Heroilise Vabadussõja tumedam pool

Erkki Bahovski

Vabadussõda võib praegusele põlvkonnale tunduda heroilise sündmusena, kus Eesti „head” peksid meie piiridest välja punased „pahad”. Tallinnas Vabaduse väljakul kõrgub palju kirgi kütnud Vabadussõja võidusammas, koolilapsed on näinud Elmo Nüganeni filmi „Nimed marmortahvlil”, mis tehtud Albert Kivika samanimelise romaani ainetel. Tegelikult oli pilt palju jubedam ja ehkki Vabadussõjas olid olemas vaenupooled ja rindejooned, oli eetilise külje pealt olukord palju segasem. Alo Lõhmus märgib küll tagasihoidlikult, et „see raamat vaatab Vabadussõda läbi lihtsate sõdurite silmade”, kuid tegelikult tundub raamatu iva olevat milleski muus. Eeskätt on see raamat sõja julmusest, seda siis tõesti lihtsõduri perspektiivi kasutades.

Sõjaeelse vabariigi ja taasiseseisvumise alguses kirjutati palju punaste terrorist Vabadussõja ajal. Massimõrv Tartu Krediitkassas ja Rakvere lähedal Palermos ning kommunistlikud koonduslaagrid jne olid läbivad teemad tolle aja (aja)kirjanduses. Vähem kirjutati sellest, mida tegi Eesti pool. Tõsi, Nõukogude ajal ei jõutud maapõhja kiruda nn „valget terrorit” (toona üritati Vabadussõda kujutada kodusõjana), ent see jäi ikkagi propagandaks, mitte ei läinud tõsise arhiivitööna arvele.

Ei saa siiski öelda, nagu ei teataks Eesti poole sigadustest üldse midagi. Juba sellestsamast Kivika raamatust leiab viiteid Eesti rahvaväe sooritatud mahalaskmiste kohta. Üldteada oli ka August Rei tagasiastumine ministrikohalt pärast seda, kui ta oli kritiseerinud soomlaste metsikusi Vabadussõjas. Julgen siiski arvata, et Alo Lõhmus on teinud sammu kaugemale. Tõsi, tema arvates ei jäänud Eesti poolel palju muud Vabadussõja esimestel kriitilistel kuudel ülegi, sest vaenlase peatamiseks tuli kõik käiku lasta. Samas pakub Lõhmus tasakaalustamiseks Julius Kuperjanovi kaasa Alice’i mõtted pärast ühtesid tapatalguid: „Säärast pilti nähes poeb südamesse ääretu kaastunne. Mõtled, et needki on isa-ema lapsed, kes seal alasti lumel lebades ootavaid vaid aega, mil neid auku aetakse. Iga ema on oma last sünnitades ja kasvatades soovinud temale kõige paremat, on soovinud talle õnnelikku ja rahulikku elu, on soovinud temas näha kõikide heade soovide kehastust. Ja kõigest sellest tõmbab üks sõrmeliigutus järsku kõige tooremalt ja valusamalt kriipsu läbi. Kas ema peab juba sünnitades harjuma mõttega, et ta oma äsja sündinud pojast peab kasvatama vaid süürtüki- ja püssikuuliliha?”.

Alice muidugi ei hoia oma emotsioone kokku hiljem, kui näeb Kuperjanovi pataljoni langenuid. Ühesõnaga, see, mis Vabadussõjas toimub, on metsistumine. Inimelu oli muutunud väga odavaks. On juba küsitud, millal ja kuidas see metsistumine aset leidis. Meenutagem, et 1917. aasta lõpus, kui Eesti valitsesid kommunistid, sääraseid jubedusi ei nähtud. Jah, kommunistid vaenasid eriti baltisaksa mõisnikke, kuid näiteks Jüri Vilms võis vabalt Toompeal Viktor Kingissepaga vaielda. Kommunistid panid kinni ka Eesti Päevalehe toimetuse, kuid kedagi maha toimetusest ei lastud. Mis juhtus 1918. aasta jooksul? Kas Vene kodusõda ja bolševike võitlus oma rivaalidega viis selleni, et Vabadussõja algusest peale käivitasid punased siin laiamõõtmelise terrori?

Alo Lõhmuse aus ülevaade Eesti poole tehtud mahalaskmistest ja säärase raamatu ilmumine näitab ühtlasi ilmekalt, kui erinev on praeguseks ikkagi kujunenud ajaloosse suhtumine Eestis ja Venemaal. Kirjutada Venemaal praegu midagi Punaarmee metsikustest Teise maailmasõja jooksul tähendaks autorile ilmselt kohtuotsust või siis parimal juhul kohutavat laimukampaaniat ning našide ja noorte kaardiväelaste koduvisiite. Eestis midagi sellist ei juhtu.

Huvitavad on ka küsimused, mis tekivad raamatut lugedes, kuid mis jäävad paratamatult Alo Lõhmuse käsitletud teemast väljapoole. Võtkem näiteks küsimus, mis ka praegu aeg-ajalt päevakorral – mis edasi sai? See tähendab, kuidas pöördusid sõdurid pärast sõda tagasi koju ja kuidas edasi elasid, kui naabriga ei saanud enam tüliküsimusi lahendada mahalaskmise teel? Ehk, kasutades tänapäeva mõisteid, mismoodi käis rahvaväe sõdurite rehabilitatsioon ja sulandumine rahuaega?

1924. aasta 1. detsembri mässukatset on tihti kujutatud sündmusena, mis avas rahva silmad kommunismi tõelise olemuse suhtes. Aga kommunistlikust terrorist Vabadussõja ajal olid lehed kirjutanud kuus aastat varem ja ka pärast seda. Kas siis rahva mälu oli tõesti nii lühike? Siit edasi jõuamegi Eesti ajaloo nn krooniküsimuseni: kas 1939. aastal oleks pidanud ikka Nõukogude Liidule vastu hakkama? Kui 1924. aastaks oli rahvas unustanud punaste jõledused, siis pole imestada, et 1939. aastaks polnudki enam soovi relva järele haarata. Aga Eesti juhtkond oleks pidanud ju ikkagi mäletama? Need on ehk Alo Lõhmuse raamatu seisukohalt tarbetud küsimused, kuid tikuvad paratamatult pähe, kui lugeda ülevaadet Vabadussõja metsikustest. Küll on aga selge, et Eesti ajaloos leidub jätkuvalt esitamata ja vastamata küsimusi ning võimalusi leida sündmustele uusi vaatenurki.