Hongkongi mitu sajandit ellujäämisvõitlust

Hiina eesmärgiks on kohaliku identiteedi demonteerimine ja selle asendamine Kommunistliku Partei propageeritava määratlusega ühisest hiina identiteedist.

KRISTO TAMM

1997. aasta 30. juuni. Hongkongi suvises paduvihmas kõlab torupillide saatel šoti rahvaviis „Auld Lang Syne“, millele tuhanded pealtvaatajad sentimentaalselt kaasa ümisevad. Nad on tunnistajaks ajaloolisele sündmusele: viimast korda marsivad nende silme ees Briti sõjaväelased ning ligemale 160 aastat saarestiku kohal lehvinud Ühend­kuningriigi lipp langetatakse igaveseks. Kalurikülast kosmopoliitiliseks maailmalinnaks kasvanud Hongkong antakse üle Hiina Rahvavabariigi koosseisu.

Hongkongi üleandmisel Hiinale valitses lääneriikide liidrite seas ettevaatlik optimism, et turumajanduse ja demokraatia laineharjal rikastunud linn annab Pekingi otsustajatele taas tõuke vabama Hiina loomiseks. 1980. aastatel Deng Xiaopingi käe all alanud Hiina avanemisega maailmale pandi alus riigis seniajani rakendatavale nn sotsialistlikule turumajandusele.¹ Paljud lootsid toona, et majanduse liberaliseerimine viib doominoefektina ka isikuvabaduste tunnustamiseni, ent säärased lootused said 1989. aasta Tiananmeni väljaku meeleavalduste verise mahasurumisega tõsise hoobi. Ehkki külma sõja lõppedes hakkas Hiina taas läänele lähenema, võttes kursi Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) liitumisele, oli hongkonglastel Pekingis aset leidnud veresaun üleandmispäeval alles värskelt meeles, meenutades, millise režiimi eest olid paljud hiinlased kümneid aastaid varem Hongkongi pagenud. Ehkki kummalgi pool piiri, mis eraldab Hongkongi erimajandustsooni Hiina Rahvavabariigist, kuuleb peaasjalikult sellele piirkonnale iseloomulikku kantoni keelt ja seal elavad etnilised hiinlased, on Hiina kommunistliku partei 70 võimul oldud aasta jooksul Hiinas, Hongkongis, aga ka Taiwanis välja kujunenud oma identiteet, mille juured asuvad vastandlikes poliitilistes ideoloogiates.

Mõelge hetkeks hüpoteetilisele stsenaariumile, kui pärast Teise maailmasõja lõppu oleks tänu lääneriikide sekkumisele osaliselt säilinud Eesti Vabariik, mis piirnenuks paralleelselt toiminud sotsialistliku Eestiga. Esimene oleks navigeerinud nagu Soome ida ja lääne vahel, rõhudes neutraliteedile, ent vastandudes Nõukogude Liidule ja kommunistlikule idablokile, ning teine kuulunuks Poola ja Ungari kombel sotsialismimaana kindlalt Moskva mõjusfääri. Kuidas oleks arenenud kahes erisuguses Eestis elanud eestlaste identiteet? Kas kaks Eestit oleksid idabloki lagunemisel taasühinenud? Milline võinuks see välja näha? Näiliselt jabur sündmuste ahel, kuigi siinkohal on tegemist äärmiselt lihtsustatud versiooniga Hiina kodusõjajärgsest killustumisest, kui Mandri-Hiina läks kommunistide võimu alla ja Hiina Vabariik säilis tänu Ühendriikide toele Taiwani saarel. Ideoloogial põhinev identiteet hakkas valitsema kommunistlikus Hiinas, Hongkongis ja Taiwanis, aga tegelikult ka paljudes teistes külma sõja keerisesse sattunud (Aasia) riikides.

Hongkongi ja Taiwani vastanduv identiteet

Kultuuriteoreetiku Stuart Halli järgi kujuneb rahvusidentiteet osaliselt kellelegi vastandumise tõttu, sest ajalool põhinev kollektiivne mälu on loonud selleks eeldused.² Saja-aastane sõda, religioon ja kolonialistlik rivaliteet vastandasid inglased ja prantslased, eestlased vastandusid algul siin võimu teostanud baltisakslastele ning hiljem juba venekeelsetele nn nõukogude inimestele. Ühed ilmekamad vastandumispõhise identiteedi näited leiab aga just Ida-Aasiast, kus kontrast puna-Hiina ning Hongkongi ja Taiwani vahel on kujunenud lühikese ajaga ja andnud regionaalsete pingete süvenemisel üha selgemini tunda.

Eelmise aasta märtsis alanud ja seniajani kestvaid Hongkongi massimeeleavaldusi mõtestades tuleb seega silmas pidada, et tegemist pole pelgalt võitlusega seniste õiguste allesjäämise nimel, vaid ka ellujäämisheitlusega, sooviga säilitada enam kui pooleteise sajandi jooksul kujunenud ühtekuuluvustunne. Suvel Hiinas vastu võetud Hongkongi julgeolekuseadusega³ keelustati võimude­vastane tegevus ning kriminaliseeriti muud keskvõimu õõnestamiseks peetavad teod erihalduspiirkonnas. Sellega purunes viimanegi illusioon, et Pekingis peetakse kinni 23 aasta eest kinnitatud põhimõttest „üks riik, kaks süsteemi“.⁴ Hongkonglased sunniti sellega Hiinaga otsesesse ideoloogiakonflikti. Tegemist on siiski vaid järjekordse peatükiga Hiinas aastakümneid kestnud protsessist, mille lõppeesmärk on demokraatlikel vabadustel põhineva mis tahes paikkonna identiteedi demonteerimine ja selle asendamine kommunistliku partei propageeritava üleriigilise Hiina identiteediga. Juba 1997. aastal rõhutas esimene Hiina nimetatud Hongkongi juht Tung Chee-hwa tarvidust muuta Hongkong „Hiina linnaks“ ning juurutada koolides „isamaaline kasvatus“. Hiljem on säärase poliitika raames linna külastanud rahvuskangelasena esitletud Hiina esimene kosmonaut Yang Liwei, samuti 2004. ja 2008. aasta olümpiamängude hiinlastest medalistid.⁵ Hiina püüdlused võita hongkonglaste poolehoid spordi, majandusalgatuste ja muude präänikutega on sellele vaatamata suuresti nurjunud. Pigem on saavutatud vastupidine efekt: pärast 2008. aasta Pekingi olümpiamänge on linnas enda hiinlasena määratlemine langustrendis ja hongkonglasena tõusuteel. Kwong ja Yew toovad välja, et hongkonglased ei heida hiina identiteeti tervenisti kõrvale, vaid mõtestavad seda Hongkongi demokraatianormide kaudu. Nõnda kõneletakse patriotismi puhul armastusest Hiina klassikalise kultuuri, pika ajaloo, tavaliste inimeste ja kauni looduse, mitte võimul režiimi vastu. Säärane lähenemine pole aga kultuurirevolutsiooni raames Hiina ajaloolise pärandi teadlikult hüljanud kommunistlikule parteile aktsepteeritav, sest lojaalsus tähendab keskvõimu vaates truudust parteile.

Teatud mõttes seisab Hiina keskvõim piinlikkust valmistava lõhkise küna ees: linn, mille kunagine loovutamine kolonialistidele märkis saja-aastase rahvusliku häbiperioodi⁶ algust, keeldub nüüd emamaa korraldustele allumast ning iga püüdlus olukorda muuta sisendab kohalikesse veelgi enam põlgust. Võitjat antud juhul ei ole. Kommunistlikule parteile on suutmatus hongkonglased rahumeelselt integreerida läbikukkumine, sest seni on end esitletud kui hiina rahva ühendajat ning riigi kunagise hiilguse taastajat. Ka ei tõota see head Pekingi unistusele Taiwan rahumeelselt inkorporeerida, sest ka saareriigile lubatud põhimõttest „üks riik, kaks süsteemi“ pole Hiina Hongkongis kinni pidanud. Tagasi vaadates kaotas Hongkong oma võitluse keskvõimuga juba 23 aastat tagasi, kui Hiina koosseisu naasmisel sai seal toimuvast autoritaarse võimu stampväljendit kasutades „riigi siseasi“. Sellest tulenevalt on lääneriikide reaktsioon vabaduste piiramisele olnud pigem nõrk ja Hiina laiast mõjuvõimust lähtuvalt ettevaatlik. Allaandmisest Hongkongi küsimuses kõneleb ilmekalt kas või Ühendkuningriigi valmisolek anda võimaliku massilise väljarände korral miljonitele linna elanikele Briti kodakondsus.⁷

Taasühinemise pinged

Hongkonglaste võitlus kestab mõistagi edasi, taandudes üha enam üksikisiku tasandile, kus nähakse Mandri-Hiina turiste ja immigrante oma kultuuriliste erinevuste ja teistsuguste poliitiliste veendumuste tõttu aina suurema ohuna. Neile heidetakse muu hulgas ette sealse tervishoiusüsteemi ülekoormamist, kinnisvara hinnatõusu ja linna kultuurinormide eiramist. Selle kõigega tuleb rinda pista ennekõike vastupanuliikumise keskmes olevatel noortel, kes on üles kasvanud ahenevate vabaduste ja laguneva kultuuriruumiga Hiina Hongkongis, olles seejuures kuulnud vabas Briti Hongkongis sirgunud vanemate lugusid teisel pool piiri aset leidnud kultuurirevolutsioonist ja Hiina põgenikest. Hongkongi Hiina koosseisu naasmisel lubatud ohtrate võimaluste asemel tuleb neil toime tulla taasühinemise põhjustatud sotsiaalsete pingetega ja võidelda oma vanemate ehitatud Hiina keskvõimule vastanduva vabadustepõhise identiteedi säilitamise nimel. Keerulist olukorda silmas pidades pole raske mõista, miks ei pea noored hongkonglased, aga samamoodi ka taiwanlased erinevalt vanematest põlvkondadest enam lugu ühest riigist. Omamata sellekohaseid mälestusi ning olles kasvanud risti vastupidises kultuuriruumis, kujuneb neil põlvkondadel välja oma identiteet, kus üks rahvusriik langeb prioriteetide loetelu lõppu. 70 aastat pärast Hiina kodusõja lõppu määratleb näiteks Taiwanis end hiinlasena vaid neli protsenti inimestest ning vanuse lõikes on kontrast veelgi suurem: 83% 18–29aastastest peab end ainult taiwanlaseks ja vaid 13% taiwanlaseks ja hiinlaseks, vanusegruppides 30–49 ja 50+ on viimane näitaja 2,5 korda suurem.⁸

Kui Hongkong 1997. aastal Hiina koosseisu naasis, tähistas seda Pekingis kaheksa aastat varem demo­kraatiameelsete demonstratsioonide verise mahasurumise tunnistajaks olnud Tiananmeni väljakul üle saja tuhande inimese, kuulutades plakatitega, et maha on pestud saja-aastane häbi. Meeleolu Hongkongis oli vastupidine – õhk närvilisusest paks ning murekoorem kaelamurdev. Kommunistlikule parteile oli tegemist triumfiga: riigi ühendamisel oli paika saanud oluline pusletükk, mis sümboliseeris justkui Hiina naasmist maailma suurte sekka. Hongkongi elanikele algas sellega aga senini kestev ellujäämisvõitlus aastakümnete jooksul vastukaaluna autoritaarse Hiina poliitikale arenenud isikuvabadustele rõhuva unikaalse identiteedi eest. Ehkki vabaduste säilimise nimel võitlevate Hongkongi noorte koorem on raske ja neid soosiv lõpplahendus ebatõenäoline, pole Briti impeeriumi kunagi kõikjale ulatunud päike selles maailmanurgas veel loojunud.

1 Termini „sotsialistlik turumajandus“ käis välja Hiina president Jiang Zemin 1992. aastal kommunistliku partei 14. kongressile, kirjeldades riigi edasiste majandusreformide eesmärki.

2 Stuart Hall, Who Needs an Identity? Questions of Cultural Identity. Sage, London 1996.

3 Hiina võttis vastu vastuolulise Hongkongi julgeolekuseaduse. ERR 2020. https://www.err.ee/1107361/hiina-vottis-vastu-vastuolulise-hongkongi-julgeolekuseaduse

4 Põhimõtte „üks riik, kaks süsteemi“ kohaselt oleks pidanud Hongkongis, Macaos ja Taiwanis säilima Hiina Rahvavabariigiga taasühinemisel seal senini valitsenud majandus- ja haldussüsteem.

5 Kwong Kin-ming, Yew Chiew Ping, Hong Kong Identity on the Rise. – Asian Survey 2016, 54, 6, lk 1088–1112.

6 „Sada aastat häbi“ viitab Hiinas aastatele 1839–1949, mil nõrgestatud ja killustunud Hiina impeeriumi ja selle järeltulija Hiina Vabariigi tegevusse sekkusid lääneriigid, Venemaa ja Jaapan. Sel perioodil kaotas Hiina peaaegu kõik sõjad, kus osales, samuti oldi sunnitud tegema suurvõimudele pidevalt järeleandmisi, maksma reparatsiooni ning rentima või loovutama oma territooriume.

7 London: julgeolekuseadus on Hongkongi lepingu tõsine rikkumine. ERR 2020. https://www.err.ee/1107850/london-julgeolekuseadus-on-hongkongi-lepingu-tosine-rikkumine

8 Pew Research Center 2020. In Taiwan, Views of Mainland China Mostly Negative. https://www.pewresearch.org/global/2020/05/12/in-taiwan-views-of-mainland-china-mostly-negative/