Gallia Sokratese armulugu

Õigust iseseisvale mõtlemisele kaitses Abélard ajal, mil selles nähti ennekõike kõrkuse surmapatu avaldust; mõtleja aga, kaugel loobumast oma eksiarvamustest, tuli alatasa välja uute väärõpetustega.

ILMAR VENE

Olin kogu hommikupooliku hõivatud Héloïse’ist ja Abélardist.

Héloïse ütles: Oleksin meelsamini oma filosoofi armuke kui maailma suurima kuninga naine. Ja mina ütlesin endamisi: Kuidas seda meest armastati!

Denis Diderot’ kiri Sophie Vollandile, 11. oktoober 1759.

Äravalitute käekäik, kes on pidanud maises elus ülekohtuselt kannatama, ei kujune pärast surma ühesuguseks; enamasti nad mõistetakse õigeks, kuid üksikjuhtudel võib vaenamine jätkuda ka pärast surma. Näitlikustavatest juhtumitest ei peaks puudu tulema. Sokrates kuulutati surmajärgselt peagi märtriks ja tema vaenlasi olevat tabanud üldine põlgus, kuid Nietzsche, kes on kreeka mõttetarga kohta mõnegi halvustuse poetanud ja keda siinpoolsuses panid kannatama ennekõike haigused, kuulub tänini vägagi vaenatud vaimuinimeste hulka; juba Nürnbergi protsessil näidati talle õige koht kätte ja sellest häbiplekist tal pääsu ei ole. Peaks keegi arvama, et sakslane sattus põlu alla oma inimvihkajaliku antikristluse tõttu, siis ta kindlasti eksib; Pascalist andunumat kristlast on raske kujutleda, kuid ka tema ei ole alati kiitust pälvinud: ühes oma esseedest on Aldous Huxley prantslase üle külvanud säärase süüdistuste rahega, et nende toon meenutab sõimu. Ootuspäraselt kergitavad sedalaadi nähtused küsimuse: kuidas hinnata inimesi, kellel õnnestub kirjutada lauseid, mis veel sajandeid hiljem kutsuvad esile ehedat viha?

Ennist öeldu taustal osutub Pierre Abélardi seisund peaaegu igas suhtes ebatavaliseks, kui mitte suisa erakordseks. Kõigepealt muidugi tema kannatus, mis on nõnda eriline, et sellest rääkimist ei peeta heaks tooniks. Teisena tuleb kontrast maise elukäigu ja surmajärgse suhtumise vahel, kuna viimseni võimendunud vihkamine pole praeguse leebusega, täpsemalt, tunnustavat laadi heakskiiduga võrreldav. Teadagi tuleb täienduse korras lisada, et me ei oima enam kuigivõrd, mida tähendas ketseriks kuulutamine XII aastasajal; Abélard aga arvati väärõpetajaks koguni kaks korda, kusjuures viimast hukkamõistu kroonis paavst Innocentius II otsus, mis edasikaebamisele ei kuulunud. Kristlus oli tollal ennast ainuõigeks pidav religioon ning sellisena islamist sallimatum; õpetuse õigsuse asjus oldi nii tähelepanelik, et ajuti „Gallia Sokrates“ isegi kaalus, kas tema õige koht ei võiks olla islamiusuliste seas.

Lubas kristlik filosoof endale sääraseid uitmõtteid, siis päris kindlasti ei saanud need ilmuda iseenesest. Ja pole kuigi raske mõista ilmumise põhjust: Abélard ei olnud tollaste vaimuinimeste enamusele vastuvõetav. Eriti halb oli aga, et ta isegi ei püüdnud vastuoksusi tasandada; selles suhtes läks ta kaugemale vanakreeka mõttetargast, kellega kaasaegsed teda võrdlesid. Sokrates oli piirdunud ainult küsimuste esitamisega ja mitteteadmise teesklemisega, kuid isegi sellest piisas, et muuta end vihatuks. Mida siis veel arvata Gallia targast, kes näis suisa rõõmustavat, kui tal oli läinud korda tõestada oma üleolekut vähema suutlikkusega mõtlejaist?

Oleks põhjendamatu näha ennist öeldus parastavat laadi etteheidet: sai selle, mida oli oma tegevusega pälvinud! … Aga nii palju tuleb siiski tunnistada, et väljapaistev filosoof aitas enda peale suunduva vaenu võimendumisele kaasa. Ning selles suhtes ta ainuline erand ei olnud; kohe meenub mõnigi üldtuntud suurus, näiteks Thomas Müntzer ja Giordano Bruno, kellel läks vara­skolastika suurkujust veel halvemini. Juba põgusal tutvumisel selliste märtrite elulooga hakkab silma seaduspärasus: nad on pidevalt liikvel, ükski koht pole neile elamiskõlblik. Ilmneb teinegi eripära: ikka ja jälle selgub, et nad oma ilmumisega tekitavad uues asupaigas segadusi. Pole raske mõista, vähemalt oletamisi, mispärast pidid rahutused puhkema: väljapaistvad uustulnukad teadsid kõike teistest paremini ja sellega piirdumata nad olid veendunud, et kõik peab kujunema nende tahtmise kohaselt.

Muidugi polnud Pierre Abélardil mõttes kristlikku mõtlemisviisi reformida, kõnelemata juba ühiskonna verisest uuendamisest; ta pretendeeris ainult õigusele tutvustada oma tõekspidamisi. Midagi halba selles ei olnud; vastupidi, hilisem areng tõendab, et just tema seisukohtadele oli määratud saada edaspidi valitsevaiks. Paraku polnud hilisemad ajad veel kätte jõudnud, tema kaasaegsetele aga said mõtleja tarkused ainult vastukarva olla. Väsimatu lugemise hinnaga oli filosoof selgitanud, et niihästi pühakirjas kui ka kirikuisade teostes sisaldub hulgaliselt vasturääkivusi, kuigi pühade kirjade puudulikkust need mingil juhul ei tõendanud; vastupidi, Abélard nägi nendes üleskutset tõlgendamistööle, mis pidi selgitama, kuidas õige meelsusega kristlased peaksid näilisi vasturääkivusi mõistma. Mis aga eriti oluline: tõlgendamisel tuli rakendada ka paganlike filosoofide ja isegi islami teoloogide tarkusi.

Pole raske taibata, et „Gallia Sokrates“, sarnaselt oma vanakreeka eelkäijaga, kaldus ülimat väärtust nägema mõistuses; ilmutuslikku laadi tõed, esmapilgul täiesti ligipääsmatud, tuli muuta võimalust mööda arusaadavaiks. Kuid just säärane väärtustamisviis oli tollaste kristlike mõtlejate silmis kõike muud kui soovitav; usku peeti seda teenekamaks, mida mõistusülesemaid tarkusi usuti. Mitte mõistus ise ei püsinud aus, vaid hoopis mõtlemisvõimest loobumine, sacrificium intellectus; kristlikku meelsust ei kehastanud Petrus Abelardus, vaid teine Peeter, sajandeid varem elanud Pietro Damiani, kes oli veendunud, et Jumal suudab kord juba olnu uuesti olematuks muuta.

Õigust iseseisvale mõtlemisele kaitses Abélard ajal, mil selles nähti ennekõike kõrkuse surmapatu avaldust; mõtleja aga, kaugel loobumast oma eksiarvamustest, tuli alatasa välja uute väärõpetustega. Jumala-vastaste tegude kaalukaimat tõendust nägi filosoof kavatsuses, sihikindlas otsuses kuritegu korda saata. Kristust surma mõistes ei olnud juutidel halbu kavatsusi, järelikult ei saanud nad ristilöömise eest vastutada. Niisama vähe sai patuseid kavatsusi olla väikelastel; järelikult oli alusetu arvamus, mille kohaselt ristimise sakramendita jäänud lapsed määratakse põrgusse. Aga kuidas tuli sel juhul mõista pärispattu, mis muutis puudulikuks kogu inimsoo? Abélardi vabameelsust näitlikustab kõige ilmekamalt tema lõpetamata jäänud traktaat, mis kannab pealkirja „Filosoofi, juudi ja kristlase dialoog“ ja milles filosoof ütleb: „Seda õnne, tundub mulle, nimetab Epikuros naudinguks, teie Kristus aga taevariigiks. Kuid mis tähtsust on sellel, missugust nimetust kasutatakse, kui asi ise samaks jääb [- – -]?“¹ Vähe sellest et „Gallia Sokrates“ selgitas, kui ülekohtuseks tuleb pidada Epikurose halvustamist; lõpetuseks jõudis ta isegi niikaugele, et kuulutas (epikuurliku) „naudingu“ ja „taevariigi“ olemuslikku samasust.

Sedalaadi küsimused ei huvita juba ammu kedagi, vähemasti võib niimoodi iseloomustada postkristliku õhtumaa suhtumist. Mõistagi sobiks sedapuhku küsida: kuidas said küsimused, mille lahendamisest olenes tuhatkond aastat tagasi inimese elukäik, hiljem mõttetuks osutuda? Ja sellepärast tuleks teha täpsustus: probleemid ei olnud mõttetud, küll aga lahendamatud. Kõrvaldamatuid kitsaskohti on ilmunud ka hiljem. Oswald Spengler on talle omase iseteadlikkusega väitnud, et küsimus maailma, elu ja inimese ilmumisest jääb igavesti selgitamata, kuid pole märkigi, et tema umbusk oleks mingit mõju avaldanud; Suure Paugu tähendus on vist juba ammu isegi koolilastele tuntud ja uuritakse veel ainult seda, mis võis toimuda sekundi murdosa jooksul pärast enneolematut kärgatust; ju siis Suur Pauk ise vältas terve sekundi.

Aga kuidas sellega ka oleks – vaieldamatuks jääb, et küsimused, mis olid Pierre Abélardi silmis kõige tähtsamad, nüüdisajal üldisemat huvi ei paku. Palju paremini tuntakse tema elukäiku; „Gallia Sokratese“ armulugu omandas kõmulise maine juba XII aastasajal ja sealtpeale on tuntus aina võimendunud. Muule lisaks on tõlkija oma eessõnas maininud, et XIV sajandist pärinev ärakiri Abélardi ja Héloïse’i kirjavahetusest kuulus isegi Francesco Petrarcale, „uusaja esimesele inimesele“. Trükki olevat teos esmakordselt jõudnud 1616. aastal.

Sellest, mismoodi on kõnealuse korrespondentsi käekäik kulgenud nelja järgneva sajandi jooksul, ei saa kellelgi ammendavat ülevaadet olla; piisab, kui võetakse teadmiseks, et ilmunud on üha uued tõlked, editsioonid ja uurimused. Nüüd siis see teos, olles juba sajandeid käibinud „tõelise Euroopa“ vaimuelus, on kättesaadav ka eestikeelsena. Ja tohib pikemata oletada, või koguni eeldada, et kõnealune tõlge ei jää maha ühestki varasemast, kõige paremad kaasa arvatud; lugesin seda väiksemahulist ja igas suhtes imeilusat raamatut kaks korda, suutmata avastada pisimatki näpuviga. Küll aga tundsin lugedes pidevalt, et antud juhul trafaretsetest kiidusõnadest ei piisa; niihästi tõlge kui ka selgitavad märkused sisendavad soovi lubada endale lüürilisemat tooni, kuid paraku võetakse seda ainult naiivsuse ja kirjaoskamatuse väljendusena. Sellegipoolest ütlen, et lugedes meenus Søren Kierkegaard, kes on oma päevaraamatus kurtnud, et isegi keskaegne erilise kõlaga ladina keel ei suutvat teda kütkestada; tõsiasi tuli meelde sellepärast, et Kaarina Rein on hakkama saanud tõlkega, milles praegune eesti keel (isegi üks „selmet“ tuleb vahenduses ette) helab keskaegse ladina keele kõladest saadetuna. Elementaarse loogikaga see lüürika, nagu ikka, pole kuigivõrd vastavuses, kuna keskaegne vaimuelu sai väljenduse valdavalt võõrkeeles, kuid just võõrkeelsusest pole kõnealuses tõlkes hõngugi. Kaarina Rein on oma tööd teinud säärase hoole ja armastusega, et igasugused osutused puudustele, isegi kui neid peaks esinema, tähendaksid ränka patustamist sündsusnõude vastu.

Tõlkijalt pärinevas „Sissejuhatuses“ leidub ka osutus: „Põhiküsimus on olnud kirjade autentsus ja tõepära [- – -]“; needki sõnad väärivad lähemat peatumist, kuigi samal ajal peaks tunduma ootuspärane, et väga kõmulistele lugudele saavad osaks kõige erinevamad tõlgendused. Nii on läinud ka Abélardi ja Héloïse’i armulool; peaaegu kõik, alates kalmistule ausära toonud jäänukite autentsusest, on tagantjärele allutatud arutlevat laadi vaagimisele, ja muidugi leidis seejuures arvestamist tõsiasi: tähelepanu äratab seisukoht siis, kui ta tavapärasest suhtumisest hälbib võimalikult kaugele.

Rohkem kui haud on huvi virgutanud küsimus, kui ehedaks pidada säilinud kirjasõna. Võltside kirjamälestiste näol on tegemist nähtusega, mis kõige tuntumate hulka ehk ei kuulu, kuid mis võiksid tähelepanu väärida juba sellepärast, et nende puhul pole enamasti võimalik jõuda ühetähendusliku lahenduseni. Mitte keegi ei tee eales selgeks, mispärast pidi varakristluse aegadel käibesse tulema Seneca kirjavahetus apostel Paulusega; igatahes ei saa näidata, et varakristlased või ristimata paganad oleksid seda mingil põhjusel vajanud. Ometi ei kaheldud korrespondentsi ehtsuses; Seneca teoste väljaanded, mis XVII sajandil avaldatud, algavad autori kirjavahetusest püha apostliga: alles pärast seda tulevad traktaadid. Hilisematest aegadest pärinevad võltsingud ei ole ehk nii salapärased, kuid nendegi puhul pole võimalik jõuda lõpliku selguseni. Nii näiteks Pariisis, aastal 1829, on kahes köites avaldatud proua (abielus ta küll polnud) de la Vallière’i (Louis XIV armastatu) „mälestused“,² mille sisu on praegu tunduvas osas tuntud tänu Alexandre Dumas’ romaanidele; teos kätkeb kultuuriloolist ainest nii rikkalikult, et tagantjärele hakati huvi tundma ka kirjamälestise päritolu vastu. Ja nüüd need memuaarid, olgugi väga huvitavad, on eheduse ausärast ilma. Muidugi saaks siin küsida, mispärast ei ilmunud teos ajaloolise romaanina. Seletuse korras on pakutud: romaane loeti meeleldi, kuid mälestusi osteti veelgi meelsamini. Ja sellepärast toretsevad tiitellehel „Memuaarid“.

Kirjasõna küllust arvestades, mis ju Prantsusmaa puhul ei üllata, pole sedalaadi nähtustes midagi ebaloomulikku. Ka D’Artagnani mälestuste kolm köidet olevat fabritseeritud. Aga see ei tähenda, et sealse kirjasõna moodustaksid valdavalt võltsingud; näiteid leidub sellegi kohta, kuidas kirjamälestise staatus võib muutuda. Voltaire ei võtnud tõsiselt Richelieu „Poliitilist testamenti“, kui see XVIII sajandil avaldati, kuid XX aasta­sajal kuulsa kardinali kirjapanekute eheduses enam ei kaheldud.

Küsimus müügiedust jääb Abélardi puhul teadagi kõrvale, kuid selle eest toimisid mitmed muud asjaolud. Olgu siin lõpetuseks punktikaupa esile toodud, mismoodi on kuulsat kirjamälestist viimaste sajandite jooksul tõlgendatud. Kõigepealt nähti selles Augustinuse „Pihtimuste“ jäljendust; peaks lisamatagi selge olema, et seisukoht pärineb autorilt, kes oli veendunud, et kirikuisa raamat pole autobiograafia, vaid lakkamatu ülistus Issandale, kes oma lõputus headuses halastab isegi rängalt patustanutele. Ülima selgusega toonitab kõnealust momenti ka Abélard: Jumala viha tabas just kohta, mis oli käsusõnade vastu eksinud iseäranis.

Teisena tulevad kahtlejad kirjade autentsuses, kes on endast aastakümnete jooksul üha uuesti märku andnud; ja tuleb möönda, et nood kahtlemised pole olnud täiesti alusetud. Petrarca, XIV sajandi inimene, tutvustas end õige meeleldi, kuid loodetavasti ei söandaks keegi kujutleda, kuidas ta tuleb välja blasfeemilist laadi enesepaljastustega. Luuletaja süda kuulus Laurale – sellest kaugemale itaalia poeet oma pihtimustes ei lähe; oleks mõttetu otsida vihjeid intiimsustele või koguni „ebaseaduslikult“ sündinud lastele. Keskaja vaimuloo kontekstis olid „Isiklikud kirjad“ tõeline skandaal. Aga ennist öeldu peab paika ainult siis, kui läheneda küsimusele tollase kirjasõna tasandilt. Igapäevane tõelus, tohime oletada, jäi keskaegsusest lahutamatuks.

Kolmanda ja viimasena tuleks aga osutada, et praeguseks on üldiselt jõutud äratundmisele: „Isiklikud kirjad“ ei ole tundmatu päritoluga kirjamälestised, vaid kultuuriloo täisväärtuslikud dokumendid, s.t ehtsad. Aritmeetilise täpsusega ei õnnestu ennist toodud väite paikapidavust kellelgi näidata, mistõttu õigus kahtlemisele ei kao ka edaspidi, aga on üks tõsiasi, mille kaalukust tuleks tunnistada igal kahtlejal: „Isiklikud kirjad“ pärinevad ebatavalistelt inimestelt, säärastelt, kelle mõtlemist ja hingeelu ei suuda tavalised inimesed jäljendada. Argumentidest, mis „kirjade“ eheduse kasuks räägivad, peaks see olema kõige tugevam.

1 Peter Abailard, Gespräch eines Philosophen, eines Juden und eines Christen. Lateinisch und Deutsch. Herausgegeben und übertragen von Hans-Wolfgang Krautz. Frankfurt am Main 1995, S. 142.

2 Mémoires de madame de la Vallière. [- – -] Paris 1829.