladused paljastaks ja varakambrid avaks. Nii sai inimesest despoot ja loodu(se) rõhuja. Tänapäeva ökoloogilised probleemid on eranditult lähiajaloo põhjustatud ning peapõhjusi tuleb otsida valgustusajastu või inimest kõige mõõduks seadva humanismi meelelaadist. Nagu on kirjutanud püha Augustinus, ei ole teist olendit, kelle pahelisus oleks niivõrd vastandlik loodusega, et ta looduse viimseni hävitab.³

Näinud lõpuks, et see kõik ei ole kestlik ja tunnetanud lagastamise vastikust, on pendel liikunud teise äärmusse ja uued maausulised on hakanud inimest käsitlema viirusena või planeedi kui elusorganismi haigusena. Schilleri „Ood rõõmule“, millele on rajatud Euroopa Liidu hümniks saanud Beethoveni 9. sümfoonia 4. osa, on revolutsioonilise alatooniga (säde, tuli, vendlus) ning kaldu paganliku maagia, antiikmüsteeriumide ja emakese looduse austamise poole. Nietzsche nägi siin dionüüsos­likku vaimu ning inimese ja loodu taasühinemist, mille ees miljonid põlvili langevad (nagu Schilleri tekstis).⁴ Looduse ja maa kummardamine ei ole enam roheavangardi allhoovus, vaid jõudnud peavoolu. Populaarsust kogub uuspaganliku new age’i ökovaimsus (inglise keelest tuttavam eco­spirituality). Tegemist on hinduismist ja budismist mõjutatud ersatsreligiooniga, mis omamoodi jumalikustab looduse ja teeb meie koduplaneedist puusliku. Seda saadab rousseau­lik ettekujutus looduse iseeneslikust headusest ja vajadusest naasta süütusse loomuseisundisse. Ühtlasi kaasneb looduse ja maa kummardamisega misantroopsus.⁵

Seevastu traditsioonilises kristlikus maailmapildis on inimene määratud Looja poolt loodu kuningaks, kui soovite, looduse krooniks, aga mitte omavoliliseks türanniks. Inimesele antud rolliga kaasneb vabadus kujundada ja kasutada oma keskkonda enda huvides. Sellega käib kaasas vastutus loodust heaperemehelikult hoida ning hüveliselt ja sihipäraselt pruukida. Inimese kutsumus on olla aednik, kes kujundab talle usaldatut kooskõlas asjade loomuliku korraga. Seejuures tuleb arvestada, et inimloomus on küll iseenesest hea, ent langenud seisundis. Ning langenud olek on mõjutanud kogu meie keskkonda. Sedasi ei näe konservatiiv ja kristlane looduses midagi negatiivset ega ka üdini positiivset, mida peaks muutmatul kujul konserveerima või lausa kummardama. Kristlik-konservatiivsel maailmavaatel ei ole illusioone maapealse paradiisi rajamisest.⁶ Konservatiiv seisab utoopiate düstoopiateks arendamise vastu.

Suur lähtestamine?

Just „maapealse paradiisi“ vea teevad nii idealistlikud maausulised kui ka ego­tsentrilised materialistid, kes ei suuda vanadest harjumustest lahti öelda. Nii valatakse murest kliima pärast krokodilli­pisaraid. See mure kätkeb endas hirmu kaotada senine elustiil ja majandusmudel. Terviklikku ja kindlal alusel seisvat maailmapilti omamata on vastuolud paratamatud. Kiputakse soovima senist põlistavat lahendust, mis justkui muudab kõik ja mitte midagi.

Tunnistades senise elukorralduse ummikusse jooksmist tuleb nõustuda vajadusega midagi muuta. Kui eesmärk on piirata vastutustundetut ja saastavat tarbimist, puhastada meie elukeskkond, toit, vesi ja õhk tervislikumaks, siis on see igati tervitatav. Aina rohkem inimesi ongi võtnud südameasjaks parandada oma ellusuhtumist. Ent sellest jääb väheks, kui valitsev või asemele pakutav majandusmudel ei vabasta ka puhta energia korral maailma materialismi küüsist. Kui ainus eesmärk on CO₂ heitme vähendamine või kaotamine, jätkuks ikka ületarbimine ja keskkonna rüüstamine. Kliimasoojenemise pidurdamine üksi ei tee elu esteetilisemaks, moraalsemaks ega mõtestatumaks. Konservatiivi aluspositsioon peaks olema, et isegi kui kliimamuutust ega -soojenemist ei oleks, on lagastamine ja laristamine vale.

Miljööprobleemid tõestavad ehedalt keynesliku majandusmudeli moraalset pankrotti. Katkise akna kasulikkus on alati küsitav olnud, kui sama ressurssi, töötunde ja materjali, ajast rääkimata, saaks otstarbekamalt kasutada. Ideed nagu ringmajandus (kui see ei lähe jagamismajanduseks ehk eraomandi kallale) ja taaskasutus leevendavad olukorda, ent ainult osaliselt. Näiteks on probleemne, et nn uut rohelist kurssi (green new deal) veavad inimesed, kes mh edendavad neokeyneslikku modernset rahateooriat (MMT). Tarbimisele orienteeritud rahatrükk ja vara ümberjagamine ei välju kuidagi materialistlikust paradigmast.

Olgu siiski kohe öeldud, et kui eesmärk on võimalikult suur majanduskasv, siis kapitalismist paremat süsteemi ei ole. Ometi on seda edu tunnistades juba tükk aega tagasi osundatud kapitalismi moraalsetele puudustele. Nüüd on lisandunud keskkonnamõõde. Ma ei näe varianti, kus materialism jääb väärtuste hierarhias troonile ja ühtlasi looduskeskkond terveks. Võib-olla oleks ainus variant kosmose koloniseerimine. Kusjuures kuu kaevandamine ei ole enam kitsalt ulmekirjanduse pärusmaa, vaid aina praktilisem lähituleviku küsimus. Suurjõudude kosmoseväed juba seiravad Kuu-põue sisu ja kalkuleerivad, mitu protsenti Maa kaaslasest tohiks kaevandada, ilma et orbiit muutuks või hakkaks mõjutama tõususid ja mõõnasid.

Tulles kahe jalaga maa peale, nähtub, et materialistlikku meelelaadi põlistavate majandusmudelite ainsad väljapääsud Maa ülekurnamisest kipuvad olema inimvaenulikud ja ebaeetilised. Üks variant oleks populatsiooni vähendamine, ekstreemsel juhul otsese väljasuretamisena, veidi pehmemal moel inimkonna juurdekasvu kunstlikult ja vastutahtsi piirates. Samuti oleks ebaõiglane piiratud ressursside jagamine aina väiksemale kildkonnale. Kahjuks leidubki küllaga propagandiste, kes tõsimeeli survestavad eraomandist loobuma või seda tugevalt piirama ning soovitavad inimkonnale laboratoorset liha ja putukaid kui suurepärast proteiini allikat (GMOst rääkimata), kuid ise neidsamu ettekirjutusi ei järgi ning jätkavad ülisuure personaalse süsinikujalajäljega. Osa neist unistab aynrandilikust refugium’ist. Oleks võimalik minna ka täisdüstoopilise „Matrixi“-maailma teed, kui virtuaalreaalsus suudetaks viia tasemele, mis on päris maailmast eristamatu. Juhtmete ja voolikutega ühendatud (NB! mitte reprodutseeriv) inimene vegeteeriks tehismaailmas, loovutades planeedi privilegeeritutele, kes usuvad evolutsiooni järgmiseks astmeks olevat tehisintellekti.

Transhumanistliku tehnodüstoopia ja kontrolliühiskonna edendajates, kes oma agenda tarbeks kasutavad ära mh kliimaküsimust, segunevad ühelt poolt gnostitsistlik asjade loomuliku korra eitus ja soov maailm oma näo järgi kujundada ning teisalt positivismi rajaja Auguste Comte’i teadususk, millel on teadusega vähe pistmist. Niisuguste isehakanud suunanäitajate nägemuste realiseerimiskatsed ei ole enam futuroloogide ja nende hingearstide vaheline küsimus. Arusaamatutel põhjustel ongi saanud populaarseks sellised „visionäärid“ nagu Yuval Noah Harari või (naljaga pooleks) mõne Bondi-filmi antikangelase väärilise nime ja olemisega Maailma Majandusfoorumi (WEF) juht Klaus Schwab, kelle kiikhobuseks on saanud the great reset ehk suur lähtestamine.

Tegelikult saab ka kõige eesrindlikumat tehnoloogiat, nimetagem kas või tehisintellekti, arendada kooskõlas asjade loomuliku korraga, mängimata jumalat ja pürgimata üliinimeseks. Pealegi saab tehnikat kasutada meie elu lihtsamaks tegemiseks ja toetamiseks. Küsimus on väärtuste hierarhias. Võiksime korra mõelda, mis ulatuses teenivad uued leiutised vaimset või intellektuaalset eesmärki ning paljud ainelist või aistingulist eesmärki.

Rohepöörde geopoliitiline varjupool⁷

Kui muuta oma majandussüsteemi ja loobuda pideva kasvu tagaajamisest, kaotab riik või riikide liit üleilmses konkurentsis, jääb aina rohkem teiste mõjutada ja ühtlasi on tal raskem senistki taset hoida. Kasvu lõksus on nii arenenud kui ka tärkavad jõud. Nii põlistatakse keskkonnaprobleeme. Rohepöördega lisandub küsimus välisest sõltuvusest. Rohetehnoloogia ja digimajandus nõuavad hulgaliselt spetsiifilist toorainet. Euroopa Liidu värskeim, 2020. aasta kriitilise toorme nimistu sisaldab juba 30 ainet või ainerühma. Seal leidub kõike mobiiltelefone vibreerima panevast tungstenist elektriautode akudes vajaliku liitiumini. Päikese-, tuule ja taastuvenergia tehnoloogiad eeldavad suurt hulka haruldasi muldmetalle, nt neodüüm ja düsproosium (otsetõlkes kreeka keelest ’raske saada’) ja muid elemente. Euroopa Komisjoni hinnangul vajame juba kümnendi pärast 18 korda enam liitiumi kui praegu. Süsinikuneutraalsuse saavutamise eesmärgiks seatud 2050. aastaks on see nõudlus kasvanud kuuekümnekordseks. Digiteerimisrindel vajavad ainuüksi andmesalvestid 2050. aastaks 120kordselt sellist muldmetalli nagu neodüüm.⁸ Muide, neodüümi peaks leiduma ka Eesti fosforiidis (kus on teisigi muldmetalle).

Need kõik on komponendid, milleta kõrgtehnoloogiline kaitsetööstus, meditsiin ja elektroonika on mõeldamatud. Näiteks sisaldab üks USA F-35 varghävitaja 417 kg muldmetallmaterjale, mis on rafineeritud Hiinas. Kriitilise tooraine poolest vaene Euroopa Liit on igati keerulises olukorras ja sõltuvus Hiinast on kosmiline. Hiina on peamine globaalne muldmetallide tootja (kaugel teisel kohal kaevandajatest on USA ja kolmas on Myanmar – eks sellest ka suurem tähelepanu kaugele riigile, kus leidis aset riigipööre). Plaatinarühma metallides on ELi sõltuvus samuti ülisuur ning peamised üleilmsed tootjad Lõuna-Aafrika ja Venemaa (sh pallaadiumi vallas, mis on vesinikutehnoloogias peakomponent). Mis tahes leevendust sõltuvusele otsida, sh vähesegi kohaliku ressursi rakendamine ja nt Gröönimaa poole vaatamine, jääb faktiks, et Euroopa enda suhteline tooraine- ja energiavaesus ei kao kuhugi.

Rohepöördega võib kahandada naftast ja ühtlasi dollarist sõltumist ning eks ajapikku saab Euroopa suveräänsust suurendada, kui leitakse alternatiivseid allikaid, luuakse strateegilised varud jne. Kuid selle kõrval püsib keskkonna saastamine aspekt. Muldmetallide (tihti ka muu vajaliku toorme) ekstraheerimine ja rafineerimine on vägagi reostav. Puhaste elektriautodega paraneb vahetu kasutuskeskkond, ent elektriauto mootor sisaldab võrreldes sisepõlemismootoriga vähematest komponentidest hoolimata mitu korda rohkem keskkonnakahjulikke elemente. Puhtam õhk Euroopa linnades tähendab ühtlasi keskkonnakahju nt Boliivias (liitium) ja Kongos (koobalt).

Kuidas edasi?

Kui laenata briti progeansamblilt King Crimsonilt, oleks muudatusteks tarvis „radikaalseid meetmeid, vabanemaks ahviaru raudsest haardest“.⁹ Proosalisemalt tähendab see senise ellusuhtumise väljavahetamist. Pleonektilise elustiili väljavahetamise eelduseks saab olla ainult ilmavaateline ümberorienteerumine. Tõelist rohepööret ilma meele­paranduseta (kr metanoia) ei tee. Kindlasti ei ole lahenduseks XIX sajandisse külmutatud maavillase pastoraalse lihtsuse paleus. Seevastu oma juurtest hooliv ja traditsiooni vundamendile ehitav rohekonservatiivsus kätkeks visiooni puhta õhu ja toiduga kõrgtehnoloogilisest Arkaadiast, vesinikkütusega rongidest ning ellu äratatud maaelu idüllist, kust tehakse kas või globaalse haardega kaugtööd ja arendatakse mahemajandust. Suureneks autonoomia ja vabadus. Lähimusprintsiibist tõukuv lokaalpatriootiline ideaal võiks ammutada inspiratsiooni keiser Augustuse (31 eKr – 14 pKr) Rooma res publica taastamis- ja uuendusprogrammist. Traditsioonide, tavade ja moraali ennistamise kõrval oli Augustuse meelest omal kohal Vergiliuse ekloogidest pärit bukooliline ideaal. Samuti oli ajastule omane sagedane küllusesarve motiiv – pleoneksia hülgamine ei tähenda kasinust ega viletsust. Pelgamata kõike materiaalset rakendaks heaperemehelik rohekonservatiivsus Maa ressursid inimkonna heaolu teenistusse, teadvustades ühtlasi, et aineline ei ole ainus hüveline.

Autor avaldab isiklikke, mitte ametialaseid seisukohti.

1 Rémi Brague, The Kingdom of Man: genesis and failure of the modern project. Transl. Paul Seaton. Notre Dame University Press 2021, 84 kaudu.

2 Vt Andreas Osiander, Before the State: systemic political change in the West from the Greeks to the French Revolution, Oxford University Press 2007, 349jj.

3 De Civitate Dei XIX 12, kus natura hõlmab nii loomust kui ka loodud ja loomulikku korda, millest loodus on osa.

4 Vt Nietzsche, Tragöödia sünd 1.

5 Jean-Claude Larchet, Les fondements spirituels de la crise écologique. Éditions des Syrtes, Gèneve 2018): 8, 10, 66-67, 71jj, 98.

6 Larchet (2018). 14-15, 18, 24, 27, 46, 51, 66–68, 105, 125.

7 Vt ka https://tavid.ee/uudised-mikael-laidre-maailmamajanduse-joujooned-2020/

8 Komisjoni teatis: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020DC0474&from=EN

9 Originaalis: radical action to unseat the hold of monkey mind.