Harimatu on laip isegi troonil

Inimesed ei ole ilusad ja head. Raketid langevad mõlemal pool rindejoont, kuid mõlemal poolel on neid, kes on otsustanud sõjamöllus päästa kultuuririismeid ja teadmisi.

SIIM LILL

Elame õndsal ajal, sest Kalle Kasemaa sulest jõuab meie ette peatumatult hulk pärsiakeelset kirjavara, mille omakeelsest lugemisest võivad paljud teised rahvad alles und näha. Erandiks vahest ainult prantslased, kelle seast võrsus muu hulgas Henry Cobini nimeline suurus, kes tundub olevat olnud eeskuju ja allikas nii Kasemaale kui ka Haljand Udamile. Viimane kirjutas juba mõnda aega tagasi, et „Iraani kultuurilugu ei tunta meil paraku üldse, ehkki ta on ürgvana kultuurimaa – veel vanem kui India“.1

Praeguse sõjahurma joovastuses seostub Iraan ainult naftaraha ja hullude šeikidega. Kusagil terendab ka 1979. aasta Iraani revolutsioon, millelt naiivselt loodetud vabadusest ja kätte võidetud halastamatust reaalsusest kirjutab Azar Nafisi kummalisel kombel veel eesti keelde seni tõlkimata teoses „Lugedes Teheranis „Lolitat““ („Reading Lolita in Tehran“). Vanade kreeklaste ajast lääne kultuuri mälumaastikele pressitud Pärsia kahetine pale on tasakaalu kaotanud: kurjakuulutav Pärsia, kreeka müüdiloome tagajärjel kui iidne vaenlane, on jäänud troonima tasakaalu toova aukartuse üle pärsia maagide tarkuse ees – ikka nende, kes tulid tervitama ühte paljudest jumalikest abilistest (jah, bodhisattvate ja avataarade ideed võib palju vanemal kujul näha juba pärslaste õpetustes).

Kalle Kasemaa kirjutab oma Pärsia huvi kohta nõnda: „Pärsia kirjanduse ja Iraaniga (see sõna pärineb kaugest minevikust ning selle võttis rahvuslikel kaalutlustel alles XX sajandil tarvitusele Rezā-šahh Pahlavī) on mul tekkinud alles viimastel aastatel lähedasem vaimne side. Mu silmapiir on avardunud – et mitte öelda „silmad on avanenud“. Uku Masing suhtus teatavasti põlastavalt indogermaanidesse ning indopärsia kultuuri; tema mõju all olles ja teadmatuna ei osanud ka mina seda hinnata. Suuresti tänu Haljand Udamile avastasin endale Iraani. Indiani pole ma veel jõudnud, kuigi Udam ütleb, et kõik algab Indiast. Aga iraani/pärsia kultuurgi on otsatu, kirjandus vähemalt sama ulatuslik ja mõjukas kui ladinakeelne kirjandus Euroopas, nii et sellega jätkuks ühel inimesel tegevust eluks ajaks. Kahju, et see tarkus mulle nii hilja tuli!“ 2

Kiitkem issandat, et Kasemaa on oma pilgu pärsia poole pööranud. Toon siinkohal loetelu tõlgetest, millest mitte kõik pole väärilist tähelepanu saanud: sufi poeedi Farīd Ud-Dīn Attā „Lindude keel“ (Ilmamaa, 2012), sufi müstika alustala Suhrawardī „Ingel Gabrieli tiibade sahin“ (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017),3 mille puhul loodan, et Kasemaa võtab ette ka Haljand Udami 1960. aastatel Suhrawardīst kirjutatud kandidaadiväitekirja tõlkimise, Nasafī traktaadikogu „Raamat täiuslikust inimesest“ (Ilmamaa, 2017) ja lõpuks ismailiidi filosoofi, ränduri ja poeedi Nasir-e Khusravi „Kahe tarkuse ühtsus“.

Suurim and on mõistus

Khusravi teose peamine eesmärk on inimene teadmatuse mülkast välja juhtida. Ta tsiteerib teose alguses Badahšani emiiri ‘Alī ibn al-Asadi, kelle sõnad võiksid olla ka tänapäeva moto: „Nüüd on teadja tarkus ja teadmine / põlatav, mõni tark on veel alles. / Kõlupea on aukohal ja edukas, / arukad, oh häbi!, jäävad eemale. / Selle põhjust ei tea keegi / peale selle, kes on põhjuste põhjus“ (lk 19).

Teose algpunkt on X sajandi poeedi Abūʼl Haitham Ahmad ibn Hāsan al-Džordžānī luuletus, kus esitatakse teoloogilisi, filosoofilisi, loodusteaduslikke jm küsimusi, millele Khusrav oma teosega vastab. See luuletus, nagu ka Khusravi järgmine tekst, on täis mahlakusi, millest vähemalt ühte oleks siinkohal paslik tsiteerida: „Kogu maailm on seotud „minaga“; aga mis on selle „minaga“? Räägi ja ära süga habet! / Kas „mina“ on keha, hing, mõistus või vaim? Kas see on tervik, nii nagu inimene ja ratsu ratsaniku puhul? / Eksib see, kes nõnda arvab. Kui palju ratsanikke ei oska isegi pükse kinni panna!“ (lk 25).

Ja nõnda, alustades Jumala ühesusest – millest muust? –, viib Khusrav lugeja rännakule, kus saavad vastuse küsimused keha, hinge ja mõistuse, ingli, haldja ja deemoni olemuse, keele, kõne ja sõna kohta. Khusrav seletab liikide ilmumist ühest isendist, teeb vaimustava ekskursi astroloogiasse ja muud sellist. See on tõeline varaait, mis pole sajanditega kaotanud köitvust – ja paljud vastusedki pole iganenud. Khusravi mõtisklusi kannustav peamine ajend on näidata oma ajas, et ei piisa ainult looja üle mõlgutamisest, vaid oluline on ka loodu. Oluline on küsida, miks ja kuidas. Nõnda võib jõuda vastusteni, mis siiani meie pead vaevavad: „Seega me ütleme nende kaalutluste varal, et kõigepealt oli kana ja seejärel muna. Seda me tahtsimegi öelda“ (lk 221).

Lihtsamatest asjadest saavad seletatud loomade sõprus- ja vaenusuhted. Näiteks „öösel lendab öökull vareste juurde, kes on kogunenud puude otsa, ründab neid ükshaaval, lööb neile nokaga vastu pead ja ajab nad puu otsast alla, kuna nad öösel ei näe. Ahv on kassi sõber: ta võtab kassi sülle ning kaisutab teda; koer on aga kassi vaenlane. Sellised sõprused ja vaenud on sünnipärased, neil pole põhjust“ (lk 142).

Khusravi eesmärk on pedagoogiline, sest, nagu ütleb juba eespool mainitud al-Džordžānī: „Teadja mees ka hauas pole surnud, harimatu on laip isegi troonil“ (lk 27). Ja muidugi näitab Khusrav ismailiitide tarkuse loogilisust teiste kõrval. Tema kaasaegsete seas oli vahepeal ilmutusega peaaegu samaväärseks tõusnud filosoofia (mis tähendas kreeklaste, eelkõige Aristotelese filosoofiat – see oli ajaga sulanud üheks uusplatoonikute omaga) kaotanud positsiooni. Khusrav ei näe ilmutuse ja filosoofia vahel tegelikult konflikti – sealt ka kahe tarkuse ühtsus.

Puudub veel, et nad väidaksid, et jumalal on ihuliikmed!

Mida on säärastest tekstidest tänapäeval õppida? Esiteks õpetavad need lihtlausete ajastul keskenduma. Muidugi ei saa kõik sellega hakkama, näiteks kirjutab Mikk Pärnits Nasafī raamatu kohta: „Ehk on sellistel raamatutel ajalooline väärtus. Osho eneseabiraamatud võtavad kogu selle sokkimise kokku lühikeste, konkreetsete lausetega. Pigem siis juba poest osta Osho. Pole ime, et keegi neid ei osta.“4 Kui lihtlausetega harjunud inimene on õppinud pikemaid lauseid lugema, on tal ees teine ja mitu korda keerulisem etapp. Khusrav tegeleb pikalt oma kaasaegsetega, kes näevad tekstis ainult ühte sõnasõnalist tasandit. Ei, tekstidel on mitu kihti. Eelkõige vajab muidugi ilmutus esoteerilist tõlgendust (taʼwīl), aga mitte ainult. Teadmine, mis on lugemisega alati kaasas käinud, ei ole enam enesestmõistetav. Keskaegne neljatine lugemisviis (sõnasõnaline, allegooriline, moraalne ja anagoogiline), millest kirjutas jõuliselt Dante ja mille on tänapäeva teadvusesse tagasi toonud prantslasest jesuiit Henri de Lubac, on kadunud. „Allegooria“ on keeruline võõrsõna ja juba peab selgitama ka väljendit „ridade vahelt lugema“.

Teiseks tuletab Khusrav meelde, et looja ja loodu uurimine ei pea teineteist välistama. Kui Khusravil oli mure, et loodu jääb tähelepanuta, siis meie ajal on sattunud peksupoisi ossa looja. Viivi Luik kirjutab kenasti: „Sellepärast tulebki omale ikka jälle meelde tuletada, et usk, lootus ja armastus pole vanaaegsed võõrsõnad, vaid kuuluvad inimeseks olemise juurde täpselt samamoodi nagu sündimine ja suremine. Igaüks usub, loodab ja armastab midagi. Või kedagi. Nõrgemalt või tugevamalt, leigemalt või kirglikumalt, vastavalt oma loomusele.“5

Ent on veel üks aga. Kui too looja on oma positsiooni tagasi võitnud, on oht langeda fundamentalismi kütkesse. Minu käes on tõde! Piisab, kui lugeda läbi ainult mõni Objektiivi artikkel, kus maalitakse kogu islamist kohutav pilt. Näiteks väidetakse muu hulgas: „Islamis nähakse tänapäeval sageli kultuuri Euroopasse toojat, antiikautorite teoste talletajat, meditsiini arendajat ja poeesia taimelava. Meil on tekkinud väärarusaam minevikus toimunud islami ekspansioonist kui üllaste, poeesialembeste sangarite jalutuskäigust naabrite juurde, mil šerbetti juues räägiti Aristotelesest ja kuulati flöödiviise.“ 6

Inimesed ei ole ilusad ja head. Raketid langevad mõlemal pool rindejoont, kuid mõlemal poolel on neid, kes on otsustanud sõjamöllus päästa kultuuririismeid ja teadmisi. Nagu alati, annab Kasemaa hiilgavas järelsõnas kompaktse ülevaate Khusravi ajaloolisel taustal möllavast kaosest ja riiust – poliitiline võitlus ja oma usuõiguse tagaajamine ei erine ei siin ega seal.

Praegusel spetsialiseerumise ja paradoksaalselt monokultuuristumise ajastul on üha rohkem vaja meelde tuletada meie mitmehäälsuse ühiseid jooni, lastes muidugi esmalt neil eri häältel kõneleda. Lääne ja ida kultuurikihi hoidmise pidev võitlus kestab viimsepäevani. Oma mullist väljasaamiseks on vahepeal hea hüpata sajandeid tagasi teise kultuuri­ruumi ning näha, et mured ja nendingud on ikka samad: „Tea, et head asjad on varjul, / nõnda kui datlid hulga okaste seas“ (lk 256).

1 Haljand Udam, Iraani toimik.  – Vikerkaar 1995, nr 3, lk 69–75 [69]. See Vikerkaare erinumber on siiani parim eestikeelne teejuht pärsia kirjandusellu. Selle kõrvale sobitub ka Udami lühike kirjutis „Iraani kirjandus“. Rmt: Maailmakirjandus, kd 1. Ida kirjanduses. Üldkoostaja Jüri Talvet. TÜ Kirjastus, 2019, lk 77–99.

2 Kalle Kasemaa, Kaarina Rein, Ida ja Lääne piirimail. – Looming 2019, nr 3, lk 387–384.

3 Elo Süld, Islami ingel. – Sirp 21. VII 2017.

4 Mikk Pärnits, Arvustus. Prohveti läkitused Posti­mehele. – Postimees 26. VI 2017.

5 Viivi Luik, Palve jõud. – Postimees 25. IX 2019.

6 Oriana Fallaci, Islam ja Euroopa. Kiirkursus. Tlk Roland Tõnisson. – Objektiiv 2. XII 2015. Objektiivi üheplaanilisele pilguheidule islamisse leiab hea vastukaalu nt iraani filosoofi ja kultuurikriitiku Seyyed Hossein Nasri loendamatutest kirjatöödest, Pärsia tausta osas sain abi raamatust „The Islamic Intellectual Tradition in Persia“ (Routledge, 1996).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht