Ilus ja vajalik sõda

Ernst Jüngeri romaan on Remarque’i „Läänerindel muutuseta“, kuulsaima Esimesest maailmasõjast pajatava teose antipood.

LEO LUKS

Jüngeri autobiograafiline päevik-romaan jaatab sõda, minategelane suisa naudib seda – ja mitte üksnes printsiibina, vaid kogemusena, eesliinil tule all viibimise kogemusena. Seejuures mitte Esimese maailmasõja algul, üleüldise sõjavaimustuse puhangus, vaid ka lõpu eel, mil Saksamaa allajäämise paratamatus kütab kõikjal ümberringi lagunemismeeleolusid. Alles romaani käigus kerkib peategelasel esimest korda küsimus „Mis saab siis, kui kaotame?“ (lk 104), mida ta kohemaid mahalaskmist vääriva patuna häbeneb.

Selles kõiges poleks midagi hämmastavat, kui teose saaks liigitada patriootliku kirjanduse sekka: on ju kangelaslik võitlemine ja kas või langemine isamaa nimel sõjakirjanduse arhetüüp. Jüngeri puhul see liigitus aga ei kehti. Peategelane ei armasta mitte Saksamaad, vaid ajaloolises suursündmuses osalemist. Selgemalt on kirjanik sõnastanud selle hoiaku mõni aasta vaatlusalusest romaanist varem kirjutatud jutustuses „Sturm“: tuleb olla osaline suures, ühtses ja hädavajalikus liikumises, olla kaasatud elu suurde rütmi; see, milliste lippude all ollakse, on tegelikult ükskõik.¹ Poeetilisemalt „Metsasalus“: „Teie rünnakust avaneb maa, teie ees lähevad tuli, mürk ja raudsed kolossid. Edasi, edasi ilma kaastunde ja hirmuta, asi on maailma omamises“ (lk 15).

Mõistagi oleks imelik, kui vaimustus tugineks üksnes abstraktsele printsiibile, lisanduvad ka isiklikku laadi põhjused: sõjaväljal kogeb teose pea­tegelane meeldivalt muretut elu, surma varju all muutub igasugune küsimus meeldivalt tähtsusetuks (lk 14). Lisaks pakub sõjaväli tsiviilelus kaduma läinud kogukondlikkust, sõda „kasvatab meid mehelikuks kogukonnaks ja seab taas oma õigele kohale väärtusi, mis olid juba poolenisti unustatud, kuna puudus võimalus nende väljendamiseks“ (lk 38). Vähetähtis pole ka minategelase juhirolli tunnetamine kompaniiülemana. Sellega mõistagi ei uhkeldata, kuid ühes kirjas sõjasõbrale antakse põhjalikud soovitused autoriteedi säilitamise ja distsipliini hoidmise kohta (lk 106-107). Eelistatuim paik on eesliin, kus sõduritel pole aega rumalusi teha ning ka tüütut bürokraatiat on tule all vähem. Raamatu 21 pea­tükist ollakse eesliinil kolmeteistkümnes.

Kas on siis romaan tulvil lahingukirjeldusi ja kangelastegusid, heroilisi eneseületusi? Sugugi mitte, pigem isegi vastupidi. Tegemist on pigem rahuliku kaevikuidülliga, mida raamistavad harvad lahinguepisoodid. Ollakse küll pideva kahuritule all, kuid selle fookus asub teisal, keskse sümboolse tähendusega metsasalus nr 125, kus raamatu lõpus sündmused kulmineeruvad. Kirjeldatakse pikalt peategelase üksluiseid rahulikke päevi, kus ei puudu raamatute lugemine, mitmeid lõbusaid külaskäike kaugematel positsioonidel paiknevate väeosade juurde, loodusvaatlustest tulvil jalutuskäike sõja kujundatud maastikel. Tõsisem lahingutegevus rullub lahti raamatu viimasel 40 leheküljel, kus üritatakse tulutult kaitsta metsasalu nr 125 ning taandutakse seejärel. Kui „Sturm“ lõpeb peategelaste kangelassurmaga, siis vaatlus­aluses romaanis liialdused puuduvad: sõditakse julgelt, kuid säästetakse ennast.

Ülo Matjusel on tuline õigus, kui ta nimetab Jüngeri stiili põhimise tunnusena estetismi – estetiseerimine pühitseb kõik.² Asi pole ainult selles, et esteetiline vaade tõrjub kõrvale tapmist saatvad moraalsed kõhklused, vaid selle juures mängib samavõrd rolli lahingus tekkiv psüühiline seisund, tegevuse kõrgepinge (lk 70). Asi pole Jüngeri puhul ka selles, et ta oleks arendanud õudusi kirjeldades välja uue üleva esteetika, nagu seda tegid ekspressionistid ja paljud teisedki tema kaasaegsed. Surma lähedust ülistatakse küll printsiibina, kuid Jüngeri kirjelduskeeles on töös vana hea ilu esteetika. Mainisin juba looduskirjeldusi ja õdusaid olenguid, kuid mõistagi ei saa rindepäevik koosneda üksnes sellisest idüllist. Tähelepanuväärne on see, kuidas Jünger on kujutanud sõjakoledusi ning teisi ilust hälbivaid aspekte. Kõike säärast kirjeldatakse napilt, rohkete kärbetega, detailidesse laskumata. Näiteks mainitakse vaid ühe lausega õnnetut juhust, et pomm langes otse keset mängivat rügemendiorkestrit (lk 64) – ei mingeid soolikahunnikuid sinna juurde. Sõdurid mõistagi surevad aeg-ajalt, kuid enamasti kohemaid, jalapealt niidetuna. Mõnes üksikus kohas puutub minategelane haavatutega põgusalt kokku, süvenemata pikalt nende piinadesse. Ta tunnistab, et pole siiani suutnud laipade väljanägemisega harjuda (lk 103), ning õuduspilte tekitav metsik maastik läbitakse kiirmarsil (lk 18). Painavatel kujutluspiltidel purustatud ajudest lubatakse esineda üksnes peategelase unenäokirjeldustes (lk 117–119). Samuti jäetakse romaanis ridade vahele kõik labased sõdurinaljad, nende esinemist päevaraamatus pelgalt mainitakse, puuduvad frivoolsed seiklused naistega jms.

Kõigi viimati kirjeldatud väljajätete poolest on Jüngeri romaan Remarque’i „Läänerindel muutuseta“, kuulsaima Esimesest maailmasõjast pajatava teose antipood. Kahtlemata esindavad raamatud ka vastupidist vaimsust, kuigi on ka kokkulangevusi, näiteks relvavendluse kujutamisel, rindemehe instinktide kirjeldamisel ning rindekorra kiitmisel, võrreldes tagala kiusliku rividrilliga. Esmapilgul Jüngeri estetismiga sarnast lähenemist kohtab tema teise kuulsa põlvkonnakaaslase Hemingway romaanis „Hüvasti, relvad“, kus peeni õhtusööke ja napsitamist on kirjeldatud lahingutest märgatavalt enam. Kuid pandagu tähele olulist erinevust: Hemingway romaan kulgeb üksnes sõja taustal, põhimiselt tagalas, üksikute, peategelase seisukohalt kiiva kiskuvate visiitidega rindele. Ka Remarque’i tegelased naudivad nii mõndagi just rahulikes oludes, tule alt väljas, kas või topelt toiduportsu pärast suuri kaotusi lahingus, millega romaan algab. Jünger estetiseerib aga eelkirjeldatud viisil just nimelt elu eesliinil. Tema teose kogu tähelepanu on koondunud rindele, peategelane üksnes mainib haavatasaamist ja puhkusel käiku, laskumata igatsevatesse meenutustesse. Meenutusi esineb teoses küll, kuid need on pühendatud varasematele sõja-aastatele, eelmistele lahingutele. Samal teemal heietavad mälestusi ka peategelase külalised, nii et kehtib tõdemus: „See sõda on nagu ürgmets, mis meid juba aastaid üha tugevamini oma pimedas haardes hoiab, nii et hakkame kahtlema, kas sel üldse teist serva on“ (lk 12).

„Teie rünnakust avaneb maa, teie ees lähevad tuli, mürk ja raudsed kolossid. Edasi, edasi ilma kaastunde ja hirmuta, asi on maailma omamises.“ (Ernst Jünger „Metsasalu 125“, lk 15.) Pildil Saksa jalavägi lahinguväljal 1914. aasta augustis.

Wikimedia Commons

Kui jutustuse „Sturm“ peategelane kõigub kõhklevalt sõjamehe- ja literaadi­identiteedi vahel, tajudes seda „kirgede topeltmängu“ õnnetusena,³ siis „Metsasalus …“ on seegi kirg sulgudesse võetud, taustale peletatud. Jutustuses katkestavad sõjasündmusi pikad katkendid peategelase parasjagu töös novellidest, kuid vaatlusaluses romaanis markeeritakse üksnes lugemist ja nendesamade sõjamärkmete kirjutamist.

Siiani pole ma veel kirjeldanud päris korrektselt peategelase sõjausu kõiki tahke. Olen märkinud soovi osaleda maailmaajaloolises sündmuses, selle paratamatuse vaistlikku adumist (repliigi korras: adumist kinnitab peategelase meelest tema visadus päeviku pidamisel, kuna sõja algul teinud seda kõik, kuid enamik oli 1918. aastaks ammu tüdinenud, lk 57). Samuti olen maininud peategelase võõristust tollase kodanliku tsiviilelu suhtes ning äratundmist, et sõda pakub mujal kadunud kogukonna­tunnet. Surma lähedus õilistab: „Just seal, kus elu on ümbritsetud surmast, helendab see ihuvärviliselt“ (lk 73). Kuid romaani põhihoiakut õigustab veel üks tahk – usk sõja inimloomust ümber kujundavasse väesse. Jüngeri tõlgenduses ei kaota inimene tapatalgutes oma inimlikku nägu, kuigi ta on võrrelnud siin-seal samamoodi nagu Remarque instinktide teravnemise kirjeldamisel inimest loomaga (lk 28). Ent sõda näitab ka, et inimene on võimeline taluma palju rohkem, kui arvatakse (lk 53), ning sõjasangarite erilisus pole kadunud. Nii kirjutab Jünger metsasalu kaitset juhtiva leitnant V. kohta: „Vähe sõnu, tugev käsi ja avatud süda. [—] Nende kontides peitub üleolekutunne, mis sunnib neid lööma ja torkama selle nimel, mida nad õigeks peavad ning mis mõjub pärast pikka olesklemist tõeliselt värskendavalt“ (lk 54). Samuti ülistab Jünger moodsa aja rüütleid – hävituslendureid – erilise, võimutundest tulvil rassina (lk 71).

Nendest kirjeldustest on näha, et noor Jünger arvab sõja selektsioonist taas tõusvat tahteküllase, tasakaaluka inimese, kes moodsa tsivilisatsiooni hoolitsevas rüpes kaduma kipub. Maailmasõja suur tehnilisus, materjalisõja valdavus tema usku ei kõiguta, sest ikka saabub värisema panev hetk, mil seistakse vastasega silm silma vastu (lk 56).

„Metsasalu 125“ ilmus 1925. aastal. Juba 1930. aastaks oli Jünger mõistnud, mis juhib ja organiseerib neid globaalseid jõude, mida ilmasõja kaevikutes pulseerimas tunti: erinevaid ideoloogilisi maske võttev progress on organiseeritud tehniliselt ning võtab Totaalse Mobiliseeringu kuju.⁴ Just see äratundmine võib seletada Jüngeri eemaletõmbumist ühiskondlikust elust 1930ndatel, kuigi käed rüpes kaeblema ei hakka sõjakas vaim mitte kunagi. Muu hulgas mõjutas tema 1932. aastal ilmunud teos „Tööline“ Heideggeri tehnikakäsituse lõplikku väljakujunemist, ajastu ahistavate asjade üle arutlesid omavahel sõbrunenud kirjanik ja mõtleja pidevalt.⁵ Kuigi viimasel poolsajandil on tehniliselt organiseeritud totaalne mobiliseerimine kulgenud ilma globaalset mõõtu sõdadeta, kõlavad viimasel ajal üha tihemini sõja vältimatust ennustavad hääled – kas või kliima­katastroofi paradigmast lähtudes. Need hääled on jõudnud ka kirjandusse (Eestis näiteks Kivisildniku luulesse), kuid vaevalt tekib enam Jüngeri mõõtu esteete, kes suudaksid sõja ilusaks kirjutada.

1 Vt Ernst Jünger, Sturm I. – Akadeemia 2016, nr 1, lk 102.

2 Vt Ülo Matjus, Eesti keeli Jüngeri „Sturmi“ lugedes. – Akadeemia 2016, nr 3, lk 431.

3 Vt Sturm I, lk 96.

4 Vt Ernst Jünger, Totaalne mobiliseering. – Akadeemia 1995, nr 4, lk 701–728.

5 Vt Martin Heidegger, Zu Ernst Jünger. Gesamtausgabe, Bd 90, Klostermann, Frankfurt am Main 2004.