Kas humanitaarkatastroof või humanismi kriis?

Eestis on välja kujunenud väga suur umbusk mis tahes väljastpoolt juhitud rändepoliitika suhtes.

ÜLO MATTHEUS

Rahvastikuränne, kus liikuma on läinud suured inimkolonnid, on hirmutav. Ungari peaministri Viktor Orbáni sõnul on see invasioon ja mitte migratsioon, ning riigid, kes ei kaitse end invasiooni eest, pühitakse minema. Seda hoiakut näib väljendavat ka Ameerika president Donald Trump, kes ähvardas Kesk-Ameerikast liikuma hakanud karavani pihta tule avada, juhul kui Ameerika sõdureil tekib vajadus end kaitsta. Ta küll loobus hiljem sellest ähvardusest, kuid mõte ju ei muutu.

Itaalia siseminister Matteo Salvini otsustas selle aasta augustis mitte lubada maale Itaalia rannavalvelaeval Ubaldo Diciotti olevat 177 Aafrika põgenikku, nõudes, et Euroopa Liit ilmutaks nende vastuvõtmisel solidaarust. Ka soovis Salvini, et põgenikud võtaks vastu Malta, kuna nende alus oli esmalt sattunud Malta rannapääste areaali, kuid Malta keeldus. Salvini tegevuse peale teatas oma tagasiastumisest Itaalia meditsiiniagentuuri juht Stefano Vella, märkides, et arstina ei saa ta juhtida riiklikku meditsiiniasutust olukorras, kus põgenikke koheldakse Itaalias sellisel viisil. On ehk kunstiline liialdus tõmmata paralleele teise põgenikelaevaga, mille nimeks oli St. Louis, mis 1939. aastal üritas leida riiki, kes võtaks vastu 937 laeval olevat juudi põgenikku, kuid sümbolina on neil palju sarnast. Mõlemal puhul põrkasid põgenikud vastu kehtivaid reegleid, poliitikat, riikide tahet ja vaikivat südametunnistust.

Teatud sümboolse tähenduse omandas Ungari kaameranaise Petra László tegevus, kes toorutses Süüria põgenikuga, pannes jala ette jooksvale mehele, kes koos pojaga kukkus. Sellega pälvis ta kogu maailma halvakspanu ja üldises põgenikepaanikas tõusis esile tõsiasi, et tegemist ei olnud lihtsalt anonüümse, Euroopa riike ähvardava rahvamassiga, vaid inimestega, kelle selline kohtlemine on ebainimlik. László vägivallaga kaasnenud kaastunne oli põhjuseks, et selle ohver, süürlane Osama Abdul Mohsen sai Hispaanias tööd jalgpallitreenerina, temast sai meediastaar ja tema pojast koguni Madridi Reali meeskonna maskott. Tõsi, see kõik pidas vastu vaid ühe aasta. Osama Abdul Mohseni lepingut ei pikendatud, kuna ta ei suutnud selgeks õppida hispaania keelt. Ajakirjandus kaotas tema vastu huvi ja 31. märtsist 2017 pärineb viimane tema antud intervjuu, kus ta räägib perekonna taasühendamise murest ja raskustest Hispaanias toimetulekul.¹

Kui ühele inimesele, kellel on nägu ja nimi, on lihtne kaasa tunda, siis 5000 inimesest koosnev kolonn, nagu osutatud, võib olla õudustäratav. Ometi jõuab näiteks USAsse igal aastal poolteist miljonit immigranti ja kokku on Ameerika Ühendriikides 44 miljonit sisserännanut, kelle sünnipaik on kuskil mujal. Selle kõrval pole 5000-line kolonn Kesk-Ameerikast kuigi suur. Hirmu põhjuseks, nagu nähtub, on rahvastikurände stiihilised pursked, mis paistavad silma, samal ajal kui valdav osa migratsioonist toimub uudisruumile nähtamatult.

258 miljonit migranti

Praeguse seisuga on maailmas hinnanguliselt 258 miljonit rahvusvahelist migranti, kes on liikunud ühest riigist teise² ja 763 miljonit rändajat, kes on ümber asunud oma riigi piires.³ Kokku on see veidi enam kui üks miljard ehk 13% kõigist maakeral elavatest inimestest. Neist Euroopa jaoks kriitilise osa, enam kui poole rahvusvahelisest rändest (s.o 142 miljonit inimest) annavad Aasia ja Aafrika riigid. Need on inimesed, keda on pannud liikuma riigisisesed konfliktid ja otsene surmaoht või toimetulekuraskused, sh nälg, mis omakorda tulenevad piirkonna demograafilistest ja keskkonnaalastest muutustest.

Jeemenis sureb ÜRO andmetel nälga ja alatoitlusest põhjustatud haigustesse iga päev 130 last ehk üks laps iga kümne minuti järel ja viimase aasta jooksul on seal surnud kokku 50 000 last. Kogu maailmas ähvardab näljasurm 11 miljonit inimest. Süüria kodusõjas on hukkunud umbes 400 000 inimest, välisriiki põgenenud 5,6 miljonit ja riigisiseselt 6 miljonit inimest; sadu inimesi, sh lapsi, on tapetud keemiarünnakutes.

See on humanitaarkatastroof, kuid teatud mõttes ka katastroof humanismi hääbumise tähenduses, humanismi kriis – võimetus kõikide inimkonda tabanud hädadega toime tulla. Kohapeal takistab hädaliste aitamist sõjategevus, keskvõimu nõrkus ja abi kättetoimetamise raskused; kord juba liikuma läinud põgenikud seisavad aga silmitsi siirderiikide soovimatuse või võimetusega neid vastu võtta. Rände massiivsus on ületanud piirid, kus ükski riik üksi suudaks neile lahendust leida, riskimata riigisiseste pingete ja poliitilise kriisi tekkimisega.

Ajaloo kulgu pole suunanud mitte humaansus, soov oma lähikondseid aidata, vaid esiplaanil on olnud riikide enesekeskesed, rahvuslikud huvid, mille kõige plahvatuslikumaks väljenduseks kujunesid kaks maailmasõda. Alles neist tingitud šokk suutis mõttelaadi muuta ja alates ÜRO ning muude rahvaste ühishuve koondavate organisatsioonide ning inimõigusi väärtustava õigusruumi tekkest saab hakata kõnelema humanismi globaalsetest suundumustest.

Teiselt poolt kaasneb oma õiguste delegeerimisega paratamatult ka kartus, et neid õigusi võidakse valesti kasutada. Siit tuleneb hirm, et ÜRO ränderaamistik mitte ei ürita protsesse suunata ja lahendada, vaid neid pigem soodustada. Seda hirmu ei leevenda paraku ka kogemus Euroopa Liidu rändekavaga, millega põgenikke jaotati kvoodi alusel ka siis, kui liikmesriikide avalik arvamus seda ei soosinud.

Umbusk ja kaastunne

Kui Eesti näiteks tuua, siis on ühiskonnas välja kujunenud väga suur umbusk mis tahes väljastpoolt juhitud rändepoliitika suhtes. Rahvuslike erakondade Isamaa ja EKRE hoiak on üheselt selge – igasugune rände reguleerimine, millega paratamatult peab keegi kuskil võtma ka kohustusi, on Eestile ohtlik ja võib avada ukse soovimatule immigratsioonile.

Ometi tuleb teil kaastundliku inimesena silma vaadata tõsiasjale, et samal ajal, kui te selle artikli läbi lugesite, suri Jeemenis üks laps. Kui te vajutasite oma kohvimasina nupule tööl või kodus ning kohv valmis sai, sulges silmad teine, kui te kohvi ära rüüpasite, siis juba kolmas … Mida siis peale hakata selle olukorraga? Südametunnistus maha vaigistada ja oma kohv rahulikult lõpuni juua?

Tavaline vastuväide siin on see, et igal riigil on õigus oma rahvuslikke huve kaitsta. Jah on, ja tulebki kaitsta, sest kui me laseme ka oma koduse olukorra kaosesse, siis see maailma häda ja viletsust ei vähenda.

Kuid ka selle loogika juures ei saa maha salata vajadust ja kohustust olla inimene, olla inimlik. Ma ei ole ekspert, et öelda, kas ÜRO ränderaamistik on rändeprobleemidele parim lahendus, pigem kaldun arvama, et kompromissina sündinud dokumendina on sellel nii häid kui halbu külgi; et kantseliitliku ja ebamäärasena ei pruugi selle eesmärgid olla üheselt arusaadavad, kuid samal ajal tunnen end ülimalt halvasti, kui Eesti ei tee midagi, et lahenduste otsimisel kaasa rääkida ja paneb lihtsalt ukse kinni. Kui Eesti pööraks maailma hädadele selja. Eesti on mulle südamelähedane, kuid ka teiste inimeste häda ja surm puudutab mind.

1 Miguel Gutiérrez, Osama Abdul Mohsen: „In Spain there is no much money for refugees”. – Football Citizens 31. III 2017.

2 International Migration Report 2017. United Nations. New York, 2017.

3 Cross-national comparisons of internal migration: An update on global patterns and trends. United Nations. New York, 2013.