Inimese eluruumi ajalisest ja ruumilisest mõõtmest

Arengu- ehk ajaimmuunsetes ühiskondades domineerib veendumus, et kõige tähtsam on kontroll materiaalsete ressursside üle, mis saadakse sõjalise jõu ja territoriaalsete vallutuste abil.

JÜRI SAAR

Inimkeskkond ehk inimese elukeskkond eeldab selle kujundajat ja tunnetajat, nõuab inimese aktiivset kohalolu. Suur osa elukeskkonnast on loodud inimkätega, lisaks sellele, et inimliik on hõivanud ka kogu talle kättesaadava looduskeskkonna.¹ Korrektselt väljendades: maakera ei olnud tervikuna enne maadeavastamist, üleilmastumist inimkeskkond, oikumeen, vaid oli üksnes osa universumist, füüsiline reaalsus, mis tuli alles inimeste poolt füüsiliselt ja mentaalselt hõivata. Kogu Maad katvat sotsiaalset ruumi kui sellist ei olnud, sest kusagil kulgesid paralleelselt looduslikud protsessid, mis jäid paljuski tundmatuks, arusaamatuks ja hirmutavaks.

Nagu praeguseni pole kosmos, ilmaruum inimese elukeskkond, sest seal toimuva seletamiseks, mõistmiseks kõigi oma mustade aukude ja valguskiirusel laienevate-kahanevate galaktikatega on loodud üksnes hulk põnevaid hüpoteese. Need on vormilt teaduslikud, kuid sisult sama müstilised nagu omaaegne usk vaimudesse ja haldjatesse, jäädes seetõttu ebapiisavaks kosmose kui inimese poolt hõlmatava keskkonnana käsitlemisel. Kosmonaut (astronaut) asub aga kosmoselaevas kui sotsiaalses ruumis ehk inimkeskkonnas, kust teeb esimesi „retki“ avakosmosesse ehk väljapoole oikumeeni.

Selleks et ruum muutuks sotsiaalseks, tuleb see seostada inimtegevusega, inimesega, allutada sotsiaal-kultuurilistele arusaamadele, kaasata sotsiaalse fraktaalsuse (taas)tootmisse. Inimkeskkond on laienenud koos teadmiste kasvuga maailma kohta siiani üksnes maakera piires. Ajapikku tekkisid ja arenesid normatiivsed kokkulepped avalikust, poolavalikust, isiklikust ja intiimsest ruumist. Seda nähtust võib analoogiliselt kronesteetilise kultuuri hüpoteesiga² nimetada kultuuri spatiaalsuse (ingl spatial) hüpoteesiks. Nii tekib kvalitatiivselt uus nähtus − sarnaselt füüsilise aeg-ruumiga moodustub ka terviklik sotsiaalne aegruum.

Laiendades kronesteetilise kultuuri hüpoteesi ilmneb, et tegemist pole üksnes inimesele üldomase universaaliga,³ vaid et suhtumine aega varieerub kultuuriti-tsivilisatsiooniti. Ajaimmuunsed kultuurid, tsivilisatsioonid⁴ ei käsitle aega ressursina, mis tähendab, et nad ei pea aega millekski selliseks, millest võiks sündida kasu. Juba see on hea, kui teatava ajavahemiku jooksul midagi halba ei sünni. Aega pole võimalik kellelgi omastada ja seejärel laiali jaotada. Territooriumidega on aga vastupidi, territooriume hinnatakse arenguimmuunsetes kooslustes vägagi kõrgelt ja kaitstakse kiivalt. Ajaimmuunsuse ja ükskõiksusega aja kui ressursi suhtes korreleerub ülim tähelepanu ruumile kui füüsiliselt olemasolevale (kollektiivsele) väärtusele, territooriumile kui ressursile.

Nii korreleerub koos aja- ehk arenguimmuunsusega ja keskendumisega territooriumile kui ressursile, mis reaalselt on olemas, hõivatud, nn nullsumma (ingl zero-sum) põhimõte, arusaam rikkustest, mis kasvab ainult kellegi, millegi arvelt. Territooriumid ja nendega seotud ressursid maakeral on tänapäeval tõepoolest kindla suurusega – need ei teki inimese looduna ega vähene, neid jagatakse ümber üha uuesti ja uuesti, püüdes kehtestada teatavat tüüpi korda ja korrastatust. Samal ajal orientatsioon ajalisele arengule korreleerub ideega rikkuse üldise suurendamise võimalikkusest (ingl positive sum) ehk põhimõtteliselt saab juhtuda, et kõik võidavad, ilma et see toimuks kellegi, millegi arvelt.

Kogu islami religiooni läbib juhtmotiivina, mida korratakse pidevalt eri variatsioonides, idee maailma territooriumi jaotumisest kaheks. Üks on maa, kus juba kehtivad Allahile meelepärased reeglid, ja teine on selline, kus need alles tuleb kehtestada. Progress islami tähenduses on Allahi reeglite järgi elava maailma osa kasv selle osa arvel, kus ei elata veel nende reeglite järgi. Niisugune mustvalget eristumist sisaldav maailmapilt iseloomustab põhimõtteliselt ka vene õigeusku, kui näiteks räägitakse Kristuse ja Anti-Kristuse pidevast võitlusest ülemvõimu pärast.

Läänemaailm ei soovi enam omandada uusi territooriume koos inimestega, sest see toob kaasa uute elanike valitsemise ja haldamisega seotud praktilised probleemid kui õudusunenäo (nt inimgruppide omavahelised pinged ja konfliktid). Pigem seatakse piiravaid tingimusi, täitmiseks kohustuslikke nõudeid uute inimeste ja maade vastuvõtmisel enda hulka (nt Euroopa Liit, NATO, kuhu ühineda soovijatest on järjekord). Kui varasemas ajaloos on sõdu peetud uute territooriumide ja inimeste juurdesaamiseks, siis tänapäeval võib sedalaadi ambitsioone pidada omamoodi „atavistlikeks territoriaalseteks kaklusteks“.⁵

Kultuuride territoriaalse levikuga kaasneb esimesel pilgul paratamatu konkurents ja „võitlus eluruumi pärast“. Arengu- ehk ajaimmuunsetes ühiskondades domineerib veendumus, et kõige tähtsam on kontroll eelkõige materiaalsete ressursside üle, nende omamine, mis saavutatakse näiteks sõjalise jõu ja territoriaalsete vallutuste (ekspansiooni) abil ning mille kasutamist jätkatakse hilisema jaotamisega. See on just see, mida Venemaa teeb praegu Ukrainas. Sama tendentsi ilmestab näiteks venelaste sisuliselt geopoliitiline vaidlus Arktika suurte territooriumide kuuluvuse üle, põhjapoolusel Vene lipu viimine merepõhja, venelaste teaduslikult põhjendamata väited, et veealune mäestik on Vene riigile kuuluva maismaa (Lomonossovi seljandik) looduslik pikendus ning sealse sõjalise kohaloleku pidev suurendamine.⁶

Geopoliitilist loogikat tajutakse hästi ja hinnatakse tõsiselt sedalaadi argumentatsiooni. Nii muslimitel kui ka venelastel on täheldatav otsekui instinktiivne püüd territoriaalselt pidevalt laieneda, kasvada ulatuvuses ja (inimeste) massilt. Ruumilisel ekspansioonitungil on sügavam religiooosne tagapõhi: „kui meid on palju ja võimalikult suurel territooriumil, seda tõenäolisemalt jääme ellu olelusvõitluses“. Dmitri Rogozin kirjeldas 2013. aastal Venemaad ümbritsevat geopoliitilist keskkonda väljendiga „kiskjatest tiine mets“.⁷ Sest ümberringi on niisuguse arusaama järgi ainult vaenlased, kes tahavad Venemaale halba ja soovivad sealt kõik hea endale kahmata.

Keskendudes territooriumidele ei ole tähtis mitte olemasoleva arendamine, vaid hallatavatest ressurssidest kinnihoidmine (nt territoorium) ja hoolitsemine selle eest, et neid ei kaotataks ning saadaks pigem pidevalt juurde. Need valitsejad, kelle juhtimisel territoorium laieneb, on au sees, maade laialijagaid aga põlatakse. Nii tunnevad arengu­immuunsete kultuuride inimesed piiritut uhkust selle üle, kui suur, lai ja rikas on nende maa ja mida kõike head seal ei leidu. See, et hoolimata rohketest loodusressurssidest elatakse vaesuses ja viletsuses ning et neist rikkustest ja ressurssidest on kasu peamiselt väikesearvulisele eliidile, ei näi kedagi kurvastavat. Samuti jääb märkamata see, et loodusrikkusest tõuseb tulu ainult siis, kui seda muul eesmärgil kui mahamüümiseks kasutada osatakse, ning see, et loodusrikkustest saavad (maa)varad alles siis, kui on loodud tehnoloogiad nende efektiivseks kasutamiseks.

Uute ressursside omandamise püüd laieneb isegi ilmaruumile, kosmosele. Nii nendib venelastega pikka aega koostööd teinud Ameerika astronaut Douglas H. Wheelock, et venelaste kosmonautika­filosoofia erineb põhimõtteliselt NASA filosoofiast. „Treening, katsetamine, riistvara ja teaduse tegemise filosoofia on hoopis teine… Venelastel on neile asjadele hoopis teistsugune vaade. Nendele on oluline, et nad lendavad kosmoses. See on nende jaoks rohkem selline insener-tehniline, mitte nii väga teaduslik saavutus.“⁸ Siin on viisakas vormis öeldud lahkneva suhtumise põhisisu: ameeriklane tahab esmalt teada saada, avastada, millega on tegemist, venelane tahab esmalt endast märgi maha panna,⁹ asja omastada „mis käes, see käes, eks hiljem jõuab lähemalt uurida, millega on tegemist“. Vene kosmonaut tunneb ennast ilmselt nagu omaaegne Vene riigi poolt ekspeditsioonile lähetatud kasakas Jermak,¹⁰ kelle ülesandeks oli uued territooriumid kiiresti märgistada ja need tsaarile kinkida.

Siinjuures on tähtis meeles pidada, et sotsiaalse aegruumi puhul on selle lõplik mõõtühik inimene, kes asub aga sõltuvalt sotsiaalse fraktaalsuse tüübist erineval väärtuspositsioonil. Tegelik küsimus pole kunagi territooriumis, vaid ikka ja alati neil territooriumidel asuvates ressurssides, sealhulgas seal elavates inimestes. Aja- ja arenguimmuunsed kultuurid käsitlevad inimest ruumilise objektina, ühikuna, s.t materiaalse ressursina, mil tema kui terviku või mõne tema võime ekspluateerimisest võib saada praktilist tulu, mille pärast ollakse valmis elu ja surma peale võitlema. Kui aga see inimene kui ühik on kontrollile allutatud, „endale saadud“, siis ei osata saaduga enam midagi mõistlikku peale hakata.¹¹ Seetõttu keerlebki elu Venemaal sageli küsimuse ümber, kas inimesi on liiga palju või liiga vähe, sest mõnest küljest vaadatuna oleks neid justkui liiga palju, teisalt jälle liiga vähe.

Inimesed muutuvad probleemiks (bonum’ist saab malum) seetõttu, et ei osata vääriliselt hinnata inimelu ehk inimaega kui võimalust luua paremat tulevikku, sotsiaalse aegruumi tegelikku ühikut ehk inimestega kaasas käivat loovat potentsiaali. Ajaimmuunsetes ühiskondades, kultuurides sarnaneb inimeste kui ressursi omamise loogika territooriumi ja ruumi pidevalt jätkuva laienemise loogikaga. Mida rohkem on inimesi allutamiseks, seda parem, toimub n-ö inimressursi röövmajandamine. Üheski Nõukogude Venemaa ega NSV Liidu konstitutsioonis ei sisaldunud õigust vabalt liikuda ja elupaika valida. Riigisisene liikumine ja see, kus keegi elas, olid režiimi poolt rangelt kontrollitud ja reguleeritud. Kontrolli peamine instrument oligi ühtne passisüsteem.¹² Peale selle funktsioneeris eriliselt hästi valvatav välispiir kui sümboolne piir paradiisi ja põrgu vahel.

Kokkuvõtteks võib nentida, et läänemaailm on orienteeritud ajas toimuvale arengule, progressile, nii asjade kui ka inimeste parendamisele, nende paremaks tegemise võimalusele. Islam ja slaavi õigeusklik tsivilisatsioon on pigem aja- ehk arenguimmuunsed, ajas ei nähta ressurssi, vaid eelkõige probleemi, sest aeg tuleb „üle elada“. Samal ajal on nii islam kui ka slaavi õigeusklik tsivilisatsioon eriliselt ruumitundlikud, -teadlikud, näevad ruumis ja territooriumis ressurssi, mida peab endale alati võimalikult palju hankima. Lääs, eriti tänapäeval, peab uusi territooriume probleemiks ja nende juurde hankimises valdavalt tulu tõusmas ei nähta. Uute territooriumide ja seal elavate inimestega kaasnevad uued probleemid ja vastutus seal toimuva eest. Nii et lääne­kristlikku tsivilisatsiooni iseloomustab kõrge ajateadlikkuse (kronesteetilisuse) kõrval suhteliselt vähene huvi ruumilise laienemise vastu, millele vastandub islami ja slaavi õigeuskliku tsivilisatsiooni madal nn ajaline ja kõrge ruumiline teadlikkus (spatiaalsus).

1 Kui mõni fanaatiline roheaktivist või keskkonnaeetik on võtnud nõuks kaitsta loodust inimese eest, siis on tegemist absurdiga, sest kogu meile teadaolev keskkond on tegelikult inimkeskkond. Selline „aktivist“ asetab enda vastastikku inimese kui liigiga, seab enda kõrgemale inimkonnast ja võtab endale ülimalt ambitsioonika, et mitte öelda, Jumala positsiooni.

2 Jüri Allik, Endel Tulving, Ajas rändamine ja kronesteesia. Akadeemia 2003, 15 (5), lk 915–937.

3 Donald Brown, Human Universals. McGraw Hill, New York 1991.

4 Jüri Saar, XXI sajandi väljakutse: tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused. Hea Raamat 2014, lk 153–159.

5 Robert Cooper, Riikide murdumine. Kord ja kaos 21. sajandil. Fontes, lk 39.

6 Vt nt High North News. Kättesaadav https://www.highnorthnews.com/en/ukraine-arctic-russias-capabilities-region-and-wars-impact-north Uute mereteede avanemise reaalseid võimalusi silmas pidades seoses Arktika jääkilbi ülessulamisega oleks sealsetest territooriumidest „suuremeelne loobumine“ imperialistliku Venemaa kasuks ilmselge ja vastutustundetu rumalus.

7 Lauri Mälksoo, Russian Approaches to International Law. Oxford University Press, Oxford lk 52.

8 Madis Aesma, Kosmoseuuringutel pole finišisirget ega lõplikku sihtpunkti. – Eesti Päevaleht 28. IX 2016.

9 Venelaste hulgas levinud grafitid stiilis „Vasja bõl zdes“ kirjeldavad sedasama hoiakut ja pole omased lääne inimestele. Autoril pole kusagil maailmas õnnestunud näha grafitit „John has been here“.

10 Jermak oli XVI sajandi kasakaataman ja Siberis Venemaale uute territooriumide hõivaja.

11 Nõukogude Liidu käitumine Teise maailmasõja lõpul, mil nõuti kõigi Nõukogude kodanike tagasisaatmist nn kodumaale, kus neist paljud langesid repressioonide ohvriks, demonstreerib seda ilmekalt. Siinjuures on eriti häbiväärne see, et lääneliitlased olid nõus, aktsepteerisid seda, hülgasid omaenda väärtused reaalpoliitilise kasu nimel.

12 Indrek Paavle, Ebaühtlane ühtne süsteem. Sovetliku passisüsteemi kujunemine, regulatsioon ja rakendamine Eesti NSV-s. – Tuna nr 4, lk 37–53.