Jätkusuutlikkus viib hukatusse

Meil ei ole võimalik tagasi pöörduda puhta ja loomuliku vabaturumajanduse rüppe, puhta ja loomuliku traditsiooni rüppe, puhta ja loomuliku looduse rüppe.

JANAR MIHKELSAAR

Ela jätkusuutlikult! – nõnda kõlab meie ajastu kategooriline imperatiiv. Kui räägime traditsioonist ja väärtustest, kui kõneleme ettevõtetest, kui koostame riigieelarvet, kui ekspluateerime loodust, kui teeme sisseoste, kummitab meid vahetpidamata üks ja seesama küsimus: kas meie teod ja eluviis on jätkusuutlikud? Ühel või teisel viisil oleme kutsutud ja kohustatud elama jätkusuutlikult. Jätkusuutlikult elada on uhke ja hea.

Seesama imperatiiv on jäänud kõlama poliitilistes diskussioonides. Üksteise võidu pakutakse välja pikki plaane, kuidas tagada majanduse, ühiskonna ja kultuuri kestlik areng. Üha ägenev debatt näitab, et puudub laiapõhjaline üksmeel selles osas, mis asi on see, mida nimetatakse jätkusuutlikkuseks. Konservatiivide meelest peab see olema seotud kultuuri ja rahvuse püsimajäämise, liberaalide meelest eelarve ja indiviidi vabaduse, sotsiaaldemokraatide meelest sotsiaalse õigluse ja roheliste meelest loodushoiuga. Alljärgnevad märkused näitavad, et sellised jätkusuutlikkuse ideoloogiad on vastuolulised ja enesehävituslikud. Need on kahjulikud ja õõnestavad poliitilise kultuuri alustalasid.

I

Elame kriitilisel ajastul, hädaolukorras, milles peab langetama julgeid ja kiireid otsuseid. Selleks et pidurdada kliimasoojenemist, selleks et suurendada sündimust, selleks et piirata mõõdutundetut tarbimist, selleks et kaitsta eesti kultuuri ja eesti keelt, peab langetama poliitilisi otsuseid otsekohe. Meil ei ole enam aega pikkadeks, mitte kuhugi välja­jõudvateks aruteludeks.

Mainitud mured on kindlasti tõsised ja õiged. Sellest viisist, kuidas meile kuulutatakse õigeid ja olulisi põhitõdesid, jääb pahatihti mulje, et meilt pressitakse vägisi välja heakskiitu ja poolehoidu. Selliseid emotsionaalseid väljapressimisstrateegiaid võib ära tunda retoorilistes küsimustes nagu: kas teie tõepoolest tahate elada tulevaste põlvkondade kulul? Kas teie tõepoolest vihkate oma kultuuri ja rahvust? Kas teie tõesti ei soovi pingutada puhta looduse nimel? Selliste küsimuste vastused on ette teada, sest tõenäoliselt ei taha mitte keegi laristada, hävitada ja reostada.

Kas liberaalid on valmis muutma oma majandus- ja eelarvepoliitikat? Kas konservatiivid on valmis tunnistama, et neil pole õrna aimugi, mis on Eesti rahvuslikud huvid ja kes on nende palavalt armastatud rahvas? Kompromissid on võimalikud. Pildil Kaja Kallas ja Martin Helme ning neid ka maski tagant teineteise poole tõmbavad kelmikas pilk, naeratus ja lilled.

Liis Treimann / Äripäev / Scanpix

Õigetele seisukohtadele üles ehitatud poliitika sarnaneb spordivõistlusega, millest meid kutsutakse aktiivselt osa võtma või siis vähemalt sooritusele pealtvaatajana passiivselt kaasa elama. Nõnda üritatakse kehtestada ja jälgida sääraseid mõõdikuid nagu kvoodid, eelarve struktuurne tasakaal, CO2-jalajälg ja sündimuse kordaja. Sellest loetelust saab igaüks valida kõige südamelähedasema. Parem, jätkusuutlik tulevik nõuab, et võitleksime kurja vaenlasega. Mõne arvates on selleks süsihappegaas, teiste arvates populistid, kolmandate arvates globalistlik liberalism ja neljandate meelest sotsialism.

Olgugi et kriiside algpõhjusi nähakse erinevalt, torkab silma, et poliitikute meelest ei ole tänapäeval pinevas olukorras kaalul mitte midagi muud kui meie tulevik. Pidevalt kuuleme paatoslikke hüüatusi: Ei tohi elada laste arvelt! Peab mõtlema lastele! Lapsed on meie tulevik! Sotsid, rohelised, liberaalid ja konservatiivid esitlevad ennast suurte laste sõprade ja -kaitsjatena. Nad tunnevad enese ära lastes, kes võtavad julgelt sõna ja toetavad nii nendele südamelähedasi poliitilisi eesmärke. Meie poliitiliste diskussioonide kinnismõtteks on lapsed.

II

Meile räägitakse igal võimalikul viisil, et meie senine eluviis on ennast ammendanud. Niiviisi, nagu meie oleme siiani elanud, ei saa enam edasi elada! Eluviis, mis eirab looduse, turumajanduse ja rahvusriikide põhitõdesid, on enesehävituslik, jätkusuutmatu. Kõikehõlmavad muudatused on hädavajalikud, möödapääsmatud. Et tänapäeva kriisides orienteeruda, kõlavad üleskutsed pöörduda tagasi juurte juurde. Säärased üleskutsed võib kokku võtta kolme märksõnaga: vabaturumajandus, traditsioon ja loodus.

Liberaalid pelgavad aktiviste, kes kõnelevad sotsiaalsest õiglusest ja sotsiaalsetest õigustest. Pahad populistid annavad katteta lubadusi, eksitavad heauskset rahvast. Ajalooline kogemus tõestavat, et selline vastutustundetu suhtumine lõpeb varem või hiljem marurahvuslike ekstsessidega. Maailm oleks palju parem ja turvalisem koht, kui ühiskond korraldatakse turumajanduse reeglitele vastavalt. Liberaalide deviis on „Tagasi turumajanduse juurde!“.

Seevastu konservatiiv ei kannata orjalikku lömitamist võõra ees. Ta kaebab, et meie ei hinda ja edenda oma riiki, oma päritud kultuuri ja keelt. Selle asemel joostakse ummisjalu mitte oma, vaid lääneliku järele. Käremeelsemad kuulutavad võõraks koguni liberaalse demokraatia. Kibestunult muretsetakse, et oma on saanud meile võõraks ja võõras saanud omaks. Et kindlustada rahvusidentiteedi elujõulisus, peame hindama, kaitsma ja edendama põlvest põlve edasi antud väärtusi. Konservatiivi lipukiri on „Tagasi traditsiooniliste väärtuste juurde!“.

Roheliste meelest on meie hädade algpõhjus selles, et moodne inimene püüab allutada ja ekspluateerida loodust. Pideva majanduskasvu ideaal on aidanud kaasa sotsiaal-majandusliku heaolu kasvule, ent samal ajal on see toonud kaasa globaalse soojenemise ning looma- ja taimeliikide hävinemise. Kasuahne inimene ei oska hinnata planeedi elurikkust kui väärtust iseeneses. Roheliste lipukirjaks on „Tagasi loodusesse!“.

Liberaalid, konservatiivid ja rohelised teavad täpselt, milline on õige ja hea elu. Nad tahavad õpetada, kuidas meie peame elama kooskõlas „loomulike“ etteantuste, inimloomust määratlevate hüvedega nagu loodus, traditsioon ja turg. Autonoomne subjekt, kes tahab oma tuleviku üle ise otsustada, ei tunnista objektiivsed hüvesid. Vastupidi, ta protestib ja püüab häbematult realiteete allutada oma vabale tahtele. Modernne subjekt on hüvest ära langenud ning võõrandunud.

III

Riigieelarve struktuurne tasakaal, deregulatsioon ja majanduspõhine riigijuhtimine – need on „loomulikud“ poliitikad, mis peavad liberaali meelest kindlustama mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa sotsiaal-majandusliku jätkusuutlikkuse. Selliste poliitikate edu illustreeritakse sellega, kuidas Euroopa riigipead ruttasid 2008. aastal appi Kreekale. Liberaalne eliit kiitleb, et tänu nende solidaarsusele õnnestus päästa Kreeka ja euroala halvimast.

Nondele, kes tahavad piiluda pompoosse fassaadi taha, avaneb hoopis teine pilt. 2008. aasta kriis on märgilise tähtsusega sündmus, mis paljastas liberaalide tõelise palge. Selgus, millest nad ei hooli. See, kuidas reageeriti Kreeka valitsuse otsusele korraldada referendum kreeklaste saatust ja heaolu puudutavas küsimuses, näitas, et nad ei hooli demokraatiast – rahva suveräänsest õigusest kaasa rääkida olulistes küsimustes. Juba enne populistide tähetundi ütlesid liberaalid lahti liberaalsest demokraatiast, kuid erinevalt populistidest ei jätku neil julgust ja ausust seda (avalikult) tunnistada.

See, kuidas ei vähendatud Kreeka võlakoormat ja selle asemel hoopis suruti pankrotistunud riigile peale uued laenud, näitas, et nad ei hooli võlgade tagasisaamisest. Kreeklaste abistamise kattevarjus sooviti päästa maksumaksjate rahaga hoopis Saksamaa ja Prantsusmaa pangad, kes olid vastutustundetult Lõuna-Euroopa riikidele laenu andnud.

See, kuidas kreeklastele moraali loeti ja neid mustati, näitas, et nad ei olnud huvitatud avalikust debatist, mis tooks päevavalgele nende majandus- ja rahanduspoliitika kitsaskohad ning pakuks välja võimalikke alternatiive, kuidas soodustada Euroopa majanduse tasakaalustatut arengut. Sisuliselt loobus suurest teadussõbrast liberaal-majanduslikust mõtlemisest nn tervemõistusliku käsitluse kasuks. Kui tädi Maali loogika majandus- ja eelarvepoliitika küsimustes oleks pädev, on arusaamatu, miks on meile üldse tarvis ülikoolide majandusinstituute. Ehk on siin üks võimalik kärpekoht!

Seda, et liberaalid on läbi kukkunud, näitab see, et 2008. aasta kriisi järelmõjud on ühel või teisel kujul ikka veel meiega. Populismi võidukäigule on näiteks andnud oma tugeva panuse Põhja-Euroopa majanduslik natsionalism, eeskätt Saksamaa beggar-thy-neighbour majanduspoliitika, mille eesmärgiks on olnud kunstlikult alla surutud tööliste palgad konkurentsieelise saavutamiseks eksporditurgudel.

Kellel on tahtmist näha, näevad, et liberaalne eliit (isegi kui esinetakse härdameelsete sotsidena) ei hooli tulevastest põlvkondadest. Nende ilukõnede alusetust kinnitab näiteks Lõuna-Euroopa riikide suur tööpuudus – ja seda eriti noorte hulgas. Tänapäeva noortel ei jää muud üle kui loota liberaalide heategevusele. Kriitilise meele säilitanud liberaalidel on seetõttu kindlasti häbi kuulata heietusi, kuidas liberaalne poliitika edendab ja kindlustab tulevaste põlvkondade heaolu.

Mida näitas meile 2008. aasta kriis? Üldjoontes nägime, et liberaalid on valmis ükskõik milliste vahenditega kaitsma oma eelarve- ja majanduspoliitika dogmasid. Meile tehti puust ja punaselt selgeks, et ei ole olemas ühtegi teist teed peale nn õige tee, mille särava majakana kujutatakse Saksamaad. Selle asemel et enesekriitiliselt analüüsida oma tõekspidamisi, armastab liberaal patroneerivalt õpetada mahajäänud eurooplasi õigesti elama – vähem kulutama ja rohkem kärpima. Selleks et ennast kehtestada, on ta valmis riskima maniakaalselt kõigega. On raske mõista, kuidas selline kõik-või-mitte-midagi-strateegia on riigisiseses ja rahvusvahelises plaanis jätkusuutlik.

IV

Liberaalidele, kes võitlevad indiviidide õiguste ja vabaduste eest, mõjub jutt rahvast kurjakuulutava endena. Rahvas on irratsionaalne ja manipuleeritav. Seevastu konservatiivide ettekujutuses on peamine poliitiline subjekt just nimelt rahvas. Ent konservatiivne maailmapilt õõnestab omaenda aluseeldusi.

Rahvusidentiteet, mis peab määratlema rahva rahvana, painab öösel ja päeval konservatiivide ettekujutusvõimet. Käremeelsemad nendest teavad, kuidas peab üks õige eestlane riietuma, käituma ja mõtlema. Rahvusidentiteet on too ajalootu konstant, etteantus, mida peab juriidilis-poliitilisel tasandil organiseerima, distsiplineerima, normaliseerima ja kaitsma. Kodanike suhtest oma identiteeti tehakse poliitiliste ja juriidiliste manipulatsioonide objekt. Kannustatuna õigustatud murest eesti kultuuri ja rahvuse saatuse pärast, esinetakse meeliülendavate üleskutsetega pöörduda tagasi iseenesest mõistetavate tõsiasjade, nn traditsiooniliste väärtuste juurde.

Selline konservatiivne identiteedikäsitus on reaktiivne, sest ühtegi identiteeti – sealhulgas rahvusidentiteeti – ei ole võimalik mitte kuidagi suruda omale meelepärastesse raamidesse. Identiteet on olemuslikult ebastabiilne: see libiseb ühel või teisel viisil alati käest. Hoolimata parimatest kavatsustest ei saa ükski rahvas seepärast olla päriselt too, mis ta peaks olema ja võib olla: ta on alati oma tõest ära langenud, eksiteel ja võõrandunud. Ületamatu lünk tõe ja tegelikkuse vahel osutab tõsiasjale, et identiteet on avatud teisendustele ja teisele.

Seesama lünk on elujõulise rahvus­identiteedi eeltingimus. Et tagada eesti rahvuse ja kultuuri järjepidevus ja õitseng läbi aegade, nagu seda nõuab põhiseadus, on seepärast tarvis luua kõik eeldused rahva suveräänseks enesemääratlemiseks, mis ei ole mingi ühekordne, iidne tegu – see võib alati toimuda just nüüd ja praegu. Seejuures ei ole ette määratud, kuidas see välja kukub ja luhta läheb. Kõik säärased taassünnid on olemuslikult moonutused, teisendused ja katkestused. Just selline avatus garanteerib elava traditsiooni, elujõulise kultuuri ja rahva.

Konservatiivid ei lepi sellega: nad taotlevad tõelist rahvast, tõelist turumajandust, tõelist ajakirjandust, tõelist liberalismi, tõelist traditsiooni ja tõelist demokraatiat. Nn tõelised konservatiivid Varro Vooglaiuga eesotsas taotlevad järeleandmatult puhast, tõelist tõde. Nad on leidnud tõelise tõe, mida kuulutada kaasmaalastele. Samas painab sääraseid konservatiivihakatisi öösel ja päeval aimdus, et tegelikkus on karjuvas vastuolus nende taotletavate ideaalide ja printsiipidega. Tema puhast tõde määrivad küll võõras keel, küll võõras meel, küll võõrad väärtused.

Niisugustel tõejüngrist rahvuslastel on selgepiiriline ja kaljukindel ettekujutus, millised peavad olema nende lapsed ning kes nendest peavad lõpuks saama. Ses mõttes on konservatiiv arg – ta kardab iga generatsiooni õigust ennast leida, ennast määratleda ja ennast kaotada. Ta kardab uut algust, mida lapsed sümboliseerivad. Ehkki nad väidavad, et nad võitlevad tulevaste põlvkondade eest, valmistavad konservatiividele kõige suuremat meelehärmi lapsed.

Selle põhjus on arvatavasti selles, et õige konservatiiv ei suuda lapselikult imestada: ta pigem võõristab, kaebab ja protestib, küsides pidevalt endalt ja teistelt: kas meie oleme tõepoolest sellised? Kuidas niimoodi ikka saab? Kas eestlased on tõepoolest sellised? Miks meie, eestlased, kaugeneme normaalsusest? Tahes-tahtmata on nad silmitsi kuristikuga oma tõelise tõe ja reaalsuse, idealiseeritud meie ja tegeliku meie vahel. See valmistab väljakannatamatut tuska, mis ähvardab muuta ka kõige rafineeritumad konservatiivid agressiivseks.

Ehkki armastatakse rääkida sellest, kuidas võideldakse tulevaste põlvkondade eest, eesti rahvuse püsima jäämise eest, ei pane konservatiivid tähele, mismoodi nende identiteedipoliitika õõnestab ja lõhub tugeva rahvusluse eeldusi. Konservatiivide võitlus peaks sellepärast olema ennekõike võitlus iseendaga. Ainult edu selles raskes võitluses annaks neile õiguse kõnelda tulevaste põlvkondade nimel.

V

Majandustegevuse käigus õhku paisatav süsihappegaas on asjatundjate sõnul põhjustanud kliimakriisi. Maailma ähvardava kliimakatastroofi peasüüdlane on inimene. Kõikvõimas inimene peab tekkinud olukorra ka parandama.

Rohelisel mõtteviisil on kaks vormi. Esimest iseloomustab vulgaarne antikapitalism, mis süüdistab kliimakriisis majanduskasvule orienteeritud modernset ühiskonda. Majanduskasvu, mida varem loeti sotsiaal-majandusliku progressi sümboliks, kujutatakse nüüd äkki hoopis kurja moolokina, mis ähvardab ära hävitada elu mitmekesisuse ja võimalikkuse. Niisuguse antikapitlistlik spiritualism ei suuda rahuldavalt ära seletada, mis on majanduskasv ja mida see arv õieti näitab.

Teine positsioon kutsub vabaturumajanduses hoopis nägema võimalusi. Tõdetakse, et vaba turg ei ole arvestanud keskkonnaküsimustega. Selle valearvestuse tõttu on näiteks elekter ja kütus olnud liiga odavad. Nõutakse, et CO2-jalajälge peab arvestama kaupade ja teenuste lõpphinnas. Keskkonnahoiust tehakse niiviisi turumajanduslik kaup ja finantsspekulatsioonide objekt. Et kliimaküsimusest kasu lõigata, peame olema edumeelsed, riskialtid ja uute konkurentsitingimustega kohanema. Sellise jutu peale võiksime küsida: kas loodushoiuküsimusi on üldse võimalik ümber arvestada rahasse? Miks peame arvestama ainult majanduse mõju loodusele? Muu hulgas võiks arvesse võtta veel sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid.

Need kaks levinud mõtteviisi meenutavad üldjoontes nišitooteid. Vulgaarne antikapitalism kõnetab tõenäoliselt boheemlasi ja kliimaaktiviste. Teise seisukoha on omaks võtnud optimistlik „tururahvas“, kes tahab äri ajada ja seejuures ennast hästi tunda. On raske näha, kuidas need kaks rohelist mõtteviisi suudaksid välja pakkuda parema tulevikuperspektiivi kogu ühiskonnale.

Nii nagu liberaalid mõtlevad ainult eelarve tasakaalu peale ja konservatiivid valutavad südant iibe kordaja pärast, ei anna rohelistele rahu süsinikujalajälg. Nendele on vastumeelsed autod, energiamahukad tööstusettevõtted ja fossiilkütused. Ehitanud oma ideoloogia üles üksnes süsihappegaasi vaenamisele, ei nähta kliimakriisis kahjuks teisi põhjusi, aspekte ja lahendamise viise.

Need, kes on koolis käinud, teavad, et CO2 ei saa olla kõigi hädade kurja juur, sest elu ilma süsihappegaasita oleks üldse võimatu. Kliimaneutraalne ühiskond on surnud ühiskond.

Avalik ruum on lahinguväli, kus ühed kaitsevad viimse hingetõmbeni vaba­turumajandust, teised kliimaneutraalsust, kolmandad traditsioonilisi väärtusi. Lahkhelidest olenemata on vaenu­jalal olevad osapooled ühel meelel, et Eesti ei ole olnud piisavalt uuendusmeelne ja radikaalne. Olukord nõudvat veel suuremaid ohverdusi ja reforme.

Et korraldada ühiskond ümber jätkusuutliku ühiskonnana, püütakse üksteist üle trumbata ja demonstreerida, kes on need kõige õigemad ja suuremad mässajad. Nii kuuleme, kuidas kuulutatakse uhkelt ja arrogantselt: meie ei tee ühtegi kompromissi! meie ei astu saamugi tagasi! meie ei tagane oma ainuõigetest väärtustest!. Selliste hüüatustega antakse mõista, et ei olda nõus arvestama vastaspoole murede ja hirmudega. Teisitimõtlejaid on hoopis lihtsam kujutada rahva­vaenlaste, kliimaskeptikute, lamemaalaste või kommunistidena.

Seetõttu ei ole mingi ime, et üksteises nähakse eksistentsiaalset ohtu. Arvatakse, et sotsid tahavad hävitada traditsioonilised väärtused ja rahvusriigi; et konservatiivid tahavad hävitada liberaalse demokraatia; et rohelised tahavad hävitada keskklassi ja et liberaalid hoolivad rohkem rahvusvaheliste institutsioonide käsulaudadest kui oma rahvast. Maailma lõpp on kohe-kohe käes, kui ükskõik milline erakond moodustab valitsuse. Küünikule paistab, et valitsuses vahelduvad üksteise järel meisterkärpijad, iibehüsteerikud, sotsiaalse õigluse sõdurid ja kliima­hullud.

Niisuguses pinevas keskkonnas on edukas poliitik, kes oskab jätta mulje, et tema pikale plaanile ei ole mitte ühtegi tõsiselt võetavat alternatiivi: et kärpida on tingimata vajalik! et rohepööre on vältimatu! et Eesti päästavad halvimast ainult traditsioonilised väärtused!. Meile korrutatakse ja surutakse kõikvõimalikel viisidel peale oma jätkusuutliku ühiskonna ainuõiget valemit, delegitimiseerides niimoodi poliitilist konflikti.

Seejuures ei panda tähelegi, kuidas eelarve struktuurne tasakaal, rahvusidentiteet ja kliimaneutraalsus on märkamatult muutunud eesmärgiks iseeneses. Niisuguses olukorras peaksime ometi nägema, et alternatiivideta poliitikate ja nende taotletava jätkusuutlikkuse vahel haigutab ületamatu lõhe. Võib spekuleerida, et väga õigete poliitiliste eesmärkide varjus ajab juuri ja võimutseb hoopis too, mida Freud on nimetanud surmatungiks. Jätkusuutliku ühiskonna poliitilised tõlgendused paistavad seetõttu viisidena, kuidas õigustada, ratsionaliseerida ja salamahti nautida hävitamistungi.

Selles pinevas olukorras peaksime küsima: kas liberaalid on valmis muutma oma majandus- ja eelarvepoliitikat? Kas konservatiivid on valmis tunnistama, et neil pole õrna aimugi, mis on Eesti rahvuslikud huvid ja kes on nende palavalt armastatud rahvas? Kas rohelised on valmis loobuma vulgaarsest antikaptialismist? Kompromissid on võimalikud, kui nendele küsimustele vastatakse jaatavalt. See on just see, mida demokraatlik poliitika eeldab ja nõuab.

Kompromissivalmidust aitaks võib-olla suurendada see, kui julgeksime tunnistada, et meil ei ole võimalik tagasi pöörduda puhta ja loomuliku vabaturumajanduse rüppe, puhta ja loomuliku traditsiooni rüppe, puhta ja loomuliku looduse rüppe. Elu – nagu seda kinnitab iga hingetõmme – on olemuslikult jätkusuutmatu, ent sellegipoolest nõuab see elamist. Seega: julgegem elada!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht