Keel on võimu instrument

Aili K?ler

  Selle aasta olulisim eesti keeleruumi mureküsimus paistab olevat eesti keele prestiiži langus (väljendub ennekõike ametliku keelekasutuse taseme languses ja selles, et eestikeelses kõrgkoolis on tekkinud vajadus väljendusõpetuse õppeaine järele) ja kasutusala ahenemine. Mõelgem üleilmastumisele, lähiaja rahvastikuprotsessidele Eestis, 2007. aastale kui tööjõu vaba liikumise aastale Euroopa Liidus, võrgustumisele, suure hulga eesti lapsevanemate soovile anda oma võsukestele ingliskeelne haridus ja ka riigikogus praegu menetlemisel Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõule. Põhiseaduse muutmine on suur asi, seda ei tehta niisama.

Seaduse algatanud Reformierakonna eestkõneleja Kristiina Ojuland viitab vajadusele sätestada eesti keele kaitse põhiseaduses*. Eesti keel vajavat tugevamat sümboolset ja õiguslikku kaitset. Riigikohtu lahend, kus preambulit tõlgendatud ja öeldud, et eesti keel on rahvuse ja kultuuri olemuslik komponent, ilma milleta pole rahvuse ja kultuuri säilimine võimalik, polevat õiguslikult piisav. Algatajate meelest peaks põhiseaduse paranduse eelnõu tõstma eesti keele prestiiži igapäevases kasutuses.

Haridus- ja teadusministeerium on seadusemuudatust toetanud ja selle keeleosakonna nõuniku Jüri Valge hinnangul vastab see eesti keele kui ametliku Euroopa Liidu keele staatuse tagamise eesmärgile. Ka tema on kindel, et muudatus aitab kaasa eesti keele prestiiži tõusule.

Keeleteadlaste Urmas Sutropi ja Mart Rannuti arvates peab riik tagama rahvusliku kultuuri kestmise kõrval põhiseaduslikult ka keele kestmise läbi aegade, mis annab võimaluse vastu võtta igapäevaelus küllaltki tülikaid otsuseid. Rannut on rõhutanud, et keelel on hulk sümboolseid funktsioone, mida kinnitaks ka seadusemuudatus.

Argitasandil paistab päevapoliitiline keelepoliitika olevat viinud keeleseaduse muudatuste tõttu eesti keele kasutusala ahenemiseni. Praegust keelesituatsiooni saab muuta aga ikkagi ennekõike keeleseadusele ja keeleinspektsiooni tegevusele tuginedes. Keeleringkondades on peetud vajalikuks näha keeleseaduses ette ametnike ja poliitikute kohustus suhelda Eesti avalikkusega eesti keeles. Tundub, et ka rahvusvahelises suhtluses peaks iga Eesti kodanik, olgu ta või president, hästi läbi mõtlema, millal ja kus nimelt millises keeles sõna võtta, kus kasutada õigust rääkida oma ema-, kus riigi- ehk eesti keeles. Põhiseaduse muutmisega võib kaasneda ehk tõesti keele sümbolväärtuse tõus, mis aitab võib-olla tasalülitada lühinägelikku pragmatismi ja põhjendamatut keelealast vastutulelikkust. Ka parimad meist kipuvad langema just sellesse lõksu.

Maikuisel avatud ühiskonna sotsiaalse kapitali teemale keskendatud foorumil üllatas mind vastselt ametisse astunud Tallinna ülikooli rektor Rein Raud pika ingliskeelse ettekandega (küllap viisakusest külalisesineja professor Putnami vastu), võttes minult eestlasena võimaluse nautida tema eeldatavasti nüansirikast emotsioone ja allusioone pakkuvat emakeelset ettekannet. Tõlge ei ole kunagi nii emotsionaalne ja inforohke kui emakeelne jutt, ka see tõlge mitte, mille nii hea keeleoskaja kui isand Raud oma ajus teostab, enne kui suu ingliskeelseks jutuks avab. Põhjust selleks ei olnud, kabiinides olid professionaalsed tõlgid ootevalmis, et teha oma tööd. Millega on tegu? Kas usaldamatusega tõlkide vastu? Sel juhul on härra Raual hea võimalus oma ülikoolis tõlkide ettevalmistust parandada. Aet Annist otsustas siiski ettekande teha oma emakeeles, lausudes justkui vabandavalt, et teeb seda sellepärast, et võimalusi eesti keeles rääkida avaneb Inglismaal õppides harva. Ja tegi seda hästi ning nauditavalt.

Eelmisel nädalal Euroopa Liidu parlamenti külastades oli mulle sotsiaaldemokraatide Katrin Saksa ja Andres Tarandi siira rõõmu ja uhkuse kõrval, et “selle maa keel” kõlab võrdsena teiste seas, rohkem kui üllatav end ikka rahvuslasena esitanud põlise isamaalase Tunne Kelami ingliskeelne sõnavõtt. Põhjendavat ta seda pragmaatiliste kaalutlustega: nii jõudvat informatsioon paremini kohale, nii nendeni, kes saalis, kui nendeni, kes oma kabinetis sõnavõtte televiisorist jälgivad. Seda küll, kuid nii saalis kui kabinettides on tõlge olemas, pealegi istub enne suurkogu hääletamist sõnavõttude ajal saalis protsentuaalselt umbes sama vähe saadikuid kui riigikogu infotunnis tavaks. Ja miks arvab härra Kelam, et ühe kõneleja, kes pole ingliskeelne, tõlge on teisele saadikule, kelle emakeel pole samuti inglise keel, selgem kui professionaalse tõlgi vahendatu? Või on tema kõneakt suunatud vaid inglise keelt emakeelena kõnelejatele? Kui otsene suhtlemine on eesmärk, ehk oleks siis pragmaatilistel kaalutlustel teinekord mõttekam kõneleda prantsuse või saksa keeles?

Ikka on jutuks tulnud, kui mõttetu ja kulukas on pidada Euroopa parlamendi täiskogu istungeid Strasbourg’is. Kuid ehk ei kaalu pragmaatilised kaalutlused üles sümbolväärtust, Saksamaa ja Prantsusmaa hea tahte väljendust teha koostööd piirilinnas, et vältida tüllipööramist ja uut sõda? Ehk on sel mõtteviisil tänagi alust?

Kõik Euroopa Liidu liikmesriikide keeled on ametlikud töökeeled, praegu on neid 20. Arvamusi, et ELi ametlikke keeli on palju saanud, kuuleb järjest sagedamini. Lisandumas on bulgaaria ja rumeenia ning gaeli keel. Tohutute tõlkemanöövrite taustal võib hakata tunduma, et piisaks ju suurematest kultuurkeeltest, töö läheks kiiremini ja kulu ka vähem. Ent mõelgem, miks lisandub gaeli keel – keele staatuse tõusuga tõuseb ka selle keelega seotud kultuuriruumi positsioon.

Parlamendisaadikutele on antud õigus oma riigi keeles sõna võtta ja lugeda selles keeles ka kõiki dokumente. See õigus toob kaasa võimaluse kõigis kõnealustes valdkondades teiste keelte seas ka eestikeelset sõnavara arendada ja meie kultuuriruumi laiendada, aga ka kohustuse kindlustada institutsioonid tööjõuga, kelle üks töökeel on eesti keel. ELi parlamendis napib eestlasest prantsuse keele oskajaid, ka Euroopa Ühenduste Kohtu juures pole meil piisavalt prantsuse keelt valdavaid juriste-tõlke. Õigusest oma emakeeles asju ajada ei peaks kellelgi olema põhjust loobuda, samuti võimalusest tõlkida võõrkeelest emakeelde ilma vahendajakeeleta.

Kui vene ajal eelistati töösituatsioonis pragmaatilistel kaalutlustel vene keelt, et kõik aru saaksid, tuli 20 eestlasel kahe venelase pärast kuulata eestlasest ülemuse või töökaaslase venekeelset purssimist… venekeelsest ülikooliharidusest päästis meid teatavasti vaid üldine vilets vene keele oskus. Seda ei maksaks praegu unustada. Pragmaatikuid võib palju saada, ka näiteks Euroopa parlamendis – milleks neid pabereidki nii paljudesse keeltesse tõlkida ja asjata raha raisata, aitab mõnest keelest.

Loobudes vabatahtlikult sümbolväärtusest olla esindatud oma keelega võrdsena võrdsete seas, loobume õigupoolest eluõigusest.

 

* Vt EV põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (974 SE) esimese lugemise toimetatud stenogrammi (17. X 2006).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht