Kadunud usaldus

„Sallivus (eriomaste nähtuste vastastikune austamine) pole lahendus: äärmusislamistil on võimatu taluda meie jumalat teotavaid pilte ja hoolimatut huumorit, mida meie peame osaks oma vabadusest, ning lääne liberaal ei suuda jällegi taluda paljusid islamikultuuri avaldusi,“ kirjutas sel nädalal Slavoj Žižek („In These Times“).

Tahaks ju väga loota, et ta eksib …

Hirmunud inimene on aldis ründama ja see on mõistetav, aga just hirmude maandamisel on vähemalt Eesti avalikkus, nii poliitikud, huvigrupid kui ka meedia läbi kukkunud.

Nii polegi midagi imestada, et kolmapäeval avaldatud Turu-uuringute ASi küsitlusele vastanuist usaldab valitsust pagulasküsimuses vaid 29%. Parastavalt pole põhjust sõrmega osutada ka opositsioonil, sest peale Taavi Rõiva ei ületa ühegi poliitiku usaldus pagulasküsimuses viit protsendipunkti.

Üks usaldamatuse põhjus on ehk seegi, et nagu eelmise aasta kooselu­seaduse debatt nõuab ka pagulasküsimus justkui selgelt poole valimist: poolt või vastu.

Tegelikult võib ju olla näiteks avatud piiride ja pagulaste vastuvõtmise poolt, aga peljata islamiusu mõju meie kultuurile või pooldada piiride sulgemist, aga toetada Euroopa ja USA jõulisemat sekkumist Süüria kodusõtta.

Teisisõnu: vähemalt arvamuste paljususe sallimine ühes kultuuriruumis peaks siiani lahendus olema.