Ikkagi jõutakse raha juurde välja

Ameerika kultuurikriitik Walter Benn Michaels uputab lekkiva postmodernismilaevukese, et purjetada sõna jõul klassivabasse vette.

VALNER VALME

Kunst vabaks! Siinkohal võiks arvustuse lõpetada. Püüan siiski täpsustada ja teen juttu sellest, kas ja kuidas saab kunsti­teose iseseisvumine tuua nähtavale ühiskonnaprobleemide ilul. Tegelikult ikkagi rohkem koledusel. Aga oma ilu on ka koledate asjade mõistmises.

Kõne all on Ameerika kunsti- ja kirjandusteadlase, provokaatori ja radikaali, vasakpoolsema kui vasakpoolsed mõtleja Walter Benn Michaelsi raamat „Ühiskondliku probleemi ilu. Fotograafia, autonoomia ja majandus“, mille üle on maailmas palju vaieldud.¹ Seda pole teinud aga mitte ainult nn peavoolu akadeemikud, vaid ka (kaas)marksistid, nagu hiljuti meie seast lahkunud Louis Proyect, kes nimetas Michaelsit klassireduktsionismi Elviseks-superstaariks.^2. Vaieldud polegi niivõrd sellepärast, et Michaels vastandub teoses teravalt ikka veel kestvale postmodernsele (ehk tema hinnangul neoliberaalsele ja olemuselt üdini kapitalistlikule) kunstikäsitlusele. Asi on moraalis, muidugi moraalis. Moraal ajab inimesed turri, seda enam et me ei ela utoopias, kus valitseks üheselt mõistetav moraal. Nii näiteks on küsitud, kuidas saab Michaels näha ilu sellistes ühiskonnaprobleemides nagu vaesus või rassism? Miks ei väärtusta ta õiglust ja võrdsust taga ajades inimelu kui üldist, vaieldamatut kvaliteeti ega oska hinnata neid ilminguid, kui ühiskond on tabanud ära oma kitsaskohad ning asunud tegutsema rassismi, homofoobia ja seksismi vastu?

Seda ta teeb – ei väärtusta jah. „Ühiskondliku probleemi ilust“ võib järeldada, et senine võitlus võrdsuse, vabaduse (ja sissetuleku) eest on vaid õiglusepesu ja tarvis on astuda süsteemist välja. Kas ta ise astub? Veidikene …

Mis rikkale võimalik, see vaesele imelik

Michaels on tuvastanud majanduse ja kunsti vahel otsesed seosed ka neis lahtrites, kus neid alati ei nähta. Ta räägib James Agee ja Walker Evansi fotoseeria „Nüüd ülistagem kuulsaid mehi“ näitel (1941; omal ajal mõisteti seda vaesust paljastava ja seetõttu ühiskonnakriitilisena), et kuna autorid on seadnud eesmärgiks ilustada vaesust nii, et see on vaestele endale nähtamatu, süvendavad Agee ja Evans oma teosega rikaste ja vaeste vahel lõhet ning ühtlasi nende vastuolu – tunnet, et rikaste rikkus tuleb vaeste arvelt. Ja just seetõttu nende fotode ilu mitte ei nõrgenda, vaid nimelt jõustab klassilise ebavõrdsuse poliitikat, nendib Michaels (lk 160-161).

Michaels toob vastupidise näitena fotograaf Liz Deschenesi peeglimängud, kus teos näitab ainult ühte klassi, vaataja oma, või siis Berliini fotokunstniku Viktoria Binschtoki seeria Saksamaa 365 tööbüroost. Autor tegi seal pilti siis, kui kedagi kohal polnud, kuid seintel on näha töö ootel järjekorras seisnud inimeste nõjatumise jäljed. „Kaamera poolt abstraheerituna heidavad need jäljed kõrvale portree loogika, tuletades meile meelde, et ei ole vajagi näha nende nägusid ning et tööpuuduse tähendust – selle funktsiooni klassidena struktureeritud ühiskonna alalhoidjana ja siit tulenevat viisi liigitada meid kõiki mingisse klassi – mõistamegi üksnes siis, kui ei näe ühtki nägu: ei nende ega (nagu Deschenesi peeglimängud mõista annavad) iseenda oma“ (lk 168).

Tihti jookseb Michaels teoses aga õigete ja valede (foto)lahenduste otsimisel omadega puntrasse, olles kinni mõnes õnnestunud (või ebaõnnestunud) fotonäites, laskmata fantaasial lennata fotokunsti ühelt poolt piiramatute võimaluste ja teiselt poolt videobuumi tõttu ähmase tuleviku osas. Ta on jätnud kõrvale ka küsimuse foto rollist digiajastul. Tahaks lugeda, mida fotoga üleüldse teha saab, mitte ainult sellest, kuidas on foto võimalusi üks või teine kunstnik juba kasutanud.

Kusagil struktuurides …

Michaels on öelnud, et kui otsida nähtust või struktuuri, mis toidab poliitikat ja ka igatsust selle alternatiivide järele, on kunst peaaegu ainus, kust seda leida.³ Samas intervjuus ajakirjale M+B märgib Michaels, et vastuse ümbritsevate nähtuste tähenduse kohta leiab ennekõike fotograafiast. Just selles valdkonnas mõtiskletakse kõige põhjalikumalt selle üle, milline on kunstniku roll teose tähenduse määramisel, milline vaataja oma ja kuidas teos suhtleb maailmaga. Tema raamat annab kinnitust, et kunstniku roll on enamat kui peegeldada elu, mille puhul mängitakse isegi selle kitsaskohtade esiletoomisel kaasa samu mänge, mis on probleemid põhjustanud. Kunstnik võiks pigem luua probleemist ajendatuna iseseisva kunstiteose, mis vabastab vaataja tolle rollist. Või siis eemaldab kunstnik vaataja ise, eos. Näiteks fotograaf Andreas Gursky on kujutanud fotol „Siemens, Karlsruhe“ töölisi masinatesse sulandunult. Michaels on süüvimuse ja nähtamatuse vahekorrast rääkides välja toonud, et see foto on maailmast irrutatud nii, et vaataja ei kujuta end ei tööliste ega fotograafi kohale (lk 84–87).

Michaels näeb kunstiteose ja maailma omavahelises suhtes enamat kui erinevaid võimalusi kunsti teoreetiliseks käsitlemiseks. Autor astub kapitalismi vastu üsna üllatava seisukohaga. Tema arvates on vasakpoolses ja liberaalses poliitikas kesksel kohal pühendumus diskrimineerimise kaotamisele ühtlasi parempoolse ja neoliberaalse poliitika keskmes, sest see on neoliberaalsele majandusele kasulikum: vähem jama ja parem maine tähendavad vähem tööjõukulu ja priskemat tulu. Kunst, mis astub sammu kaugemale, ütleb, et asja tuum on sügavamal ja kõigepealt tuleb rattalt maha astuda, distantseeruda, et saada nägijaks. Alles siis saab võimalikuks muuta ühiskonda. Muidugi on selline kunst teretulnud ja seda ei avastanud Michaels, vaid juba sellesama tema vihatud postmodernismi viljelejad tahtsid alguses ametkondlikust kunstinägemisest väljuda ja seejärel luua midagi uut ja rikkalikku.

Kunst olla ise

Postmodernismis, nagu mäletame, üritati möödunud sajandi teisel poolel kunsti taas elule lähendada, vastandina modernismile, kus otsiti suuri narratiive. Michaels seevastu kaitseb kunstiteost kui autonoomset nähtust. Ta toob välja, et täiuslik ja eneseküllane kunstiteos on ka autonoomse keskkonna ehk parema ja vabama, iseseisva maailma eeldus. Seega: kui kunst on eraldatud maailmast, ei kanna see ühegi klassi huve ning võib klassidevahelisest suhtest väljuda ning viia klassidevabasse maailma.⁴ Selleks peab klassid enne nähtavaks tegema ja siin ongi abi klassivabast kunstist.

Michaelsi raamatust jääb kõlama autori veendumus, et iseseisev kunst peaks ütlema lahti maailmast, kus kõik on näiliselt lubatud ja kus seetõttu valitsevad nii ebaõiglus kui ka ükskõiksus selle ebaõigluse vastu. Tema hinnangul võime olla kõik diskrimineerimisvastased, aga antirassism, antiseksism, antihomofoobia püüavad „kõrvaldada kõik kapitalismi ebavõrdsused, välja arvatud selle ühe, mis on tegelikult kapitalismi aluseks“ (lk 185). Jutt on muidugi majandusest. „Majanduses, kus loodavate töökohtade hulgas on väga vähe häid (kus makstakse üle kahekümne dollari tunnist) ja väga palju halbu (kus makstakse umbes kümme dollarit tunnist), muutub nõue ühiskonnakorralduse järele, kus valitseva arvamuse kohaselt kõik töötajad saavad teenitud tasu (preemiana õigete või karistusena valede valikute eest), üha tungivamaks ja üha absurdsemaks“ (samas).

Võib muidugi vastu küsida, et kas tõesti on raha kõige tähtsam asi, millest sõltuvad ka muud, õilsamad väärtushinnangud. Michaels nendib, et kuna aina enam inimesi vaesub, on järjest kohatum kinnitada, et nad väärivadki oma saatust, ning küsib, miks peaks eelistama ebaõigluse õigustamist selle kõrvaldamisele. Tema hinnangul aga neoliberalistlik kapitalism just probleemide ülevõõpamisega tegeleb, ning Michaelsi üks märklaudu on siin postmodernne kunstikriitika, mõtteviis, mis teenib neoliberaalse poliitika huve: mõlemad põhinevad afektiivsel suhtel ühiskondlikesse erinevustesse ning maskeerivad nii ühiskonna tegelike lõhede allikaid. Nii on selle kokku võtnud üks tõlkijatest Neeme Lopp järelsõnas.^.

Piret Viires on juba kümne aasta eest Vikerkaares küsinud, mis tuleb pärast postmodernismi.⁵ „See on küsimus, mille üle viimasel kümnendil on erinevatel foorumitel aktiivselt arutletud,“ tõdeb ta. Viires lisab, et kuna postmodernismi mõiste kannab endas pluralismi ning ühest, kindla definitsiooniga postmodernismist rääkida ei saa, siis iseloomustab samasugune pluralism ka postmodernismile järgneva perioodi kultuurisituatsiooni analüüsi ning teoreetilisi lähenemisi.

Michaels ei paku oma raamatus ülisäravaid näiteid ega too iga kord ka veenvaid argumente, ei sõnasta uut helget maailmakorda ega uut selget kunstikäsitlust, ent paneb mõtlema tõlgendusviisidele ja seostele, mille peale fotoraamatut sirvides või näitustel jalutades niisama lihtsalt ei tuleks. Kes olen mina, tühine huviline, selles elukunsti galeriis ja mida saame teha, et meie ja teiste elu loeks maailmas, kus eriti kellegi elu ei loe? Üks variant on, et vähem lahterdada ja üldist pilti näha, selmet vaadata maailma nagu realistlikku, aga üheülbalist fotoseeriat.

1 Jeffrey J. Williams, Credibility and Criticism: On Walter Benn Michaels. UniversityPressScholarship.com, 2014.

2 Louis Proyect, Walter Benn Michaels: the Elvis superstar of class-reductionism, louisproyect.org, 6. VII 2020.

3 Thomas Roach, The Beauty Of A Social Problem. – M+B 9. VIII 2016.

4 Philipp Löfler, Walter Benn Michaels: The Beauty Of A Social Problem. Photography, Autonomy, Economy. – Review. Deutsche Gesellschaft für Amerikastudien. 18. II 2017.

5 Piret Viires, Pärast postmodernismi. – Vikerkaar 2011, nr 5.