Holokaustist veel

On uuritud vabatahtlikult juutide mõrvamises osalenud mitme Saksa reservpolitseipataljoni liikmeid. Üldjuhul oli tegu tublide tööliste, väikekodanlaste ja korralike pereisadega.

TOOMAS HIIO

Kui keegi maailmas reastaks parimas töömeheeas ajaloolasi samuti kui tippvormis tennisemängijaid, siis kuuluks Timothy Snyder praegu esikümnesse. Ajaloolaste loomingu tulemused ei ole sama lihtsasti kokku arvatavad nagu tennisemängijate punktid, kuid oskusliku turunduse rolli üleilmse nimekuse loomisel ei saa alahinnata. Õnneks ajalooraamatute puhul kirjastaja turundusest üksi ei piisa – hea ajaloolane on ka tark ja andekas, ladusa sulejooksuga ning küllap ka muidu tubli ja töökas.

47aastane Timothy Snyder on sündinud Ohios loomaarsti perekonnas. Ta lõpetas 1991. aastal Rhode Islandi osariigis maineka Browni ülikooli ning väitles pärast nelja aastat õpinguid Marshalli stipendiaadina Oxfordi ülikoolis filosoofiadoktoriks lähiajaloo alal. 1998–2001 õppis ta Harvardi ülikooli programmis Academy Scholar. Tänapäeval on ta Yale’i ülikooli professor ning õpetab ka Londoni majanduse ja poliitikateaduste ülikoolis (LSE) ning Euroopa kolledži Natolini kampuses Varssavis. Ta on mitme teaduspreemia laureaat ja avaldanud peale teadusartiklite ka mitu monograafiat, millest siin käsiteldav on juba kolmas eesti keelde tõlgitu. Kaks eelmist olid „Veremaad“ Ida-Euroopa ajaloost Teise maailmasõja ajal ning „Punane prints“, mille kangelaseks oli NKGB vanglas surnud Wilhelm von Habsburg, keda Austria keisrikoda nägi Esimese maailmasõja tulemusena sündima pidanud Ukraina kuningana. Snyder on esinenud ka Eestis. President Toomas Hendrik Ilves annetas talle 2015. aastal Maarjamaa Risti III järgu teenetemärgi.

Keel on ajaloolase põhitöövahend ja Snyderi keelteoskus on muljetavaldav – tema Yale’i akadeemilises eluloos on loetletud saksa, prantsuse, poola, vene, ukraina, tšehhi, slovaki, valgevene, jidiši ja hispaania keel. Keelteoskus avab ajaloolasele uuritavate maade ja rahvaste arhiivid ning ajalookäsitluse, mis aitab vältida suurte rahvaste ajaloolastele tihti iseloomulikku varjatud või varjamatut üleolekut nooremate natsioonide suhtes. Teisalt teeb seetõttu palju laiem allikate ring üldistuseni jõudmise hulga raskemaks, kuid Snyder tuleb sellega toime, enamasti erapooletult. Snyder kirjutab ajalugu, ei targuta asjata meetodist ega väitle vaid teiste väitjatega. Sellepärast on tema raamatud loetavad, kuigi Snyderi stiili kirjutajana, aga eriti esinejana iseloomustab faktirohke intensiivsus. Oma väiteid põhjendab ta näidetega, mis enamasti on pärit ajaloo vähem tuntud nurkadest ning seavad tihti küsimuse alla põhivoolu ajaloo­käsituste paika­pidavuse. Snyder armastab paradokse ja Snyder armastab irriteerida.

Siirded tänasesse poliitikasse

Holokausti ajalugu on üks kõige rohkem käsitletud XX sajandi ajaloo teemasid üldse ja hulk raamatuid Teise maailmasõja ajaloost näevadki kogu sõda ainult holokausti kontekstis. Holokausti ajalugu ei ole pelgalt ajalugu, vaid valdkond, millel on palju siirdeid tänapäeva rahvusvahelisse poliitikasse. Kümne aasta eest liitus ka Eesti 1998. aastal asutatud Holokausti Mälestamise Rahvusvahelise Ühendusega (IHRA). Holokausti ajaloo üle on väideldud miljonitel lehekülgedel ning suur osa sellest väitlusest on pigem politoloogiline kui akadeemiline. Mitu riiki on holokausti eitamise kriminaalkuriteoks kuulutanud, mis omakorda on ajendanud teravaid diskussioone õigusteadlaste, ajaloolaste, poliitikute, ajaloolise mälu uurijate ja lugematute kaasatute vahel. Saksamaa on holokaustiohvrite kannatusi ja kaotusi kompenseerinud miljardite eurodega.

Holokausti üleilmne teadvustamine on olnud eeskujuks nii romade hävitamise kui ka Esimese maailmasõja aegse armeenlaste massimõrva teadvustamisele kõige kõrgemal rahvus­vahelisel tasemel. Pärast Euroopa Liidu laienemist on nende rahvusvaheliste diskussioonide rivvi astunud võrdväärsena ka kommunistliku terrori ohvrite mälestuse jäädvustamine, terroris süüdi­olijate karistamine ning ellujäänute kompensatsiooninõuded. Seega ei ole holokaustist kirjutamine pelk ajaloo­teadus ja seda pidagu silmas nii ajaloolased kui ka holokaustist kirjutatud raamatute lugejad. Snyderist sai rahvusvaheliselt tunnustatud autoriteet holokausti ajaloo alal eeskätt tänu raamatule „Veremaad“ ja viimasel ajal pole toimunud vist ühtegi holokausti ajaloo konverentsi, kus tema seisukohtade üle ei väideldaks.

„Must muld“ on väga mitmekihiline raamat ning kõikehõlmav arvustus vajaks palju rohkem ruumi, kui seda pakub Sirbi külg. Snyder sõnastab juba sissejuhatuses täpselt, millest kavatseb kirjutada. Olgu see näiteks ka tema stiilist: „Meie vaist petab meid. Me seostame holokausti küll õigustatult natsi­ideoloogiaga, kuid unustame, et paljud tapjad ei olnud natsid ega isegi sakslased mitte. Me mõtleme esmalt Saksamaa juutidele, ehkki peaaegu kõik holokaustis tapetud juudid elasid väljaspool Saksamaad. Me mõtleme koonduslaagritele, ehkki vähesed mõrvatud juudid nägid koonduslaagrit. Me süüdistame riiki, kuigi mõrvad olid võimalikud vaid seal, kus riiklikud institutsioonid olid likvideeritud. Me süüdistame teadust ja kiidame sellega heaks olulise elemendi Hitleri maailmavaatest. Me süüdistame rahvaid, laskudes lihtsustamisse, mida kasutasid natsid ise.“ Ja veel: „Õpetlikku käsitlust juutide massimõrvast Euroopas peab teadma kogu maailm, sest Hitleri idee oli rajatud ökoloogiale, ta käsitas juute kui haava looduse kehas. See ajalooline käsitlus peab silmas kolonialismi, sest Hitler tahtis hävitavaid sõdasid naaberriikides, kus juudid elasid. See peab hõlmama rahvusvahelisi suhteid, sest sakslased ja teised ei mõrvanud juute Saksamaal, vaid teistes riikides.“

Raamatu 12 peatükis ja lõppsõnas, mis sisu poolest on eraldi peatükk sidumaks holokausti ajaloo tänapäeva üleilmsete probleemidega, ei keskendu Snyder ainult tosinale aastale Hitleri, „zooloogilise anarhisti, kes uskus, et on olemas puhtlooduslik riik, mis tuleb taastada“, võimuletulekust tema enesetapuni. Ta vaatleb juudiküsimuse ajalugu maades, kus elas enamik Euroopa juutidest: endise Austria-Ungari idaaladel ja Tsaari-Venemaa läänepoolsetes kubermangudes Miitavist Odessani (kus juutidel oli üldse lubatud elada); seega eeskätt maades, mis on kunagi olnud Poola kuningate võimu all. Pärast Esimest maailmasõda sai juudiküsimusest sisepoliitiline probleem mitmes Ida-Euroopa riigis Leedust Rumeeniani, aga ka Briti impeeriumis. Sõjas lagunenud Osmani impeeriumile kuulunud Palestiina valitsemiseks sai Briti impeerium Rahvasteliidu mandaadi, Palestiinat aga peavad juudid oma ajalooliseks kodumaaks. XIX sajandi lõpul sündinud sionistliku liikumise üheks eesmärgiks oli Euroopa juutide tagasipöördumine ajaloolisele kodumaale ning Iisraeli riigi taastamine. See kõlas kokku hulga Poola poliitikute plaaniga leida Poola juutidele elukoht väljaspool Euroopat, kas või Madagaskaril. Palestiina-projekt polnud meeltmööda Briti valitsusele, mis pidi silmas pidama oma tohutu impeeriumi kümnete miljonite islami usku elanike ning nende kohalike valitsejate ja usujuhtide seisukohta. Poola sõjavägi ja luure tegid salajast koostööd Palestiinas relvastatud võitlust ja terrorimeetodeid pooldavate sionistide organisatsioonidega, kelle üksusi Poolas välja õpetati. Nende seas olid ka hilisemad pea­ministrid Menachem Begin ja Yitzhak Shamir. Praegune peaminister Benjamin Netanyahu on esimene Likudi liider, kelle emakeel ei ole poola keel, kirjutab Snyder.

Poola ja Ukraina on tema käsitluse geograafiliseks keskpunktiks ning Poola ja Ukraina asjade juurde pöördub Snyder ikka ja jälle tagasi. Juudiküsimus oli sõdadevahelisel ajal paralleelne noorte või ka taastatud rahvusriikide natsiooni­loomega. Nagu baltisakslased Eestis ja Lätis, olid poolakad enne Esimest maailmasõda enamasti ülemkihiks Leedus, Valgevenes ja Ukrainas. Poolast sai pärast sõda riik, Ukrainast ja Valgevenest kõigest liiduvabariigid. Verised konfliktid Ukraina rahvuslaste ja poolakate vahel kulmineerusid Saksa okupatsiooni ajal, kui Poola Londoni pagulasvalitsusele alluv Armia Krajowa (AK) ja Ukraina rahvuslaste ülestõusuarmee (UPA) pidasid partisanisõda – esimene enamasti natside ja teine enamasti sovettide vastu, kuid ka vastupidi. Tihti pöördusid nad aga teineteise vastu ja Volõõnias 1943. aastal toimunu tõttu, kus mõrvati tuhandeid rahulikke elanikke, on UPAt süüdistatud etnilises puhastuses. Kõige selle keskel olid juudid, kelle vastu ei tundnud suurt armastust ükski neljast võitlevast jõust. Sõjaaegne – kuigi riigitu – vastasseis pingestab Ukraina ja Poola suhteid tänapäevani. Snyder on üsna skeptiline Ukraina ja Poola rahvuslike ajaloonarratiivide suhtes, mille keskpunktideks Teise maailmasõtta puutuvalt on vastavalt UPA ja AK.

Hävitatud riiklus

Üks Snyderi peamisi väiteid raamatus on riikide tähtsuse rõhutamine. Juute mõrvati hulgaliselt aladel, kus senine riiklus oli eelnevalt hävitatud. Kõigepealt Poolas, seejärel aga NSV Liidult vallutatud territooriumidel. Viimaste seas paeluvad Snyderi tähelepanu eeskätt varem Poolale kuulunud Ukraina ja Valgevene lääneosa ning Balti riigid, mis olid okupeeritud kaks korda. Kõigepealt hõivas aastatel 1939–1940 need maad NSV Liit, hävitades senise riigivõimu ja tema kandjad ning ka rahvusliku eliidi, ja seejärel Saksamaa, keda vallutatud rahvad nägid liitlasena eelmise okupandi vastu.

Riikluse, eriti kodakondsuse, bürokraatia ja välispoliitika tähtsust juutide säästmisel kirjeldab ta Saksamaa liitlasriikide näitel. Vaatamata Saksamaa survele tõrjus enamik liitlasi suure relva­venna ettepanekuid juudid hävitada. Seda nii Itaalias, Ungaris, Rumeenias ja Bulgaarias, aga ka Prantsusmaa okupeerimata osas, ning hoolimata nendes riikides levinud antisemitismist ja poliitilistest liikumistest, mis Hitleri visioone toetasid. Juute ahistavad seadused kehtisid enamikus Saksamaa liitlasriikides, kuid sakslastele loovutati ainult juute, kes ei olnud kodanikud. Õigupoolest ei käitunud teisiti ka Saksamaa ise – ühega juudivastastest nn Nürnbergi seadustest võeti Saksa juutidelt kodakondsus (Reichsbürgerschaft), mis sulges muu hulgas pääsu riigiteenistusse; riikkondsus (Staatsangehörigkeit) jäi esialgu alles. Snyder ei tunne Soome näidet, aga tema väidet tõestab seegi – juudid, kelle Soome riigipolitsei sakslastele loovutas, olid enamasti Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikide kodanikud.

Mõneti ootamatu, kuid järele mõeldes arusaadav on bürokraatia suur roll juutide päästmisel. Natsionaalsotsialistid püüdsid, kui vähegi võimalik, juutide mõrvamist teiste hooleks jätta, veel parem kui viimaste näilisel algatuselgi. Vilunud bürokraat ei langeta aga naljalt juriidiliselt mittekorrektset otsust, mille valeks osutudes võib vastutus tema peale langeda. Kirjalikku korraldust juutide mõrvamiseks ei soovinud aga anda ei Saksamaa liitlaste valitsused ega Hitleri enda lähikondlasedki. Kolmandaks säästis juute Saksamaa liitlaste välispoliitika. Pärast Saksamaa esimesi suuremaid sõjalisi tagasilööke hakkasid nad otsima võimalusi oma riikide säilitamiseks pärast Saksamaa iga päevaga järjest tõenäolisemat lüüasaamist ning hasartne osavõtt holokaustist poleks selle kasuks rääkinud. Ungari suure juudi kogukonna saatmine koonduslaagritesse algas alles pärast Miklós Horthy kukutamist 1944. aasta märtsis Otto Skorzeny eriüksuslaste poolt ja tema valitsuse asendamist Ungari natside, Ferenc Szálasi noole­ristlastega.

Üks teine Snyderi väide, nimelt topeltokupatsioonist tulenenud topeltkollaboratsiooni kohta, on vaieldavam. Ka sellel väitel on ühendus tänapäeva Euroopa poliitikaga, mida Snyder küll ei nimeta. Euroopa Liidus algasid tosin aastat tagasi arutelud holokausti eitamise üleeuroopalise kriminaliseerimise üle. Sellesse liitus osa vastseid Euroopa Liidu liikmeid, eeskätt Poola ja Balti riigid, väites, et holokausti eitamise kriminaliseerimine ei võta arvesse kommunistlike režiimide kuritegusid. Nende arutelude üheks tulemuseks oli Euroopa Parlamendi 2. aprilli 2009. aasta resolutsioon Euroopa südametunnistusest ja totalitarismist, mis mõistis hukka kõik totalitaarsed režiimid ja nõudis 23. augusti kuulutamist „üleeuroopaliseks kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamise päevaks, mida tähistataks väärikalt ja erapooletult“. Resolutsiooniga ei olnud rahul ülalnimetatud IHRA mentor Yehuda Bauer, kes ise lapsena oli koonduslaagris olnud. Tema väitel võivat natsismi ja kommunismi kuritegude ühine mälestamine riisuda osa holokausti ainulaadsusest, sest erinevalt natsidest ei olnud kommunistide eesmärgiks ühe rahva kui niisuguse täielik hävitamine. Teisalt aga nähti selles resolutsioonis ka ida­eurooplaste katset õigustada oma koostööd natsidega Saksa okupatsiooni ajal.

Snyder väidab topeltokupatsiooni teesist lähtudes, et selle üheks tulemuseks oli topeltkollaboratsioon ning et juutide hävitamise eest pakkusid sakslased lunastuse idaeurooplaste bolševikega koostöö patust. Ta väidab koguni, et mõnel pool piisas ühe juudi mõrvamisest, et end puhtaks pesta kommunistlikku parteisse kuulumise süüst ning et paljud holokaustis osalenud endised Nõukogude kodanikud või NSV Liidu poolt okupeeritud riikide kodanikud olid kuulunud varem kommunistlikku parteisse või komsomoli või olid olnud Nõukogude militsionäärid. Lisaks väidab ta, et holokaustis osalenud Balti riikide elanike üheks ajendiks oli omariikluse kaotuse häbi mahapesemine, milleks natsid pakkusid võimaluse läbi võitluse „judeobolševismi“ vastu. Snyderi arutluskäik võib küll olla „intellektuaalselt huvitav“, kuid väite loomine läbi mõne üksiku näite üldistamise ei anna vähemalt Eesti näitel adekvaatset tulemust.

Holokaust ja Eesti

Eestist on tal kolm näidet – Ain-Ervin Mere, Ervin Viks ja Aleksander Viidik – kes teenisid Saksa julgeolekupolitseis kõrgetel ametikohtadel ja kes väidetavalt olid aastatel 1940–1941 seotud NKVD­ga. Ehkki viimane on mõneti vaieldav vähemalt kontakti iseloomu ja ulatuse osas, ei heiduta see Snyderit. Tõsi, seda vaieldavust ei pruugi ta ka teada. Kuid üldistus on meelevaldne, sest ligi 7000 eestlast ja venelast ei kasutanud 1941. ja 1942. aastal sama võimalust ning lasti maha kommunistlikku parteisse, komsomoli ja hävituspataljoni kuulumise või koostöö eest kommunistide ja NKVD­ga. Mere, Viksi ja Viidiku topeltkollaboratsiooni näitel on osavõttu massimõrvadest selgitatud ka Eestis – et tegu oligi patoloogiliste tüüpidega, kellesuguseid mõlemad läbinisti kuritegelikud režiimid just otsisidki oma jõleduste toimepanemiseks.

Tegelikkus näitab inimkonda siiski halvemas valguses. Põhjalikult on uuritud vabatahtlikult juutide mõrvamises osalenud mitme Saksa reservpolitseipataljoni liikmeid ja leitud, et üldjuhul oli tegu tublide tööliste, väikekodanlaste ja korralike pereisadega. Jääb mõneti arusaamatuks, miks Snyder sedasama uurimistulemust, millele ta teisal osutab, idaeurooplastele laiendada ei taha, arendades selle asemel keerulist teooriat topeltokupatsiooni ja aukaotuse raskest psüühilisest painest, mida sai leevendada ainult osavõtt massimõrvast. Kas ikkagi idaeurooplaste teistsugususe varjatud alavääristamine, mida ta ise mõnele teisele autorile ette heidab? Väide „kahekordne kollaboratsionism oli Leedus pigem reegel kui erand“ (lk 136) on kindlasti liiga kategooriline.

Pikemalt teeb Snyder Eestist juttu meid Taaniga võrreldes, jättes teised Balti riigid sinna kuskile Ukraina ja Poola vahele. Holokausti ajaloo seisukohalt on see põhjendatud, sest Eestis oli juute palju vähem kui Lätis ja Leedus ning sellest tulenevalt puudus siin ka märgatav antisemitism. Teiseks sarnanes ka Saksa okupatsioonivõimu korraldus Eestis kuni oma Relva-SSi üksusteni välja pigem Taanile kui Leedule, ehkki Taanis jäid ametisse nii valitsus kui ka kuningas. Kuid Taani ja Eesti võrdlust kasutab Snyder riigi ja suveräänsuse tähtsuse rõhutamiseks holokausti kontekstis – kui Taanis jäi ellu 99% Taani juutidest, sest Taani riigi asutused ja Taani kodanikud keeldusid juute kinni võtmast, siis Eestis mõrvati 99% Eestisse jäänud Eesti juutidest, sest Eesti riik oli hävitatud.

Tõlkija Olavi Teppani ja konsultant Aro Velmeti koostöö raamatu eestindamisel on kandnud vilja – tõlkevigu on vähe. Kohati riivab silma lauseehitus, mis ei ole suutnud päriselt vabaneda angloameerika mõtlemise ja ütlemise viisist. Lehekülgedel 74–75 on jäädud kõhklema Austria Isamaarinde tõlkimise juures – tekstis esinevad vaheldumisi Vaterländische Front ja Fatherland Front, kuid eestikeelse vasteni ei olegi jõutud. Eesti ajaloolaste parasiitsõna „teadaolevalt“ ei ole tundmatu ka Snyderile või vähemalt tõlkijale, kuid selle kasutamine täpsete arvude puhul viib lugeja mõtteni, et kui mitteteadaolev on palju suurem teadaolevast, siis pole teada­oleval suurt tähtsust.

Lause „Saksamaal eksisteerisid Einsatzgruppe’d üksnes sõjaväeakadeemiates“ (lk 143) mõte jäi arusaamatuks tõlkijale ja jääb ka lugejale. Vaatamata 15 aasta pikkusele usinale tööle eesti sõjandusterminoloogia alal leiame ka Snyderi raamatu tõlkest termini „armeeohvitser“ (nt lk 153). Eesti keeles on sõnal ohvitser mõneti kitsam tähendus kui inglise keeles, kus officer’id on desk’idelgi. Army officer’i tõlkena piisanuks lihtsalt ohvitserist, seda enam et armee võib tähendada nii kogu riigi sõjaväge, maaväge kui ka ühte suurt väekoondist. Kusagil oli ka väljend „Hitleri leitnandid“, mis on samalaadne tõlkeviga ja tuleneb sõna Lieutenant palju suuremast arvust tähendusist inglise keeles. Kaardil (lk 154) on Panzergruppen tõlgitud tankivägi, mis on eksitav, sest saksa keeles tähistatakse sõnaga Panzer nii soomust kui ka tanki. Detailidesse laskumata – relvaliik, mida siinkohal mõeldakse, on soomusvägi. Równo (243) on Rivne poolakeelne nimi, mida võib kasutada Snyder, aga mille me eesti keeles siiski ukrainapäraseks tõlgime. Kuid eesti keelde tõlgitud ajalooraamatuid, mille tõlkevigade loetelu ajalehearvustusse ära mahub, on vähe. Tubli töö.

Ehkki holokausti ajalugu käsitlevaid raamatuid on eesti keelde tõlgitud varemgi, on Snyderi käsitlus hea ja peaaegu erapooletu kokkuvõte selle teema uurimisseisust XXI sajandi teisel kümnendil. Tasub lugemist ja on ka loetav.