Euroopa Liidu ?uued naabrid? ja Eesti

VAHUR MADE

Euroopa Liidu laienemisel on sarnasusi ?Sõrmuste isanda? epopöaga. Kui lääneeurooplased otsustasid laienemisprotsessi kasuks, ületasid nad nagu võlusõrmuse otsinguile siirdunud kääbikud ?piiri, millest kaugemale polnud kunagi mindud?. Nüüd on ELi piirid aga Mordorile üha lähemale nihkumas. Tuldpurskavate kraatrite kõmin, draakonite möirged ja guglunkide sisin kostub üha selgemalt. Teisisõnu, Euroopa Liit on peatselt jõudmas (ning osaliselt ammu jõudnudki) riikide ja piirkondadeni, mida rõhuvad suured majandusraskused ja poliitilised konfliktid. Siin tahaksidki lääneeurooplased lüüa lõplikult piirivaiad maasse ja öelda: ?Kõik. Ei sammugi kaugemale?. 2003. aasta märtsis avaldas Euroopa Komisjon raporti pealkirjaga ?Wider Europe ? Neighbourhood: A New Framework for Relations with our Eastern and Southern Neighbours?. Selles dokumendis presenteeritakse esimest korda väljendit ?uued naabrid?, mille all mõeldakse neid Euroopa Liidu naabreid, kellel pole kiiret või üldse mingit lootust liidu liikmeks saada. Uute naabrite hulka arvatakse Põhja-Aafrika (Maroko, Al?eeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus), Lähis-Ida riigid (Iisrael, Okupeeritud Palestiina Territooriumid, Jordaania, Liibanon, Süüria) ning endise N. Liidu Euroopa-osa riigid (Venemaa, Ukraina, Valgevene, Moldova, Gruusia, Armeenia ja Aserbaid?aan). Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida koonduvad ühisnimetuse ?Vahemere lõunaranniku maad? (Southern Mediterranean) alla. N. Liidu järglasriikide kohta kasutatakse väljendit ?läänepoolsed vastiseseisvunud riigid? (Western Newly Independent States). Euroopa Komisjon näeb ette kohelda kummagi grupi riike erinevalt.

Vahemere lõunarannik on Brüsselist vaadatuna selgelt eelisseisundis. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on Euroopa Liidu praegustel liikmesriikidel kauased koostöösidemed just Vahemere lõunaosa maadega. Nendega on sajandeid kaupu ja kultuurimõjusid vahetatud. Lisaks on kõik Vahemere lõunaranniku riigid olnud XIX ja XX sajandil Lääne-Euroopa suurriikide kolooniad, mistõttu neid seovad Euroopaga ka institutsionaalsed sidemed. Inglise ja prantsuse keel on jätkuvalt ametlik keel paljudes piirkonna riikides ning islami fundamentalismist hoolimata on Vahemere araabia maadel selge huvi koostöö vastu Euroopa Liiduga. Mis puutub Iisraeli, siis Euroopa Komisjoni korraldatud küsitluse tulemusel (jaanuar-veebruar 2004) pooldab ligi 80% vastanuist selle maa kiiret ühinemist Euroopa Liiduga.

Venemaa on lääneeurooplastele endiselt avastamata ja mõistatuslik. Ajaloolised, kultuurilised, institutsionaalsed ja keelelised sidemed puuduvad. Venemaa jätkuv isolatsionismipüüd ja eritingimuste kehtestamise soov koos selge vaenulikkusega ?Euroopa Liidu domineerimiskatsete? vastu ei aita samuti kaasa senisest tihedamale koostööle. Vahemere lõunaranniku riikide kasuks räägib rahvastiku- ja majandusstatistika. Kõikides selle piirkonna riikides on rahvastiku loomulik iive positiivne: Tuneesia 1,4%st Süüria 3,1%ni aastas (2001. a. andmed). N. Liidu järglasriikides seevastu rahvaarv väheneb, Venemaal ja Ukrainas ligi protsendi võrra aastas. Maailmapanga andmetel oli 2002. aastal Iisraeli rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta 79,7% Euroopa Liidu keskmisest. Liibanonis oli vastav näitaja 19,1%, Tuneesias 9,9% ja Venemaal 8,3%. Vaeseim kõigist uutest naabritest on Moldova (1,8%). Ka Ukraina küündis vaid 3,4%ni Euroopa Liidu keskmisest. Muuhulgas, kõigist maailma välisinvesteeringuist jõuab Iisraeli 0,5% ja Venemaale 0,4%.

Nii pole imestada, et Euroopa Komisjon on asetanud Vahemere naabrid eelisseisundisse (?Euroopa Liidu uue naabruspoliitika raames toetatakse eriti Vahemere lõunaranniku riikidega toimuvat integratsiooni?). Sealsete riikidega soovitakse sõlmida kahepoolsed vabakaubandus- ja partnerluslepingud.

Venemaa ja teiste N. Liidu järglasriikide osas ollakse ettevaatlikumad (?Samuti võivad tulla arvesse ka uued initsiatiivid regionaalse koostöö arendamiseks Venemaa ja läänepoolsete vastiseseisvunud riikidega?). Osaliselt pettununa ELi-Venemaa partnerluslepingus, osaliselt mõjutatuna soomlaste lobby?st, peetakse endise N. Liidu aladega suhtlemisel kõige paremaks vormiks Põhjadimensiooni-laadseid programme, mis panevad põhirõhu projektipõhisele koostööle ja hoiduvad liigsest institutsionaalsest seotusest. Euroopa Liit on nõus lubama ?uued naabrid? soodustingimustel oma siseturule, kaasama neid teadus- ja kultuurikoostöösse, leppima kokku ühistes piirireeglites ning pehmendama viisare?iimi. Mida tähendab Euroopa Liidu ?uute naabrite? poliitika Eesti jaoks? Eelkõige seda, et peame endale teadvustama oma huvid nii ida- kui lõunasuunal.

Mis puutub idasuunda, siis siin on tõenäoliselt oodata lähiajal puhkevat võistlust soomlaste ja poolakate kui ?esisuhtlejate? vahel. Soomlaste jaoks on just praegu tähtis, et nende Põhjadimensiooni algatus võetaks aluseks Euroopa Liidu edasise idapoliitika kujundamisel. Poola pürgib aga Ida-Euroopa juhtriigiks. Valgevene, Ukraina ja Venemaa Kaliningradi oblastiga suhtlemisel on Poolal Soome ees selgeid eeliseid. Põhjadimensioon ongi seni keskendunud peamiselt Loode-Venemaale. Eestil tasub tähelepanelikult jälgida, millise suuna võtab Euroopa Liidu idapoliitika arendamine. Samas aga ei tasu pelgalt oodata lõpliku initsiatiivi valmimist, vaid kujundada ka visioon Eesti huvidest tulevase Euroopa Liidu idapoliitika raames. Peipsi piirkonna koostööprojektidega on algus tehtud ja need vajaksid edasiarendamist Eesti rahvuslikuks (ala)programmiks Euroopa Liidu idapoliitika kontekstis. Kuid Euroopa Liidu idapoliitikast tulenevaid võimalusi koostööks ei tasuks vaadelda pelgalt vahetut geograafilist naabrust silmas pidades. Eestil puudub igasugune poliitika Vahemere piirkonna suunal. Oleks üllatav, kui jääksime kõrvale piirkonnast, mida Euroopa Liit peab enda jaoks naabrusaladest kõige prioriteetsemaks. Koostöö Vahemere lõunakalda riikidega on üks nendest Eesti proovikividest, mille najal testime oma võimekust murda välja regionaalsest isoleeritusest Euroopa tasandil tehtava koostöö juurde.