Heaolu on objektiivne väärtus

Peter Singer: „Pole mingit garantiid, et järgmised suurfarmidest tulevad viirused pole samavõrd nakkavad kui koroonaviirus ja nende põhjustatud haigused surmavamad kui COVID-19.“

KADRI SIMM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Peter Singer on Princetoni ülikooli bioeetikaprofessor, loomaõiguste eest seismise liikumise esiisa ja moraalifilosoof. Tartu ülikooli filosoofiaosakonna korraldatud XVI Eesti filosoofia aastakonverentsi raames 23. septembril vestles ta Kadri Simmiga oma eetiliste tõeks­pidamiste kujunemisest, sellest, kuivõrd universaalsed või ratsionaalsed saavad olla moraaliküsimusi puudutavad arusaamad, heategevusest, loomade kaitsmisest jm.

On igati loomulik, et inimeste ja sealhulgas filosoofide mõtlemine ajaga teiseneb ning meel muutub. Õigupoolest oleks praktilise filosoofia potentsiaal märkimisväärselt väiksem, kui me ei eeldaks, et inimeste meelt on võimalik muuta. Andke palun lühike ülevaade oma teoreetilisest kujunemisteest ja filosoofidest, kes on mõjutanud teie mõtlemist utilitarismi suunas.

Peter Singer: Ma arvan, et esimene filosoof, kes mõjutas mu mõtlemist utilitarismi suunas, oli ise tegelikult utilitarismivastane: Henry John McCloskey, mu esimene eetikaõppejõud Melbourne’i ülikoolis, oli intuitsionist. Ta kasutas järgmist mõtte-eksperimenti. Kujutlege, et olete šerif ühe USA lõunaosariigi rassistlikus linnas, kus ühe valge naise on tema enda sõnul vägistanud mustanahaline. Seepeale on üks valgete jõuk valinud välja kuus juhuslikku mustanahalist ning valmistub neid lintšima. Šerifina on teil võimatu jõuku peatada. Kuus eeldatavasti süütut inimest võivad kohe surra.

Ainus, mida selle ärahoidmiseks teha saab, on öelda, et teil on tõendeid, et üks lintšitavatest on süüdlane. Eeldatavasti poob jõuk tolle ühe üles ja laseb viiel ülejäänul minna. Seega ohverdaksite ühe elu, et päästa viis. McCloskey leidis, et nii teha on vale. Ta kasutas seda näidet meie eetika proovilepanekuks ning ütles, et šerif peaks kinni pidama seadusest ja temast oleks absoluutselt vale vastutada süütu inimese surma eest, kuigi ka tema sekkumiseta oleks see inimene üsna pea üles poodud.

Peter Singer: „Mida enam saame teada konkreetsete geenide või geenikombinatsioonide mõjust sellele, millised on inimesed, nende võimed ja käitumine, seda kindlamalt võidakse hakata sünnieelset geenidiagnoosi kasutama selleks, et tekitada ja valida kehavälise viljastamise abil välja sellised embrüod, millest kasvavad lapsed, kes elus tõenäolisemalt läbi löövad. Kas me soovime seda?“

Fronteiras do Pensamento / Flickr

Niisiis, minu sisetunne ei tüürinud selles suunas. Ja küllap see panigi mind mõtlema, et võib-olla polegi utilitarism vale. Seejärel hakkasin mõtlema teistele utilitarismile esitatud vastuväidetele. Alguses leidsin, et utilitarism pole nii ilmselgelt vale, kui inimestele tunduda võib. Järk-järgult näis utilitarism mulle aina usutavam.

Järgmine, kes mind mõjutas, oli mu õppejõud Oxfordis, kui seal kraadiõppes olin, nimelt professor Richard Mervyn Hare, silmapaistev ja tuntud moraalifilosoof. Tema oli teatud laadi utilitarist, kes arvas, et oma soovid ja eelistused tuleks universaalistada. See viis ta lõpuks mõttele, et eelistuspõhine utilitarism on õige vaade. Siinkohal tuleb lisada, et Hare polnud kognitivist, täpsemalt preskriptivist, nagu ta ise oleks öelnud. Ehk siis: ta ei arvanud, et on olemas eetilised tõed või objektiivne õigus. Kuid ta arvas, et moraaliterminite tähendusele apelleerides on võimalik näidata, et kes moraalitermineid üleüldse kasutab, on järelikult eelistusutilitarist. Seda vaadet pooldasin veel palju aastaid pärast Hare’i käe all õppimist, temaga koos töötamist ja temaga sõbrunemist.

Kuid järk-järgult muutus mõte, et eetikas pole tõde, mulle aina ebamugavamaks. Ja see tulenes lihtsalt mu püüdlustest leida mõistusele parem roll kui pelgalt moraaliterminite tähenduste uurimine, kuna viimasega piirdudes on moraalsetest argumentidest liiga lihtne mööda minna. Piisab lihtsalt ütlemisest, et hea küll, ma siis ei kasuta sõnu „õige“, „vale“, „hea“, „halb“ või „peaks“. Sellisel juhul ei tee ma ebaeetiliselt käitudes Hare’i vaate järgi mitte mingit viga. Veendusin tasapisi, et Hare eksis, kui lükkas objektiivse tõe eetikas tagasi. Thomas Nagel oli üks neid, kes mind veenis.

Olulist rolli mu veenmises, et objektivism on kaitstav, mängis ka Derek Parfit, kes töötas parajasti oma raamatu „Sellest, mis on oluline“ („On What Matters“) kallal. Niisiis, see kõik ei pannud mind muutma üksnes oma metaeetilisi vaateid, vaid lõpuks ka normatiivseid vaateid. Jõudsin nimelt järeldusele, et kui saab olla objektiivseid väärtusi, siis on nauding ja valu puudumine objektiivselt väärtuslikud. Ning viimaks jõudsin selleni, et ei kaitsnud koos poola filosoofi Katarzyna de Lazari-Radekiga kirjutatud raamatus „Universumi vaatepunkt“ („The Point of View of the Universe“) mitte eelistusutilitarismi, vaid Henry Sidgwicki laadis hedonistlikku utilitarismi.

Enne „Loomade vabastamise“ avaldamist kirjutasite moraaliekspertide teemal ühe lühikese artikli, kus kaitsete nende võimalikkust ning samuti moraalifilosoofide sobivust selle rolli täitmiseks. Mõned seadsid selle toona – ja seavad ka praegu – eri põhjustel kahtluse alla, et kedagi saab pidada moraalieksperdiks. Näiteks võidakse väita, et kuna moraaliküsimustes pole tõestandardit või filosoofide seas konsensust, pole eksperdi ja eksperditeadmise mõiste siin rakendatavad. Teie publikatsioonid, nii filosoofiaraamatud kui ka kolumnistina kirjutatu, annavad tunnistust veendumusest, et eksperditeadmine moraali vallas on siiski olemas. Kas saate selgitada, mis see ikkagi täpselt on? Millised on selle komponendid, eeldused ja võib-olla ka potentsiaalsed piirid?

Reageerisin vaatele, mis Oxfordi moraalifilosoofias toona endiselt valitses, nimelt, et moraalifilosoofia ei anna mingit nõu, kuidas peaks käituma. Minu arvates jäi sellest väheks ja ma pakkusin välja mõningaid asju, et olukorda muuta. Kõigepealt on oluline moraalimõistetest aru saada – ja selle poole filosoofid toona kõvasti püüdlesid, keskendudes üldkasutatavate mõistete mõistmisele. Teiseks on filosoofid eksperdid argumentide kehtivuse hindamisel ja tunnevad põhilisi arutlusvigu, mida inimesed argumenteerides teevad. Kolmandaks on filosoofide eelis ka see, et neil on aega nende küsimuste uurimiseks: neil on võimalus selles vallas uurijana töötada ning argumentide üle mõtiskleda.

Niisiis leidsin, et see kõik võimaldab filosoofidel mõõdukal määral eksperditeadmisele pretendeerida ning mõningast moraalinõu anda. Pean siinkohal lisama, et taustal võis rolli mängida ka asjaolu, et sel ajal, kui hakkasin tegelema praktilise eetikaga, oli meedial mõne moraaliküsimuse kerkides kombeks pöörduda pigem teoloogide kui moraali­filosoofide poole. Olin selleks hetkeks juba üsna veendunud ateist ning mulle ei meeldinud mõte, et avalik arvamus moraaliküsimustes on ainult teoloogide, kirikuõpetajate ja teiste usklike pärusmaa.

See, et te omaenda õpetust heategevusliku annetamise osas järgite, on teada-tuntud ja imetlusväärne. Otsustasite just hiljuti annetada kogu tänavu pälvitud Berggrueni preemia ehk miljon dollarit auhinnaraha äärmusliku vaesuse leevendamiseks, loomade heaolu parandamiseks jne. Mind huvitab heategevuse tõhususe küsimus. Kuidas tagada, et ei tehta mitte üksnes head, vaid tehakse seda kõige tõhusamal viisil? Vihjan kahele siin peituvale kitsaskohale. Esimene on niinimetatud pühakute probleem. Olete väitnud, et omaenda või oma perekonna huvide eelistamine pole tingimata irratsionaalne, aga utilitaristi perspektiivist siiski moraalselt vale. Kas sellise seisukohaga ei kaasne mitte oht, et enamiku inimeste igapäevaelu ja tegevus osutub ebamoraalseks? Teine küsimus puudutab hüve objektiivsust. On palju asju, mis meie elu rikastavad, näiteks kultuurielamused, kirjandus, luule, ise olete selles kontekstis rääkinud näiteks ooperist. Nendest osasaamine pole rangelt võttes elu ja surma küsimus, mis tähendab, et võib-olla ei täida me neid toetades oma kohust teha nii palju head kui võimalik tõhusaimal viisil. Ja ometi on need olulised ja loovad tähendust?

Suur probleem on just too moraalse nõudlikkuse küsimus või pühakuks püüdlemine ja järeldus, et enamik inimesi teeb kogu aeg kõike valesti. Sellega olen maadelnud enam-vähem terve oma elu: juba 50 aastat tagasi kirjutasin artikli „Nälg, jõukus ning moraal“ („Famine, Affluence and Morality“). Õigupoolest rääkisin sellel teemal alles eile oma üliõpilastega. Te küll tunnustate mind, et olen annetanud osa oma sissetulekutest, aga kas mind ei peaks hoopis süüdistama, et elan endiselt hästi ja väga mugavalt. Kahtlemata on asju, mille peale kulutamist oleksin saanud vältida ja selle raha hoopis annetada – olen kindel, et see oleks teinud rohkem head. Nii et ma ei väida, et olen pühak. Võimalik, et maailmas leidub mõni pühak, aga mina pole neid kohanud. Niisiis: kas ma teen vahel midagi, mis on vale? Jah, ikka.

Üks võimalus on siin mitte mõelda mustvalgelt, et miski on õige või vale. Alastair Norcross avaldas hiljuti raamatu „Moraal kraadikaupa“ („Morality by Degrees“), kus ta kaitseb seisukohta, mida nimetab skalaarseks utilitarismiks. Mõte seisneb selles, et moraalsust tuleb näha kontiinumina. See, kes annetab igal aastal arvestatava osa oma sissetulekust, on skaala õigele otsale lähemal kui see, kes on samavõrd jõukas, kuid ei anneta midagi. Norcrossi ettepanekust tuleneb meie moraaliterminite kasutuse üpris radikaalne ümbermõtestamine. Õige ja vale dihhotoomilise jaotuse raames mõtlemisest pole just lihtne välja saada.

Tegelikult ei mõelda, mil määral head üks või teine annetus teeb. New Yorgi Metropolitan Opera palus hiljuti raha peasaali renoveerimiseks. Küsiti pool miljardit dollarit. On üsna selge, et ooperisaali renoveerimisse panustades tehakse vähem head kui annetades mõnele organisatsioonile, kes jagab näiteks sääsevõrke, et päästa lapsi malaaria käest. Lõuna-Sudaanis Boris (pildil) saab oma peret võrguga kaitsta, kuid paljudele on see kättesaamatu luksus.

Wikimedia Commons / CC-BY-2.0

Teine võimalus, mida olen uurinud, tuleneb Henry Sidgwicki, XIX sajandi suure utilitaristi töödest. Sidgwick eristab seda, mida meie hinnangul tuleks teha, ja seda, mille tegemise eest me inimesi kiidame või laidame. Tema seisukoha järgi tuleks teha seda, millel on parimad tagajärjed, kuid sellest ei järeldu, et inimesi peaks alati laitma, kui nad nii ei tee. Näiteks annetab keegi 10% oma sissetulekutest, kuid võiks hõlpsasti ja suuri ohvreid toomata annetada ka 20% või 30%. Kas teda peaks selle eest laitma, et ta rohkem ei anneta? Sidgwicki mõte on, et laitmine oleks viga, kuna see mõjuks paljudele heidutavalt. Oluline on siin pigem kiitmisest ja laitmisest tulenev kasu, mitte see, kas isiku tegu on õige või vale. Ja see tundub mulle õige. Moraal pole sel juhul enam nii range selles osas, mille eest kedagi kiidetakse või laidetakse. Võib-olla on nõnda võimalik jõuda sellisele tasemele, et võib rahumeeli elada – mitte pühakuna, aga mitte ka liiga halvasti.

Küsisite ka objektiivse hüvesuse kohta. Üks huvitav asi heategevusele annetamise juures on see, et tegelikult ei mõelda sellele, mil määral head annetus teeb. Leidub tõendeid, et üldjuhul ei uurita, kui palju head konkreetne heategevusorganisatsioon annetuse tõttu täpselt teha saab. See erineb suurest osast tarbimisele tehtavatest kulutustest, mille puhul jälgitakse hinna ja kvaliteedi suhet. Efektiivse altruismi liikumine püüab julgustada tegema sama ka annetamise puhul. Mõelge näiteks heategevusorganisatsioonidele, kes püüavad väikse sissetulekuga riikides äärmiselt vaeste inimeste elu päästa. Mõni organisatsioon võib teha seda väga tõhusalt, teine on jälle vähem tõhus ja päästab seega haiguste küüsist iga dollari pealt vähem inimesi.

Üks suuremaid ja rikkamaid ooperiteatreid New Yorgi Metropolitan Opera palus hiljuti raha peasaali renoveerimiseks. Küsiti pool miljardit dollarit. Minu arvates on üsna selge, et ooperisaali renoveerimisse panustades tehakse vähem head kui annetades mõnele organisatsioonile, kes jagab näiteks sääsevõrke, et päästa lapsi malaaria käest, või hoolitseb selle eest, et inimestele, kes on läätsekae tõttu pimedad, tehtaks operatsioon. Need on odavad asjad ning mulle näib, et sel juhul tehtaks ilmselgelt rohkem head.

Rääkides hüvest, räägin ma inimeste heaolust ning võib öelda, et oopergi puutub teatud määral inimeste heaolusse – vähemalt nende puhul, kes armastavad ooperit. Renoveeritud kontserdisaalis võib olla mõnevõrra parem akustika ja meeldivam õhkkond kui renoveerimata saalis. Seega paraneb renoveerimise tõttu osa inimeste heaolu õige pisut, kuid seda ei saa võrrelda heaga, mida tehakse inimeste elu päästes või sellega, kui nad nägemise tagasi saavad. Siinkohal võite öelda, et kaunis muusika ja sealhulgas ooper on vaimne hüve. Asi pole üksnes nende heaolus, kes sellest osa saavad. Tegemist on loominguga. Kui poleks kedagi, kes ooperit kuulata või nautida võiks, siis poleks ka mingit kasu sellest, et suurepäraseid oopereid on kirjutatud või esitatud. Kas saab selle mõtteviisi kaitseks argumente esitada? Püüdsime seda teha koos dr Lazari-Radekiga oma raamatus „Universumi vaatepunkt“. Ma ei väida, et tegu on otsustava argumendiga ning kõik ülejäänud vaated on väärad, aga minu arvates on mõte, et heaolu on objektiivne väärtus, usutavam kui mõned välja pakutud alternatiivid.

Räägime ka ratsionaalse argumenteerimise mõjususest inimeste tegude mõjutamisel. Eeldus, et kui usutakse mõne teo õigsusse, siis see tegu ka sooritatakse, on suure osa praktilise filosoofia uurimata alus. Ent viimase 20 aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks hulgale interdistsiplinaarsetele empiirilistele uurimustele, mis on näidanud, et eetilised otsused on suuresti mõjutatud kõiksugu moraalivälistest teguritest. Moraalipsühholoogid on rääkinud sisetunde esmasusest põhjenduste ees. Oma hiljutises raamatus „Müra“ („Noise“) on Daniel Kahneman ja tema kolleegid kogunud kokku hulga eksperimentaalsete uuringute tulemusi näitamaks, et sellised juhuslikud asjad nagu lõhnad, helid või ilm võivad mängida inimeste otsustustes, sealhulgas moraaliotsustustes, määravat rolli. Mida peaks üks praktiline filosoof, et olla mõjus, nende andmete valguses tegema? Ning kuidas – kui üldse – peaks see mõjutama eetika õpetamist?

Ma ei eita tõendeid, et inimesi mõjutavad lõhnad, kellaaeg jms. Kahneman ise oli veel mõne aasta eest Princetonis ning me arutasime neid asju temaga. Ta ei eitanud, et ka mõistusel võib olla mingi roll, vaid rõhutas mõningaid teisi tegureid. Ühes hiljutises töös* püüdsime koos kahe kolleegiga, uuringu juhi Eric Schwitzgebeli ja Brad Cokeletiga, uurida rangel viisil üliõpilastele lihasöömise eetika õpetamise mõju nende toiduvalikule. Uuring hõlmas suurt hulka üliõpilasi, kes kuulasid parajasti sissejuhatavaid filosoofiakursusi. Jaotasime nad võimalikult juhuslikult õppesektsioonide vahel. Pooles arutelusektsioonidest arutasid üliõpilased lihasöömise eetika üle ja vaatasid selleteemalist videot. Ülejäänud pooles ehk kontrollgrupis arutati heategevusele annetamisega seotud kohustusi.

Meil oli võimalik jälgida, kas lihasöömise eetikat arutanud üliõpilased hakkasid ka tegelikult ülikooli sööklas eelistama muud kui seni. Tõepoolest, leidsime, et statistiliselt oli sel oluline mõju. Mitte küll suur: ei olnud nii, et suurest osast üliõpilastest said pärast üht loengut taimetoitlased. Kuid sellegipoolest täheldasime statistilist langust liha sisaldavate toitute puhul nende üliõpilaste seas, kes olid osalenud lihasöömise eetikat arutanud sektsioonides, võrreldes nendega, kes seal ei osalenud. [Uurimus on avaldatud psühholoogiaajakirjas Cognition]. Järjeks oleme nüüd läbi viinud ka kordusuuringu.

Seega leian, et eetikast mõtlemisel võib mõju olla küll. Olin kindel, et see nii on, sest aastate vältel on mul olnud palju üliõpilasi, kes on tulnud pärast loenguid minu juurde ja öelnud või ka kirjutanud aastaid hiljem, et hakkasid loengute mõjul taimetoitlaseks või et olid seetõttu, mida neile rääkisin, hakanud rohkem heategevusele annetama. Ma polnud siiski kindel, kas seda saab statistiliselt tõestada, ning mul hea meel, et see meil õnnestus. Niisiis arvan, et peaksime praktilise eetika õpetamist jätkama mõningase kindlusega, et sellel võib olla teatav mõju, isegi kui paljusid inimesi mõjutavad ka eelmainitud välised, ebaratsionaalsed mõjurid.

Loomade vabastamine“ ei ole, nagu ühes oma eessõnadest ütlete, raamat loomade armastamisest ega ka raamat loomaarmastajatele – armastus või hoolimine ei mängi seal suurt rolli. Raamatus on kesksel kohal hoopis fundamentaalsed moraaliküsimused: kahjustamise vältimise kohustus ning see, kes on moraali subjektid, kus on nende piirid ja kus need peaksid olema. Lõpetasite esimese väljaande eessõna väitega, et loomade vabastamine on ühtlasi ka inimeste vabastamine. Palun avage see mõte lühidalt.

1975. aastal, kui selle väite esmakordselt kirja panin, oli sellel üks tähendus, kuid nüüdseks on tähendusi juba rohkem. 1975. aastal pidasin silmas, et tunneksime end paremini kui teaksime, et ei vastuta loomade kannatuste eest – et me pole nende kannatustes kaasosalised. Võib-olla oli mul mõningane lootus, et kui ühiskonnas ei olda julm loomade vastu, ollakse kaastundlikumad ka kaasinimeste suhtes. Tolles esimeses väljaandes kirjutasin ka sellest, et teravilja ja sojaubadega loomade toitmine on raiskamine. Tuleks hoopis abistada vaeste riikide nälgivaid elanikke. Toona oli see väga suur mure.

Praegu on lisandunud veel vähemalt kaks olulist tegurit. Nüüdseks oleme teadlikud kliimamuutusest tingitud hädaohust ning lihatööstuse rollist selles. Taimetoitluse või veganluse poole liikumisel võiks olla suur mõju kasvuhoonegaaside heite vähendamisele. Oleme saanud ka vägagi teadlikuks pandeemiaohtudest. USA haiguste ennetamise ja tõrje keskuse andmetel on vähemalt kaks kolmandikku meieni jõudvatest uutest viirustest pärit loomadelt. Praeguse pandeemia kontekstis mõtlevad inimesed kohe metsloomadele ja Wuhani elusloomade turule, kuid vaadata tuleks kaugemale. Mõelgem näiteks eelmisele pandeemiale, milleks oli 2009. aasta seagripi pandeemia. Too ei tapnud küll ligilähedaseltki sama palju inimesi kui praegune – „ainult“ 350 000 inimest. Seagripipandeemia sai alguse Põhja-Ameerika suurfarmidest. Paljud eksperdid on öelnud, et kui pressime 10 000 looma ühe katuse alla ning tekitame neile stressi, aitame sellega kaasa viiruste levikule. Loomade immuunsüsteem nõrgeneb ning levima hakkavad viirused võivad olla äärmiselt ohtlikud. Kui looduses ei kipu viirused väga levima, sest surnud loomad ei levita neid sama palju kui elus loomad, siis 10 000 looma puhul võivad hakata levima ja muteeruma ka väga surmavad viirused. Ja neis farmides liiguvad ka inimesed. Umbes nii sai alguse H5N1-linnugripp, mis on palju surmavam kui praegune uus koroonaviirus: suri umbes 60% nakatunud inimestest. Õnneks oli see ühtlasi palju vähem nakkav kui COVID-19 põhjustav viirus. Pole aga mingit garantiid, et järgmised suurfarmidest tulevad viirused pole samavõrd nakkavad kui praegune koroonaviirus ja nende põhjustatud haigused palju surmavamad. Nii et see on veel üks oluline põhjus, miks meil endil oleks palju parem, kui lõpetaksime loomade ekspluateerimise ja saaksime lahti suurfarmidest.

Loomade vabastamisel“ on olnud avalikkusele erakordselt suur mõjule. Millist nõu annaksite meie filosoofiaüliõpilastele selle osas, millised uurimisvaldkonnad või -küsimused võidaksid filosoofide kaasamisest kõige rohkem? Millised teemad vajavad hädasti filosoofide tähelepanu?

Filosoofide tähelepanust võib olla kasu paljudes küsimustes, ehkki ilmselgete probleemide kallal juba töötatakse ning millegi originaalsega panustamine on aina keerulisem. Endiselt leiab loomade kohtlemisega seotud küsimusi, mida pole veel palju arutatud, näiteks metsloomade kannatustega seotud küsimusi. Kas tuleks sekkuda, et sellega seoses midagi teha? See on huvitav ja paisuv teema. Küsimused, mis puudutavad aistimisvõimet. Kui tõenäoline on, et putukad on võimelised aistima? Selge on see, et mõned neist on seda tõenäolisemalt kui teised. Jutt on tohutust hulgast liikidest.

Samuti vajavad arutamist paljud bioeetikaküsimused, sealhulgas see, mida mingil määral küll arutatakse, kuid võib-olla mitte piisavalt, arvestades, et teadus jõuab sellele aina lähemale, nimelt geenide alusel valimine ja geneetiline täiustamine. Need on küll mõnevõrra erinevad asjad, kuid mida enam saame teada konkreetsete geenide või geenikombinatsioonide mõjust sellele, millised on inimesed, nende võimed ja käitumine, seda kindlamalt võidakse hakata sünnieelset geenidiagnoosi kasutama selleks, et tekitada ja valida kehavälise viljastamise abil välja sellised embrüod, millest kasvavad lapsed, kes elus tõenäolisemalt läbi löövad. Kas me soovime seda? Mis laadi süsteemi raames selline asi aset leidma peaks, kui üldse? Mõni aasta tagasi kuuldi esimest korda inimese geneetilisest täiustamisest: professor He Jiankui andis geenimuundamise teel kahele kaksikule kaitse HIVi vastu. Seda mõisteti tugevalt hukka ning minu arvates õigesti, arvestades tolle konkreetse eksperimendi iseloomu, kuid võib-olla leidub muid uuringuid, mis on teatud asjaoludel kaitstavamad.

Mainima peab ka tööd pikaajaliste riskide vallas. Väikeste väljasuremisohtude vähendamise üle on nüüdseks arutanud paljud filosoofid. Oxfordi ülikooli filosoof Toby Ord kirjutas raamatu „Järsak“ („The Precipice“), kus ta on visandanud mõned sellised ohud ning põhjendanud vajadust nendega tegeleda. Ma arvan, et see on veel üks huvitav probleemide kogum, mida arutada.

Tõlkinud Taavi Laanpere

* Eric Schwitzgebel, Bradford Cokelet & Peter Singer, Do ethics classes influence student behavior? Case study: Teaching the ethics of eating meat. – Cognition  2020, nr 203.

Mattias Turovski, „Spetsiesism on šovinismi vorm nagu rassism ja seksismgi“. Peter Singeri „Loomade vabastamine“

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht